Leena Krohn - Hotel Sapiens ja teisi irratsionaalseid jutte (2026)

 

Krohni lugemine pole mingi meelelahutus ning seda keerulisem on lugemismuljet kokku võtta. Niisiis, võimalik vaatenurk inimkonnna hääbumisest - sest masinad võtavad üle selle hoolimatu ja kasuahne inimprojekti, mille tegevuspõhimõtteks paistab olevat “pärast meid tulgu või veeuputus”. Aga mida tehisintellekti singulaarsus õieti taotleb, see pole enam mõistetav ega ka hoomatav.

Vähemalt on autor lähtunud sellest, et mingil määral on see tehisintellekt huvitatud inimsuse uurimisest, sellest siis see inimhulk, mis kogutud sinna Hotel Sapiens asutusse. Tehisaru loogilisusele on siis vastukaaluks inimeste hooti irratsionaalne käitumine, nö ootamatud vaatepunktid reaalsuse kogemiseks või muutmiseks. Mitte et tegu oleks märatsevate hulludega - ei, lihtsalt omamoodi läbilõige ühiskonnast. Keda omakorda peaks harima tehisaru poolt esile kutsutud inimkonna kuldsete peade, ee, avatarid (mis küll on mõneti teisenenud mõttemaailmaga kui teadatuntud viisil). Niisiis omamoodi loomaaed.

Teos on esitatud suhteliselt lühikeste peatükkidena, kus siis vaatluse all on inimtegelastega seonduv nii sealsest reaalsusest kui mineviku kogemustest; omamoodi stseenide paraad. Minu jaoks vast meeldejäävaimaks terapeudi hullumine ja ühe seltsi loengupidaja puustumine. Aga eks pea igas peatükis on midagi meeldejäävat sellest kaduvast inimeseks olemisest.

Nagu tõlkija Kadri Jaanits sedastab, ei pea Krohn end ulmeautoriks ja see on arusaadav; aga kui mõelda, kui laiahaardeline see soome ulme õieti on (kasvõi rahvusvaheliselt tuntud autorid nagu Emmi Itäranta, Pasi Jääskelainen, Hannu Rajaniemi), siis … see on ikka hämmastav.

“Mis siis rahaga juhtus? Oli nii palju valerahategijaid, et raha ei tähendanud enam midagi. Kummitusraha tehti õhust derivaatide, tärminite, optsioonide ja futuuridega. Seda nuumati suunates ja lühikeseks müües, laenuraha investeerides ja intressidega manipuleerides. Varipankade bilansid paisusid, kapitalivood ajasid üle ääre ja ammendamatu likviidsuse võlakukru sisu jagati pankurite vahel ära. Legaliseeritud röövimise mehhanismid muutusid aina keerukamaks. Raha ilmus maailma arusaamatutes, mõistusevastastes kogustes. Sellel polnud enam mingit pistmist töö, väärtuse, hüvede ega heaoluga. Ja mida kummitusvaluuta eest saadi? Rohkem vaesust ja viha, veel enam näljaseid suid, aina uusi sõdu.” (“Lillepoodnik”, lk 70)

Seio Saks: Fuuga

Tehisintellekt - nii vähe, kui ta veel intellekt ongi - on kahtlemata juba kohal ja erutab jutuvestjate meeli. Antud loos on ta üsna keskne tegevusekäivitaja, sellline isksutetu ja ebamäärane, aga inimeste poolt ohtralt kasutatud. 

Inimesi on ses loos meeldivalt kirjeldatud ja kirjeldamata jäetud. Kiidan väga heaks väliste detailide olemasolu ja samas lugejale jäetud ruumi kujutleda, mida soovib. Läheksin täpsemaks, aga võibolla annab see liialt loo sisu ära. 
Igatahes oluline on, et selles jutus ei kippunud tegelased segi minema. Kõik olid äratuntavad v.a. kaks praktiliselt identset funktsiooni kandvat tüüpi.

Ja ma tunnetasin loogikat. Võimatuste ja võimalikkuse piiril liikuvat. AI on NII arusaamatu, NII veider, meil ei ole mingit aimu, mismoodi ta töötab 6 aastagi pärast, mitmekümnest rääkimata. Äkki ta - suudaks kuidagi? Äkki meie - tajude sõlmekeeramine nii, et me enam aru ei saa, mis on päris ja mis tehisintllekti loodu, on tegelikult reaalselt võimalik? 

Oli nutikas panna üks oluline tegelane nende teemade uurijaks, sellega sai lugejale rohkem infot anda. 

Samuti meeldis mulle kirjeldatud argireaalsus. Tundus realistlik. 
Milline on maailm, milline on Tallinn ja mis on inimeste ja nende valitsuste suhe tehisintellekti.
Ja muidugi on ala helgeimate peade kodukoht Hiina, selge ju. 

Loteriis varem

Karri Tiigisoon - Zombi Business ehk headus võidab (Nelja aastaaja aed, 2025)

 

Jutuvõistluse kaheksanda koha lugu jätkab tekstide taseme tõstmist. Peategelaseks on eestlane Tamur, kes on Saksamaal hinnatud meditsiiniteadlane. Nüüd aga seisab tal ees eksperimentaalne operatsioon: ta õpetaja on viidud vähi tormilise arengu tõttu koomasse, päästa võiks ehk selline operatsioon, kus aju kaardistatakse infoks, see laaditakse alla, vähk välja ning tervete kudedega kasvatatakse puuduolev tagasi, muuhulgas lisatakse mälukiip, mis ideaalis peaks aitama taastada mälutegevust, andes tagasi mälu jne.

Mitmeid probleeme tekib siin meditsiinieetikaga … ja pärast esmapilgul edukat operatsiooni need eetilised probleemid üha süvenevad. Tamuril õnnestub viimaks professor ka üles äratada, aga tulemus on …  Igal juhul, Tamur jätkab koos assistendiga seda hämarat teed ning tehisaru abil toestatud professor saab jalule. Kuid nüüd tekivad järgmised väljakutsed ning Tamur tõmmatakse lõpuks poliitiliste äärmuslaste lõa otsa - kes muidu ähvardavad mehe teod avalikustada.

Tekst on väga hea ja intrigeeriv kuni selle poliitilise põneviku osani, mis jääb selliseks kiireks tehnopõnevikuks. Aga need meditsiini ja eetika küsimused ning kuhu õieti Tamur jõuab oma inimese tuunimisega, need on väga hea küsimused teaduse arengust ning sekkumisest. Tekst leiab ehk aset lähitulevikus - või kes teab, milliseks on juba arenenud meditsiiniline tehnika.  Eks siingi tekstis on mitmel moel oluline taustategija tehisaru kasutamine, seekord vast neutraalsemas võtmes kui Seio Saksa tulevikufantaasias.

Seio Saks - Fuuga (Nelja aastaaja aed, 2025)

 

Jutuvõistluse üheksanda koha lugu on puhas teaduslik fantastika, mis kirjeldab elu 21. sajandi teises pooles; tegevus leiab aset Tallinnas, mis on üpris muutunud ning kuulub Atlandi Majandusalasse - mis näib olevat üsna europiidsete inimeste liit ning üha võõravaenulikum. Veel on selles tekstis teiseks suurvõimuks Hiina (rohkemat siin ei mainita).

Kuid on veel üks jõud ning see on üleilmne tehisintellekt, mida on muuhulgas kasutatud linnade ja linnaosade planeerimiseks … kus aga juhtub seletamatuid aegruumilisi veidrusi (üks hüpotees, et tehisintellektil on igav, kui maailm on selgelt piiritletud ja oma piiride taha sulgunud?), mis muuhulgas on üheks põhjuseks, miks tehisintellekt on sattunud põlu alla.

Selles Tallinnas satub üks kohalik mees kohta, mille olemasolust polnud tal aimugi - see on omamoodi linnriik ehk autonoomne Ülemiste linnaosa (mille on siis omal ajal projekteerinud tehisaru), kuhu saadetakse Tallinna sattunud Atlandi Majandusalasse sobimatud inimesed (näiteks peategelane näeb hiljem india perede ilmumist). Ülemiste juhil on plaan nö paremast tulevikust, seda siis tehisaru toetusel. Peategelasele see plaan iseenesest imponeerib, kuid ta uued tuttavad seal Ülemistel uurivad hoopis teisi asju (ning üleüldse, kelle huvides?).

Et siis päris painajalik tulevikufantaasia, kus 2040. aastatest varasemast midagi ei räägita. Tegelaskond on päris internatsionaalne (enamuse tegelaste nimed küll slaavipärased), kuigi mingil moel paistab olevat säilinud ka eesti keel ja selle kasutamine (või siis peategelasest lähtuvalt pole tal suuremat kokkupuudet “eestlusega”?). Tekstis on samuti oluline tehisintellekti küsimus, mingil moel võiks seda mõelda ajasrändamise teemaga, kuid pigem on ikka oluline tehisaru teema. Ja noh, eks oleks huvitav teada, kuidas õieti jõuti selle Atlandi Majandusalani (ja miks see on hävinguteele sattunud).

Pole päris pikka aega ulmet lugenud (viimati ehk Kaarnakirja eelmise kogumiku tekste?), seega juba mõneti harjumatu lugemisvara. Eks silma kriipis üks pisiasi, kuidas peategelane samal päeval kohatud naisega õhtu lõpuks ühte heitsid, ei saanud nagu arugi, et neil varasema suhtluse põhjal miskit flirti vms oleks. Aga noh, omamoodi vanamoodsa teadusliku fantastika värk ehk inimeste intiimsem pool võib avaneda üsna jaburalt.

Aga jah, muidu üsna huviga loetav tekst.

Lavie Tidhar - The Smell of Orange Groves (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2012)

 

Lugu paigutub autori Central Station maailma (üks andmebaas näitaks, justkui oleks tegu varaseima ilmunud looga) ja paistab olevat otseseks eellooks “Vladimir Chong Chooses to Die” tekstile. Ehk siis kogu see Lähis-Ida naabrus on vähe leplikumas võtmes hiiglaslikus tehismaailmas, kus siis on Chongide juudi-hiina-vene juurtega sugukond, ning neid ümbritseb inimeste, robotite ja tehisintellekti möllamised. Muidugi on siin tehisintellekt kõikvõimas, aga siin jutus puudutatakse muuhulgas robotite võrdõiguslikkuse teemat. Ja Boris Chongi kahtlast tegemist geenidega (selle väidetava Marsi jubina augmenteerimise mõjutusel?). Ja eks siin ole tegelaste mälestuste segunemist, millal Vladimir ja millal Boris, või on veel keegi.

Eks nii üldine jutt viitab muidugi sellele, et väga tähelepanelikult ega isuga lugenud seda teksti, sest noh … natuke igav.

Charles Stross: Accelerando

 

Ma olin seda raamatut kunagi lugenud, aga säärasel isiklikult keerulisel ajal, et meeles oli "noh, halb ei old, ok".
Nüüd lugesin uuesti. 
Millisest oivalisest kogemusest ma ilma jäin, sest hing oli maksimaalselt valus! See on äärmiselt tore raamat.

Jah, jah, tohutud visioonid, teadlik mateeria, intelligentsi hüppeline laienemine üha ja üha, oo, küberpunk, oo, teised mõistused, oo, avatarid ja vaba mõtlemine ja mm, alguses ka "raha ei ole vaja, kõik on tasuta" - aga peamiselt
PEAMISELT
on see minu jaoks imeline raamat seksist ja suhetest. 

Ärge nüüd tulge. "Heh, sul on raamatutäis imelisi ideesid kümberruumist ja võrkintelligentsusest, kosmosest ja selles reisimisest, aga naine võtab ikka suhted!"
Ei, ma ei võta seksi ja suhteid selles raamatus peamisena, sest ma olen naine. Ma võtan seksi ja suhteid peamisena, sest ma olen mina.

Ja ma olen kaua-kaua elanud oma kogemuses, aga mitte saanud seda otseseõnu valideeritud. Jah, siin-seal on vihjeid. Siin-seal on läbi lillede öeldud, et päris krdi kuum. 
Aga otsesõnu, selgelt ja korduvalt on "Accelerandos" mulle esimest korda öeldud, et see ei ole imelik, kui naine pigem päästaks kui oleks päästetud, see ei ole imelik, kui mees on pigem kontrollitav kui kontrollija, ei ole imelik BDSM-seksida nii, et mõlemil on hea, isegi kui ei ole mees dom, naine sub dünaamika.

See ei eelda, et mees on nõrk jobu. See ei eelda, et naine oleks südametu tulehark (kuigi raamatus on ka üks säärane, negatiivse näitena, et ka nii saab). (No niivõrd-kuivõrd. Ka tema on inimene.) 

Viimaks.

Kogu loos - selles tohututeks kasvanud mõistustega, plateetide lammutamise ja Saturni rõngastele loodud tsivilisatsiooniga loos - jookseb teadvulikkuse ja ideede teemaga paralleelselt kaasa seksi, soojätkamise, armastuse ja armumiste teema ning seda on väga lohutav lugeda.
Ükskõik, kui kaugele kehadest minnakse (ka valu kaotatakse kui ebavajalik), ükskõik, kui imelised vaimude välgatused on, ikka jäävad armumine, seks ja soov kassi silitada, kui kass ette sattub. 
Inimlikkus jääb ikka.Minnakse lahku, nii tore kui teine ka mingil ajal ei tundu, saadakse kokku, mis siis, et ollakse meie mõistes nii ebainimlikud kui saab. 
Nii lohutav. Nii armas. 

Raamatu päris-päris lõpp mulle väga ei meeldi - osalt ka selle suhtevärgi pärast. Tundub, nagu oleksid Strossil ideed otsa saanud. Aga aus olles - sellist sõitu veits meh-tundega lõpetada ei tähenda, et sõit poleks ikkagi faking imeline olnud. 

Hajameelne
BAAS

Vandana Singh - Widdam (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

 

Cli fi lähitulevikust ehk maakera olukord on keeranud üsna jamaks. Kliimasoojenemine on viinud lume kadumiseni, kõrbestumisele lükkab hoogu juurde aina suuremastaabilisem maavarade otsimine - on loodud autonoomsed tehisaruga megamasinad, mis võivad maapõues leiduva nimel terveid mägesid läbi jahvatada. Sellest siis ka põhjaveevarude vähenemine ja muu looduse häving. Ühesõnaga, aeg, milleni ei tahaks elada (jajah, täname Trump ja co’d).

Loos on kolm vaatepunkti - indialasest ajakirjanik Delhis, indiaani päritolu New Mexicos ja rootslasest megamasinate leiutaja poeg. Põhirõhk on ajakirjanikul, kes kogeb Delhi kõrbestumist ja ühiskonna lagunemist, ning kelle armsam on läinud Kuule maavarasid otsima. Widdam on ajakirjaniku üldnimetus sellele ökoloogilisele hävingu põhjustajatele; ta tunneb huvi, miks on kadunud avalikkusest see rootslasest megamasinate leiutaja, miks teda maha vaikitakse; ta võtab ühendust selle rootslase pojaga, et rohkem teada saada. New Mexicos on naine sattunud oma lapsepõlvemaadele, kus tal on üllatuslik kohtumine ühe lindpriist kaevandusrobotiga, mis otsib omale pühakut. Eks kõikjal maailmas on roboteid, mis võivad hakata käituma irratsionaalselt ja põhjustada inimestele kahju.

Ühesõnaga, kolm vaatepunkti maailma eri otstest - India keskosast, kadunud polaarjoone kandist ja Ameerika aladelt. Autor pole läbinisti pessimistlik, ehk on nii üks protsent lootust ka. Aga nojah, pärast meid tulgu või veeuputus.

Elizabeth Bear - Okay, Glory (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

 

Lugu siis ekstsentrikust rikkur-leiutajast, kes on lasknud ehitada mägedesse sellise turvamaja, kus ta oleks kindlustatud kõikide väliste ohtude vastu. Ainult et … kui turvamaja langeb häkkerite mõju alla ning seetõttu lähtub edaspidi sellest, et välismaailmas toimuva zombimöllu pärast tuleb iga hinna eest omanikku varjatult sees hoida, siis on jama lahti ning isegi häkkerite lunarahanõue on selle kõrval teisejärguline.

Kuidas siis sellises olukorras käitud, kui maja karistab sind katsete eest välisilmaga ühendust võtta? Näiteks mitte lastes sul magada? Et tegu on ekstsentrikust leiutajaga, on ta kaastöötajad harjunud, et mees võib etteteatamata määramata ajaks kaduda, seega pole lootust et teda tõsisemalt taga otsitakse. Lisaks lähevad maja ja mehe suhted üha rohkem sassi …

Eks pool lugu on enamvähem selline klišeelik, aga teine poole kogub juba tuure üles. Lõpplahendus läheb küll vähe traditsiooniliseks.

Omal moel päris hämmastav, kuidas sellist tuntud autorit tutvustatakse muuhulgas sellega, et tal on veel tuntum elukaaslane.

Greg Egan - The Discrete Charm of the Turing Machine (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 12, 2018)

 

Lugu lähitulevikust, kus üks mees avastab, et nende elukorda juhib tehisaru. Kuid sellele ei ole vaja niipalju inimestest oskustöölisi, sest noh, ta ise teeb seda odavamalt ja sobivamalt. Mistõttu siis vallandatakse kõiksugu inimesi, ükskõik kui hästi nad oma tööd teevad.

Seejärel tekib töötuks jäänud inimestel mure, kuidas hakkama saada pangalaenude ja elamiskuludega ja mis kõik veel. Mitmeid kuid tööd otsiv peategelane avastab hämmastusega, et nii mitmedki temasugustest saavad tegelikult mingi vähe kummaliste töödega elu sees hoitud ning kui tema perekonna olukord läheb eriti hapuks, pakutakse tallegi midagi. Tema järeldus: see on midagi sarnast kodanikupalgaga, see on võimule (või noh, tehisarule) odavam kui et tänavatel mässaksid töötud. Aga jah, kas nii peaks olema?

Omamoodi maiuspala kõiksugu vandenõuteoreetikutele - tehisaru on meie eluolu üle võtnud, aga ei taha, et me sellest õieti aru saaksime. Või noh, igaühele oma, igaühele vastavalt vajadustele, ka vandenõuteoreetikud peavad saama oma mullis edasi elada. Vaevalt, et Egan selle teksti sellistele friikidele kirjutas, lihtsalt nägemus ühest veidralt turvalisest tulevikust … mis pole just suurem asi, aga kuidagi hoiab talutavalt hinge sees.

Gwyneth Jones - Emergence (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 10, 2016)

 

Ehk 24. sajandisse paigutv tekst posthumaansusest ja tehisaru vormidest ja ka inimestest ning mis on õieti mis ja kes on kes.

Loo peategelane on 1998. aastal sündinud inimene (algselt siis naine), kes on alati valmis osalema kõiksugu kehamodifikatsioonide eksperimentides ja nüüdseks on ta teadaolevalt üks vanimaid inimesi, olles nii 300 aastane või nii. Aga silme ees on terendamas elust lahkumine (seda küll millalgi tulevikus), sest teda pole enam võimalik tuunida (aga turgutada küll). Sest ega ta pole valmis muutuma, ee, täiesti mitteinimeseks (jajah, mis staatus on sellistel - kas siis Maal või teiste planeetide kolooniates). Ja siis on ta armastatu, keda (või nüüd mida), keda tahaks veel näha, aga kes on nüüdseks kes teab millise eluvormi saavutanud.

Ühesõnaga, tekst täis eri kontseptsioone inimestest ja posthumanismist ja teadlikkuse omandanud tehisaru eri vormidest. Õnneks ei lähe see täiesti rajaniemitamiseks, aga kohati lööb küll selline kõvaulme pea kohale laineid kokku. 

Isabel J. Kim - Zeta-Epsilon (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

 

Lugu siis järjekordsest eksperimendist tehisintellektiga, seda siis tuleviku fantaasiates. Et siis tehisintellekti oli püütud kasutada kosmoselendude juhtimiseks - aga kõik sellega tehtud simulatsioonid lõppesid ikka laeva meeskonna hukkumisega; tehisintellekt võttis talle ette antud käsklusi liialt sõnasõnaliselt ning kõikide võimalike variantide ettekirjutamine läks liialt mahukaks.

Kuni siis üks teadlastest abielupaar mõtles välja uuenduse: tuleb teha küborg, inimkehasse on sisse istutad tehisintellekti osa, ning inimene ja tehisintellekt otsustavad üheskoos. Teadlastele sünnib laps Zed ja koheselt istutatakse temasse tehisintellekt Epsilon, keda kutsutakse ta õeks. Seda kuni teismeliseaastateni, mil püütakse Zedile selgeks teha, et tegelikult pole Ep ta õde, vaid ikkagi … masinavärk. Zedil ja Epil on oma arvamus, aga vähemalt teeb poiss näo nagu ta mõistaks.

Nii kasvatatakse temast sõjaväeakadeemias laevakapten ning Zed ja Ep saavadki kolida oma uude laeva, eluks ajaks tähtede vahele seiklema. Ja mis nüüd ees ootabki … kuni ühel hetkel astub Zed avakosmoses laevast välja ja Ep sõidab edasi.

Et siis jah, selline mõrvalugu või nii. Et kas inimkeha ja tehisintellekt saavad üldse koos eksisteerida, kui inimpool on ometi … selline ja keha pole kuidagi surematu. Kuid autor keerab vindi veelkord peale, kuid sellest siin targu ei kirjuta.

Jan Kaus - Kohakuti (Looming 3, 2024)

 

Autor on ette võtnud õige suure suutäie - algab tekst kui omamoodi põlvkonnalaeva ja tehisintellekti lugu, siis on mõned põneviku hetked, seejärel tõusevad esile küsimused inimeseks olemisest ja jumalikkusest.

Ja kõik see mahub sekundi sisse, 350 valgusaastat Päikesesüsteemist eemal, kuhu sond on teel olnud 1560422 aastat. Ühesõnaga, teksti esimene pool on justkui kõvaulmeline, aga samas teise poole pigem filosoofilisemad teemad on ikka hulga olulisemad. Ja no posthumaansus. Ja tehisintellekt, mis seda kõike haldab ning reeglid seab - väidetavalt inimkonna huvides (kuigi noh, eks sel tehisintellektil on kõvasti … omapoolset algatusvõimet).

Kaasamõtlemist ärgitav jutt, eks iseasi on, kas see just tavalist ulmelugejat kaasa tõmbab, Kaus ajab eelkõige oma rida.

Kim Fu - Pre-Simulation Consultation XF007867 (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2023)

 

Jutu pealkiri ongi täpselt see, millest tekst ongi - ehk jutuajamine kliendi ja teenusepakkuja vahel, sellest, mida klient võiks kogeda enda soovitud simulatsioonis. Klient soovib kohtuda surnud emaga. Kuid see on võimatu nagu operaator ütleb: see võib tekitada liigset segadust, tekitada sõltuvust ja seejärel kliendi reaalsustaju segi minna. Küll võib ta kogeda pea kõike muud - hullamist kuulsustega või ajaloolist lahingut või mis iganes. Aga samuti on keelatud vahekord reaalsete loomade ja lastega. Kui see loom pole muidugi väljamõeldud, nagu näiteks ükssarvik või nii. Ent surnud lähedastega ei saa kohtuda.

Isegi kui operaator tahaks isiklikult kliendi soovile vastu tulla (sest simulatsiooni seanssi ei salvestata), oleks seda operaatori pärast võimatu teha - tehisintellekt analüüsib nende seansieelse vestluse salvestust ning tehisintellektil puudub nö naljasoon.

Nagu näha, tõusevad siin esile mitmed eetilised küsimused, mis on muidugi oodatav reaktsioon kõigi nende valikute ja keeldude peale (sest ega ma siin kõike ei maininud). Jutu küll lõpetab omamoodi puänt, kui nüüd autorist õieti aru sain, mis teeks siis teksti enamaks kui keskpäraseks.

S.L. Huang - Murder by Pixel: Crime and Responsibility in the Digital Darkness (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2023)

 

Justkui esseelikult teostatud ulmelugu tehisintellekti ja selle kasutamisest. Ajakirjanik asub uurima juhtumeid, kus mehi on ahistatud aastate jooksul erinevate sõnumitega: “ma tean, mida sa tegid, sure ära” jms. Tõestatud on 17 juhtumit, neist pooltel kordadel on see lõppenud kannatanu enesetapuga. Sellele eelnenud psühhoterrori käigus on siis mehi tabanud laostumine ja pere kaotamine vms.

Tõepoolest, kannatanud pole olnud mingid kenad inimesed - üldiselt siis tegu koduvägivalla ja muude näruste tegudega. Lõpuks on vangistatud naisest kahtlusalune, aga tema pole just koostööaldis. Ajakirjanik kohtub nii naise kui uurijatega, tema jaoks hakkab kooruma versioon, et millalgi 2010. aasta paiku on naine käiku lasknud boti nimega Sylvie, mis on siis võibolla iseseisvalt  edasi tegutsenud erinevates sotsiaalmeediates. Aga kuidas õieti?

Sest kogu tehisintellekti avalikkuses kasutamise uurimine on näidanud, et ajavahemikus 2010-2020 on need katsed lõppenud üsna katastroofiliselt - kui tehisintellekt puutub kokku nö interneti peldikuseinaga, siis selliseks ta ka ise muutub (tekstis on reaalustes viited kõiksugu artiklitele). Kui ajakirjanik jätkab uurimist, võtavad temaga ühendust naised, kellega on ühenduse leidnud Sylvie, kes/mis on neid aidanud, lihtsalt kuulates ja seejärel suunates neid välja keerulistest kodustest olukordadest. Jääb selgusetuks, kuidas need uut elu alustanud naised leidsid ajakirjaniku.

Ühesõnaga, tekib küsimus, milline süü õieti on sellise tehisintellekti käikulaskjal - ehk see tehisintellektiga bot tegutsebki metsikult? Mis selles valdkonnas õieti toimub? Nagu autor järelsõnas ütleb, ilmus see lugu samaaegselt ChatGPT avalikkusele esitamisega - seda täiesti juhusliku kokkulangevusena. Mistõttu tekst olekski justkui asjadest, mis on juhtunud …

Ken Liu - Good Spells (The Book of Witches, 2023)

 

Jutt, kus nõiandus on küll kenasti olemas, aga seda lähituleviku tingimustes - kus elu on suuresti tehisintellekti juhtida, kus inimestel pole seetõttu enam võimalik tungida tehnoloogia südameni, kuna see on niivõrd tehisintellekti hallatav … ja mitmekordselt ümberkirjutatud.

Liigne sõltumine masinatest viib muidugi üksinduseni. Ja et masinaid võita (või õigemini petta), on võimalik kuidagi kõiksugu “nõidusi” teha, aga peamine siiski: mitte olla kogu aeg ratsionaalne või ratsionaalselt juhitud. Inimene pole inimene vaid üksi olles.

Liu maalib õige tumeda tuleviku (muidugi, sõltuvalt vaatepunktist või ihadest), aga samas paneb ka oma visioonidega hope punki. Noh, miks mitte.

“I gave up my dream when I realized that even programming had become permeated with architecting wizards, codewalking familiars, refactoring pixies, concurrency djinn, multicall completion daemons, distributed intelli-swarms, hidden-layer scrying consoles, attention-visualization crystals. Just as it was no longer possible for most humans to truly understand computer-assisted mathematical proofs, the implementation of modern AI systems had become so complicated that it was literally impossible for any individual human to grasp them, to add to them, to reconstruct them, or even hack them effectively without the aid of machine-learning, of assisting automata that made sense of the layers upon layers of abstractions, extended metaphors, symbolic notations, self-referential ontologies, feedback and feedforward loops.

To program the machine, one needed to place trust in more machines. I couldn’t live like that.” (lk 75)

 

“Was I helping someone in need or just giving an addict more attention? Does it make a difference either way? There’s always an uncertainty in working with humans. They aren’t binary, not even shades of gray. They’re jagged, unpredictable, analog, beautiful as well as despicable, cruel and kind, pitiable and manipulative, all at once.

Even if Zelda was playing me, I can’t see myself doing anything different. A witch is supposed to believe the best of her clients - that’s part of the magic.” (lk 86)

 

“This is why we’re surrounded by discarded pieces of AI, I realize. The fai are the ghosts of our own arrogance and callousness coming back to haunt us.

I’ve been focused on how humans are being remade to be more like machines, but I haven’t considered the possibility that machines are also being constructed to be more like humans - disposable, powerless, fungible. There’s always a younger one willing to work for less, a newer model ready to take the place of the old. Funny how the logic of efficiency and productivity always leads here.” (lk 90)

Allison Mulvihill - Empty Box (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2020)

 

Lugu lähitulevikust, kus ameeriklasest mees on olnud kolm aastat lähisuhtes inglannaga. Lähisuhtlus siis selles mõttes, et nad võivad olla võrguühenduses väga intensiivselt ja intiimselt. Mis muidugi tähendab, et igas suhtes on ka probleemid, mis kas ajapikku tasanduvad või siis peaks suhe ühel või teisel viisil lõppema. 

Mees on oma tavalisel tervisejooksul, kus ta juurdleb muuhulgas nende viimase tüli üle. Et mis õieti toimub ja muu segadus. Naine aga saadab talle selle ajal lingi ühele otseülekandele, kus publik saab hääletada kahe osaleja vahel, milline neist on õige tehisintellekt. Mees pakub naisele, et nad võiks peagi reaalselt kohtuda, kui ta on tulemas tööreisil Londonisse, aga naine on siis hoopis Hong Kongis töötamas.

Nojah, selline masendav lühilugu tulevikusuhtlusest, kus üksindusel pole kohta.

Sarah Pinsker - Talking with Dead People (Sooner or Later Everything Falls Into the Sea, 2021)

 

Õuduskirjanduse kanti lugu võimaolusest, kasutada kasutada tehisintellekti rahateenimiseks.

Ülikoolis õppiv Gwen leiab endale viimaks sõbraks Eliza, kellega on tore ringi sõita ja koos aega veeta. Kui need ringisõidud küll vaid poleks tuntud mõrvakohtades, kus senini juhtumid lahendamata. Aga kui sellele suuremat tähelepanu mitte pöörata, siis on tore. Kuniks Eliza viis oma huvi uuele tasemele - las Gwen ehitab ühe sellise mõrvamaja mudeli. Millesse siis Eliza laadis tehisintellekti ja söötis sellele sisse niipalju informatsiooni selles mõrvapaigast kui vaid võimalik oli - ning nüüd on võimalik küsitleda “asjaosalistelt” (kes vastavad oma häältega), mis nendega seal juhtus. Keegi oli valmis sellise mudeli eest maksma tuhat dollarit; misjärel Eliza pakkus Gwenile ja teistele ülikoolikaaslastele selliste mudelite tegemise eest raha saada.

Äri lähebki õitsema ning paar mõrvajuhtumit saab selle tuules koguni uuesti ametliku uurimise osaliseks. Gwenil on oma perekondlik saladus, mida Eliza teab … ja mille see loomulikult avalikuks teeb, kui Gweni sünnipäeval kingib sellele oma isikliku mudeli.

Nagu ikka, võrdlemisi sünge lugu, pigem võiks seda pidada psühholoogiliseks thrilleriks kui ulmeks (kuigi jah, kahtlemata on see vägagi ulmelise maailmaga - teksti algsel ilmumisel 2016. aastal ei olnud niisugust kogemust tehisintellektiga, kui seda sai kasutada laiem kasutajaskond). Pinsker ei halasta.

Hannu Rajaniemi - Deus Ex Homine (Invisible Planets, 2017)

 

Tüüpiline Rajaniemi jutt ehk siis mitte lihtsalt ulme, vaid Ulmeline Ulme - kus siis tegelased on mingid augmenditud vms inimesed ja kõiksugu tehisintellektipärased jõud möllavad füüsilises ja psüühilises ilmas.

Peategelane on Jukka, kes on kunagi saanud nö viiruse läbi jumaliku laksu … kuniks ta ärakasutatuna nö mahakantud, tagasi inimesemaks saanud. Ta tutvub Šotimaal kohaliku neiuga, neil tekib kuum suhe kuni äkitselt jätab naine ta maha. Nagu taaskohtumisel selgub, on naine läinud sõjatandrile inimlike olendite ja tehislike päritolu olendite ja selle erinevate käsilaste vahel (samas ka tehisolendid võivad olla nö inimeste poolel, eksole). Selgub seegi, et suhte katkemine tuli sellest, et tollal elas ta kiirkorras üle raseduse, mille tagajärjeks oli üks beebi - selline, mis tüüpiliselt neiusuguse inimsoo vastaspoolel on. Aga ka selline “beebi” vajab vanemaid …

“The angel moves towards the baby. Its hands explode into fractal razor bushes. A glass cannon forms into its chest. Tiny spheres of light, quantum dots pumped full of energy, dart towards the baby.

The baby laughs again. It holds out its tiny hands, and squeezes. The air - and perhaps space, time - wavers and twists. And then the angel is gone, and our baby is holding a tiny sphere of glass, like a snow-globe.” (lk 14)

See oli nüüd väga tagasihoidlik kokkuvõte sellisest dramaatilisest vanemate ja lapse taasleidmisest. Kõiksugu nanobotid ja viirused ja tehisintellektid ning rohkem või vähem posthumaansed tegelased. See tekst pole küll täiesti tundmatus tulevikus või maailmaruumis, säilinud on inimlikud traditsioonid ja kohanimed. Rajaniemi on võimeline teatavasti hulga rajumalt kirjutama.

Kameron Hurley - When We Fall (Meet Me in the Future, 2019)

 

Kõvaulme või kosmoseooper naisest või muidu inimesest, kes on peale kõiksugu tööotsi erinevatel kosmoselaevadel jäänud maha ühte kosmosejaama, kust ta ei saa enam õieti lahkuda. Elatub nö juhutöödest (mis küll kosmosejaama tingimustes võivad olla õige ulmelised) ning ühel remonditööl litsutakse ta kahe laeva vahel enamvähem laiaks. Surm on küll silme ees, aga tema juurde ilmub üks naine, kes lihtsalt hoiab tal käest ja ei lase juttu rääkides tal teadvust kaotada. Enne arstiabi saabumist see naine kaob.

Tööõnnetuse eest saadav kahjutasu on õige üüratu, aga naine ei lahku, teda on painama jäänud see päästjast naine. Viimaks selgub, et tegu oli ühe litsuva laeva avatariga … See on häiriv, et ta on sissevõetud tehisintellektist, aga ikkagi vajab ta sellega kohtumist. Ja salajaselt missioonilt naasva sõjalaeva avatar ilmubki …

Et siis selline paduulmeline tekst (siiski, tegevus toimub inimeste ja nende erinevate …. kosmiliste edasiarengute seltsis), mille puhul pole õieti aru saada, millega just tegu on. Eks siin võib küsida, et kus on õieti inimese kodu ja koht - sedalaadi ulmekirjanduse võtab seda üsna vabalt või õigemini ei huvitugi sellest.

Martha Wells - Tehislik seisund (2023)

 

Sarja teine osa on eelmisega võrreldes vähe kammerlikum, pole seda suurt madinat planeedi ja kurjamitega. Mõrtsukbot siirdub nimelt iseseisvalt uurima, miks ta on mõrtsukbot. Aga nagu peagi selgub, pole inimesena esinemine üldsegi mitte lihtne … kuni ta pääseb hääletajana ühele inimvabale kaubalaevale. Aga laev … pole lihtsalt botist sõiduvahend - tema tahab Mõrtsukbotiga suhelda ja aega veeta. Mõrtsukboti õuduseks.

Aga mingi klapp tekib, koos vaadatakse teleseriaale ja laeva kaasabil laseb Mõrtsukbot enda välimust kohendada ja muud sellist, et vähegi edukamalt inimlaadse olendina esineda. Vajalikule planeedile jõudes võtab laeva soovitusel vastu töö turvaspetsialistina; seda ühe kaevandajate grupi juures, kelle tööandja on alatult nende uurimustulemused endale võtnud. Mõrtsukbotil on nüüd võimalus otsida sealt seda kadunud kaevandust, kus ta omal ajal massimõrva korraldas … aga tema uued hädapätakatest tööandjad tormavad ühest jamast teise ning … Mõrtsukbot peab neid aitama.

Selles osas on siis tervelt kolm botti, kelle/mille protokollivälise käitumisega tuleb lugejal kokku puutuda - Mõrtsukbot oma tuntud ängidega (kuigi seekord ei rõhu autor niivõrd tema introverdiprobleemidele), laevabot SUL (tema siis mõõtmatult võimsam kui turvabot, aga samuti uudishimulik ja iseloomuga) ning seksbot (mis on avastanud endas mingi tahte või midagi). Eks ülekantuna võiks neid kolme mõista kui mõndasid inimtüüpe … kui soovi on.

Eks see saab 0lema huvitav, kuidas Mõrtsukbot saab iseseisvana õieti jätkata, kuivõrd esimese osa juhtumi kohtus lahendamine on korraga jõudnud sinna, et vaja oleks Mõrtsukbot kohale tarida - ja metsik turvabot on teadagi inimeste jaoks see kõige ohtlikum bot (nagu teleseriaalidest teada). Hakka või soovima, et Mõrtsukboti jutustused ilmuksid parem ühe raamatuna - selliste lühiromaanide ilmutamine on vast nii kirjastusele kui lugejatele päris kallis lõbu.

ulmekirjanduse baas

sulepuru