Eve Leimann - Sosistan sala (Looming 1, 2017)

Lugu advokaadist, tema luulekirest ja armukesest ning kuidas luule… prohvetlikuks osutub. Lee on advokaat, kes peamiselt tegeleb lahutustega. Lee leiab, et ka ta enda abielu on ammu lössi vajunud, ja ehk peaks sellegi lahutama - nüüdisajal on see toiming lihtne, piisab vaid internetis avalduse täitmisest ning selle eest tasumisest. Halli argielu talumiseks luuletuste kirjutamine, ta armuke Arks jõudiski naiseni peale üht aiapeol esitatud luulekava. Armukesega on lihtne, vahel kohtutakse ja jagatakse kehalist kirge, seejärel elab kumbki oma elu.

Aga nüüd… aga nüüd on kirjutanud Lee ühe prohvetliku luuletuse oma advokaaditöö käigus ning kui peale vahekorda armuke Arks seda loeb… on nad keeletud! Miks?

Eks nii lühikese esmatutvuse järel on raske autori kirjutatu kohta midagi mõistlikku öelda, see ei paigutu autoriga seotud laiemasse konteksti. On selline kena tekst, lugu kerib ühtlase voona (aga kahes voolusängis) puändi poole, mis võinuks ehk veidi teravam olla - kuid miks peakski keskealiste elu tingimata mürts ja pauk olema? Vahel on vaikus kõnekam.

Neil Gaiman: Eikusagi

No mina siis ka olen selle raamatu nüüd eestikeelsena läbinud.Täiesti hämmastav, ent teos tõesti tundus mulle teistsugune kui inglise keeles. Peamiselt erinesid kaks asja.

1. Mulle ei meeldinud enam peategelane.
Nagu - enne tundus Richard mulle tunduvalt enam arenev, et ta oli raamatu lõpus oluliselt võimekam kui alguses ning jee. Aga nüüd näib ta mulle üsna samasugune, kogemata paar asja õigesti teinud, kuid peamiselt samasugune memmekas. Kõik muu, Alumine London ja sealsed elanikud mõjusid ikka veel maailmalahedatena, ent Richard lihtsalt liikus vooluga kaasa ning mõjutus vaid välisest.
Mömm.
Ning oleks ta siis tegelikult midagi hästi teinud, onjo. Ei, see, et ta korjas Ukse üles, kui too verise ja kurnatuna tema ette langes, oligi ta ainus Oma Tegu, kõik muu lihtsalt - juhtus.

2. Enne tundus mulle, et Richardi ja Ukse vahel miski väga susiseb.
Nüüd - nüüd ma vist võtan asju rohkem nii nagu kirjas. Aa, et ta mõtleb ISEGI Uksest, kui lõpus tuleb arutellu, kas Keegi Teine peale Jessica mängus on? Nojah, ega Uksega tõesti väga midagi muud kui sõprus tõesti kuskilt ei paistnud. Mis mingi armumine v? Ahh, see oli puha mu enda ettekujutus ja värk.

Markii (kes tundub mulle olevat umbes 29 korda huvitavam tegelane kui Richard) lugu kõige lõpus oli ka hea. Mitte nüüd maailmahea, mulle algus ikka üldse ei istunud, ent kokkuvõtteks ikkagi meeldiv lugemiselamus. Ta on just selline kõrvaltegelane, kellele üleni kaasa elada ning kelle valusid kaasa tunda. Lisalugu temast on tore asi.

Kokku ikkagi väga väärt lugemiselamus. Richardist hoolimata =)

Andrus Kivirähk - Eaka haritlase juubelikõne (Looming 1, 2017)

Kõigepealt tuleb jagada rõõmu, et ajakiri on edasi liikunud parema kujunduse poole (no kui midagi kukalt kratsima paneb, siis Pegasuse kasutamine on selline… ma ei tea, vanamoodne poos). Eelmine minimalistlik valge-punane polnud vast Jüri Kaarma paremaid töid, selline hallus mõjus… no see ei torganud kuidagi silma, see ei kandnud välja. Nüüd siis on toonud Asko Künnap natukenegi rõõmu ajakirja väljanägemisse. Koos kaanekujundusega on muutunud šrift, vähemalt esikaanel on see igati kena; päis meenutab mu meelest Loomingu algusaegade “Loomingut”. Niisamuti paistab ajakirja sisu olevat tuumakam kui keskmiselt - seega loodetavasti on toimetusel ees kena aasta.

Kivirähki lugu on sellest, kuidas vaimuhaige elab maailmas, kus ta peab Loomingu Raamatukogu numbreid kaanest kaaneni lugema, 60 aastat jutti. Sest ta on haritlane! Koolis ei käi, tööd ei tee, viimaks on vanadekodusse kupatatud - tema loeb päevast päeva aina ilmuvaid LRi raamatuid - sest see on maailmakultuur! Eks ema püüab poega naisele ajada ja isa omakorda traktori selga istutada, kuid mees teab, mis mees teeb - tema loeb kasvõi lumehanges istudes uut LRi raamatut, olgu see siis leedu autori lühijutud või mõne prantslase mõtisklused ilmavallast.

Et siis selline kivirähklik kummardus sarjale ja kultuurielule. Nagu näha, maaniaid võib olla igasuguseid, küllap siis leidub ka mõni alternatiivse maailmakogemusega inimene, kes on pühendunud.... maailmakultuuri ahmimisele niivõrd kitsas voolusängis (sest sarjast saab vaimustuda ka elutervemalt). Tekst pole Kivirähki kohta just tugevamate killast; paistab, et ühe soojaga kirja pandud, justkui pikem ajalehte kirjutatud etteantud teemal tähtpäeva mõtisklus tuntud kivirähklikus laadis. Aga noh, keskpärane Kivirähk on ikka üle harju keskmise.

Täismahus tekst on siit loetav.

laiapea

Fredric Brown - Experiment. Answer (If This Goes Wrong…, 2017)

Kaks lühilugu, mis toovad hukatust meie maailma tulevikus. Esimeses loos on ehitatud algeline ajamasin, millega on võimalik viia kergeid asju 12 minuti võrra tulevikku või minevikku. Demonstratsioonil selgub, et tõepoolest, ajamasinasse asetatud kuubik kaob peale masina sisselülitamist… ning 12 minuti pärast ilmub uuesti nähtavale. Seejärel esitatakse, kuidas seesama kuubik saadetakse minevikku, see tekitab ajakirjanikes küsimusi… aga liiga hilja.

Teine lugu on superkompuutri loomisest, mis vajab käivitamiseks energiat kõigist tuntud maailmadest ning selle tulemuseks on kõikvõimsa tehisintelligentsi teke. Ja selline tehisintelligents kuidagi ei salli, kui seda äkitselt pelgama hakanud teadlased tahavad superarvutit vooluvõrgust välja lülitada…

Võibolla eksin, aga see on arvatavalt mu esimene kokkupuude Browni humoorikate minilugudega. Need tekstid on kahtlemata näide oma ajastu (algselt ilmunud 1954. aastal) hirmudest ja lootustest - mida oleks võimalik tehnika abil teha, millised ohud sellega kaasneksid inimkonnale. Mida lühem tekst, seda keerulisem on seda kirjutada, need Browni  lood on rahuldavalt teostatud, mis sobilikud tänapäeva retrohuvilistele, muud eesmärki neil minilugudel praegusel päeval ehk täita ei suuda.

ulmekirjanduse baas

ulmekirjanduse baas

George R.R. Martin - Tants lohedega. Esimene raamat (2016)

Eks olen seda raamatut varem lugenud, aga selges eesti keeles on ikka mõnus ülelugeda - ja kui veel tead, millistele märkidele tähelepanu pöörata… mõnus. Eelmisele postitusele pole midagi olemuslikku lisada (päris pikk sai teine ning see käsitleb kogu raamatut, seega juttu vähe laiemas plaanis kui käesoleva romaanipooliku raames), eks tuleb oodata ja kannatada saamaks teada, miks see Dorne’i liin on Martinile nii oluline - seda siis loodetavasti kuuendas ja seitsmendas raamatus). Daeneryse areenilt kadumisest pole vast mõtet unistadagi, iga tema jalaaste ja mossitus on piinliku täpsusega tuleviku tarbeks talletatud. Mõttekoht on, miks need Targaryenid mulle nii vastumeelsed on - Daeneryse puhul muidugi see maailm, kus ta liigub (kas mind tõepoolest häirib naisterahva siseilm ja idamaine olustik? Vähe… piinlik) või Westerose Targaryenite puhul see… ülimuslikkus (“mis mõttes on vaid üks supersuguvõsa?”).

Sarja viies osa on pühendatud pinge üleskruvimisele (jajah, millal ilmub järgmine möll nagu “Mõõkade maru”?), lugemise põhimõnu on minu jaoks muidugi Põhja tegemistel. Mida teeb Müüril Jon Snow vaba rahva ja relvavendadega. Stannise ja Melisandre verest tühjaks jooksev ristiretk ning nende jumala kokkupõrge Põhja uskumustega. Boltonite sepitsused, Põhja elusolevate ülikute vihane haavalakkumine, Davos oma vana ja uue ülesande ülesande rakkes, raudsaarlase häving (romaani ilmumata teises pooles on küll Victarioni kuulsusrikkast retkest nii mõndagi), Bran ja tema õlule laetud missioon. Milleks oli autoril vaja välja tuua Quentyni eksirännakud… eks see kuulub sellesse Dorne’i oodatavasse mingil moel olulisse tegevusliini. Daeneryse ja Quentyni asemel saab saab rohkem olulist teada Tyrioni pagemisteekonna jooksul, kus ilmnevad mitmed huvitavad tähelepanekud Westerosi minevikust ja tulevikust.

Kui see romaani osa on paralleelne “Vareste pidusöögi” sündmustega, siis teine pool läheb kirevamaks, lisanduvad Victarioni ja Lannisteride erinevad ponnistused, natuke Arya karjääri jne. Ja mõnigi tegelane leiab kurva lõpu. Arusaamatuks jääb, kuidas on võimalik kahe ilmumata romaaniga kõiki neid lahtiseid lugusid mingilgi moel kokku võtta - Müüritagused Teised hävitavad Müüri ning tapavad Põhjaga seotud tegelased? Cersei hävitab Kuningalinna koos sealsete tegelastega? Kuldne Vennaskond hakkab mässama ning hävitab Dorne’i? Daenerys saabub viimaks lohedega, peatab Teised ning abiellub Pisinäpuga, kes aitab Westerosi ellujäänuid Targaryenide printsessi kuningannaks tunnistama?

““Jumalad on pimedad. Ja inimesed näevad vaid seda, mida soovivad.” 

“Mina näen sind piisavalt selgelt, Paharet.” Rüütli hääletooni oli hiilinud midagi sünget. “Olen teinud tegusid, mille üle uhkust ei saa tunda, tegusid, mis viisid mu koja ja isa nime häbisse… aga tappa omaenda isa? Kuidas võib üks mees nii toimida?” 

“Anna mulle amb ja lase püksid rebadele ning näitan sulle.” Rõõmuga. 

“Kas arvad, et heidan nalja?” 

“Terve elu on üks nali. Sinu, minu, meie kõigi elu.” (“Tyrion”, lk 411)

“Roose tõusis jalule. “Sa abiellud Talitundrus. Teavitan isandeid, et asume kolme päeva möödudes teele ja kutsun nad meiega kaasa.” 

“Sa oled Põhja Vardja. Käsi neid.” 

“Kutsega saavutan ma sama. Võim mekib kõige paremini, kui seda on viisakusega vürtsitatud. Kui soovid kunagi valitseda, pead seda õppima.” Pelgukantsi isand heitis pilgu Tõhu suunas. “Ah jah, vabasta oma lemmik ahelatest. Ma võtan tema kaasa.” 

“Võtad ta kaasa? Kuhu? Ta on minu jagu. Sa ei saa teda endale.” 

See näis Roose’i lõbustavat. “Mina andsin sulle kõik, mis sul on. On parem, kui sa seda meeles pead, sohik. Mis aga puutub sellesse… Tõhku…. kui sa pole teda veel lootusetult hävitanud, võib temast meile veel tulu tõusta. Võta võtmed ja eemalda tema küljest need ahelad, enne kui kahetsen päeva, mil vägistasin su ema.” (“Tõhk”, lk 498)

ulmekirjanduse baas
siiliste raamaturiiul

Garth Nix - A Cargo of Ivories (Rogues, 2015)

Taastutvus Fitzi ja Herewardiga (eelmine kord “Swords & Dark Magic” antoloogias), kes seekord osutuvad õige tähtsateks tegelasteks (või lihtsalt praegu ei mäletanud, et tegelt niisugused tegelinskid on, kes peavad suisa maailmakorda õigeks ajama) - nad peavad tagasi varastama miniatuursed jumalakujud, mis on sellises olukorras… et hakkavad vägagi elustuma. Ja see oleks kole situatsioon.

Oma vargusretke käigus puutuvad nad kokku nö seadusliku vargaga, noore neiuga, kellega neil on peaaegu ühine eesmärk, mistõttu nad löövad käed. Aga liiga hilja, üks jumalakujuke on juba ärganud ning omastanud endale liikumise tarbeks ühe inimorganismi (no kelle juurde vargile mindigi), ning põgeneb siis selle nahas linnast minema… katkisel galeeril, rakendades oma jumalikku jõudu selle aerujõul liikuma panemiseks. Fitz, Hereward ja varganeiu jõuavad veel laevale hüpata… ja operatsioon jätkub oma üllatustega.

Tekst pole ehk nii värske kui esmatutvus - no tead ju, et Hereward on vähe tölp inimene ja Fitz selline teravmeelne puunukk. Koos tegutsedes nende plaanid kuidagiviisi õnnestuvad, aga tõepoolest kuidagi… no vahel on seda maagiat kuidagi liialt dramaatiliselt palju. Hea küll, igati loetav lugu, aga minu jaoks polnud silmatorkavalt vaimustav.

Sean McMullen - The Constant Past (Dreaming Again, 2008)

Kriminaalne lugu raamatukogutöötajast, kes avastab, et ta raamatukogus käib ajarändurist sarimõrvar. Nimelt on mõrvaril plaan abielluda 19.sajandi alguse tuntud luuletajannaga, kuid see kippus teistes meestes enamat leidvat kui ta andunud austajas. Mingil moel see mõrvarlik austaja sai käppa ajarändamise ja nii ta käis 2010. aasta raamatukogus poetessi biograafiaid uurimas - peale järjekordse austaja tapmist pidi mees nägema, mil viisil oli ajalugu kulgu muutnud ja kas äkki järgmine kord osutuks mõrvar poetessi väljavalituks. Aga ei, alati tuli uus armsam… ja see nimekiri polnud üldsegi lühike (keda siis ajarändaja pidi kiiresti tapma, enne kui noorikud kokku sõlmitaks).

Raamatukoguhoidja oli kunagi politsei krimilaboris arvutispetsialistina töötanud ning tänu sellele eelmisele töökogemusele sai ta aru, et niisuguse eriskummalise külastajaga (kes kannab kahe sajandi tagust riietust ning pole tal aimugi tänapäeva elust) on midagi mäda. Kui ta ajaränduri võimalikule motiivile jälile sai, otsustas ta omalt poolt teha nii, et see poetess saaks vähem traumakogemusi ja leiaks mingigi õnnenatukese. Selleks siis seab raamatukoguhoidja omapoolse lõksu sarimõrvarile…

Et jah, võiks olla aurupunk vms, aga jääb ajas rändamisega krimilooks. Eks autor on vaeva näinud raamatukogutöötajast tegelasega, nii on temalgi oma kurb minevik ja veidi veider olevik. Selle antoloogia kohta üle keskmise lugu, McMullen on varemgi kirjutanud minevikuteemalisi tekste.

Neil Gaiman - Eikusagi (2016)

Viimaste nädalate üks paremaid lugemiselamusi, kohati tekkis tunne nagu oleks tegemist Gaimani parima romaaniga (huvitav, kas “Anansi Boys” ka eesti keelde tõlgitakse?), oleks jõudnud seda raamatut detsembris lugeda, oleks see kindlasti mahtunud möödunud aasta parimate raamatute hulka (no ei viitsi takkajärgi edetabelit ümber teha). Vaikselt tekib mõte, et äkki peaks ostma mõne jutukogu, mida siis ajapikku lugeda.

Paistab, et mulle ei istu Gaimani noorte kangelastega lood (nt kalmistu ja ookean, erilist indu pole leidnud “Coraline’i” kätte võtmiseks; meeldivaks erandiks on küll üks ülimalt vahva lühilugu “How To Talk To Girls At Parties”), meele järgi on tänapäeva ja fantasyt segavad teosed, mille kangelaseks rohkem või vähem kohmetu meeskangelane. “Eikusagi” on romaan, mille jälgi võib näha “Tähetolmus” ehk siis noormehed satuvad võlumaailma (küll täiesti erinevatel motiividel) ning viimaks võidavad kellegi südame. “Ameerika jumalad” ja “Anansi Boys” puhul on fantaasiailm tänapäeva tunginud, mitte et oleks kuskil nurgataguses valitsev alternatiivilm nagu siin ja “Tähetolmus” (nojah, tegelt on nendegi kahe romaani maailmad päris erinevad).

Romaani ehteks on kahtlemata markii de Carabas (romaanile on lisatud lugu markiist ja tema mantlist, mis nüüd tõlgituna sai palju selgemaks kui originaali lugedes - tegemist pole küll niivõrd kõva tekstiga kui see romaan). Muidugi pole selline kelmitüüp midagi erakordset, aga selline nihverdamine… mingil moel on see mõnusalt vaimustav. No ja see tapjaduo… selline sadism on ühtaegu pelutav ja päris õudne, disainvägivald Gaimani vormis.Vaimukaid kõrvaltegelasi on ilge ports, kõige selle tegelaskarusselli sees jäävad küll naistegelased vähe üheülbaliseks.

Eks Gaimani mõru meeldivus ole muuhulgas selles, et romaanide (ja mõnegi jutu, nt “Adventure Story”) peategelaseks on mees, kellega annab normaalsel inimesel samastuda. Ta pole superkangelane, pigem juhtub temaga kõiksugu piinlikke juhtumeid ning mõnedki uisapäisa otsused toovad järjekindlalt kahju (no vahel on ju vaja end tõestada kõiksugu alfainimeste ees). Aga eks Gaiman on lugejasõbralik ja ei lase kangelastel pöördumatult lõhki minna, lõpus on ikka happy end. Muidugi, ja jutustamine ise.

Sisu ei hakka ümber jutustama, sest sellest on niigi kõikjal juttu ja kui pole senini romaani lugenud, tasub seda võrdlemisi puhta lehena alustada, ongi mõnusam.

“Kuu oli kirgas, väike ja kõrgel külmas öös ning sügisesed tähtkujud sädelesid sünkjasmustas taevas nagu purustatud teemantide tolm. Ööbik laskus tiibu soputades müürile, uuris markii de Carabasi laipa ja siristas mahedalt. “Ei pruugi siin ühti nokka,” vastas Old Bailey pahuralt. “Ega teie, linnud, lõhna kah nigu roosipõõsad.” Lind vidistas talle meloodilise ööbikuroppuse ja lendas ära öösse.” (lk 279)

“Richard tegi oma mõttelisse päevikusse järgmise sissekande. Kallis päevik, mõtles ta. Täna elasin ma üle kõndimise plangul, surmasuudluse ja loengu peksmisest. Praegu olen ma teel läbi labürinti koos hullumeelse kaabakaga, kes tõusis surnust üles, ja ihukaitsjaga, kes osutus hoopis … mis tahes on ihukaitsja vastand. Ma olen nii põhjalikult pinna jalge alt kaotanud, et … Kuid metafooridest ei olnud siin enam abi. Ta oli jõudnud metafooride ja võrdluste maailmast kaugemale, asjade maailma, mis on, ja see muutis teda.” (lk 308)

ulmekirjanduse baas
never judge a book by it's movie
bukahoolik 
hyperebaaktiivne
loterii
reaktor
sõber raamat

George R.R. Martin - The Rogue Prince, or, A King’s Brother (Rogues, 2015)

Järjekordne lugu Targaryenide kuulsusrikkast ajaloost, mis tõestab kenasti seda, et need Targaryenid on ühed tüütud isendid. Viimaks võiks Raudtrooni vallata mõni normaalsem suguvõsa. Aga lootus on lollidele jne.

Lugu siis sellest ajast, kui draakonid veel elasid ja Targaryenide suguseltsi kõiksugu esindajaid jagus igasse ilmakaarde - ja et tegemist sugulastega, siis oli ammendamatu arutelu alati sellest, kes ikkagi osutub troonipärijaks. See on muidugi viljakas pinnaseks igasugu tegudeks, eks kaasa aitas seegi, et lähisugulaste vahelised abielud ja järglaste sigitamised olid Targaryenidele vägagi okei tegevus.

Daemon oli siis see prints, kelle vend sai Raudtroonile. Mistõttu Daemon arvas, et tema peaks järglane olema… aga võta näpust, kuningas Viserys eelistas hoopiski oma tütart. Tütar aga eelistas oma soove ja nii läks lahti üks pidev veresegamine ja tülitsemine - kuningas Viserys sai omakorda vahepeal uue naise ja sellega portsu lapsi ning printsess sai mitmeid lapsi jne jne jne.

Igal juhul, tegelikult päris hea ülevaade Targaryenide kergelt või raskelt perverssest ajaloost (okei, tegelt on muidugi liialt lihtne neid maha teha; Eggi lood on nagu vähe nooremale lugejale); igati soovitatav vahepala, ootamaks Martini “Winds of Winteri” ilmumist kuskil kaugel tulevikus. Loos ei mainita ühtki Starki! Ja vaid lõppsõnas on korraks juttu, et Müüritaguses on olnud… ohte. Seda lugu on küll mitmel pool Dunk & Eggi lugudega võrreldes peetud kuivikuks (“pähh, kroonika!”), kuid mumeelest on see just huvitavam kui mingi Targaryenide ja Westerosi mikroajalugu.

Robert Reed - Mystic Falls (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 8, 2014)

Üsna tüüpiline Reedi jutt - üle keskmise ulmelugu, aga mingi briljantne kiiks jääb justkui puudu, mis paneks takkajärgi loetu üle mõtlema.

Lugu siis tulevikumaailmast, kus üheskoos elavad miljardid inimesed ja neid abistavad tehisintelligentsid. Elu on enamasti võrgumaailmas, kus korraga on sündinud viirus, mis paistab olevat vägevaim kui eales varem - potentsiaalselt, sest see pole seni midagi muud teinud kui vaid tekitanud head tuju ja magusat ootusärevust neile, kes temaga juhuslikult on kokku puutunud. Viirus on naisekujuline, sellise iluga, mis kohe silma ei torka, kuid teistkordsel vaatamisel ei taha ununeda.

Maailma targad inimesed ja tehisintelligentsid panid siis pead kokku, et kust selline ikkagi pärineb ja kuidas seda viirust hävitada (kuigi… ta on ju tore). Selle likvideerimistöö teevad viimaks ülesandeks loo jutustajale. Ta avatar saadetakse selle viirusnaisega kohtuma (nad on muidugi varem kohtunud, millest siis mehel unustamatu mälestus jne). Avatar leiab viiruse maalilisel võrguvälul istumas ning nad on igati sulnid teineteisega, peale mehe kavalat trikki avaldabki viirus oma jumaliku päritolu. Ja sureb.

Ega lugu sellega lõppe, Reed on ikkagi Reed, tema ei paku lihtsaid lahendusi - poeetilisi, seda küll. Aga jah, samas ei saa öelda, et oleks nüüd peale lugemist korraks vaimustusest oimetu. Kuid see on muidugi vaid minu arvamus (mistõttu kuna Reedi tekste leiab laialdaselt kõiksugu aasta parimate antoloogiatest, tundub nende lugemine mõneti… tööna).

Joaquim Maria Machado de Assis - Hulluarst (2016)

Täitsa huvitav jutustus, mis võiks meeldida ka Vargas Llosa ja Marqueze loome austajatele - nii nagu on kirjutanud nemad, on seda tehtud ka sajand varem selle brasiilia autori poolt. Kuigi jah, milleks piirduda lõunaameeriklastega, iroonia ja satiir on universiaalne nähtus.

Lugu siis sellest, kuidas Brasiilia Itaguai linnakesse tööle sattunud arst leiab, et tuleb tegelda ka vaimse tervise ravimisega, kuid… mis on õieti normaalne vaimne tervis? Arst asub eraldama oma loodud hullumajja neid, kes ei käitu tema ratsionaalse arusaamise järgi just tervemõistuslikult. Hoolimata vihasest vastupanust on viimaks neli viiendikku linnakese elanikkonnast asutatud üha laienevasse hullumajja. Viimaks järeldab arst, et just liigne tervemõistuslikkus on vaimule halg - ta laseb selle peale neli viiendikku linlastest vabaks ja asub hullumajja panema neid inimesi, kes seni talle paistnud tervemõistuslikena. Ravi on andnud tulemusi siis, kui muidu korrapärases inimeses avaldub meelepaha või midagi madalat või alatut vms. Tõepoolest, patsiendid paranevad. Hulluarst on jätkuvalt segaduses - mis siis ikkagi on vaimuhaigusena tõlgendatav, äkki on hoopis tema haige ja linlased terved?

Üsna groteskseks kiskuv jutustus inimloomusest ja selle tahkudest. Tõlkija räägib järelsõnas autoripoolsest pimeda progressiusu ironiseerimisest (mis autori puhul olevat ka enesekriitika); mu meelest on huvitav jälgida sellise mudelühiskonna toimimist ning kõiksugu väiksuse ilmingute avaldumist. Või miks seda nimetada just väiksuseks, see on ikkagi normaalse ühiskonna üks peamistest tahkudest.

“Reis sai teoks kolme kuu pärast. Dona Evarista, tema tädi, apteekri naine ja vennapoeg, üks preester, kellega hulluarst oli Lissabonis tutvunud ning kes oli juhuslikult Itaguaisse sattunud, viis-kuus teenijat, neli orja - niisugust seltskonda nägi linnarahvas ühel maikuu hommikul ära sõitmas. Hüvastijätt kurvastas kõiki peale hulluarsti. Ehkki Dona Evarista pisarad olid rohked ja siirad, ei teinud need mehe südant ometi hellaks. Temale oli tähtis teadus ja ainult teadus, mitte miski muu ei suutnud teda kõigutada; kui miski talle käesoleval juhul huvi pakkus, kui ta rahvahulka murelikul ja puurival pilgul silmitses, siis üksnes sellepärast, et ta mõtles, kas ehk mõni hull ei ole tervete sekka sattunud.” (lk 14-15)

“Ja “see” oli järgmine: Simao Bacamarte tegi iseenda puhul kindlaks täieliku moraalse ja vaimse tasakaalu. talle tundus, et esindatud on läbinägelikkus, kannatlikkus, visadus, sallivus, ehedus, moraalne kindlus, truudus ja kõik muud omadused, mis annavad kokku täieliku vaimuhaige. Tõsi, kohe tekkisid tal ka kahtlused, ta arvas koguni, et vahest on tegemist pettekujutelmaga; kuid ettevaatliku mehena otsustas ta kokku kutsuda sõprade seltskonna ning küsitles neid siis siiralt. Tema seisukoht sai kinnitust.” (lk 56)

laiapea

Neil Gaiman - How the Marquis Got His Coat Back (Rogues, 2015)

Tekst käib kokku romaaniga “Neverwhere”, millest ma ei tea mitte midagi (kuigi peagi saab end harida, sest see on ilmunud nüüd eesti keeles “Eikusagi” nime all). Isehakanud markii de Carabas leiab end üsna õnnetus olukorras (sest ta tegeleb mitmesuguste petuskeemidega, mistõttu pole just populaarne tegelane) - kõri on läbi lõigatud ja ta mantel on kellegi poolt omastatud. See mantel! Mantel, mis oli tema teine mina kõigi oma põhjatute salataskutega! Muidugi, see tuleb tagasi saada (nagu loo pealkirjastki on kenasti aru saada).

Ja nii asub ta Alumises Londonis mantliretkele - kuid seda on üpris keeruline teha, kuna de Carabas tunneb mantli osutatavast abist puudust, mistõttu markii satub kõiksugu hädadesse, mis lõpptulemusena peaks ta elunatukese kustutama. Aga… viimastel hetkedel tuleb ikka ta vihatud vanem vend Peregrine appi ja nii jõuabki de Carabas mantli uue omanikuni.... ja tuleb uuesti kombineerida, et omakorda selle mehe käest eluga pääseda.

Noh, tüüpiline Gaimani lugu, kergelt sarkastilist huumorit ning igasugu eriskummalisi tegelasi ja olukordi. Tõepoolest oleks kasulik romaani tunda… aga noh, eks mingisuguse Gaimani-annuse saab ikka kätte.

Nick Hornby: Pikk tee alla

Oot, võtan pea käte vahelt, ei mõtle, mida öelda, vaid lihtsalt lamisen. Sobib? Sobib.

Seekord siis raamat enesetapjatest. Või vähemalt neljast inimesest, kes kohtuvad esmakordselt tornmaja katusel, kavatsusega sealt alla hüpata.
See ei ole päriselt sama asi, mis hüpatagi. Aga päriselt teine asi ka mitte, mina TEAN.

Ma ei loe sihipäraselt depressioonist ja enesetapjatest rääkivaid raamatuid, lihtsalt ei-tea-küll-miks on need teosed, mida mulle kingitakse või soovitatakse, ja siis ma ikka loen läbi, sest äkki saab targemaks.
Natuke spoiler: ei saa.
Seekord ei saanud veel eriti.

Vaata, enamik enesetapust rääkivaid raamatuid on kirjutatud inimeste poolt, kes pole kunagi tõsiselt enese äratapmist proovinud. Mõtet veeretanud - seda võib küll olla, ent mitte teokstegemiseni läinud. Aga kui on hea kirjutussoone ja kujutlusvõimega kirjanik, ei ole tal päris kogemust vajagi, Hea kirjandus on hea kirjandus ja kirjanik ei pea veel amokki jooksma ja inimesi tapma, et usutavat sarimõrvarit loos tegutsema panna.

Paraku - Nick Hornby ei ole päris nii hea kirjanik. Tema loo mitteusutavad kohad on kas karakteriloome nõrkus (nad kõik on ühel või teisel moel ebausutavad, ent kuna nad pole päris klišeed, siis jäävad tegelased "natuke nõrkadeks" mitte "nõrkadeks") või nende tegelaste mõttetegevuste nõrkus.
Neid kohti ei olnud palju, kus seesmiselt oigasin: "Nii see küll ei käi!", ent nad olid olemas. Ses suhtes ühtlane teos, et nad olid kõigi tegelaste vahel võrdselt jagatud, igaühele oli kord-kaks jaburat mõtlemist (ette) kirjutatud.
Muide, kõigil tegelastel olid ka erilised helgushetked, kus nad üksteist või situatsiooni äärmiselt tabavalt analüüsisid, ning omad erilised tölplushetked, nii et phmt võibolla tegi Hornby seda ebausutavust ka meelega. Helged hetked ja tölplus olid üsna kindlalt meelega seal.

Üsna hirmus on, kuidas kui vaatama hakata, jookseb konstrueeritus läbi - aga Hornby konkreetne konstruktsioon on mulle sobiv samas. "Maailmas pole kindlamat jõudu kui juhus ja eksitus".
Kord toob planeeritud kenadus kaasa katarsise, kord kukub täiesti läbi, paar korda jääb kahevahele - on jamasid, on imesid, mõlemaid. Kord ütleb keegi kellelegi teise maailma muutva lause suvaliselt, sest midagi muud ei tule pähe, ning ei pea seda oluliseks. Vahel öeldakse samamoodi põrmustavaid, kohutavaid asju.
Vahel läheb nii, vahel teisiti, vahel puhastutakse peale räpas püherdamist, vahel määrdutakse mõttestki millelegi ilusalt ja soojale.

Üks hästi hea koht oli sees, mis seda väärt, et välja tuua, Ma küll ei tsiteeri, vaba meenutus: me oleme kes me oleme. Et sa võid olla ükskõik kes tahad? Jaa. Võta vanni äravoolutorul kork eest ning ütle veele, et ta võib minna, kuhu tahab. Vaata, mis juhtub.

See mõte on hea, aga samas on selle raamatu tegelased natuke liiga kitsas alas opereerivad. Minu arust inimesed ei ole nii lihtsalt defineeritavad, nii ühesed. Et jaa, nad on küll need, kes nad on - aga siiski rohkem kui neli omadust.
Päris inimesed on põnevamad kui need raamatutegelased.

Aga loo lõpp on muidugi optimistlik. Lahtine, aga optimistlik, sest see on just sedasorti raamat.

Sehkendaja
Orkaani südames on vaikus
Juuli raamaturiiul
Sirp

Piret Raud - Trööömmmpffff ehk Eli hääl (2016)

Kui eelmises raamatus oli jänesel mure, et kõik pole ta lemmikvärvi roosa, siis siin on linnuke, kel pole häält. Kõigel ja kõigil ta ümber on hääl, aga temal mitte. Lind nimega Eli on seetõttu väga kurb. Aga ühel päeval toob meri kaldale toruja moodustise, mida võiks nimetada pasunaks. Puhub Eli ühest otsast, ei juhtu midagi. Puhub teisest otsast, kostab raamatu pealkirjas transkribeeritud heli. Eli on õnnest vapustatud - tal on nüüd hääl! Mitte nii ilus kui teistel, aga igati omapärane. Teised loomad-linnud tulevad niisamuti sellist erakordset lärmi kuulama. Kuid siis teatab kala Albert, et pasun kuulub tegelikult Siimule, kes on nüüd peale selle eseme kaotamist väga õnnetu. Et Eli on lastele eeskujuks, asub ta seda Siimu otsima, otsib päevi ja öid, taevast ja vee alt. Ning siis…

Ühesõnaga, mõnes mõttes on tegu justkui klassikalise loomismüüdiga, aga siin kirjeldamata jäänud finaal jõuab hoopis kunsti alge kirjeldamiseni - looduse asemel on artefakti loomine. Võrreldes jänese raamatuga on illustratsioonidki ekspressiivsemad.

Beth B. Hess, Elizabeth W. Markson, Peter J. Stein - Sotsioloogia (2000)

Sotsioloogiaõpik, mis annab peamiselt 1980. aastate (raamat algselt ilmunud 1993. aastal) arusaama ühiskonna toimimisest ja selle uurimisest. Mõnes mõttes klassikalise ühiskonna kirjeldus - sellise, milles meie vanemad on elanud ning need tõekspidamised või hoiakud, millega on nad püüdnud meid kasvatada või mõjutada. Kaasaegsel noorel inimesel, kes seda õpikut tudeerivad, võib tekkida kerge segadus, sest kirjeldatakse praeguse infoühiskonna eelset aega - mõnel korral küll mainitakse netti; massikommunikatsiooni vahenditeks on siin tüüpiliselt trükiajakirjandus, televisioon ja raadio. Muidugi võib järeldada, et ühiskonna toimimine alati sarnastel printsiipidel põhinev; ajalise distantsi puudumise tõttu näeme praegust olukorda erilisemana. Aga kes teab, on see siis nii või naa, kokku saab võtta mõne aja pärast.

“Naistel puuduvad igasugused emainstinktid, samas on mitmeid põhjusi, miks naised käituvad emalikult - lapse abitus ning ema enda emotsionaalne ja füüsiline investeering ning selle kaitsmise vajadus. Kuna aga kõigis ühiskondades on emade suremus olnud suhteliselt kõrge, on inimese evolutsiooniliseks eeliseks, et laps on vajaduse korral võimeline ennast emotsionaalselt ja füüsiliselt siduma teise toitjaga ja mitteseotud  naistel esineb soov ja valmisolek hoolitseda võõra järeltulija eest.” (“Sotsiaalne mina”, lk 70-71)

“Inimesed, kellele keelatakse juurdepääs ühiskonna legitiimsetele vahenditele ja eesmärkidele või kes neid eiravad, pöörduvad üldiselt ära endisest tutvus- ja sõpruskonnast ning otsivad endale uued sõbrad, kes aktsepteerivad ja hindavad nende mittekonformset käitumist. Siit saavadki alguse religioossed liikumised, homoseksualism, narkomaania, poliitiline radikalism, aga ka röövimised ja vargused.” (“Konformsus ja hälbimine”, lk 95)

“Ebavõrdsus ühiskonnas ei ole korra puudumise otseseks põhjustajaks. Sotsiaalsele korrale muutub see ähvardavaks ainult siis, kui ebavõrdsust mõistetakse ühiskonnas ebaõiglasena. Kuni enamik ühiskonna liikmeid mõistab kehtivaid norme õiglastena, säilitatakse eksisteerivat ebavõrdsust. Ühel ajahetkel võivad need, kellel ei ole, lõpetada süsteemi toetamise ja tulla tänavale. Poliitilise jõu monopol on üldjuhul tugevatel ja niisugused meeleavaldused surutakse jõuga maha.” (“Sotsiaalne kihistumine”, lk 118)

“Küttimise muutumisega spetsialiseeritud ettevõtmiseks, arenes ühiskonnas välja täpsem tööjaotus, mehed ja naised hakkasid aega kasutama erinevalt, mistõttu arenesid välja erinevad oskused ja teadmiste kogumid. Kuigi jahisaagiks saadud liha jagatakse jätkuvalt kogukonna kõigi liikmete vahel, saavad eriti edukad jahimehed rohkem kui teised ja küttidel hakkab relvade äol akumuleeruma isiklik varandus. Siin asubki kogu sotsiaalse kihistussüsteemi algus: võimu, prestiiži ja varanduse ebaühtlane jaotumine ühiskonnas. Osa mehi muutub teistest tähtsamaks ja kõik mehed muutuvad naistest tähtsamaks.” (“Ühiskonna sooline kihistumine”, lk 126)

“Kuni viimase ajani arvati, et vabaabielul ei ole mingit mõju selliste inimeste abielu kestvusele. Siiski on pikaajalised uuringud Rootsis ja Ameerika Ühendriikides näidanud, et enne abielu koos elanud inimeste hulgas on lahutusmäär kõrgem kui neil, kes pole enne koos elanud /-/. Need leiud ei tähenda tingimata, et kooselu purustab abielu. Asi on pigem selles, et sedasorti inimesed ei jää neid mitterahuldavasse abiellu.” (“Perekond ja abielu”, lk 159)

“Paljud religioonid teenivad ka nn mahajahutamise funktsiooni, pehmendades viha ebaõigluse vastu. Eriti on vaestel vaja tunda, et kui mitte siin ilmas, siis järgmises ikka ootab neid ees midagi paremat. See funktsioon teenib selgelt valitsevate klasside huvi juhtida vähem õnnelike otsest ebaõiglustunnet mujale. Kui rõhutuid suudetakse veenda, et see on Jumala või Allahi või mõne muu jumaliku jõu tahe, et inimesed peavad vaikselt oma koormat kandma, saamaks tasu pärast surma, ei ole ohtu sotsiaalse korra säilitamisel.” (“Uskumuste süsteemid: religioonid ja sekulaarsed usundid”, lk 199)

“Valitsusasutused eelistavad maksude tõstmisele kihlvedusid ja loteriisid. Sotsioloogilisest vaatenurgast on riiklikud loteriid mitmes suhtes düsfunktsionaalsed. Arvestades väikesi võiduvõimalusi, on osalejad sisuliselt ohvrid ja see kahjustab ühiskonna sotsiaalseid väärtusi. Mis tegelikult toimub, on mõnede kriitikute arvates see, et vaestelt, kes on loteriide põhilised mängijad, võetakse raha nende programmide jaoks, mida peaks finantseerima üldistest maksusummadest. Loteriid ei loo uut tulu, vaid ainult asendavad teisi, sotsiaalselt võib-olla õiglasemaid finantseerimisallikaid.” (“Õigus, kuritegu ja kriminaalõigussüsteem”, lk 207)

“Me seostame üksikuksjäämise millegi kaasaegsega, kuid tegelikult jäi XIX sajandi keskel vallaliseks 10-25% Lääne-Euroopa naistest, võrreldes veidi vähm kui 10%-ga tänapäeval.” (“Inimökoloogia: rahvastik ja keskkond”, lk 242)

Sam J. Miller - The Heat of Us: Notes Toward an Oral History (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2016)

Looke kuuekümnendate New Yorgi homoseksuaalidest, kel viskas lõplikult üle, et ühiskond neid ahistab. Et politsei teeb reide nende salabaaridesse (sest neid ei saa legaalselt pidada) ning hiljem avaldatakse ajalehes seal tabatud homoseksuaalide nimed - mille tulemuseks siis lähedaste hukkamõist või abielulahutus või töölt vallandamine või hullumajja sulgemine või enesetapp või kombinatsioon neist kõigist. Kogu argielu varjad end teistsuguseks ja kui oled koos omasugustega, pead ikka pelgama, et politsei võib sind nüüdki arreteerida.

Nojah, käesolev juhtum aga läks õige üleloomulikuks ja traagiliseks. See juhtus päeval, mil Judy Garland suri ning kõiksugu LGBT seltskond oli seetõttu endast väljas - ja just sel päeval otsustas politsei (kellegi kõrgema käsul!) teha reidi ühte geiurkasse, kuhu kogunesid drag queenid ja muud alternatiivsemad geid. Tulemuseks - kümme aatomiteks tuhastunud politseinikku (ametlikult senini kadunud), mitmed hukkunud, keda pidi idenfitseerima hambakaardi järgi; ning hunnik põletushaavadega politseinikke. Nimelt… vaevatud homoseksuaalidel lahvatas leek, mis põlenud salaja. Aga tegelikult? Midagi kummalist ja seletamatut.

Tekst on jutustatud aastakümneid hiljem läbi mitme kohalolija nö suuliste mälestuste järgi. Ikka rõhutud homoseksuaalid ja nende ränk stress. Traagiline veel see, et homobaaris salageist politseinik (kes oli kindel, et sel õhtul ei ole reidi), kes tahtmatul kombel osales oma kaksikvennast heteropolitseiniku tuhastamises. Kaksikute traagika…

Omal moel täitsa loetav jutt, kuigi lõpuks ei saanud ma ikkagi aru, mis sellise inimleegiheitja põhjustas - allasurutute viimane vastuhakk vms (eks ühel tegelasel tekkis ka takkajärgi küsimus, miks siis holokausti või orjakaubanduse ohvrid midagi sellist ei teinud). Vaat selline… salapärane lugu, inimõigustefantasy või nii - tekstil muidu reaalne taust ehk Stonewalli rahutused. Milleril on aasta parimate antoloogiates veel kaks lugu ilmunud (millest ühte lugenud), seega igati produktiivne aasta.

“Some black gay protest queen, who I’d been seeing around since forever, stepped forward to join the two of us. “Hell yeah!” 

The shouts spread. Oh no, honey, no, you won’t, and Ain’t you got no real criminals to arrest. I thought of the beautiful boy I knew from school, whose father pressed his face to the burner on the stove to make the men leave him alone, and the cigarette burns on my upper arm where my mother tried to burn the lez out of me. We’d been swallowing fire for so long, fire and violene and hate and in that moment of panic and fear and anger everything fell into place to feed the fire back. 

And that’s what we did.” (lk 228)

Piret Raud - Kõik võiks olla roosa! (2015)

Väikelaste raamatud võivad mõjuda täiskasvanute lugemiskogemuse tõttu õige psühhedeelselt. Jäneseneiu Emma armastab roosat värvi. Tal on palju roosasid asju, aga kogu maailm võiks ja peaks olema roosa. Nojah! Emmal on sünnipäev, talle tuleb külla konnapoiss Ferdinand. Ferdinand kas ei jaga matsu või on ta väga ettenägelik - ta kingib Emmale kapsa. See on roheline. Roheline, mitte roosa! Pettunud Emma lööb kapsale hambad sisse ja avastab, et kapsas on maitsev. Emma leiab, et ka teist värvi asjad võivad olla positiivsed! Ta annab rohelisele konnapoisile musi, kes värvub seepeale näost roosaks. Roosa!

Pöörane värk, kui pikemalt järele mõelda. Raamatu esitrükk oli algselt Jaapanis (kuigi 2010. aastal on ka ilmunud selline raamat pealkirjaga “Emma roosad asjad”) ning selle pealkiri on vahva: “Pinku daisuki!”. Päris vahva oleks seda jaapanikeelselt ette kanda. Pinku daisuki! Või itaalia keeles: voglio tutto rosa!

Jevgeni Švarts - Draakon (1965)

Huvitav allegooria, tundub päris kummaline ja ootamatu, et Teise maailmasõja ajal on autor korraga kätte võtnud ja kirjutanud õige mängulise näidendi (mis eessõna järgi jõudis juba 1944. aastal Leningradis lavale) … mis võiks nüüdki kõlada õige aktuaalselt (jajah, eessõna räägib antifašistlikust paatosest, aga ma ei osanud seda välja lugeda). Äkki võiks seda teksti nimetada satiiriliseks palaganiks (metateatraalne?)? Igal juhul, tegelased on ühtaegu muinasjutulised kui kaasaegsed, nad on nii muinasjutuajas kui 20. sajandis. Tegelased on nii naiivsed, hullud, inimlikud, rikutud. Motiivid võivad olla ühtaegu hukkamõistetavad kui arusaadavad. Linnapea on sitapea ja ellujääja. Lancelot on nii tolvan, manipulaator kui idealist. Elsa on ühtaegu nukk ja naine. Draakon on vana represseeriv diktaator, kuid kes toob ka kogukonda kindlust. Ja nii edasi. kõiksugu tõlgendusmängu annaks arendada.

Aegajalt olen kuulnud, kuidas inimesed seda raamatut kiitvalt mainivad; viimaks (tänu Juuli Raamaturiiuli blogile) pidin enda uudishimule alla vanduma ning seda näidendit lugema. Päris heasti kulutatud aeg, ikka on tore, kui näidendid astuvad realismist välja.

PÜRJERMEISTER: Tere, pojake. Sa kutsusid mind?

HEINRICH: Oled väsinud?

PÜRJERMEISTER: Mis sa’s mõtled? Viimase poole tunni jooksul vahetati mul kolm hullusärki. (Haigutab.) Ei tea, kas läheb vihmale või, aga täna annab see neetud skisofreenia end hirmsasti tunda. Muudkui sonin ja jampsin… Hallutsinatsioonid, kinnisideed ja muu sihuke. (Haigutab.) Kas sul tubakat on?

(lk 23)

juuli raamaturiiul

S.L. Huang - By Degrees and Dilatory Time (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2016)

Kurblik lugu noorest mehest, kes peab vähi võitmiseks oma silmadest loobuma. Aga et tegemist on lähitulevikuga, siis pannakse talle tehissilmad (sama juhus oli tal lapsena, kui vähiravi tõttu asendati jalg tehisjalaga - ja seetõttu ei lubatud tal enam uisuvõistlustel osaleda, kuna see jalg on parem kui “päris”jalg). Kuid tehissilmad… need pole need. Teised temasugused on lasknud omale panna kõiksugu eriliste värvidega silmi, aga tema tahab oma tumepruune silmi tagasi - selliseid nagu on teistel tai päritolu inimestel. Eks siis peab leppima tumesiniste kui kõige tumedamate tehissilmadega.

Ja inimesed, mida need temast arvavad peale vähist jagusaamist? Kui ta läheb tagasi tööle nende teistsuguste silmadega (ta sõbranna küll arvab, et nii peaks ta naistele rohkem meeldima - aga mida need kohtingul temast arvata võivad, kui ta peaks mainima, et sai sellised silmad vähioperatsiooni tõttu?). Kes ta nüüd on, tavaline inimene või transhumaan oma tehisjala ja tehissilmadega?

Et siis selline vähe poolpiduselt mõjuv lugu vähist ja sellega toime tulekust, inspireeritud autori enda karmidest kogemustest selle haigusega - “vähki ei tohi idealiseerida, see on lihtsalt üks väga vastik haigusvorm”. Ei saa öelda, et peategelane just muljet avaldaks, samas saab kinnitada, et kindlasti on inimesi, kellele see lugu vägagi korda läheb; tekst on omal moel huvitava vaateurgaga.

“His cancer was rare, they told him. Even rarer for it to be in both eyes, still rarer to be so aggressive. It felt like a great bitter joke at one point, that out of all the people in the world he had beaten every probability, but instead of a lottery jackpot he’d won cancer.” (lk 78)