M. Rickert - This World Is Made for Monsters (The Best Science Fiction of the Year 6, 2022)

 

Lugu ühest temaatilise festivali alguse andnud sündmusest. Tegu siis suure peoga, millega igal aastal tähistatakse kord seal aset leidnud tulnukate külaskäiku. Loo jutustaja oli tollal laps (nüüd siis vanaema), kes elas selles maakohas, mille lähedale ilmus korraga tundmatu lendav objekt. Ja kui see oli maandunud põllule, siis tõepoolest, sealt väljusid neli rohelist olendit. Kohale jooksnud inimesed olid muidugi enam kui kohkunud, aga konflikti asemel toimus nö sõbrunemine. Mis lõppes küll sellega, et talunik hakkas oma tütart otsima, kahtlustades, et tulnukad on ta omastanud (ei olnud).

Ja siis tulnukad lahkusid ja nüüd siis tähistatakse juba aastakümneid seda külaskäiku väikese festivaliga. Tõsi küll, aja jooksul on mälestus vähe muutunud ja asi pole enam nii populaarne ka.

Niiet siis omamoodi vanamoodne tulnukakontaktilugu, aga vähe kaasaegsemas võtmes. Ja kas tulnukad ongi selle loo keskmes - sest kes need koletised õieti on.

M. Rickert - Peace on Suburbia (Year's Best Fantasy 4, 2004)

 

Pereelu probleemid hullus maailmas. Ema kahe lapsega, kes püüab hakkama saada sellega, et ta isa on suremas, abikaasa on kuhugi kadunud, lapsed ajavad mingit segast juttu, riik on korraga sõjas ning kolm meest jätavad ukse ette mingi veidra kingituse. Ja siis hakkab lund sadama ning lumehelbed on kui pisikesed inglikesed - nagu lapsed ja surev vanaisa sellest räägivad. Või noh, kogevad.

Ühtaegu tekst täiskasvanuks olemisest ja vastutamisest, teiselt poolt siis selline suisa müstiline mõõde, millega naist ümbritsevad kokku puutuvad - kuid mida pere eest hoolt kandev ema ei jaksa oma kõigi tegemiste kõrvalt märgata. Noh, eks see selline pereinimese elu illustreeriv tekst: kuidas pere eest muretsedes kõiksugu eriline ja eripärane mööda libiseb - kui püüad rutiini abil mingitki korda hoida. Muidugi, eks vanemaid ole igasuguseid.

M. Rickert - Evidence of Love in a Case of Abandonment: One Daughter's Personal Account (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 3, 2009)

Midagi Atwoodi „Teenijanna loo“ austajatele, aga veidi teistmoodi ja võikamas võtmes. Selles düstoopias hukatakse naisi, kes soovimatute laste vältimiseks teevad aborti. Mis tähendab, et naisi hukatakse hulgi ja üle Ameerika kantakse neid hukkamisi otseülekandes kõigi kodudesse – ning nende vaatamine on enamvähem kohustuslik.

Loo peategelaseks on neiu, kelle ema on korraga kaotsi läinud – kas on hukkunud kusagil või liitunud põrandaaluste naisorganisatsioonidega või midagi juhtunud midagi veel koledamat. Probleem on siis selles, et kui avalikult hukatute tütardel on vähemalt võimalus oma emade vigu parandada ja astuda näiteks viljakasse abiellu mõne lihtsama töö tegijaga, siis teadmata kadunud emade tütred on kahtlane element ja parim, mis võiks neis tulevikus oodata (ükskõik kui riigitruud nad ka südames on), oleks olla ametis laste sünnitajatena. Seega peategelane loodab vähemalt näha mõnelt mujal toimuva hukkamise ülekandest, et tema ema hukatakse, aga ei, seda õnne tal ei ole. Ja tulevik on seetõttu vägagi tume.

Nagu näha, on mõningaid sarnasusi ja erinevusi Atwoodi romaaniga. Erinevuseks on muuhulgas see, et eksisteerivad mingilaadsed pered, aga samas see hukkamis-ülekannete vaatamise (peategelase kodukandis on need ühel staadionil, kuhu kohalikud peavad seda vaatama tulema) kohustus-meelelahutus on üsna otsekoheselt jõhker; eks autor kirjeldab ka üsna pikalt seda, mil viisil avalik hukkamine toimub. Ja siis see ajupesu, millega maast-madalast üles kasvatakse … nojah (tõele au andes on peategelase vanemad vähe teistsugusest generatsioonist, lapsed on üles kasvanud sellise televisiooni maailmas). Eks see selline šokitekst ole, ka esmatutvus Rickerti jutuloomega polnud just kergete killast.

M. Rickert – Holiday (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 2, 2008)

Päris haige meeleoluga lugu. Mees püüab kirjutada oma surnud isa elulugu. Korraga ilmub ta elutuppa aastate eest tapetud kuueaastase tüdruku vaim ja ta püüab selle tüdruku (ja hiljem teiste surnud laste, kes ta majja ilmuvad) heaks midagi teha. Ainult et see läheb väga imelikuks, ning lähikondsed vaatavad väga pika pilguga ta tegemiste peale.

Selliste tekstide lugemine on omamoodi väljakutse – et kas ikka jaksad loo lõppu jõuda, ehk on seal midagi sellist, mis teksti kuidagi … vastuvõetumaks, arusaadavamaks muuta. Aga ei, see lugu läheb pigem kuhugi vaimselt haige inimese (jajah, kõige sellise jäljed võivad asuda lapsepõlves ehk siis see surnud isa värk) maailma, ja see on ebamugavust tekitav.

Eks tuleb muidugi autorit tunnustada, et midagi sellist ebatraditsioonilist ja kontroversiaalset ja häirivat on kirjutanud. Kuid tõepoolest, see tekst end uuesti lugema ei kutsu, kasvõi selleks, et näha, kas äkki mõistsin midagi täiesti mööda.