Steven Erikson - No Life Forsaken (2025)

 

Tetraloogia teine osa ja tagasi nö tuttavamatel radadel - kui esimeses osas jännati metsikus põhjalas, siis nüüd Seven Cities intriigid ja hullused, täpsemalt G’danisbani linnas ja ümbritsevatel aladel.

Mallick Reli juhitav Malazi impeerium pole oma võimus just kõige kindlam: ka siin romaanis meenutatakse Mallick Reli osa Coltaine’i ja teda päästva armee reetmises, mis siis omakorda viis erinevate hulluste ja sõdadeni kuni nüüdse Va’Shaik jumaldamiseni, kelleks osutub varasemast tuttav Felisin Younger, vägagi traagilise noorusega tütarlapsest on sirgunud apokalüptilise sekti jumalanna (vabandust, aga mulle jäi hämaraks, kuidas ikkagi selline ülendumine toimub), kel sekti järgijate sõnul pole maailmale muud pakkuda kui hävingut (ka romaanis tõlgendatakse nö ajaloolist Whirlwindi ja Shaiki). Kui tore, kui vaid jumalanna poleks end tarbinud erinevatel moodustel oimetuks - mis muidugi sobib ta preestritele, sest see anna neile võimaluse jumal nimel erinevaid koledusi korda saata või siis varandusi koguda. Sest nad saavad.

Aga - jumalanna ärkab ja taastab oma inimliku välimuse (selle ja raamatukaanel kujutatu erinevusest natuke veel postituse lõpus) ning tema meestest järgijate jõhkrused paneb teda soovima oma järgijate ridu puhastama (ja on ka veel preestrinna Shamalle, kes on … omamoodi). Iseasi, kas selline elav (või õigemini oma soove avaldav) jumalanna enam sobiks ta järgijate plaanidesse - apokalüps tulgu, aga seda teistele sektidele ja muidugi impeeriumi võimudele.

G’danisbanis on impeeriumi kõrgeim esindaja High Fist Arenfall (kelle isa oli seotud Malazani vastu võitlemisega, aga nüüdseks siis poeg impeeriumi kõrge juht), kel pole käsutuses just suuremat sõjalist jõudu, et oodatavat ülestõusu maha suruda, küll aga kõiksugu kavalusi ja oskusi, et seda mingil moel ohjeldada. Kuid … populaarse Arenfalli ohjeldamiseks saadab Mallick Rel omakorda kõikvõimsa saadiku, koos impeeriumi salajaste supermõrtsukatega (see kurikuulus Claw) - sest nagu ikka, ehk on Arenfall liiga populaarne, liiga hea, ja nii võiks hakata ohustama Mallick Reli ennast (jajah, dekaloogiast tuttav teema). Ent kohal on ka Claw’ konkurendid: Talon.

Ja siis on muidugi leegionärid, omamoodi supersõdalased oma maagiliste võimetega - uus standard; juba eelmises romaanis tundus see kuidagi autoripoolse ülepakkumisena (muidugi, see ei tee neid siiski surematuks) ning kirjelduse järgi peaks tetraloogia kolmas osa üsna palju kirjeldama nende tegevusi (jajah, mis missioonile õieti Dunsparrow läks?). Ehk võiks mingil moel öelda, et nad esindavad romaanis justkui tervet mõistust (seda siis mitte uhhuudebiilikute mõistes), võideldes eelkõige kõige ebahumaanse vastu (mis võib tähendada pisut ootamatuid olukordi), ning kel tundub olevat mingi kaugem siht kui vaid esindada Mallick Reli impeeriumi sõjalist jõudu (sel juhul, kes võinuks seda sihti seada, Hasten Thenu?).

Kuid tegu pole vaid kolme (formalselt küll kahe, kuivõrd leegionärid on ometi osa impeeriumist) jõu tegemistega - millegipärast on jumal Mael (see vana Bugg) väga pahane ja räägib mitmel puhul petta saamisest, lisaks on veel iidseid jõude (mis teiste lugejate järgi on seotud Eriksoni poolelioleva Kharkanasi triloogia tegemistega). Ja surm, see ei tähenda tingimata lõppu. Ja korraks ilmub Icariumi taaskehastus (ja … Azathanai). Ja mis kõik veel. Ühesõnaga, teemakäsitluselt on see romaan kuidagi lähedasem varasema dekaloogia meeleoluga kui tetraloogia esimene teos (kergelt “Midnight Tides” kogemus?) - ainult et mahuliselt on see romaan oma poole väiksem ja seetõttu pole nii … hull kogemus. Aga jah, kõik need eetilised küsimused võimust ja humaansusest, need on väga nähtavad ning eks omal moel kommenteerivad ka meie praegust vaimset situatsiooni - ning midagi meeltülendavat siit välja ei loe.

Meeldejäävaid tegevusi on õige mitu - lemmikuks on vast Bornu Blatt, see Va’Shaiki mitte uskuv kirjutaja, kelle jumalanna teeb oma erisaadikuks ning saadab ta oma preestreid suurkoguks kokku kutsuma, et seal nö plats puhtaks lüüa ning naasta algsete ideaalide juurde. Kui vaid Va’Shaik (ehk Felisin Younger) poleks selline … nagu on. Bornu Blatt ja tema teekonnaga ühinevad erinevad kaaslased rändavad läbi tühermaade G’danisbani poole ning nende kohtumised eri inimeste ja olenditea on päris meeldesööbiv. Ja siis veel G’danisbani preestrinna Shamalle oma eripäradega (mis õieti juhtus raamatu viimastel lehekülgedel?). Ja Kanyn Thrall, veider iidne olend - kes ootab uusi seiklusi Satala seltsis. Ja Azathanai olendid (muuhulgas siis Mael). Ja muidugi Mute.

“‘I’ve often wondered,’ ventured Paucity, ‘if the Elder Gods guide the forces of nature, or just hide behind them, taking credit for things they never did.’

‘A bit of both, to be honest,’ Mael replied. ‘It’s all down to working with what you have. And what we have here, why, is ground-water. Lots and lots of ground-water. My involvement relates to denying the arrival of stasis for as long as possible. Let it rise.’

‘The Jaghut will resist you,’ Kanyn Thrall said in a growl. ‘They’ll freeze half the world to stop you.’

‘Maybe. They’re so irritating that way. But the truth is, Kanyn, the Jaghut have relinquished Omtose Phellack. Everywhere in the world, the ice melts, vanishes, flows down to join my realm, thus making me ever more powerful. Once they discover their error, it will be too late, for the most part. Besides, they are too few in number these days to be of my any real concern.’ (lk 319) - Paucity, Mael, Kanyn Thrall, Satala

Eriksoni enda lemmikud paistavad ikka olevat leegionärid, aga see pole minu peal uuesti tööle hakanud, nad on nüüd kuidagi üleloomulikult võimsad ja sellega oma reaalse inimlikkuse kaotanud (ohjaa, muidugi on neil vead ja viskavad lõputult kildu, aga ikkagi). Omaette ooper on Hasten Thenu, kes võiks olla dekaloogia üks põhitegijaid, aga kelle puhul on päritolu asjus ehk mitmeid küsitavusi. 

Teised lugejad on mitmel puhul öelnud, et see romaan tundub olevat justkui pool tervikust - tõepoolest, kui esimene romaan ilmus 2021, siis see 2025 ja kolmas osa peaks juba tulema 2026. sügisel, seega nagu võiks (rääkimata sellest, et kontinent jääb samaks ja mida siis ikka Dunsparrow oma sõduritega tegema läks).

“Because then, mortal, you do not return, so I need not recall how to speak, and all the unpleasant confusion that is conversation need not happen. Your hesitation has disturbed my eternity of pointless contemplation.” (lk 151) - Bornu Blatt, T’lan Imassi kolp

Üks asi, mis selle raamatu väljanägemise puhul häirib, on silmapaistev erinevus sellega, kuidas kujutatakse kaanel Felisin Youngerit (peale Kulati tapmist) ja kuidas tekstis antakse mitmel puhul üsna selgesti mõista, et tegu on küll tugevalt kaalust alla võtnud naisega (kes varem ei suutnud end liigutadagi), aga siiski ülekaalulise mõõtu isend - erinevalt siis mõlema raamatukaane võrdlemisi kuuma naisolendi kujutamisega (või nojah, tegu ikkagi jumaliku olendiga, kes raamatu lõpulehtedel teeb õige dramaatilisi metamorfoose):

“Awaiting him, Felisin sat upright in her bed, flowing silks of green and orange about her upper form, her auburn hair - absurdly long, a detail she would clean soon - combed out and then oiled and braided and now more or less out of the way, revealing a face mostly smooth and suited to a woman of about thirty years of age, still plump and rounded  as befitted her body which remained far from thin, her eyes lined in kohl and powdered malachite, her lips painted in gold-flecked vermilion.” (lk 109-110) - Felisin Younger, Korlat, Bornu Blatt;

 

ja ikka Felisini kehast: “The sense of that body, less than water yet palpable, was that of a large woman, woman such as Felisin Younger.”  (lk 163) - Bornu Blatt

R.F. Kuang: Katabaas

Võluvalt äratundmist ja „oh, mina ka!” ja „oh, justnagu mina!” tekitav lugu akadeemilise maagiaga tegelevast teadlasest, kes arvab, et ihaldab kõige rohkem oma noores elus  edu teaduses ja krt siis selle isikliku eluga. Isiklik elu on hoopis raskemalt RASKE kui maagia ja teadus kokku. Nagunii midagi head ei tule.

Õigupoolest saame me teadmisi peategelanna – tema nimi on Alice – raskustest ja kergustest erinevatel aladel nii aeglaselt ja tükkhaaval, et kogu aeg on vähemalt minu jaoks üleval tore "aga kes ta siis õieti ON?!" mõistatus, kuhu kildhaaval tükke juurde saada, ning sedasorti mõistatus-tegelased on raamatutes ALATI toredad. Eraelu ja maagia tudeerimine on Alice Law elus mõistagi lahutamatult seotud. Kuidas kõik tema jaoks välja mängitud saab, ongi raamatu sisu.

Seekord olid lisaboonusteks ka kaks samamoodi vaikselt teabetükkidest moodustuvat ja pidevalt vähemalt mälestusena raamatus osalevat kõrvaltegelast ning muidugi retk põrgusse ja teoses loodud maailm.

Retk põrgusse on imeliselt määratletud. Võetud aluseks, et kõik teadaolevad kirjeldused rännakutest Põrgusse, nii Dante kui Orpheus, nii Seneca kui püha Brendan kui veel paljud, on tõelised kogemused, on Alice nende ajalooliste allikate abil püüdnud kokku panna Põrgu kaarti, eesootavaid oletatavaid takistusi, ning üritanud koostada algelist plaani, mismoodi saada kätte oma eesmärk - professor Grimes. 

Mõistagi tabavad teda ootamatused alates sellest, et talle tekib ootamatul reisikaaslane, kes temaga koos Põrgusse tuleb. Ta kohtub seal isikutega, mõnedki asjad oleks nagu minu loetust tuttavad - Põrgu seitse ringi ja südamikus ootav allmaailma valitseja näiteks - mõned asjad Alice'i akadeemilisest maailmast tuttavad: väitekirjad, teeisu, et Cambridge'i kui oma akadeemilise pesa mainimine mõjub isegi Põrgus! Kabinettide sisustus. Oo!
Muide, sellele, et igaüks kohtub Põrgus just endale sobivate ja tuttavate elementidega maapealsest elust, on selgitus. Miks muidu Dante kohtas aina tuttavaid, eks ole. 

Mulle on vastukarva, et nii mõnigi tagasisidestaja on väitnud selle raamatu armastusromaani olevat.
No.
Ei. 
Armuliin on olemas, aga ei kesta sugugi läbi kogu teose. Peamiselt mainin seda üldse vaid seepärast, et demiseksuaalsete armastus on nii kena lugeda. See on isikuromaan, räägib Alice Law kui inimese ja isiksuse arengutest ja taustaks on Põrgu, maagia ning akadeemiline maailm. 
Kõik need mõjuvad täiesti reaalsetena. 
Miks kriit on maagias asendamatu? Sest kriit koosneb miljonite iidaegsete olevuste säilmetest ja sellisena on tal vägi. Kahe kriiti tootva tippkompanii rivaalitsemine on samuti teoses mainitud. 
Maagia toimib võimatu ja võimalikkuse üheaegse uskumise tulemusena, kusjuures on vaja olla päris krdi terane, et see hästi töötaks. Paradoksid on üks hea võimalus, lihtne näide (lausa lapsik, nagu "Katabaasis" arvatakse); Achilleuse ja kilpkonna võidujooksu oma.
Ja raamatu lõpus öeldakse, et vbla töötab see lihtsalt selleks, et jumalaid lõbustada. 
Tont teab.

Võibolla mõni (veel =P) targem pea näeb ära vastuolud  ja mitteklappimised Kuangi loodud maailma sees. Minul on lihtsalt hea meel, et mind kui lugejat ei peeta lolliks, kellele tuleb kõik üksipulgi ära seletada. 
Samuti olen rahul sellega, et ootasin, mis ma ootasin õnnelikku lõppu, autor suutis siiski pinge üleval hoida ning mind üllatada. 
Väga hästi tehtud. 

Triinu raamatublogi
Kirjutamine hõbe, vaikimine kuld
Hyperebaaktiivne
Digital Nerdland
Mart Pechter ERR
Hana Arrase ehk tõlkja arvamus
ERR Karl Martin Sinijärv

John Gwynne - Wrath (2017)

 

Tetraloogia on läbi ja oli see alles reis. Lõpp oli raamatute vääriline ehk oma 200 lehekülge lõplikku lahingut, kus pea kõik seni elus olevad tegelased osalesid ja omasid dramaatilisi hetki ning paljud leidsid ka vägivaldse surma. Et tetraloogiale järgneb hilisemasse aega paigutuv triloogia (mida olen millegipärast ammu lugenud enne seda sarja), pole vast saladus, kes ikkagi võidab … ja tänu kellele (kes saabuvad teadagi millisel hetkel).

Eks Heleda Tähe kultuse lagunemisel leiavad Corbani järgijad uue hüüdlause, mida järgida ja mis võiks lugejatelegi päriselus abiks olla: tõde ja julgus (“truth and courage”). See seeria pole kuidagi grimdark oma küüniliste elutarkustega, siin ongi kõik must ja valge - ka need, kes kõhklevad oma valikutes, jäävad ikka algsele truuks; välja arvatud Veradis, aga tema ongi esimesest raamatust alates selline sõpruse küüsis viskleja) ja Jotuni hiiglased (hiiglasi ongi inimestest hulga vähem). Ja eks halvad on lõpuni väga halvad (ses suhtes on psühholoogiliselt huvitavamadki) ja head teevad üliemotsionaalseid kangelastegusid ja eneseületusi - aga selline see Gwynne’i maailm ongi.

Kui hakata jälle peatükkidega mängima, siis seekord on kokku 127 peatükki, neist 8 heal tegelasel on 93 peatükki ja 5 halval tegelasel 34 peatükki. Neist 13 tegelasest jääb ellu 6.

head:

Corban 24, Camlin 17, Veradis 12, Maquin 11, Coralen 10, Cywen 9, Fidele 5, Haelan  5

halvad:

Rafe 12, Lykos 7, Uthas 6, Nathair 5, Jael 3

Lisandub kaks uut vaatenurka, mõlemad halbade poolel: Nathair ja Jael. Kui Nathair asendab nö Veradise seniseid kogemusi halbade poolel, siis Jaeli tegevus jääb üsna üürikeseks; tema “eelkäijaks” on eelmises raamatus hukkunud Ulfilas. Kumbki tegelane just erilist isikupära juurde ei anna, nad lihtsalt kannavad tegevust edasi. Ses suhtes on halbadest vast huvitavaim tegelane Rafe, kel esimeset raamatust saati Corbaniga kana kitkuda, aga nüüdseks on ta tõusnud kuninganna Rhini eriliseks spetsialistiks, kel hoopis uus vaenlane Camlin, kes teda edutult tappa püüab. Ühtviisi hull on Lykos ja eks ta jätkab lugejate piinamist. Uthas pole samuti eriline karakter, eks tal on oma roll läbi raamatute (üks hetk mõtlesin, et näe, ainult inimestel on siin vaatenurgad, selline omamoodi tapeedist tegelane on siis Uthas).

Heade poolel on nö üheplaanilised tegelased pigem naissoost, ses suhtes torkab eriti silma Coralen oma arvukate peatükkide ja puhtalt toetava tegelasena. Ega ka Cywen ja Fidele just silmapaistvad ole, aga siiski enam tajutavad kui Coralen. Cywen on järjekordselt vangi langenud, ja noh, Fidele-Maquin-Lykos kolmnurk on lihtsalt selline … hull värk. Meestegelastega on lood paremad - Corban läheb küll õige jumalikuks kätte; aga vastukaaluks on alati Camlin, kes on kogu seeria kõige vingem vanamees (küllap olen ise vanaks jäänud, et sellistele hiliskeskealistele näppu viskan). Veradis on tuntud headuses; teine “vanamees” Maquin läheb juba liialt ebainimlikuks tapamasinaks, mis meenutab juba üht Steven Eriksoni hullu jumalakäepikendust (ahjaa, Maquin ju tõusiski varem surnuist üles). Ja omal moel on päris huvitavalt esitatud Haelani sirgumine.

Peatükkide rohkus on tegelikult petlik, nii mitmelgi puhul toimuvad eriti tähtsate madinate puhul kiired vaatepunktide vahetused, et tegevust ruumilisemaks muuta (see on eelköige Coraleni puhul, vast Corbani vabastamisoperatsioonil oli ta pea peamine nö toetav silmapaar). Eks seda kaelamurdvat möllu on sedavõrd palju, et raamatu lõpuks on kõik need alguse möllud enamvähem ununenud (tõepoolest, algul oli ju Jael …).

See inglite ja deemonite lisandumine on vähe vastumeelne tegelaskond, aga samas ka need valged inglid pole just ilmtingimata positiivsed tegelased (nii, see räägib nüüd vastu varem välja hõigatud mustvalge maailma asjus): inglid teevad küll head, aga samas on neil selleks vaid oma motiivid (see värk jätkub siis järgmises triloogias). Ses suhtes on see inglivärk natuke talutav.

Ja raamat, kus on sedavõrd palju möllu ja hävingut, kui palju Corbani teisejärgulisi (aga seda ustavamaid) kaaslasi (kellel siis pole mingit vaatepunkti) lõpuni ikka välja veavad - peale kõiki neid võitlusi alati ülekaaluka vastasega. Aga noh, eks täielikust hävingust ongi raske lugeda (meenub K. J. Parkeri triloogia “The Two of Swords”, kus aastakümnete pikkuse sõja käigus oli viimaks pea kogu elanikkond maha notitud; see oli … kõle).

Päevi hiljem peale lugemist meenusid … sipelgad. Need suured sipelgad. Õudne.

Malice 2013

Valour 2014

Ruin 2016

Veiko Belials - Kogu maailma au. Majakavahid. Viimase Nägija soolikad (Kogu maailma au, 2026)

 

Kui Renner ja Finki seeriat alustades arvasin, et ehk need kõik tekstid võiks moodustada midagi kollaažromaanlikku, siis tegelikult nii siiski pole - lühemad lood on vaid episoodid sellest, mis annavad aimu sellest, mis kõik varem juhtus, kuidas Rennerist sai Marutõbi. Nendes kolmes loos enam pole Finki - aeg on kõvasti edasi läinud, Marutõbi on möllanud aastakümneid kõiksugu sõdades ja nii endale sünge kuulsuse külge saanud. Ja kõige taga on ikka kahtlus, millised jõud seda maailma õieti valitsevad, millega tõmmatakse niite eri jõudude vahel. Tekstide lõpuks jõuab Renner pärale.

Selles suhtes jõuab see seeri oma algusest lõpuni - muidugi võiks seda edasi kirjutada või siis Renneri loos esinevaid suuri auke rohkem avada (möödaminnes saame teada ka Finki ja Renneri perekondade saatuse - ja miks Finki seetõttu pole). Ühesõnaga, potentsiaali oleks justkui ühismaailma kirjutamiseks. Huvitav, et Belialsil tekkis selle maailma idee peale “Ashinari kroonikate” (1997) ilmumist, seega tekstidena ilmumine võttis aega - ja nagu aru saan, siis paar teksti on õige verivärsked.

Kogumiku kaaneillustratsioon pärineb jutust “Majakavahid”, tegu on selle loo ühtede kõrvaltegelastega, kes järjekordselt vilksatavad Renneri teekonnas. Ses suhtes veidi ootamatu valik, aga Liis Rodeni tehtud illustratsioonidest kogumiku eri lugudele vast tõesti kõige kaanepildilikum.

Veiko Belials - Kroon ja kiiver. Surnud Kuninga Linn (Kogu maailma au, 2026)

 

“Kroon ja kiiver”: see jutt läks nüüd vähe muinasjutulikuks kätte; Renner ja Fink nagu õieti ei sobi suurt piiramislahingu võitlemist juhtima, nagu liialt suured saapad korraga täita. Ja need eelmise loo kadunud tegelased ja nende uus roll - iseenesest hea mõte, aga seda võinuks natuke laiemaks kirjutada, mitte et paari lõiguga lahendada. Kuidagi melodraamaks läheb kätte - või no liialt klassikaliseks seikluskirjanduseks.

Aga samas on loo mõistatus tore, ja eks selles maailmas neid saladusi jätkub - kuidas see kõik õieti toimub ja kes seal tegelikku võimu omab. Nojah, samas selle sarja järgmised lood paistavad hulga lühemad olevat; seega läheb vast kappamiseks. Renneri ja Finki suhetesse näib tekkivat üha enam pinget; eriti nüüd kui printsess on leidnud Renneri ja Finkil näib olevat mingi oma plaan. Eks peagi selgub!

“Surnud Kuninga Linn”: siin tekstis jõuab (taustal) Fink armastuse sadamasse, aga Renneril tuleb vangi sattudes võidelda areenil selle nimel, et mitte saada Surnud Kuningaks. Iseenesest võiks tekst olla lihtsalt episood mõnest pikemast jutust - a la maailma avastamise käigus on nüüd jõutud kaardistamata aladele, ohtlike barbarite juurde ja mis siis küll nüüd juhtub. Teksti huvitavaim külg on vast see, kuidas ämblikult mürki välja petetakse.

Veiko Belials - Sfinksi silmad (Kogu maailma au, 2026)

 

Päris paljutõotav algus Renneri ja Finki sarjale - selline klassikaline seiklus, ehk ka sword & sorcery laadi tekst kaest noorukist, kelle eksamid saada gildide tunnustatud palgamõrvariks ja vargaks ebaõnnestuvad ning nüüd jälitatavate lindpriidena püüavad üheskoos ellu jääda … või siis oma staatust taastada. Selleks tuleks aga leida müütiline sfinks ja ta silmad omandada. Kui neil ikka õnnestub elus püsida ja kui sfinks ikka tõesti olemas on.

Seiklused seikluste otsa, noored peavad kiirkorras leidma ühise keele ja maailma hädaohtudega hakkama saada. Õnneks satub neile üks õpetaja oma teraste õpetustega … ja kellega ehk uuesti kohtutakse. Muidugi, kui õnnestub elus püsida.

Siin loos pole küll midagi fantaasiakirjanduse kogemust avardavat (noh, midagi sarnast on kirjutanud kasvõi klassik Fritz Leiber või kaasaegne Michael J. Sullivan), küll aga hästi sooritatud meelelahutus. Et enamus tekstist on Renneri silme läbi nähtud, siis on ehk tema südamelähedasem, samas Fink on vähe tumedam tegelane oma aegajalt kahtlase moraaliga.

Vahest lahedaim seiklus (või õigemini kujutluspilt) on jõepiraatidega ning veidraim see maja meenutav olend, kes sööb inimesi.

T. Kingfisher - Clockwork Boys (2026)

 

Tekst, mis siis paigutub Kingfisheri Valge Roti maailmas kõige varasemasse ajajärku; erinevalt seni kahest loetud raamatust (“Swordheart” ja “Paladin’s Grace”) pole see just romantasy (aga ehk romaani teises osas läheb jant lahti? Vihjeid nagu oleks), kuivõrd puhas fantaasia (või ka - aurupunk).

Lugu siis neljast kaaslasest, kes on kokku kogutud selleks, et nad läheksid sõja vastaspoole pealinna Anuket Citysse spioneerima - kuivõrd ollakse sõda kaotamas ja seda “tänu” vastaspoole veidratele masinatele või olenditele (“clocktaur” ehk rahvakeeli “clockwork boys”), mis taganevat sõjaväge armutult hävitab. Kuidas neid monstrumeid peatada, mis asjad need õieti on? Selleks on siis moodustatud mungast ja kolmest süüdimõistetust omamoodi enesetapumissioon - vähemalt need süüdimõistetud võtavad seda üheotsapiletina; munk elab enamvähem oma intellektuaalses maailmas.

Tegu on siis questiga, kus peamine rõhk inimsuhetel, seda nähtuna läbi kahe peategelase silme läbi: meistervõltsija Slate ja deemonist vaevatud massimõrvarist paladiin Caliban. Peale nende on palgamõrvar Brenner (Slate’i kunagine kallim) ja munk Edmund - eks nemadki saavad tähelepanu (hiljem lisandub grupiga-trupiga veel viies olend). Neid kurjategijaid ohjeldab nende käevarrele tätoveeritud maagiline kujund, mis hakkab neid …. sööma (sõna otseses mõttes), juhul kui nad missiooni eesmärgist kõrvale kalduvad või koguni hülgavad.

Ja eks seal nende suhetega saab vett ja vilet ja nalja. Võrreldes eelnevalt loetud romaanidega on tegelaskond veidi noorem, kangelanna Slate on kõigest 30-aastane. Ja nagu öeldud, romantika seni peaaegu puudub (oh, on küll võimalusi ja tahtmisi, aga …). Vast huvitavaima taustaga tegelane on Caliban - paladiin, kes ühel hetkel keeras ära, kuna oli nakatunud deemoniga, ning selle võimust võttes tappis oma kloostris 8 inimest - hilisema eksortsismi läbi küll deemon temas suri, aga mingil moel see siiski, ee, häälitseb temas edasi. Jumalast mahajäetud paladiin ja tema ideaalid vs kahe kurjategija Slate’i ja Brenneri tõekspidamised; munk Edmund on lihtsalt seni karikatuurne kuju. Ja no muidugi Slate’i sisemaailm ning saladused, mis peaksid hakkama avanema “Wonder Engine” romaanis. Kui eelmiste romaanide naispeategelased olid enamvähem õnnetud lesed, siis Slate on põline kurjam (tõele au andes on Calibanil rohkem ühist paladiin Stepheniga).

Tegu on õieti romaani esimese osaga, millegipärast ei tahtnud Kingfisher seda tellisena välja anda. Pole ehk nii humoorikas kui “Swordheart”, aga eks see oligi esmatutvus selle Valge Roti maailmaga (mitte et Valge Roti kirikut siin üldse oleks mainitud).

“Slate gripped her skull in both hands. ‘Wait, you’re not going to go around trying to defend my honour, are you?’

‘... I am a paladin.”

‘Yes, but I haven’t got any honour!’

‘I’ll try to keep the duels over your virtue to a bare minimum, then.’” (lk 262)

John Gwynne - Ruin (2016)

 

On see alles üks emotsionaalne seeria, autor leiab ikka uusi viise, kuidas heatahtlikku lugejat ja ta naiivseid lootusi maha tampida. Selle lugemine on üks paras vaev - kõik hea, mis jõuab kuidagi kokku klammerduda, see saab taas põrmu paisatud ning järjekordses lahingus või salasepitsuses langeb järjekordne hea tegelane. See kõik pole küll Eriksoni Malazani mõõtu tektoonika (juba maailmade, ajastute ja tegelaste mõõtkava pole võrreldavad), aga noh, sellevõrra kuidagi lähedasem, inimlikum.

Head tegelased võiks jagada ehk kolme rühma: Hele Täht (Corban 12, Tukul 4, Cywen 8, Coralen 5, Haelan 5), siis Tenebrali mässulised (Maquin 7, Fidele 6) ja noored kuningannad (Camlin 11). Hele Täht ja kuningannad jagunesid eelmises raamatus; selle raamatu hävingute tagajärjel võiks ehk toimuda Hele Tähe ja Tenebrali jäänuste ühinemine; noored kuningannad saavad iseenesest omamoodi puhastuse osaliseks.

Nö halvad tegelased ehk Asrothi järgijad on mõnes mõttes liikuvamad, kuna nemad jälitavad Hele Tähe järgijaid. Ühtaegu Tenebrali kui Hele Tähe järgijate hävitamisega tegelevad Veradis (7), muidugi Lykos (3), Ulfilas (10); kuningannade otsimisega on seotud rohkem kuninganna Rhini järgijad: Uthas (5), Rafe (5), Evnis (5) - need siis annavad lisaks vaatenurki Camlinilt nähtavale.

Peatükkide arv võib muidugi olla petlik, mõnel puhul kasutatakse nö vähemtähtsaid tegelasi kiireteks vaatepunktideks kuskil mõõduvõtmise keskel. Eks torkab silma, et Corbani seltskonnal on vägagi laiahaardeline ülevaade, samas Maquin-Fidele on üldse paariks hakanud ja noh … kuigi Camlin on kõige rokkivam tegelane, siis ega tegelikult see kahe kuninganna koos tegutsemine ei saa vaid ühe silmapaari läbi kõige paremat ülevaadet. Mõneti tähelepanuväärne on uus tegelane Ulfilas, kes siis kuningas Jaeli juhtiva sõdalasena tegeleb nii Haelani tagaotsimise kui ka Drassili ründamisega; tema silme läbi näeme, kuidas Calidus allutab Nathairile teised väiksemad kuningad, ja eks tema kogeb seda esimest Drassili lahingut, kui Corban teeb oma imetegusid. Kuigi hiiglaste roll üha kasvab, siis vaatenurga saab vaid Uthase kaudu, kel siis Rhini ja Asrothi toetusel plaan kõigi hiiglaste klannide kuningaks saada. Seni peab ta küll lahendama Rhini heaks inimeste jagelemisi.

Muidugi, suur probleem on õigusjärgsete pärijatega, eks siis seepärast ole suurem jaht kuningannadele ja ka noorele Haelanile. Eks siin ole ka isiklikke vastuolusid ja probleeme; markantseim vast Evnis (mis temast õieti sai?) ja ta poeg Vonn, kes kõigist vastuoludest hoolimata on … isa ja poeg. 

Ja siis on tähtsamate tegelaste romantilised või ka suguliselt vägivaldsed suhted: kõige rajum on Fidelega seonduv - Nathairi ema, kelle Lykos võttis oma valdusse (või kuidas seda öeldagi; igal juhul toimub see Caliduse maagia abil) ning kelle vabastas Tenebrali mässu käigus Lykose gladiaatoriks maandunud Maquin (keda siis gladiaatorina treeniti supertapamasinaks) ning põgenemise käigus tekib neil omakorda … aga Lykos ei jäta sellist naist. Siis on veel kaks arenemata armumist: Corban ja Coralen, Veradis ja Cywen (kahe paari peale koguni 1 musi!) - kuid kes neist muidugi üldse elus on peale Drassili langemist. Ja Veradis, kel võinuks ammu silmad avaneda, ja ehk nüüd on tõesti juba hilja.

Kui Asrothi Kadoshim on tänu Calidusele osaliselt maa peal tegutsemas, siis mis värk on nende Elyoni Ben-Elim inglitega. Nagu selle romaani lõpus selgub, on neil küll päris oma strateegia, kus maapealsetel on etturite roll. Millal siis need ikka tegevusse aktiivselt sekkuvad, kui viimasel hetkel?

Niisiis, igati kaasaegne, aga samas klassikaline fantaasia. Naised pole siin mingid iluesemed või köögikatad - nemad on ühtviisi võrdväärsed võitlejad. Ja noh, siis on Rhin. Ei saa öelda, et maailm oleks just meeletult sügav või karakterid just mitmepalgelised - küll aga on siin madinat ja möllu mitme romaani eest. Ja muidugi draamat - kuidagi peaks ikka tetraloogia viimane osa jõudma mingil moel positiivse lõpuni … aga hetkel on see küll kaugel (kui just ei lähe mingiks deus ex machina värgiks).

Aga korraks vaataks veelkord üle senise kolme raamatu peatükkide ja vaatenurkade jagunemise:

“Malice”: 7 tegelast, 88 peatükki - ehk siis sissejuhatav raamat, meeletu kogus Corbani vaatepunkti, lisaks muidugi Veradis (kelle kaudu siis Nathairi tegemised), teine positiivne kangelane oleks justkui Kastell, aga noh … Märkimisväärne erand on Ventos, kes jäigi nii siin kui järgmises raamatus marginaalseks tegelaseks ning kelle peatükk on vaid 1 lehekülg (mis siis pidi andma pildi nö pahade vandenõu ulatusest).

Corban 36

Veradis 19

Cywen 11

Kastell 9

Evnis 7

Camlin 6

Ventos 1

“Valour”: 11 tegelast, 120 peatükki - Corban ikka kõvasti esil, aga nüüd esile ilmunud Kastelli ustav kaaslane Maquin (kelle kaudu tekib ühendusliin Veradis-Lykos-Fidele). Cywen oluline, kuna teda päästetakse Caliduse küüsist. Ja tõusma hakkab Camlin, kes lihtsalt rokib. Veider, et Lykosel nii vähe peatükke, kuigi tekstis on ta vägagi meeldejääv: aga noh, eks see kajastub paljugi Fidele ja Maquini silme järgi.

Corban 30

Maquin 17

Cywen 15

Veradis 13

Camlin 9

Uthas 7

Fidele 7

Tukul 6

Coralen 6

Lykos 5

Evnis 5

“Ruin”: 14 tegelast, 93 peatükki - Corban küll liider, aga tõuseb Camlin, huvitav lisandus on Ulfilas ja Rafe, kaks nö spetsialisti pahade poolelt, kumbki pole kuidagi Asrothi ideoloogiline pooldaja, aga lihtsalt oma elukutse ja ellujäämise nimel teevad neid asju, mida teevad. Mõneti ootamatu on Haelani lisandumine - ta on küll Isiltiri pärija, aga ikkagi veel poisike (mingi oluline märk on Stormi kutsikate eest hoolitsemine?). Oma otsa leiavad Ulfilas, Tukul ja Evnis (eelmine selline vaatepunkti kadumine oli esimese raamatu Kastell). Evnis on seni igas raamatus esindatud, aga samas vast lühimate peatükkidega, ikka nii 3-4 lehekülge. 

Corban 12

Camlin 11

Ulfilas 10

Cywen 8

Maquin 7

Veradis 7

Fidele 6

Uthas 5

Rafe 5

Coralen 5

Haelan 5

Evnis 5

Tukul 4

Lykos 3

Mo Xiang Tong Xiu - Deemonliku Tee Suurmeister (2025)

 

Kirjastus Fantaasia on alustanud üsna tänuväärse tegevusega: nimelt on võimalik toetada Hooandja kaudu mõne nende raamatu väljaandmist (eelkõige siis sarja Kaarnakirjas puhul). Põhimõtteliselt on siis võimalik endale ette tellida raamat pea omahinna eest (ja noh, igavene au ja kuulsus, kuivõrd saad raamatusse märgitud koos teiste toetajatega - muidugi on võimalik ka anonüümseks jääda). Muuhulgas oli siis võimalik toetada selle raamatu avaldamist.

Esmapilgul ütleks, et kaasaegne hiina fantaasiakirjandus (koguni kõrgfantaasia?), aga tõlkija Helina Ravasoo on seda täpsustanud kuuluvaks sellisesse žanrisse nagu danmei - “mis keskendub romantilistele armastuslugudele ja meestevahelistele romantikale.” (lk 319). Noh, mina võtsin siiski fantaasiakirjanduse pähe, see meestevaheline romantika on küll üks kandev liin, aga seda võib võtta ka kui peategelase Wei Wuxiani üht järjekordset veiderdamist: kuivõrd peategelase vaim satub peale tagasikutsumist ühe sellise geimehe kehasse. See ei häiri Wei Wuxiani kuidagi, kuivõrd enne tapetuks saamist oli ta üks kurikuulsamaid kultivaatoreid (huvitav termini valik ikkagi). 

Ja nii satub ta otse tegevuse keskmesse, kui tuleb rinda pista geimehe pahatahtlike sugulaste ja neid kiusavate vaimudega - ja muidugi selgub, et tegu pole lihtsalt (selle maailma mõistes tavalise vaimudest vabanemisega, vaid põhjused ulatuvad kultivaatorite klannide minevikku ja ka Wei Wuxiani enda erinevatesse vägitegudesse. Aga mis täpsemalt mida põhjustab, seda siis seeria järgmistes osades, raamat katkeb enamvähem poolelt sõnalt.

Romantilise poole pealt on siis suhtlemine Wei Wuxiani vastandi ehk ülisuperaatelise kultivaator Lan Wangji’ga, kes üsna kiirelt tabab ära selle grimeeritud geimehe tegeliku sisu. Ja neil on varasemast keeruline ajalugu … Kuid nüüd on ühine eesmärk.

Kui hiina teaduslikku fantastikat on tõlgitud päris palju inglise keelde (ka eesti keeles on ilmunud Cixin Liu kuulsaim triloogia), siis fantaasiakirjandus on vaeslapse osas (ahjaa, on üks kuulus wuxia) ja mulle oleks see vast esimene kogemus kaasaegsest kirjandusest. Mõneti on see harjumuspäratu: aga on see siis autori, peategelase või žanri eripära, ei oska kuidagi öelda. Ühesõnaga, sellise üsna muretu Wei Wuxianiga tuleb harjuda. Üheltpoolt kurikuulus kultivaator, kelle hävitamine on selle maailma lähimineviku suursündmus, teiselt poolt üsna kergemeelne tüüp, kes naudib lollitamist. Suurema osa romaanist käis ta üsna närvidele, aga kui ära harjuda, siis päris triksterlik tüüp oma tegemistega - ja mis saladused siin veel võiks paljastuda, eksole.

Selles suhtes päris hea vaheldus angloameerika fantaasiakirjandusele (midagi sellist ebastandardset on ehk Michael R. Fletcheri romaan “Beyond Redemption”, aga selle olemus oli hoopis midagi muud); eks sealgi on kirjutatud hiinalikku fantaasiat (nt Barry Hughart “Linnusild”, K. Arsenault Rivera “The Tiger’s Daughter”, kahjuks lugemata Ken Liu silkpunk seeria). Ja eks see hiinalikkus on nagu on, ikka eksootika, inimene kui selline pole just Euroopa valgustusaja väärtustest lähtuv, vähe teised traditsioonid.

Paistab, et äsja on ilmunud juba 2. osa.

Jennifer Hudak - The Witch Trap (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Et siis ülevaade uskumusest, nagu põranda alla peidetud saabas aitaks püüda nõidu, kel muidu plaan pererahvast pintslisse pista (sellest siis loo pealkiri). Ja mis on nõidus ning kuidas on aja jooksul teisenenud nõidade kohtlemine (antud loo puhul siis Euroopast Ameerika koloniseerimisse ning otsapidi kaasaega) - ravitsejatest kurjuse teenijateks ning nüüdsed uhhuutajad ja petised.

Loo peategelaseks võiks pidada üksikut hiliskeskealist  Elizabethi, kelle kodu põranda alt leiab ehitaja ühe kinga. Selle asemel, et see veider (justkui elav!) king tagasi põranda alla panna, hakkab naine üksi jäädes seda uurima. Nojah.

Tekst on esitatud mitmes eri laadis lõikudena - mõnel korral näeme saapasse lõksu jäänud nõia mõtteid, siis muidugi Elizabeh, aga ka mitmed tõlgendused folkloorsest päritolust ning kaasaegsest nõiandusest. Angloameerikakeskne, eks lisaks ole siin veidike võrdõiguslikkuse teemat.

John Gwynne - Malice (2013)

 

Eks ma väheke oskasin oodata, mis siin emotsionaalses võtmes juhtuma hakkab (millegipärast on mul loetud selle tetraloogia järgse triloogia esimene romaan “A Time of Dread” - ei mäletanudki, et see toimus tervelt 100 aastat peale selle tetraloogia sündmusi) - mis halvasti saab minna, see ka enamasti halvasti läheb (tõsi küll, antud romaani sündmustik käsitleb ehk kolmandikku või kuni poolt kontinendist). Tegelased jagunevad enamvähem puhtalt headeks ja pahadeks - erandiks on Nathair, kelle arengut pahade üheks lipulaevaks saame jälgida.

Et siis - algamas on kurjakuulutav ajastu, midagi sarnast, mille tulemuseks omal ajal kujunes see kontinent, kui suurte sõdade ja kaotuste hinnaga said omal ajal inimesed selle kontinendi (“the Banished Lands”) oma hallata. Taas on pead tõstmas ääremaadele tõrjutud hiiglased, kes korraldavad üha ulatuslikumaid röövretki inimeste kuningriikidesse (mis ongi rajatud hiiglaste valduste varemetele). Taas on kuulda lohede ilmumisest. Ja siis veel esoteerilisemad märgid.

Kutsutakse kokku kontinendi kuningate nõukogu - kus Tenebrali kuninga nõunik loeb neile ette leitud ettekuulutuse sellest, mis lähiajal juhtumas. Vaja on jõud ühendada, et üheskoos kontinenti raputavatele Kadoshimi jõudude õudustele vastu hakata! Tulemuseks pole muidugi suurt midagi, vaid mõned neist tajuvad reaalset vajadust (ja siis on muidugi küsimus, kes õieti vastaspoolega mestis on). Tenebrali prints Nathair aga näeb siin head võimalust suhete loomiseks (millalgi saab temast kuningas) ja ühtlasi mõistab, et tõeliselt vägevaks saab vaid kogu kontinendi ühe valitseja alla allutades; seda tuleb teha kasvõi jõuga. Aga jah … vast enese teadmata on Nathair tegelikult teenimas Asrothi huvisid.

Nathair saab edaspidi endale (vastu oma isa tahtmist) nii ebasoovitavaid kui legendaarseid liitlasi. Mis päädib isa tapmisega - mille tulemuseks on siis võimalus naaberkuningriiki rünnata ning väidetava isa tapjast kuninga hävitamist. Kahe kuninga kahtlane surm ei Tenebrali uut kuningat kuidagi populaarseks kuningate ringkonnas.

Romaani vast suurem tähelepanu on tegelikult Ardani kuningriigis toimuval - seda eelkõige noore Corbani kogemuste läbi. Ta on kõigest sepa poeg, aga millegipärast … teadjate jaoks eriline. Aga selleks eriliseks tuleb siiski kasvada läbi erinevate katsumuste ja neid noormehele jagub. Siiski, tuleb saada kangelaseks - seda enam, et romaani lõpuks lähevad asjad Ardanis vägagi hapuks. 

Romaani kolmas peamine liin on hetkel ehk varjatuma tähtsusega - ehkki küll igati dramaatiline ning käsitleb Kastelli nimelise ülikupoja eluohtlikku seisundit Isiltiri kuningriigi oludes. Ta on sattunud pahatahtmatult võimuvõitluse oma sugulasega, kes soovib saada kuninga järeltulijaks. Noh, romaani lõpp ei anna sellele tegevusliinile just suurt elulootust.

Väga visandlik ülevaade sellest, kuhu romaan on õieti suundumas ja milline intriigide pundar ei taha kuidagi laheneda. Sest kuigi tegevust näeme enamasti nö heade tegelaste silme läbi, siis tegelikult saab päris hästi aimu, kui ussitanud on need inimeste valdused, kuidas kuningatega manipuleeritakse - ning romaani lõpuks kukuvad tõepoolest mitmed kaardimajad õige suure mürtsuga kokku. Tegu on alles esimese osaga tetraloogiast, seega võib ette kujutada seda häda ja valu, läbi mille peaks jõutama heade jaoks mingitki pidi rahuldava tulemuseni.

Eks Gwynne puudutab õrnalt ka võrdõiguslikkuse teemat (üks oluline kõrvaltegelane on ikkagi neiu), aga selles maailmas on siiski (veel?) naiste roll eelkõige toetav; Eriksoni või Abercrombie maailmadega võrreldes on see ikka päris traditsiooniline fantaasia - samas autori viimane põhjalafantaasia on küll mitmete jõuliste naissoost kangelastega.

Võrdlemisi mastaapne fantaasiaromaan, kus pika sissejuhatuse järel hakkab kõik allamäge minema ja nö vana koorekiht saab kõvasti harvendatud, et anda teed tulevastele kangelastele. Kuigi jah, kes teab, ikkagi esimene osa tetraloogiast.

Steven Erikson - The God is Not Willing (2021)

 

Romaan, mille tegevustik leiab siis aset 10 aastat peale “The Crippled God” sündmusi - Genabackise kontinendi aladel, kus omal ajal alustas Karsa Orlong oma teed maailma muutmiseks. Mallick Reli impeerium on nüüd siin oma võimu kindlustanud, on veel metsikud maad Silver Lake’i taga, kus siis elavad erinevad … olendid: Teblor, Jheck, Saemdhi jms.

Korraga on need kõik ühinemas, et ühiselt inimeste aladele tungida - ning põhjuseks pole vaid vallutamishimu. Hoopis on lagunemas Jaghuti loodud iidne jäämüür, mis on hoidnud seni nende elupaikade tagust ookeani tagasi - ning jäämüüri hävinemine tähendab lihtsalt kõigi siinsete alade üleujutust. Nende pea müütiliste olendite juhid on juba mõnda aega plaane teinud ning plaanivad nüüd lõunapoolsetele tasandikele tungida.

Jäämüüri seisukorrast pole aga teadlikud impeeriumi jõud: nad küll valmistuvad konfliktiks, sest pingete tõus on selgelt tajutav. Impeeriumi sõjavägi on kümne aasta jooksul edasi arenenud ning hoolimata sellest tohutust elavjõust, mis neid arvatavalt ründab, on neil omad nipid sellega toimetulemiseks, ohjeldamiseks või koguni … nende aitamiseks. Silver Lake’i linnakesse saabub mõnekümnepealine merejalaväelaste rühm - koos enam kui tuhande palgasõduriga, kellega hiljuti vihast lahingut peeti, kuid nüüd on sõlmitud töövõtuleping. Mis küll ei tähenda, et palgasõdurid ei unistaks arveteõiendamisest nendega. Järve ümbruses toimub suur loomade ränne lõuna poole, ning neile järgneb olendite armee (koos järglaste ja mittevõitlejatega), kelle kaugeim eesmärk on jõuda Darujhistani. Sest see jäämüür laguneb. Ja Darujhistanis peaks olema üks enda jumala staatusse vastumeelselt suhtuv Teblor.

Romaani tegelaskonna võib lüüa laias laastus kaheks - lõunapoolsed inimesed ja põhjapoolsed olendid. Inimestest siis Malazani sõjavägi, Balki palgasõdurid (kel paistab olevat mingi side põhjapoolsetega) ning Silver Lake’i elanikud - need, kes veel mäletavad Karsa Orlongi märatsemist ning hiljem toimunud orjade vabanemist. Romaani vast nõrgeim külg on see, et millised üliinimesed need Malazani sõdurid õieti on - supersõdalased, aga ikkagi head inimesed. Emotsionaalselt muidugi kaasakiskuv lugeda, ratsionaalselt võttes aga vähe üle võlli. Varasemast dekaloogiast on siin esindatud seersant Spindle, kel juured koguni Bridgeburnerite juures (mäletamisväärt on küll tegevus “Toll the Hounds” romaanis sealsete väärastunud jumalakummardajatele vastu hakkamisel - millest küll midagi postituses ei kirjutanud). Muus osas on siis sõdurid ühel või teisel viisil peast soe seltskond, kelle ülesandeks on pea abercrombielikku kildu visata - ja olla samas moraalselt (enamvähem) õiglased. Mingil moel see väsitab, kuidagi liialt … positiivsed (aga eks see on Eriksoni nõrkus nende sõjaväelastega).

Põhjapoolne seltskond on muidugi kirju ning kirjumaks teeb seda Teblorite kuulsa Karsa Orlongi pärand - kes on tõstetud pea jumala staatusse, aga kes ei paista sellest põrmugi hoolivat (jajah, raamatu pealkiri, romaanis endas teda küll pole). Pärandiks on ka Orlongi vägistamiste tagajärjel sündinud järglased - tütred Teblorite hulgas ja siis on Rant. Segavereline poeg, kelle Orlongi vereõli kasutamise järel meelemõistuse hägustanud ema ajab ta minema Silver Lake’st ning kes on sirgumas oma vägistajast isa masti hiiglaseks. Rant suundub otsima Tebloreid, et oma sisemuses selgust saada - viis, kuidas ta nende probleemidega tegeleb, tekitab ühtaegu sõpru ja vaenlasi; ning ta äratab tähelepanu ka kõrgemates jõududes (nt War-Bitch, kes peaks olema ehk raamatu kaanekaunitar). Rant ei taha tappa ega möllata - kuigi mis tal üle jääb, kui vaja kaitsta end või sõpra. Rant on siis omamoodi vaste Malazani sõdurite moraalile, aga hoopis traagilisematel alustel (noh, omamoodi antiiktragöödialik tegelane - kui ma nüüd ära ei sõnu).

Aga nagu öeldud, siis jäämüüri lagunemine puudutab kõiki, nii on koos Tebloritega sõjateele ka teised olendid, kes ajalooliselt on üksteisega pigem vaenlased - Jheck, Saemdhi ja misiganes müütilised “rahvad”. Ja eks neil ole erinevad motivatsioonid lõunapoolsetel aladel edasi tegutsemiseks - mis seda üldist liitu just reaalselt ei tugevda.

Romaan on nö kergemalt loetav kui dekaloogia raamatud. Lühem, pole nii palju tegelasi ega tegevuskohti, peatükid on lühemad, aga samas peatükisiseselt pole sellist meeletut vaatenurkade ja maailmade vaheldumist.. Eks kuskil on juba mainitud, et see raamat võiks olla uuele lugejale vaat et sissejuhatuseks Malazani maailma - omal moel tõesti võimalik; eks siin küll mainitakse dekaloogias juhtunut, aga samas tekst loetav ka üsna iseseisvana. Ja seni on vähemalt jumalate ja üliolendite tegevus üsna tagaplaanil - korra küll ilmub Edgewalker kui ka lahutamatu paar Cotillion ja Shadowthrone; kuid nende osalus siinses romaanis jääb üsna hägusaks. 

Eriksoni agenda näib ühtaegu utoopiline (kokkuhoid ja teineteise aitamine) kui naturalistlik (sest elusolendid on oma tegevusega loodusliku keskkonna üsna tuksi keeranud - see on muidugi üsna tänapäevane uhhuuvaba tulevikuvaade).

Algselt triloogiana plaanitud sari on nüüd autori järgi kasvanud tetraloogiaks, ning äsja oktoobris ilmus sarja teine osa “No Life Forsaken” - mis varasema dekaloogiale omaselt on hoopis teise tegelaskonnaga ja kontinendiga.

Steven Erikson - The Second Collected Tales of Bauchelain & Korbal Broach (2019)

 

Õigemini tuleb siin juttu kogumiku kolmandast lühiromaanist  “The Fiends of Nightmaria”, mis on kui värske hingesõõm peale eelmise lühiromaani lõpetamist - ja mille lugemiseks kulus vaid paar päeva (vist nagu ka kogumiku esimese teksti “The Wurms of Blearmouth” puhul). 

Eks elu lihtsustab seegi, et see on otsene järg eelmisele “The Crack’d Pot Trail” tekstile - tõsi küll, seal ellujäänud kunstnike ja jäljeküttide seltskond leiab siin tekstis ehk kolmandiku jagu jutust - nimelt peale Farrogi jõudmist ja festivalil osalemist jäävad nad silma Bauchelainile ja Broachile, kes on kukutanud kohaliku kuninga ning said seeläbi ise võimule. Mis ei tähenda kohalikele ei midagi head, rääkimata siis sellest rännuseltskonnast, mis aeti vangikongi, et need siis piinamise käigus tappa (noh, Broachil on vaja eksperimenteerimiseks laipu).

Vangikongi on niisamuti visatud Farrogi varaste liider, keda asub päästma üks nö eliitvaraste grupp - kellel küll juhtub kõiksugu õnnetusi ja vigastusi, kui nad asuvadki lossi sisse murdma. Selle seltskonna kanda on suurem osa teksti jämehuumorist, ja noh, Erikson ei hoia end tagasi kõiksugu allapoolevööd naljadega. Igal juhul, nende retk on parajalt halenaljakas ja õnnetu.

Ja siis on muidugi kogumiku peategelased, kes üsna hoolimatult suhtuvad oma uude valitsejarolli ning muuhulgas otsustab kuningas Bauchelain I rünnata naaberriiki, mis kutsub end nimega Nightmaria ja mida asustavad reptiilsed olendid - sest Bauchelain on lihtsalt uudishimulik, mis võib küll paikneda seal terra incognitas.

Loo neljas osapool on Nightmaria saadik Farrogis, kes vahendab Bauchelainile oma riigi sõja alustamise teate, ning uue kuninga üllatuseks on tegu vägagi võimsa riigiga ning piire on ületamas suur armee, mis tähendab, et … aeg on seiklusi jätkata kuskil mujal.

Tekst on tõesti öö ja päev võrreldes eelmise lühiromaaniga, niisamuti täidetud kõiksugu vägivalla eri vormidega. Sest noh, nekromandid eelistavad kõiksugu piinamisi ja muid elanikkonda hävitavaid vorme (näiteks sõda salapärase naaberriigiga) - milleks seda kõike õieti vaja on, jääb selgusetuks ka kolmandale peategelasele, nekromantide teenrile Reese’le (kes küll suhtub üha mõistvamalt oma ülemate tegemistesse). Igal juhul, nagu ikka, nõrganärvilistel või peenetundelistel ei tasu seda teksti ette võtta.

Nojah. Kogumik koosneb siis kahest meelelahutuslikust (niivõrd-kuivõrd saab selliseid tekste niimoodi nimetada) ja ühest Eriksoni enda lemmiktekstist, mis aga oma kõrgelennulisuses on vägagi tüütu lugemiselamus (ühtlasi on tegu kogumiku pikima lühiromaaniga; muidugi, sellise tellise-autori jaoks ongi lühivormid lihtsalt ühe tavalise romaani mõõtu tekstid - mis vast Loomingu Raamatukogu jaoks oleks ehk liialt mahukad).