Täheaeg 19: Pilvede sultan (2020)

Millegipärast arvasin, et see Veenuse teine kogumik on kuidagi asisem (kõvaulme!) kui esimene kogumik, aga võta näpust, ainus nö asine tekst on Loperilt ja kogumiku parim tekst on hoopis fantastilises maailmas aset leidev kelmilugu. Ja kui midagi kõrva taha podisema panna, siis ehk hoopiski Sargenti lugu loomuliku ja artefakti vastuolust. Aga üldiselt on see kogumik kui näide traditsioonilise ulme kirjutamisest: kangelane põrkub kokku takistusega ning ta peab elu päästmiseks selgitama selle takistuse põhjuse, seda kõike saadavad erinevad dramaatilised seiklused. Siin pole kohta identiteedi või sotsiaalsetele küsimustel, tegelasi ei vaeva helgemad või tumedamad kired.

Kogumiku tõlketekstid on ehk mõne kraadi võrra paremad kui eesti autorite originaallooming – kuigi samas minu jaoks nö reaalseima (veenvaima) teksti kirjutas Loper. Kuid peamine on see, et ükski tekst pole ärritav või õlgukehitavamapanevalt igav; eks koostaja tõlkevalikud ja eesti autorite loome väärib selle eest kiitust. Nüüdseks on Veenuse-projekt valmis saanud, nagu selgub koostaja Raul Sulbi ühest kommentaarist.

Geoffrey A. Landis – Pilvede sultan 6/10

Miikael Jekimov – Õhupuudus 5/10

Pamela Sargent – Unistus Veenusest 5/10

Heinrich Weinberg – Igal pool on parem kui kusagil mujal 5/10

Reidar Andreson – Meduusi kroonikad: Veenus 5/10

Mann Loper – Mina olengi Veenuse amatsoon 6/10

Ian McDonald – „Botanica Veneris“: Rathangani krahvinna Ida kolmteist paberlõiget 6/10

ulmekirjanduse baas

Reidar Andreson – Meduusi kroonikad: Veenus (Täheaeg 19, 2020)

Mõnes mõttes jätk Weinbergi lugemiskogemusele – on seiklusi ja võõrolendeid, aga … siiski ka erinev. Andreson nimelt jätkab Clarke-Baxter-Reynoldsi nö ühismaailma, pannes poolmasina Falconi tegutsema Veenuse oludes. Tekst on loetav romaane tundmata, saab ka ehk aimu, milline võiks olla CBR romaanide maailm.

ÜRO erikuller kutsutakse mitteametlikult Veenusele, et ta aitaks uurida, kuhu kaovad Veenuse pinnale läinud inimgrupid ja nende otsijad. Erikullerit pole kutsunud kohaliku võimuesindajad, vaid legendaarne Falcon – ning Veenuse juhtkond ei taha kuuldagi, et Falcon ja erikuller topiksid oma nina nende asjadesse. Nagu selgub, on veenuslased komistanud millegi otsa, mis seaduste järgi võiks tõkestada planeedi edasist samalaadset ekspluateerimist. Falcon ja erikuller nihverdavad end planeeti uurima ning seetõttu puhkeb dramaatiline vastasseis.

Kokku moodustub siis igati traditsiooniline kosmoseseiklus. Ma nüüd küll ei ütle, et hakkaks uurima CBR romaane, kuna see maailm näib, noh, olevat natuke klassikaline teaduslik fantastika, aga eks samas kogumiku eelmisedki eesti autorid näisid kirjutavat sellelaadset ulmet.

Reidar Andreson - Nõnda kõrvalda kurjus enese keskelt (Tuumahiid 4, 2018)

Autor püüab seletada maailma ajalugu läbi nelja usundi (kristlus, islam, budism, hinduism) kosmilise liidri … mänguna, kus siis aastatuhandete vältel arendatakse kõiksugu strateegiaid (mis siis Maal väljenduvad kõiksugu konfliktide ja kataklüsmidena),  et … noh, mängida.

Loo konflikt on selles, et kristlus (ehk Euroopa) on kriitilises seisundis, sest nii islami kui hinduismi mängujuhid on ühinenud tema vastu ning haaranud ta mänguväljal raudsesse haardesse (budismi juht hoiab salakavalalt eemale). Olukorda halvendab see, et kristluste hulgas on hakanud levima ateistlikud ja muud allaandlikud ideed, mis mädandavad kala seestpoolt (või – hoidku jumal – vahetavad pooli). Vaja on kasutusele võtta radikaalne meede, mis mängureeglite otseselt keelatud pole.

Niisiis tegemist autori kommentaariga tänapäeva maailma olukorra kohta, mis näib ehk õige … ühe erakonna loosungite vaimus kirjutatud. Loodetavasti eksin. Kristluse sedavõrd radikaalne samm näib natuke … ülepingutusena senise mängu kontekstis, kuivõrd võib aru saada, et mõnigi usk oma varjusurma faasi pidanud üle elama, et siis taas õilmitsema asuda. Kui nii võtta … oleks see autori poolt huvitavam seisukoht.

Igal juhul, teksti võimalik Reaktori lehelt lugeda.

ulmekirjanduse baas

Droonide mäng. Saladuslik tsaar 5 (2018)

Sarja viies osa pöördub tagasi esimeste osade jutukogumiku juurde – samas lühemad jutud puuduvad, pea kõik viis teksti on enamvähem jutustuse mahtu. Ja Eesti … ja Maa … see on koht, kust on lahkutud või kust põgenetakse edasi ilmaruumi. Kuu on igand, nüüd on inimkonna järglased peatunud Marsil ja Pluutol – aga needki pole õieti omad (muidugi, Kuu pole igand, lihtsalt … visioon paistab kohal tammuvat). Uus-Eesti on vast kuskile mujale loodav, seal kus pudrumäed võiks kasvada. (Ahjaa, üks lugu toimub Läti aladel, kus sealsed mutandid on õige … õõvastaval arenguteel.)

Tänavi ja Metsavana harjumuspärasele loomele on lisandunud uute autorite (Roosvald, Andreson, Loper) panused – kui õieti mäletan, siis esimestes kogumikes teiste autorite tekstid nii mahukad polnud. Ja uute autorite lisandused Saladusliku tsaari maailmale on omal moel päris intrigeerivad – üle on võetud kasutust leidnud eluvormide dünaamika ning neid on siis omakorda edasi arendatud. Uued autorid lähenevad ainesele ehk ka tõsisemalt kui Tänav-Metsavana, kadunud on kergelt jabur estronautluse teemakäsitlus; autorid kirjutavadki … tõsisemalt (mitte et T&M ei käsitleks süngeid või koguni traagilisi teemasid).

Ehk radikaalseim tekst on Loperi „Väljarändajad“, kus digitaali ja Tooni järglaste koostöö avab sarjale uued perspektiivid (kuigi loo lõpus on autor seda huumoriga pidurdanud). Loperi suund on tõepoolest edasiarendus Tänavi ja Metsavana kahe viimase romaani oludest, siin kipub kõiksugu tuleviku-eestlus juba õige mannetuks loosungiks; „olgem eurooplased, aga jäägem eestlasteks“-meeleolu on pigem ajaloo prügikasti vajuv narts. Teatud moel võib kogumikus tajuda toonilaste rehabiliteerimist (muidugi, eks seal ole ka eri klannid – kes möllavad Maal ja kes märatsevad asteroidide abil).

„Miia klõbistas rahutult suiseid. „Saada siis mind pesa poole ja saame kumbki oma teed minna.“ Kodust mõeldes läbis teda värin, mis kandus osaliselt ka metallelukale üle. 

„Sa tõesti tahad koju tagasi, mis?“ 

„Seal on mu töö,“ märkis Miia. Mida muud tal öelda oligi. 

„Töö …“ kordas Ürmo. Tema signaal oli õhuke, sellest puudusid tundlejaile omased rikkad nüansid. „Mis teil selle tööga on?“ 

Naljakas tegelane, mõtleb nii lapsikuid asju, imestas Miia. Kas ta siis ei teadnudki? 

„Tee tööd, siis tuleb ka armastus,“ sõnastas Miia aegade vanuse Tõe.“ („Väljarändajad“, lk 271-272)

Selles valguses on Roosvaldi Läti-mutandid ja Andresoni Marsi-koloonia veel „Saladusliku tsaari“ minu mõistes traditsioonides kinni – ikka see mutantluse ja inimeste kohanemise teema ning kokkupuude hirmutava Võõraga. Kogumiku kõigi viie looga oli ühtmoodi see, et algul ei saanud vedama ja pärast pidama. Vast parimaks tekstiks on Loperi edasiarendus, seejärel Tänav-Karukäppi lugu (vana tuttav Herakles künnab põldu) ja Roosvaldi Läti õudus (tõepoolest, see … lapsekandmise värk hakkas viimaks endalegi ajudele käima; Dan Simmonsi Endymioni mõju?). Metsavana tekst annab mõningast tausta järgnevatele lugudele ja Andresoni Marsi-tekst … no sellest leiaks vast Bradbury või „Old Mars“ antoloogia vaimu.

„“Noh, vahest tõesti, ma ei ole selline klassikaline surnu, vaid rohkem nagu ebasurnu. Zombi! Ja just sellisena on inimkond ikka zombisid ette kujutanud. Ma olen lihtsalt elava surnu tänapäevane vaste…” ta tahtis öelda. “Küborg! Robot!”, kuid kui ta vaatas enda vastas istuva olendi metallist nägu, surid sõnad Anete suus. Ta ei tahtnud Kallost solvata. Mees ei näinud oma kiiskava kroomi ja vilkuvate tuledega tegelikult kuigi palju parem välja, kui Anete oma mumifitseerunud kehas ja vaevalt tema enesetunnegi parem oli. Mees võis tõepoolest Anete olukorda isegi kadestada, sest tema ju ei olnud põrutus- ja kosmosekindel. Kui keegi kuri aga ette võtab, siis suudab ta küllap ka Kallose robotpoolde sisse häkkida ja panna selle tegema asju, mida mees ei taha. Näiteks muuta see sinine sähviv valgus ta inim- ja robotpoole vahel roosaks. Anete ohkas ja vahetas jututeemat.” (“Zombinaator”, lk 96-97)

Mis siis edasi? Digitaalidega Päikesesüsteemist minema? Tagasi Kuu kui Rooma impeeriumi lagunemist kirjeldama? Maa bioloogilise massi muteerumistega katsetama? Eks näis, kas ja kuidas see ulme-eepos võiks jätkuda.

Raul Sulbi - Täheaeg 17. Päästa meid kurjast. Jutuvõistluse paremik (2017)

Nagu ikka, saab selliste kogumike lugemised jagada kolmeks - lõbustavad või intrigeerivad tekstid, igati loetavad tekstid ja tekstid, mis jäid mõneti kaugeks. Nii on kogumiku minu rõõmudeks Tänavi kaks erinevat splätterit; intrigeerivamad olid Adleri, Meresi ja Kalmsteni lood (no see, et Tänavit ja Merest huviga loen, pole just üllatus; seega oli enda jaoks avastamisrõõmu Adleri ja Kalmsteni puhul). Normaalseid lugemiselamusi pakkusid Weinberg-Andresoni ja Jekimovi seikluslood. Natuke kaugeks jäi Jürgensi, Frey ja Lannesi seekordne loome. Kogumiku viimase teksti ehk Kaisa-Liina Nääri YA maigulise “Mina: kaitsja” puhul oli mul eelnevate tekstide lugemisest toss väljas ning raske südamega võtsin vastu ebaajaloolise otsuse seda hetkel mitte lugeda.

Jutuvõistluse tulemuste põhjal on mul raske midagi kokkuvõtvat öelda, õnneks oli esikümnes nii teadusliku fantastika kui fantaasiakirjanduse maiguga lugusid, need on jagatud temaatilisesteks osadeks (eelmise jutuvõistluse puhul rõõmustasin zombide ja vampiiride puudumise tõttu, ka siin need puuduvad). Kui paaris postituses sai viidatud suomikummale, siis selle valguses on mõneti kahju, et esikümne lugudes on eestiainelisi lugusid võrdlemisi vähe - mõtsaeesti-huvilistel tasuks korraks lugeda etnofuturismistki. Kogumiku lõpus on Sulbi artikkel jutuvõistluse ainel, kus ta soovitab järgmise jutuvõistluse korral žüriid värskendada - ja tõepoolest, siin annaks välja mõelda erinevaid värskendusvõimalusi; iseasi, kui palju tekitaks ulmikute hulgas hädaldamist nt new wave laadis lühilugude võidutsemine.

Heinrich Weinberg, Reidar Andreson - Päästa meid kurjast (Täheaeg 17, 2017)

Üpris tavapärane ulmepõnevuslugu, kus figureerib salapärase minevikuga kangelane, kelle eesmärgiks on tema mõistes õiglus jalule seada - hoolimata süütuse presumptsioonist ja et konflikti olukorras on juriidiliselt kõik korrektne. Nimelt veetakse kaubalaevaga ühe maailma lapsi teise maailma orjadeks. Kolmandas maailmas vahepeatust tehes kontrollib audiitorina töötav kangelane selle kaubalaeva dokumente ning kui sadamas avastatakse selline kaubavedu, ei taha ei audiitor ega ta töökaaslased sellist orjalaeva edasi lasta - kuigi seaduste järgi on osapoolte endi asi, millega kaks maailma omavahel otse endi vahel kauplevad, on need siis lapsorjad või mitte.

Jutu pinge ehk tekibki sellest, et inimlikult võttes on tegu jälgi inimkaubandusega, kuid formaalselt sa ei saa selle vastu midagi ette võtta - kuivõrd mõlema maailma puhul on niisugused kaubaobjektid võimalikud. Ehk siis loo autorid justkui õigustavad õigluse enda kätte võtmist (millele viitab ka loo epiloog; iseasi on, kas autorid võinuks nii selgelt omapoolset seisukohta avaldada, ehk võinuks natukenegi “vett sogaseks ajada”), kui et süsteemi kaitsta võimaliku seadusetuse eest. Ja eks sellised dilemmad ole alati kõikjal igapäevaelus - arvatavalt ebaeetilist teguviisi saab mitteametlikult hukka mõista, aga asja sekkumine tõlgendataks juba seadustega vastuollu minekuna.

Reidar Andreson, Jaan Meriniit, Kaire Meriniit, Seio Saks (Täheaeg 14, 2015)

Reidar Andreson “Teise päikese lapsed”

Kogumiku avalugu on huvitav ja segane, autori tutvustusest selgub, et autoril on käsil selle loo maailmast romaani kirjutamine. Millest võiks edasi loogiliselt järeldada, et pilt muutub selgemaks. Või vastupidi, läheb nii hard SF-iks kätte, et midagi ei anna välja lugeda.

Lugu siis sellest, kuidas kolkaplaneedil igavlev korravalveametnik Mariel saadetakse kontrollima üht planeeti, millega on side katkenud. Jõuab kohale (32 aastat hiljem, ikkagi kõige lähemal sellele planeedile), ees ootab inimtühi Tähelinn ja ta laev põrmustatakse. Mariel on lõksus! Ja ikka täiega lõksus, sest ühel hetkel hakkavad kaasavõetud turvadroonid teda kaitsmise asemel ründama jne jne, kuni ootamatult ilmub appi... ta kunagine armastatu Mark! Jajah, justkui oleks tegu nõdra lahenduskäiguga... kuid sellele on loogiline seletus.

Loo lõpp jäi hämaraks (jajah, eks muidu ka vahel tekitas küsimusi, milline tehisintelligents millist masinavärki liigutas jne), ent selline see hard SF on. Kiiduväärt on see, et võrreldes “Duumiorus” ilmunud Andresoni tekstiga on see lugu hoopis teisest ooperist – kui Tooni-tekst oli väljapeetult maine (siiski kerge SF mekiga), siis praegune kihutab vägagi uljalt igasugu tehismõistuse jms radadel, ning taustal on küsimus, et kas reaalne homo sapiens sapiens siin enam eksisteerib peale kõiksugu manipulatsioone inimkehaga (okei... see on nüüd minu poolt vähe segane lause).

ulmekirjanduse baas

Jaan Meriniit, Kaire Meriniit “Tappa naer”

Tekst on omapäraga kirjutatud, aga vajaks veidi toimetamist ja miks mitte ka uuesti lahtikirjutamist, tekstisisesed üleminekud ühest olukorrast teise on vahel õige äkilised või märkamatud. Bill pole just eeskujulik kangelane, eks ta vahel on selline õel või ülbe või julm, tapmine kui selline pole just asi, mis paneks teda üheksa korda mõõtma ja üks kord lõikama. Muidugi, kangelane ei peagi lugejale pakkuma positiivset, lihtsalt Bill on autorite poolt välja kukkunud selline... mitte just eeskuju pakkuv. Vahest on see autorite loodud maailm ülemaagiline, igal sammul ei pea miskit üleloomulikku peituma (ja mis see Idarinne on?). Ehk siis, võibolla on tekst veidi ülekoormatud ja ehk järgmised seda maailma käsitlevad lood võiksid veidi tasakaalukamad olla, ehk ei pea kõik nii ülemõistuse ebaharilike olema.

Ahjaa, lugu siis sellest, kuidas miski üleloomuliku lahingukooli õpilane saab lõputööks ülesande minna uurima, mis kahtlast on toimumas ühes maakohas. Kui teistel õpilastel on konkreetne ülesanne, siis tal selline hägune värk ja teadmatus. Teel sinna kolkasse tutvub ta ühe mehenässiga, kel üleloomulikud võimed. Kui nad kohale jõuavad, selgub, et rinda tuleb pista paari jumalaga (no jumalaid on terve panteon, seega tegemist pole just apokalüptilise juhtumiga). Ja seda siis Bill koos kaaslasega teebki.

Seio Saks “Viimane robot paradiisis”

Eelmisele kahele mölluloole vastukaaluks tekst, mis on selline muinasjutuline mõistulugu. On mäestikus peitub ruraalne org, kuhu aastakümneid tagasi on põgenenud üle impeeriumi rahuarmastavad inimesed – ning enam ei saa siit orust lahkuda, sest muu maailmaga ühendanud mäekuru on aastaid tagasi maavärinas hävinenud. Ja ega keegi lahkuda tahagi. Ent loo kangelane Kerahn on saanud kaardi, mis justkui juhataks orust välja, ja ta läheb uurima, mis seal orgu piiravate mägede taga olla võiks. Et aga mägedest teed leida, peaks ta kohtuma Valvuriga, kel olevat oma nõudmised orust lahkujatele. Noh, kohtuvadki ja selgub midagi muud.

Lühem (siiski 20 lk) ja lõpetatum kui eelmised lood, samuti nö tavakirjanduslikum. Eks tekst läheb iga leheküljega üleloomulikumaks, lõpuks ei julgegi täie kindlusega väita, milliseks see orgu peitunud ühiskond õigupoolest osutus.

Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood (2015)

Ilmunud on teine kogumik Ippolit-Tooni ühismaailmast ja ausalt öeldes on pilt veelgi põnevamaks muutunud, ning mina ei suuda veel täiega aduda, mis õieti võis juhtuda selles ajavahemikus, kui Kallose pool lõusta äestati (“Prussakad jäävad”) ja enne kui Õnnepäev tegutsema hakkab (“Must muna”), need kaks liini leiavad ühenduse kogumiku lõpuloos “Öönõia laps”. Samas, tegemist on meile teadatuntud inimsoo jaoks üsna süngete arengutega, ja kas üldse tahakski edaspidi end nende nägemustega masendada...

“Duumioru” õnn ja õnnetus on see, et ta on esimese kogumikuga läbi põimunud ja tegelikult tuleks lugeda kaht raamatut paralleelselt (kuigi raamatu lõpus esitatud kronoloogia pole minu arvates väga korrektne, aga sellest veidi allpool); kui ise olin jõudnud kogumiku kolm lugu läbi lugeda, pidin võtma esimese raamatu abiks, sest mitmedki võimalikud viited varasematele lugudele ei hakanud mälus tööle.

Kahe kogumiku lood jaotuvad kahel moel kaheks. On põhitekstid (nt “Stardiloendus”, “Elu ei hüüa tulles”, “Au ei olegi vaja”) ja siis üksikute detailidega seda maailma toetavad tekstid (nt “Tema meeltes voolab jää”, “Lahkumiskink”). Niisamuti jagunevad tekstid kahte ajastusse – enne ja pärast Toonit SF ning tuleviku muinasfantasy (ennekõike esimese kogumiku Metsavana lood), mis ühenduvad selgemalt alles “Öönõia lapses”. Esimese kogumiku paar fantasylugu ei haaku minu jaoks suurt selle maailmaga, on mingi muinasvene olud, mille puhul saab kinnitust, et Ippolit senini töötab (ja on muutunud kultusobjektiks), aga suurt muud kui muinasjutulikku meelelahutust need lood juurde ei anna – seda eriti peale võrdlust “Duumiorus” Maale naasnud Kallose tegutsemisi ja üsna õõvastavaid vägitükke. Kerge küsimus ka selles, et kas “Laenatud elu” osutus ühe autori umbteeks või peaks see ikkagi sobituma üldisesse narratiivi – näiteks kronoloogia järgi pidanuks eestlased selleks ajaks varjenditest väljas olema (või siis selle loo tegelastest hakkasid moodustuma eiteamillised maoljad?). Ahjaa, siis on veel tähelaev “Estonia” sooritatava planeediotsingu lood, millele mitmel puhul viidatakse (esimeses kogumikus oli “Vanemate nimel”, veel on Täheajas ilmunud “See maailm on mulle”), kas sarja võimalikul edasikirjutamisel on oodata selle liini jätkamist või selginemist?

“Duumiorus” on siis tähelepanu eelkõige sellel, mis see Tooni on ja millise tegeliku ohu see Maale tõi. Esmatutvus Tooni olenditega (“Elu ei kutsu tulles”) meenutab pisut Asheri romaani jäledusi, kuid areneb siiski millekski muuks – Maa ümberterraformimiseks (või kuidas seda protsessi maavõõrikute vaatepunktist nimetadagi), mida taevased ja maised eestlased ning nende mõttekaaslased takistada püüavad. Ainult et... selle käigus tuleb tegelda vennatapusõjaga ning niigi genotsiidides süüdistatavad “Stardiloenduse”-Kallos ja “Lahkumiskingi”-Jaak peavad taas vastu võtma vägagi masendavaid otsuseid; ikka selle parema tuleviku nimel. Kas need otsused olid kõige õigemad, jäägu lugejate ja sarja kirjutajate otsustada. (Keegi võiks ära seletada, millised inim(?)liigid arenesid peale Tooniga kokkupuudet.) Igal juhul, Tooni-jamad jõuavad niisamuti Kuu baasidesse – mis veel hullem, millalgi peaksid Maale tulema Tooni tõelised peremehed, kellele-millele Maad üldse ette valmistatakse; kuskil oli justkui juttu, et ettevalmistuseks läheks vähemalt tuhat aastat, mis muinaslugude toimumisajaks võiks enamvähem täitunud olla (jällegi, kas seda kirjutatakse võibolla tulevikus lahti?).

Mulle tundub, et selle maailmaga jännates on Maniakkide Tänav õige huvitavas kirjutamishoos – näiteks autori viimased romaanid on minu jaoks kahvatuma värviga. Aga siin käib selline lammutamine ja melodraama, et puhuti kipub hing kinni jääma, need fiktiivse maailma läbikatsumised lähevad üpriski rängaks ja meeleolult õige tumedaks. Autor ei mängi ega splätterda tegelastega (eks tegevuses ikka splätterdatakse), ta elab nendele kaasa ja “valutab südant”. Kallos peategelasena pole ei must ega valge, ehk isegi halliks sobimatu. Muidugi, tegemist on ühismaailmaga ja selle kogumiku autoriteks on tervelt viis inimest – ent on ainult üks Tänava-vaba lugu (see paigutub samas väga varasesse Tooni-aega). Eks jah, kiitmise motiivid võivad olla sellised ja sellised, kuid mulle tõesti tundub, et nende kahe kogumiku parimate tekstide puhul on olnud Tänav oma parimas loomehoos – mis ei tähenda seda, et tulekski jääda sama sarja edasi vorpima. Kiusliku küsimuse tekitab see, et kui tõsiselt ajab Tänav seda eestluse teemat, on see ikka loominguline värk... või piilub sealt ka miskit patriootlikku välja.

Eks võib tõdeda sedagi, et lugudest ajju tekkinud mitmed hallimad alad tekitavad uudishimu – mida paganat tegid ameeriklased Kuul (“Pagemisruum”) või kuidas seal Kuu peal nii hoogne ja tõhus tootmistöö peale hakkas (ja seda enne Tooni tabamust)? Mis toimub “Estonial” uue koduplaneedi otsingu käigus? Mis sai lastest (“Prussakad jäävad”)? Kas Tooni loojad tulevad? Mis toimub Kuu baasides väljaspool Villa Maret (eriti peale “Surema programmeeritud” sündmusi?)? Selliseid küsimusi võiks muidugi küllaga treida.

Raamatu lõpus olev lugude kronoloogia vajaks ehk kohendamist – miks peaks “Stardiloendus” eelnema “Väike täpp horisondile” (see on vaid üürike episood pikema loo taustal). “Surema programmeeritud” eelneb kohe kindlasti “Au ei ole vaja'le”. Miks “Must muna” eelneb “Proovisõidule”? Hetkeks tekitas segadust seegi, et “See maailm on mulle” on märgitud kronoloogias siin kogumikus taastrükituks, aga eks see ole apsakas.

Lõpetuseks – tore, et kogumikku on kaasatud mitu uut autorit, loodetavasti nii Andreson, Laurik kui Tael jätkavad selle maailma kirjutamist, erinevad vaatepunktid mõjuvad alati värskendavalt nii lugejatele kui kirjutajatele. Üks autor mainis, et kolmas selle sarja raamat oleks romaan Õnnepäeva ajast.

ulmekirjanduse baas
reaktor