Zen Cho - The Past Life Reconstruction Service (Someone in Time, 2022)

 

Kuulus filmirežissöör jäetakse maha oma noorema armsama poolt. Nagu sellest veel vähe oleks, mehe karjäär on filmitööstuses alla käimas - peale suurt hitti on ta järjest teinud üha nõrgemaid filme ning viimaks on produtsendid mõistnud, et parem on tema peale mitte võimalusi raisata.

Aga teenitud raha on veel küllaga ning mees ostab endale ajarännupaketi, et erinevates maailmades ringi liikudes inspiratsiooni leida. Kuid igal ajarännul kohtub ta ikka oma endise kallimaga eri vormides; nad on nagu … kokku seotud. Isegi kui peategelane on lehm 1950. aastatel, on tema armsam kärbes, kes ei anna lehmale asu. Igalt ajarännusessioonilt naastes tunneb ta end … valusalt, ikka selle lähedase kaotamise pärast: mida oleks võinud teisiti teha jne jne. Kuid iga ajaränd on ka kui õppetund või ümberkasvamine, eksole.

Seekordne ajarännutehnika toimib pigem psüühilises kui füüsilises vormis. 30 minutiline seanss, mille käigus külastad “peas” seda ajastut, mida soovid. Mis võib muidugi aju krussi keerata; sa oled justkui näitleja, ühtaegu oled täismahus tegelane, samas on sul alles oma kogemused jms. Sarnaselt Harrow’ loole on seegi meestevahelisest armastusest, eks huvitavam olegi see hiinapärane ja diasporaa kogemus (Cho on nö malai autor). Noh, armastuslugu ja loo lõpplahendus kui selline on vast … väheüllatav.

Zen Cho - Hikaya Sri Bujang, or The Tale of the Naga Sage (The Book of Dragons, 2020)

Malaisia-teemaline lugu üleloomulikust tänapäevases olustikus, ehk kuidas saavad hakkama draakonid Lõuna-Hiina meres. Nimelt on suur draakonivalitseja suremas ja tekib küsimus troonipärijast - milleks osutub siis pagendatud poeg, kes/mis elab hõlbuelu ühel mäel pühaku staatuses. Printsi õde tuleb vennale järgi ja viib ta sureva isa juurde ja oh üllatust, pärijaks määrataksegi poeg, kes siis peab nüüd valitsemist õppima. Aga vanad kombed on visad kaduma, nii hiilib prints salaja oma senisesse elukohta … millega aga kaasnevad kõiksugu maalihked ja tormid - ning ühe sellise visiidi käigus saab tormi käes autoõnnetuses rängalt vigastada noor naine. Seepeale esitavad inimesed draakoniperele kahjunõude keskkonnakahjude põhjustamise eest. Draakonitel on nüüd mõtlemisainet …

Omal moel puudutab tekst mitmeid aktuaalseid teemasid - ajalugu, keskkonnaprobleeme, soolist võrdõiguslikkust (näiteks tütrest ei saa troonipärijat - aga tütrelgi on omad rõõmud ja mured) ja eks põlvkondadevahelised suhtedki. Eks teravamalt jäi silma keskkonnaprobleemide küsimused, kuivõrd metsade jms mahavõtmine pole just naljaasi (omaette nurgake sellelegi, kuidas kinnisvarahaid soovitavad draakonil oma mäge maha ärida).

Autor on varemgi tegelenud selle kandi mütoloogiliste olenditega, selle eest koguni lühiproosa auhinna võitnud.

Zen Cho - The Four Generations of Chang E (The Apex Book of World SF 4, 2015)

Õige sürreaalse maiguga lugu juurtest ja identiteedist. Sürreaalsust leiab ehk eelkõige neist intelligentsetest jänestest, kes (mis?) saavad Kuul elades täisväärtusliku intelligentse rass õiguse - ning veidral kombel ka sigimisvõimaluse inimsoost transformeerunud kuulastega.

Aga jah, Chang E nimelisel neiul saab võimaluse Kuule lahkuda, kus asuval kogukonnal on omad headused ja veidrused (no ja lisaks need jänesed - kes võivad tegelikult olla tulnukad). Mõne põlvkonna möödudes (vaata pealkirja) tekib Chang E järglastel (või kes nad ongi) muidugi küsimus, et mis neid üldse selle Maaga siduma peaks - turismi sihtkohana on seal huvitav, aga muidu?

Et siis selline kunstulme, mille lugemiseks peab olema õige vastuvõtlik meeleolu. Kui Cho auhinnatud jutustus keerleb draakoniks saamise ainetel, siis korraks näeb siingi üks Chang E Maal draakonit … aga see on pettekujutelm, lihtsalt linnuparv moodustab vaataja tajudes niisuguseid tõlgendusi.

Zen Cho - If at First You Don't Succeed, Try, Try Again (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

See jutustus võitis äsja Hugo auhinna – huvitaval kombel oli ka lühijutu kategooria võitnud Harrow tekst selline … ajaloolise maiguga fantaasia tänapäeva tingimustes. Käesolevas tekstis on tegemist Kagu-Aasia (autori päritolu järgi Malaisia?) ühe olendi („imugi“) draakoniks kasvamise lugu. Mis ajaliselt võtab küll aega aastatuhandeid (kui ikka õnnestub), aga siin keskendub peamiselt lühikesele perioodile, mis paigutub tänapäeva Ameerika malaisia kogukonda (millest siis minupoolne arvamine, et küllap tegu küllaltki spetsifiilise mütoloogilise olendiga – võisin küll teksti jooksul loota, et ehk sirgub nüüd godzilla või muud sellist, aga ei).

Et tegu on ikkagi auhinnaulmega, siis loo peategelase imugi võimalused reaalseks draakoniks sirguda (selleks on omad ajatud nõudmised) on üsna nadid ja viimaks pea olematud. Unistusest loobumise järel puutub ta rohkem kokku inimsooga (varasemad kontaktid olid päris humoorikad, eriti kiviaja karjapidajatega) ning haldjaks kehastununa satub ta suhtesse astrofüüsikuga. Tuleb välja, et astrofüüsika uurimisala ongi see Tee, mida need mütoloogilised olendid peavad uurima ja järgima. Ainult et … aastatuhandete vanusel ja astrofüüsikul on ikkagi väga üürike ühine tee (mitte Tee).

Auhinna võitmiseks igati huvitav valik. Muidugi, tegu on üldinimliku tekstiga (vaata kasvõi jutustuse pealkirja) ja eks see mütoloogiakäsitlus on ehk keskmisest omanäolisem – hiljem veidi uurides on wikipedia järgi tegemist hoopistükkis korea draakonimütoloogiaga. Aga ikkagi … veidi ootamatu valik.