Antoloogia seniloetud lugudest kõige actionirikkam, sarnaselt Dasi loole on siingi tegevustik läbi India vaatenurga. Konfliktiks on India ja Hiina sõda, nimelt on India tõtanud appi Tiibetit vabastama… et ühtlasi saaks käppa peale asetada sealsetele maavaradele. Huvitav on see, et kui praegu on tegemist maailma kahe suurima rahvaarvuga riigiga, siis siinses konfliktis on India vägedele probleemiks Hiina kahuriliha märgatav ülekaal - hoolimata India vägede tehnoloogilisest kvaliteedist kipub indialasi lämmatama hiinlaste lõputud reservid ja nende halastamatu kasutamine; nii on ühe indialasest supersõduri kaotamine hulga valusam kui terve hiinlaste pataljoni mahanottimine.
Lugu on nähtud indialasest naissõduri silme läbi, kes juhib väikest rühma, millega püütakse maha võtta Lhasas kindlustunud hiinlaste positsioone. Kuid iga lahing kulgeb siin sarnaselt - rohketest luureandmetest hoolimata ilmuvad välja hiinlaste hulga arvukamad jõud, kelle tapmiseks ei jätku küllaldaselt laskemoona, ning rühma hävingust pääsemiseks peavad nad kokkupõrkest taganema - mis tekitab supersõdurites ägedat frustratsiooni. Lõpuks saadakse teada, mis peitub indialaste ebaedu taga (kaitsetööd juhatab hiinlaste Žukov!) ning olukorra lahendamiseks otsustab supersõdurite rühm midagi drastilist teha.
Kõiksugu tehnika kõrval jõutakse ikka tõdemuseni, et oluline on inimene ja tema kogemused, mitte ainult tehniline üleolek. Aga tehnikaareng on muuhulgas selline, et suudetakse kasutada teleportatsiooni sõjalisel eesmärgil - mistõttu on näiteks Maa pealt pühitud nii Pentagon ja Kreml kui eelmise põlvkonna võimukeskused (edaspidi on küll vaikiv kokkulepe, et tsiviil- ja kultuurilisi objekte sel viisil ei rünnata). Et siis oluline on kaitsta oma infovõrgustike sõlmpunkte ja turvalisust; kuid samas on see teleportatsioon niivõrd kallis, et tavalised sõjalised kokkupõrked tuleb lahendada ikkagi vanamoodsal moel.
Nii ongi tekstis esitatud nö tavapärane sõjategevus, aga seda vähe paremate vahendite abil. Kõiksugu nanolahendused on vinged jne, aga odavam on elusid ohverdada.
Huvitaval kombel on selle antoloogia juttude peakangelased ennekõike naised (Vaughn, Owomoyela, Yoachim, Kress, Das, Phetteplace, de Bodard, Arnason). Beari loos on mehe kaaslaseks naisena koheldav lendav laev, Nixi puhul on lugu esitatud läbi sootu tehisintelligentsi silmade (muidugi on sõdurid, kellega ta suhtleb, võrdselt nii naised kui mehed). Nii võttes on isegi nelja lugemata teksti arvestades tegu eelkõige naiskangelaste antoloogiaga (kujutan ette, kuidas ulmepuritaanid oigavad ja hambaid kiristavad). Ja küsimus polegi niivõrd naiskangelastes kui milleski eripärastest - ei, naiste rolli nähakse meestega võrdväärsetena kõikides tuleviku konfliktides.
