Robert E. Howard "Cthulhu: The Mythos and Kindred Horrors" (1992)

REH on mulle teada rohkem tema Conani loomingu poolest ja tema selline madistav stiil polnud mulle kunagi eriti südamelähedane. Siinkohal on aga tegu HPLi müütose lisadega ja no vai nott. Kogumikus on lood, mis müütosega seotud kas siis vaid vaimult või väga õrnalt. Esimene lugu on Von Junztist, kelle fiktiivsele teosele HPL ise mitmeid kordi viitas. No ja REH teebki horrorit oma võtmes: actioni, klisheede ja mõnusa rassismiga. Tihti on tunne, nagu oleks tegu 1940 ja 1950ndate "õudusfilmidega", indianajonesiliku aardejahiga. Küll otsitakse teemanteid ja iidseid varemeid jne. Osad lood on puhtehtsad kollilood. A la mingi vend jalutab majja, kus kõik surevad ja lähevad peast segi ja siis kogeb ta ise sedasama. Selline pulp fictionn kitsch.  
   Täiesti nauditav. Kui sulle Lovecrafti pikad, uimerdavad ulmad või poeetilised põiked paranoiasse ei meeldi ja sa leiad ta õtte puisena olevat, siis REH on kogu selle vahu sealt eemaldanud ja alles on jäänud ainult action. Ka on lood tihti ajastutruult rassistlikud ja isegi sõna "nigger" pole tsenseeritud. REH ja HPL jagavad mõlemad seda tendentsi, et pärismaalased ja sellised tumedanahalised on neile võikad ja hirmsad, nagu pooleldi loomastunud ebardid. Valge mees muidugi lõpus ikka võidab ja laseb kollid ja muslemid maha. Vahel on lugudes ka ajas reisimisi ja roomlaste perioodi liikumist, vahel on lihtsalt kummitusmaja teema. Ja muide, kogu selle ajastutruu mõnusa kitshiga sobitub ka väga mõnus kaanekujundus. Raamatul on lihtsalt nii stiilne ja kena esi- kui ka tagakaas.
Iä jne.

Robert E. Howard – Kuningas Kull ja Bran Mak Morn (2008)

“Sest Kull teab, et on kõrgemaid maailmu, ning ükskõik, kas võlur nõidus ta ära sõnade või hüpnotiseerimisega, selle kummalise ukse taga avanesid kuninga pilgu ees uued väljavaated. Sellest ajast, mil ta vaatas Tuzun Thune'i peeglitesse, on Kull reaalsuses vähem kindel.” (“Tuzun Thune'i peeglid”, lk 57)

Kull on ootamatul kombel eksistentsiaalne kangelane, suisa mõtleb ja arutleb ja kahtleb. Mõjus ehmatavalt. Mõneti tekkis kartus, et Kull võib taas meie maailma võitlusse tulla (lk 118-119), igatahes tundub tema taaselustumine reaalsem kui Kalevipoja lubatud tagasitulek. Vaikselt idanes hetkeks kole ettekujutus, kuidas autor kujutles end peategelaste nahas seiklemas, ja kui veidralt monotoonne see kõrvaltvaates olla võiks.

“Kuningas Kull, sa oled rohkem kui kuningas – sa oled mees.” (“Rüütlid öös”, lk 105)

 ulmekirjanduse baas

Robert E. Howard – Bal-Sagothi jumalad (2011)

Howardilt neli lugu iiri lindpriist, keda hüütakse Mustaks Torlughiks. Möllu ja sandistatud tundemaailma enam kui sajal leheküljel, pole paha.

“Tõmmu mees” - lugu kirjeldab tabavalt ja loomulikult iga terve naise unistust ehk soovi näha taplevaid mehi tema pärast võimalikult võikalt suremas (tõsi küll, selles juhtumis leiab surmav hoop kõigepealt tütarlapse enese – aga siiski! - ta näeb veel selle meeletu ja võimsa tapluse lõppu, punase vereookeani mäslemist ja mulksumist jne jne). Howard on meditsiiniline juhtum, aga see lugu on omal veidral moel tore, ja vast parim tekst, mida autorilt lugenud. Nojah, paistab, et peab tutvuma Bran Mak Morni seiklustega.

““Lamh Laidir Abu!” läbistas O'Brienite sõjahüüd vaikuse nagu haavatud pantri kriiskamine ning kui mehed karjatuse poole pöördusid, tuhises meeletu kelt ukseavast sisse nagu põrgutuule iil. Teda oli haaranud keltide must raev, mille kõrval viikingi berserkide pöörasus kahvatab. Silma põlemas ja kõverdunud huuled vahus, tormas ta meeste keskele, kes ootamatult tabatuna ta teele siruli jäid. Ta hirmus pilk oli kinni Thorfelil saali teises otsas, ent Turloghi edasi tormates sadasid hirmsad hoobid ka vasakule ja paremale. Tema rünnak oli nagu pööristormi sööst, millest prahina jäid maha surnud ja surijad.” (lk 22)

“Bal-Sagothi jumalad” - Torlugh on mees, kes on võimeline täiskasvanuna pikemaks kasvama, kui esimeses loos kirjeldatakse teda kuue jala ja ühe tolli pikkusena (u 185 cm, lk 5), siis nüüd on ta juba kõvasti üle kuue jala pikk (lk 34); aususe huvides siiski mainiks, et kolmandas loos on ta jälle avaloos mainitud pikkusega jupats.

Seekord satub Turlogh koos endise vaenlasega peale laevahukku salapärasele troopilisele saarele, kus nad päästavad kohe sauruse küüsist kaunitari. Põhjamailt pärit neid Brunhild seletab olukorda – ta siin saarel endine kuninganna ning aidaku Turlogh ja kaaslane ta tagasi võimule. No lähevadki kolmekesi, saurusepea näpus, võimsa kindluse juurde ja võtavad võimu omale (tegemist Atlantise viimase kantsiga). Ent juba esimesel ööl läheb olukord ärevaks ja punast verd hakkab siin taas, tõepoolest, kosena purskama, mäesügavustest tulevad võikad koletised ja ootamatult ründavad linna punased inimesed. Niisiis hävineb see viimne kants ja naine lömastub jumalakuju all ja uued sõbrad pääsevad (hoomamatut tapatalgu selja taha jättes) saarelt sellest juhuslikult mööduvale Hispaania laevale, mis meelekindlalt suundub moslemeid tapma. Noh, paras hullumeelsus, aga Howardi fantaasialennu peale on juba raske üllatuda.

“Ta lubadused libisesid läbi Turloghi mõtete mingi jälge jätmata, kuid ettepaneku hullumeelne hiilgus huvitas meest. Ta soovis väga vaadata seda kummalist linna, millest Brunhild rääkis, ja mõte kahest sõjamehest ja tüdrukust, kes tervele rahvale krooni pärast vastu astuvad, liigutas ta keldi rändrüütli hinge.” (lk 40)

“Hunni vari” - et tegemist lõpetamata looga (ent otsese järjega eelmisele tekstile), pole nagu suurt midagi arvata. Positiivselt mainitakse hõimuvellesid soomlasi, mis on muidugi südantsoojendav. Mõned tapmised jne, aga lugu ei jõuagi õiget hoogu võtta.

“Turlogh mõistis, et vaatab aarialaste elu faasi, mis on kiiresti möödunud. Aarialaste nomaadid kas hakkasid kiiresti loobuma pastoraalsest eluviisist põllumajandusliku elu kasuks või siis pidid tatari nomaadide hulka sulama.” (lk 77)

“Hallide jumalate loojang” - noh, seekordne lugu on camp, juba esimestel lehekülgedel särab jaburuse püha aupaiste (a la Andres Saal verdtarretavas kastmes). Toimub suur lahing keltide (Torlugh seekord kõrvaltegelane) ja viikingite-närukaelade vahel , mida assisteerib sünge Odin isiklikult. 40 tuhat meest põrkub kokku ja kangelastegusid tehakse konteinerlaevade kaupa. Vabandust, aga see suurejooneline kangelassurmamöll on pühalikult lõbus. Torlughi seiklusi kronoloogiliselt järjestades võinuks see tekst kogumiku avalooks olla, ikka kangelase lindprii-eelne elu.

“Nüüd, kui Murrogh edasi hüppas, ärkas keltides punane raev, nagu meestes, kelles pole lootust. Hukatuse lähedus äratas neis raevu, ja nagu joovastuses hullumeelsed, alustasid nad viimast rünnakut ja põrkusid vastu kilbimüüri, mis löögist taganes. Ükski inimjõud poleks suutnud sellele rünnakule vastu seista. Murrogh ja ta pealikud ei lootnud enam võita või isegi ellu jääda, vaid ainult surres oma raevu välja valada, ja oma meeleheites võitlesid nad nagu haavatud tiigrid – lõid käsi otsast, lõhestasid kolpasid ja rinnakorve ning õlaluid.” (lk 107)

Nojah, selline meeliavardav raamat siis. Kaasakiskuvam kui Stross ja Lovecraftist meelelahutuslikum.

ulmekirjanduse baas
digital nerdland

Robert E. Howard – Punane Sonja (2011)

Howardit lugedes tekib paratamatult mõte, et autor on üpriski meditsiiniline juhtum. Või siis omas ajas kinni, midagi nii üheplaanilist ja vanamoodsat on tänapäevase lugeja pilguga pisut keeruline normaalse ilukirjandusena lugeda (mis on normaalne kellele muidugi?); Howardi kõrval on Padugi üsna mitmekülgne (või noh, üllatusi pakkuv) autor. Mingis mõttes võiks seda pidada lastekirjanduseks, ent selleks siiski liialt veriselt vägivaldne värk. Kitš ehk? Või relikt.

Kogumikus siis kolm lugu sellest, kuidas überkangelased madistavad moslemite ja valgenahkadest reeturitega. Esimeses loos näeb Viini piiramist ja kuidas see Euroopale õnnelikult laheneb, ka mehelik ja mörisev punapea Sonja võib olla aseksuaalselt kuum tükk. Kahes järgmises loos on pöörane iiri rändrüütel Cormac ristisõdadeaegses araabiamaailmas reeturitele kätte maksmas. Kolbad purunevad, skimitarid välguvad, jätised hävinevad ning kindlused vanguvad Cormaci hiiglasliku rammu käes. Sest Cormac on metsik mees, kes hindab sõprust.

Nojah, ilmselgelt pole ma sellise kirjanduse austaja, liialt vähe mängulisust. Omamoodi huvitav (või siis mitte) on jälgida seda, milliste klišeedega Howard iseloomustab erinevate rahvuste esindajaid. Et Fantaasia on tore kirjastus, ei saanud rahumeeli sellest raamatust mööda kõndida, ikka pidin lugema, kuigi eelnevaltki Howardi üle imestanud.

“Ta lõi vastu oma paksu reit ja möirgas tobedalt naerda, kui need viletsad mehed ja naised, kes pidid talle rõõmu valmistama, naersid temaga kaasa ja solvasid sünget Iiri sõjameest kimedate vannete ja roppude žestidega. Ja äkki tõusis Cormac kibedalt vandudes jalustes püsti, võttis lahingukirve ja saatis selle oma võimsa jõuga teele.
Vahimehed tornidel karjatasid ja tantsutüdrukud kriiskasid. Von Gonler oli pidanud ennast väljaspool ohtu olevaks – kuid miski pole väljaspool ohtu normanni-iiri kättemaksu ees. Raske kirves tungis vihinal läbi õhu ja lõi välja parun Conradi ajud.
Paks, lihav kogu kukkus maha nagu kott sulatatud rasva, üks jäme, valge käsi ikka veel hoidmas tühja veinipeekrit. Eredaid siide ja brokaate määris tumedam punane, kui kunagi oli turul müügil olnud, ja narrid ning tantsijad kädistasid nagu linnud, karjudes, vaadates seda purustatud pead ja punaseid jäänuseid, mis oli kunagi olnud inimnägu.” (lk 81)

Robert E. Howard – Pimeduse rahvas (2002)

“Ma polnud kunagi varem mingit tähelepanu pööranud mustale või pruunile naisele. Kuid see kvarteroonitüdruk erines neist, keda olin varem näinud. Ta näojooned olid korrapärased nagu valgel naisel, ja ta kõne polnud tavalise maatüdruku oma. Siiski oli ta metslaslik, tema naeratuse avaliku ahvatluse, silmade sära, meela keha häbitu näitamise tõttu. Iga zhest, iga liigutus, mis ta tegi, muutis teda teistest naistest erinevaks; ta ilu oli taltsutamatu ja reeglipäratu, mõeldud pigem hullutama kui rahustama, tegema meest pimedaks ja segaseks, äratama temas kõiki ohjeldamatuid kirgi, mis ta on pärinud oma ahvidest esivanematelt.” (lk 37-38)

Noh, tegemist olevat sword & sorcery klassikaga (siinsed lood pigem õudusjutud?), aga minust ikka pole Howardi austajat, paar aastat tagasi sai püütud “Punast kantsi” lugeda, ent ei läinud alla. Arvatavasti olen liialt ulmekauge ja poliitilise korrektsuse tõvest haaratud, aga nii mõnedki autori kolmekümnendatel ilmunud lood on praegusest vaatepunktist mõneti rassistliku meeleoluga. Saan aru, et tegemist mängumaailma ja meelelahutusega jne, aga no ikkagi, kas on vaja tõlkida iganenud tekste (või noh, miks üldse tõlkida lühijutte, eksole). Või olen kaotanud igasuguse lapsemeelsuse.

“Kivikalme neemel” on omamoodi samas jões Gaimani ja de Lintiga, Odin saab taaskord mahalöödud ja iirlased ruulivad. Väike Rahvas võiks selle mongoliidse teooria põhjal (lk 122) väga hästi ka proto-soome-ugrilased olla. Aga ega ikka tegelikult ei ole ka.

baas
päevaleht