Virgo Sirvi – Surm suitsusaunas: halli papagoi ninanips (2016)

Andra ja Jaan jätkavad taasarmumist, kuigi seekord nad lihalikku kirge ei jaga – politseinik Jaanil on ikkagi juba mõnda aega kodus uuem naine (kes hoolitseb mehe kolme lapse eest) ja ooperikriitik Andra pole täielikult selgusele jõudnud, kuidas sellesse olukorda suhtuda. Kuid naise imestuseks ei varja mees avalikkuses oma sõbralikku või lähedast käitumist ja seda suisa Pärnus endas, kus mees elab ja inimesi mõrvatakse. Selles raamatus on taas tähtsal kohal eelmise teose üks peategelasi, väliseestlasest vanaproua Elvi, kellelt Andra kangutab pettuse abil välja seekordse mõrvajuhtumi lahenduseni viiva niidiotsa.

Lisaks Pärnule satub Andra Saare- ja Inglismaale, niisamuti selgub loo käigus nii mõndagi Andra vanematest. Tegevuse toimumisaeg on ehk hiliskevadel (lk 27), kuigi esialgse mulje järgi oleks eelmise raamatu sündmustest (mis tundus toimuvat suvel) möödunud vaid kuu või kaks. Muusikahuviliste rõõmuks on juttu paarist ooperist ja mõnest muusikust – kas need ooperid on ka reaalselt etendunud, ei oska kahjuks öelda. Aga jah, on ka koletu surmajuhtum, mis nii Andral kui Jaanil vahel une röövib.

Viimaks on Sirvi raamatul kaanekujundus, mis ehk lugejatele silma torkab. Niisamuti on toimetaja, kes võinuks ehk lisada teksti mõned jutumärgid, et nii Andra sisekõnede lõppemist markeerida – muidugi, autor saaks edaspidi esitada tegelaste sisekõnesid jutumärkideta (mis iseenesest pole nii keeruline võte).

Seekordne ooperikriitik Andra lugu on kuidagi... keskmine, mõrvale lahenduse leidmine on selline nagu on ja peale Andra isa loo romaanisarjale otseselt midagi olemuslikku ei lisandu. Lisaks see Andra ja Jaani suhte küsimus – kas autor ei osanud sellega suurt midagi peale hakata (muidugi, iga armusuhe ei peagi lõõmama või lagunema) või on tal plaanis järgmises loos lüüa midagi põrutavat letti. Ei oskagi öelda, kas hoida sellele põrutavusele pöialt või mitte, kord on Sirvi neid juba kõvasti raputanud.

„Tavaliselt ta Jaaniga kohtumisele minnes oma välimuse peale ei mõelnud. Aga Jaaniga Riia ooperikohvikus istudes, oli ta ära tabanud mehe hindava pilgu – Jaan vaatas maitsekalt üleslöödud Andrat seal hoopis teise pilguga, lausa imetlevalt. Andral oli küll tol kirglikul ööl seal Lätimaa pealinnas väike kahtlus tekkinud, et Jaan näeb temas siiani oma elu suurt armastust, kes mudaravilas tapeti. Aga see ei häirinud teda enam. Niikuinii on nende suhe Jaaniga nagu üks lõputult kulgev ooperietendus. Selles on kõike, mis nende suhte värskena hoiab – armukadedust, mõrvasid, ootamatuid elujuhtumeid.“ (lk 99)

Virgo Sirvi – Suudlus surnuaial: Liblikamängu-tüdruk (2015)

Ooperikriitik Andra seiklustel oli nüüd mõningane vahe (viimane raamat ilmus 2009), aga nagu näha – ta on tagasi. Kuigi politseinik Jaan tegi teisele naisele lapse ja seepärast nad lõpetasid oma kirgliku vahekorra... lahendavad nüüd koos järjekordset mõrvamüsteeriumi ning ei suuda end malbelt vaka all hoida. Seekordne juhtum on hoiatus sellest, et alkohol võtab mõistuselt ohjad ning veri on veest paksem. Muidugi ei puudu raamatust kultuursed hetked – lisaks tavapärasele Pärnule on ka Riia sutsakas.

Aga lisaks mõrvale on huvitav lahti harutada viidete abil Andra elu enne Jaaniga tutvumist. Nimelt algab lugu sellest, et Andra satub kogemata kombel oma koolipõlves armastatud Aivarile peetavale mälestusteenistusele – möödunud on täpselt viis aastat sellest päevast, kui Aivar lahkus (lk 10). See mälestamine toimub millalgi suvel, kuigi hiljem on juttu, et Aivari lahkumine oli kooliaasta algul, mil noored alustasid muusikaakadeemias teist õppeaastat (lk 16). Ehk nüüd tekib küsimus, et millal ja kui vanalt Andra õppis muusikaakadeemias klaverit – kui ta praegu on kolmekümnendates naine. Kui Aivariga juhtunust sai Andra üle alles Jaaniga suhtes olles (lk 21), siis enne politseinikut oli Andra (vähem kui viie aasta jooksul, sest ka Jaaniga sai mõnda aega kirge jagatud) mitme mehega edutult kooselu katsetanud (lk 69) – järjekordne küsimus või mõttekoht siis selles, et algselt jäi tekstist mulje, et Aivari ja Jaani vahel elanuks naine justkui üsna kirevaba elu, aga... küllap siis ikka mitte? Võibolla möödus Aivari surmast hoopis viisteist aastat ja muusikaakadeemia kooliaasta alguseks võib pidada mõnd suvekursust? Veidral moel on päris põnev mõrvaloo kõrval uurida Andra enese minevikku.

Kuigi Sirvi kriminullisari pole just kirjanduslikult ambitsioonikas, siis mingil nostalgilisel moel mulle päris meeldib lugeda selle naise juhtumistest. Ja eks nüüd jäi mitu otsa lahtiseks... et Jaan... ja kuhu kadus Andrus... Pluss seegi, et ega tänapäevane kriminaalromaan ei pea tingimata sisaldama noir- või ultravägivalda.

Virgo Sirvi – Viini plika ja Mozarti kuldmuna (2008)

“Istusin voodiservale ja mõtlesin veelkord öösel nähtud unenägude peale. Olen oma unenägude suhtes alati tähelepanelik. Eriti siis kui unenäos räägitakse. Seekord oli eriti imelik tunne, sest unenäo-draakon hoiatas mind.” (lk 27) – hakka või isegi unenägudest mõtlema, kui muudkui unenägudest kirjutatakse ja kui neis unenägudes midagi tähenduslikku on, tegemist ikkagi unenägudega ja unenäod võivad olla vägagi tähenduslikud, eriti need unenäod, kus unenägudes toimub midagi ootamatut võrreldes muude unenägudega, neid unenägusid pidasin silmas siis, mitte kõige tavalisemaid unenägusid.

Pole ammu Sirvit lugenud ja esmahetkel ehmatab päris ära lihtlausetega väljendumine, aga õnneks pole tegu lembelikult märatseva lihtlausemassiga. Raamat siis sellest, kuidas maatüdrukulikult uje (lk 22) ooperikriitik Andra (ah, süda hakkas verd jooksma, kui meenus Andra järgmine eluetapp) sattus Viini ja vaimustus salongilikkusest. Ent kõik, mis särab, pole kuld, ja juhtub teadagi mis. Mõrv. Mis teeb Andra? Petab Jaani? Võiks, aga ei, asub hoopis mõrvale lahendust otsima.

Teksti muudab pisut lihtsameelseks see, kuidas Andra muudkui Eesti kultuuriväärtusi võõramaalastele tutvustab, selline vaikne tüütu undamine nagu (aga samas raamatu alguse ekskursid kultuuriajakirjandusse on nostalgiliselt armsad). Mälu järgi tundub see Sirvi viiest raamatust nõrgim olevat, kuidagi ebausutav süžee ja tegelased (lausa lapsikud?), Andra on kui mingi hilistiinekast seikleja. Raamatu viimane kolmandik kisub eriti veidraks ja tobedaks, ikka kes magab kellega ja kui palju veidraid plaane välja mõeldakse.

Kuni saabub puänt, mis heastab kõik ja tekitas mõttes naerupahvaku. Tõepoolest, Sirvi üllatab ja kokkuvõtteks igati meeldivalt ning pean nii mõnegi eelmise lõigu kriitilise lause tagasi võtma. (Ehk siis siinne postitus illustreerib raamatu lugemiskulgu.) (Ja teatavasti ei tohi mõrvalugude puhul lahendusest kirjutada.) Sirvi on tore.

Virgo Sirvi – Armukadeduse valem: Saatuslik Hurghada (2009)

Raamat algab KATASTROOFIGA – tead-küll-kes jätab Andra maha. Olen senini šokis, raamatut lõpetades selgus, et see polnudki mingi järjekordne kaval kriminalistikanipp (äkki ikka on?). Mis küll järgmistes raamatutes juhtub? Kas Andra saab lõpuks tanu alla? Ja kellega? Äkki ta pettub lõplikult meestes? Ei tea, olen põnevil.

“Õhtul tantsisime – seekord juba uute partneritega. Keskööl läksime oma tuppa magama. /-/ Mõtlesin Hesse sõnadele, et enamiku inimeste elu sarnaneb halva komöödiaga.” (lk 28-30)

Sirvi kirjutab tempokalt nagu Lembe, aga õnneks mitte nii hüsteeriliselt paksude värvidega; inimestel ei tohiks häbi olla seda raamatut lugeda, teksti kaunistavad kultuursed viited – Vihmand, Vilar, Hesse, Mannerheim, Rossini jne (lisaks populaarteaduslik ülevaade Egiptuse ajaloost) – lennukikirjandus kultuurihuvidega lugejale. Esmakordselt võib eesti ilukirjandluslikus raamatus lugeda praeguse majanduskriisi mõjudest tegelastele.

“Olin kuuldust šokeeritud. Sõitsin trolliga koju ja panin Klassikaraadio mängima.” (lk 56)

Andra on ehk moodne naine, kes oma jutu järgi püüab vältida kodukanatamist, siiski teiste tegelaste tõttu esineb tekstis kerget võileivatamist, dosimeeter on ehk teisel pügalal (raamat on lihtsalt liialt lühike!). Oh, ja Andra elab Rataskaevu tänaval.

“Kogu mu mõrvaversioon oli üles ehitatud šamanistlikul printsiibil: on asju, mis juhuslikult ei liigu ega kao. Neil on vägi taga ja nad “tegutsevad” oma loogika järgi nagu elusad hinged. See kõik võib selle loo puhul toimida, aga võib ka mitte.” (lk 60)

Surma ootusärevus laheneb alles siis, kui raamatust on u 70% läbi. Eelnev on küll muidugi ettevalmistus oodatavaks mõrvaks, ent pearõhk tundub siiski olevat kalli peategelase eraelulistel mõtetel, näiteks abielus inimeste kohta. Mõrvaloo lahendus ise on ikka päris veider, saame mõnede lehekülgede jooksul teada, et Andra arvates on tegemist mõrvaga ja siis peagi toimubki christie'lik lõpplahendus. Arvatavasti on see raamat üks lõdvemaid eesti kriminulle.

Virgo Sirvi – Mõrv Helsingi südames: Carmeni habaneera (2008)

“Lõpuks jääb Toomas purjus peaga laua taha magama, sest on üleelamiste unustamiseks end purju joonud.” (lk 156)

Tundub, et esimeste raamatute hoog on kadunud, ehk on see raamat mõneti kiiruga koostatud-kirjutatud (võinuks ehk teksti natuke toimetada, kasvõi näpukate vältimiseks – nt anektoot, mõtekam, Las Scala).

Andra suhe politseiuurija Jaaniga on mõneti rutiinne, kuid see on niiehknaa paratamatu iga suhte edenedes, esimene kirglik armuöö toimub alles leheküljel 86.

Lugejat aitab kindlasti Pärnu geograafia tundmine, osates silme ette manada tegevuskohti, näiteks Aru või Lille tänavat (jumal teab, kas need tegelikult olemas on). Toredal kombel esineb tegelaste hulgas Marko Matvere.

Mis siin muud ikka kirjutada.

----

Toomas Velmet - Pärnus tasub talvelgi käia... (Sirp, 6.02.2009)

"Viimane tekitas pisut küsimusi, kuigi mul ei ole etteheiteid noorele suurepärasele pianistile Jaan Kappile. Kui, siis pigem dirigendile. Minu kogemusest lähtudes tuuakse klaver orkestrisse eelkõige kui löökpill ja seda eriti Coplandi partituuris, kus klaveripartii dubleerib suures mahus keelpille nende teksti rütmiliselt aktviseerides. Kui see on nii, siis ei mõista ma, miks seda aktiivsust enne nr 32 (kus on lausa kirjutatud molto ritmico e pesante) kuulda ei olnud või miks ma ei kuulnud klaveritämbrit nr-s 33, kus see peaks dubleerima keelpille lausa fortissimo's jne. Tean, et orkestriklaveri mängimine on midagi muud kui solisti või ansamblisti roll, kuid neid asju annab ju andekate muusikute puhul korraldada. /-/ Pärnu LO mänedžeridel on aga olnud mitte ainult erilist kõrva, vaid ka silm naisviiuldajate valikul, mis ei ole sugugi laval kõndijate puhul. Kui ma tuletan meelde ja asetan kõrvuti Leila Josefowiczi, Sarah Changi ja Anna-Liisa Bezrodny, siis arvan, et ühele Vogue'i kaanele nad ei mahuks, läheks ikka kolme numbrit vaja."

See artikkel pole taas Sirbi kodulehel olemas.
Velmet rokib, tõega.

Virgo Sirvi – Mõrv Kadriorus: haaremimäng (2007)

Kätte võttes arvasin, et tegemist tundmatu autoriga, aga siis selgus, et varem ikkagi Sirvi esimest raamatut lugenud. Mis siis ikka.

Raamat kajastaks nagu eesti keskklassi unelmat – lõbus ja muretu elu. Saab ringi hängida ja miks mitte ka kauneid kunste tarbida. Minajutustaja Andra näiteks ongi ooperikriitik. Lugedes Sirbist muusikaarvustusi, ei imestaks üleüldse kui andralik kriitik ka eksisteeriks. Selline milvilembelik raju naine või mees.

“Demokraatlik autor,” mõtlesin ma.
“Ühtmoodi kiretult ja napilt kirjeldab (õigemini märgib) armsamaga orgasmi saamist, poest saia ostmist kui ka ohvri surmamist noahoopidega,” arutlesin edasi.
“Kuid häid veidraid tsitaate leiaks siit palju!” jõudsin lõpuks endamisi otsusele.
“Las need jääda lugeja avastada!!!”

Dialoogide tekstiline vormistamine on võluvalt mittetavapärane, kohe huviga pead arvama, kas järgmiselt realt jätkab rääkimist üks või teine tegelane, hea, et korraga mitu tegelast jutuhoogu ei satu.

Minajutustaja Andra on tegevuse suhtes mõneti passiivne (esimeses raamatus oli hoopis aktiivsem), tema tööks on pigem kannatanu lohutamine peale ta armastatud meeste siitilmast lahkumist ja niidiotsakeste jagamine uurijast armsamale.

Kliima soojenemisest tekkinud probleemid on jõudnud sellessegi romaani. Kui vana-aastaõhtust on möödunud üle poole aasta, on käes selline aastaaeg nagu täiskevad. Noh, ühesõnaga jaanipäev toimub siis (lk 35-37).

Väike artikkel


----

Krista Kaer - Eesti kirjandus 2008 (Sirp, 19.12.2008)

Mulle tundub ka, et sel aastal on saanud hoo sisse üks huvitav suund: mitmed autorid eelistavad avaldada oma raamatud varjunime all. Põhjusi on kindlasti mitmeid, aga oma rolli mängib kindlasti Eesti väiksus ja soov, et raamat elaks tõepoolest oma elu, ilma et autoriga seonduv seda segaks.
artikkel