Lühike jutt naisest, kes peab aitama meestest puhkusekaaslastelt merest angerjavõrku üles tõmmata - aga talle meenub ema ja selle jutt, kuidas ta last kandes püüdis angerjaid toiduks valmistada ja milliseid üllatusi need surnuid teesklevad kalad võisid valmistada. Ühesõnaga, mõnus aeg päikeselisel rannal tekitab lõpuks iiveldust.
Noh, kergelt etno- või olmeõuduse kanti tekst, mis siin muud ikka lisada.
Jätkub vanematele inimestele pühendatud proosa (varem siis Haug, Kivimäe, Berg), seekord siis lühike lugu sellest, kuidas üht vanemat meest tabab viimaks dementsus. Enne jõuab ta arutleda sel teemal, millised rändlinnud kasutavad Eestit ja mis siis on õieti see ilukirjanduse valmistamine. Aga siis dementsus ja hooldekodu ja unenägu elu lõppemisest.
Veidike ootamatu tekst, aga eks Looming on teatavasti Eesti Kirjanike Liidu ajakiri ja lõputult ei saa avaldada nooremaid autoreid. Või siis pole varudest suurt midagi võtta.
Antoloogia tuntuim autor üllatab vägagi hea looga. Tulevik, mis ehk ei peagi olema nii hukatuslik inimkonna käitumise tõttu. Kui esimene kogemus selle autoriga oli õige morjendav, siis see tekst on küll päris hea ja annab lootust edasi tutvumiseks.
Loo peategelaseks on Mahua, kes on ehk autistlik või nii. Igal juhul on tal vähe erilisem maailmanägemine, ning ta püüab kogetus leida mustreid ja nende võrgustikke. Ja selline maailma interpreteerimine viib ta loodusteaduseid õppima.
Muuhulgas jääb ta mõtlema, et kuidas selline tühine asi nagu puuleht võib lõpuks murda asfaldi. Et läheb huumuseks ja siis järgmine ja viimaks kasvab midagi ja ajab juured alla ning lõhestabki asfaldi. Samamoodi võiks näiteks kliimamuutuse vastu hakata, seda stabiliseerida ja vaikselt tagasi normaalseks tõmmata. Kui näiteks teha suurlinnade asemel biotehnoloogilised külad …
Tekstis on see idee muidugi esitatud palju suurejoonelisemalt (ja noh, Mahua inimsuhteid ei hakanud siin üldse mainimagi). Kena, et antoloogia viimane tekst on mingigi optimismimaiguga, muidu on ikka india autorite kaasaegsed nägemused tuleviku asjus õige sünged (muidugi, ka selle loo puhul võib rääkida vaid väiksest valguskiirest).
Noore autori vanainimeselik (no võibolla on see põhjustatud selle ajakirja eelmistest tekstidest) versioon Aadama ja Eeva patust nõukogude aja alguse tingimustes, seda siis etendatuna noorte laste poolt.
Kui noorematelt autoritelt ootaks üldiselt midagi sellist nagu on siin ajakirjas hiljuti pakkunud Teinfeldt-Grins, Karlson või Klemet, siis Tšaškin on pigem ühes voolusängis Aalmanni looga, aga vähe krüptilisem ja mütoloogiaga ülekoormatum, kui nii võib öelda. Huvitav, et selline ajajärk (Aalmannil küll oluliselt hilisem nõukogude periood) niisuguseid noori autoreid niimoodi mõtteainest pakub, iseenesest on see … lõputult lokkava memuaristika pärusmaa (ka siin tekstis on oluline küüditamine - üks põletatud talu ja küüditamise tõttu kaotatud isa kujund; aga eks seda saab ka võtta Aadama-Eeva mütoloogia võtmes).
Aga noh, eks näis.
Raamatut on keeruline üheselt kokku võtta, igal juhul on tegu väga intensiivse jutukoguga, kus pea iga lugu lajatab omal moel. Mitmetes tekstides on ühiseid tegelasi, kas siis taustal vilksatamas või kandvas rollis; aeg kõigub aastakümnete vahel. Aga mis see siis täpsemalt on … ma ei tea, olemine oma erilisuses ja nüriduses? Tegelaste käekäigud pole just kõige õnnelikumad, teatud ebakindlus ja ükskõiksus ja oskamatus rahulolu leida; soovi iseenesest muutusteks on, aga välja kukub … nagu ikka. Või noh, eks selles ole teatud äratundmisrõõmu (või -vaeva?) meile kõigile. Igal juhul, iga lugu on pealkirjastatud mingi kehaosa järgi, eks seegi mängib tekstide puhul olulist rolli.
Igal juhul, hetkel ütleks, et tänavuse Loomingu Raamatukogu seni parim väljaanne, lööv näide lühijuttude kirjutamise (ja komponeerimise) võimalustest.
Jätkub proosa pensionäridest (või noh, keskeajärgsete) peategelastega, seekord on Tallinna asemel tegevuskohaks Pariis, kus kõrge aukandja abikaasa veedab oma rantjee päevi kuni ta püütakse lõksu radikaalsete kunstnike poolt.
Millegipärast (üllatus-üllatus!) on mul tunne, et ma ei saa päriselt pihta, mida autor õieti öelda tahab või millest ta üleüldse lähtub. Miks Pariis ja Prantsusmaa ühiskondlikud olud, miks see õieti kõnetama peaks? Millest moodustub kujund? Ühesõnaga, minu jaoks paljugi arusaamatu tekst.
Aga samas, sellist peategelast tihti just ei kohta, eks lugemiskogemust tasub ikka avardada; selle eest ikka küündib nelja punktini - sest kolme jaoks on see lihtsalt liialt oskuslikult kirjutatud.
Olmerealistlik lugu taksojuhist, kes jutustab ühel järjekordsel sõidul püsikliendile oma elulugu. Taksojuht on juba kaheksakümnendates, aga ikka veel vitaalne ja triksis-traksis ning millist elu on ta küll omal ajal elanud … aga kes olid heal järjel nõukogude ajal, on seda ka nüüdsel ajal; ja nii jutustab ta loo, kuidas ta omal ajal otsis võimalust enda basseiniga majale tammepuust uksi. Ja milline õnnetus neid tammeukse nüüd tabas (aga see on juba püsikliendile suunatud).
Paistab, et tekst on kirjutatud käesoleval aastal, igatahes on seal mitmeid viiteid kevadistele sündmustele, mis ühel või teisel moel erutas mitmesugust avalikkust. Kuid põhirõhk on muidugi selle mehe lool, kes omal ajal oli restoranis Gloria vahetuse ülemkelner - noh, eks see tolle aja veidrus oli, et sellised elasid nagu kuninga kassid (eks siin ole ka vihje koostööst julgeolekuga ja selle tagajärgedest).
Eks mingil moel on see sarnane Haugi tekstiga (no lisaks sellele, et kui üks tekst on dialoogi vormis, siis see monoloogina kirjutatud) - kuidas vanemad inimesed … hakkama saavad.
Korralik peredraama Ameerika segaperest, kus üks tütar põhjustas kunagi ema surma (mistõttu ta ise kaotas jala ja sai näovigastusi), mistõttu läks viimaks tädi juurde elama. Ennast süüdlaseks pidav neiu ei lase ilukirurgial end kohendada, ta tunneb puudust oma õest (kes ei suuda peale juhtunut temaga suhelda) ja isast, kes ta minema lasi. Siiski kasvab temast geoloogiateadlane.
Viimaks leiab ta võimaluse, kuidas see kõik selja taha jätta - minna nö üheotsapiletiga Marsile. Selleks ekspeditsiooniks kogutakse vägagi erinevaid inimesi; üks hetk ta leiabki, et kõiksugu erinevused on kaalukeeleks sinna planeedi koloniseerimisele kaasa pääsemiseks - nii on tema oma kunstjala ja vigase näoga igati oodatud. Aga tuleb välja, et Maale jäävad praegused ja endised lähedased … ei pruugi just väga õnnelikud olla, et selline õnnetu olevus nende juurest igaveseks lahkub.
Haug just palju ei avalda, aga avaldatu paistab hindajatele meeldivat. Eks arvatavasti leiab tee seegi lugu järgmisse “Eesti Novell” kogumikku või midagi.
Lugu siis abielupaarist, kes elab oma rutiinis. Naine paistab olevat tubli kontoritöötaja, mees mingi endine humanitaar, kes ei leia endale kohta - on lihtsalt kibestunud. Ainult et muud hindavat publikut pole kui oma naine; nii siis mees jaurab oma sedavõrd tähenduslikel teemadel oma ainsa kuulaja ees ning saab mingitki tähelepanu.
Eks jah, selline see rahulolematu inimese elu ole ja mingi hetk võib neid viimaks näha mingitel inimvihkajalikel miitingutel. Humanitaaridest onu Heinod.
Inimkond paistab jagunevat kaheks - ühed, kes hindavad prantsuse kirjandust, ja teised, kes sellest suuremat ei pea. Mina kuulun viimaste hulka; õieti ei torka pähe ühtegi autorit või teost, mis rohkem kõnetaks (noh, hiljuti tekitas Celine’i eestindamine põnevust, aga nüüd nagu huvi jahtunud; ja kunagi noorena Camus “Võõras” - aga seda vast ei kipu uuesti lugema.) (Ahjah, Boris Vian.) Nii polnud ka selle tõlkega just suuremaid ootuseid, ja noh, enamvähem nii ka jäi.
Tegu siis dramaatiliste lühibiograafiatega olnud ja olemata inimestest. Esimene osa - Empedokles kuni Nicolas Loyseleur - oli selline … ahah, märgiline värk; siit tõusid küll esile Krates ja Clodia oma õige sõgedate kokkuvõtetega, mis vääriks vast romaanideks arendamist. Aga muidu viis see paratamatult mõttele, et kui huvitav oleks hoopis lugeda mingi ajajärgu täiesti tavalistest või marginaalsetest isikutest (jajah, hilisem prantsuse ajalooteadus hakkas ka nendega tegelema).
Ja siis tuligi kolm pärlikest: Armuneid, Sõdur, Näitleja. Oma ajastu marginaalid, kes jäid elu ja olude hammasrataste vahele. Aga milline … argine jälkus (jajah, tegu on arvatavalt väljamõeldud elulugudega), kus inimesed tahavad midagi enamat, aga leiavad ikka mingi nurgataguse surma. Aga millised ekslemised.
Edasi läks Schwob vähe seikluslikumaks, pöördudes Ameerika koloniseerimise ja piraatide poole - mis iseenesest on igati meelelahutuslikud nupukesed, aga kuidagi … nojah, meelelahutuslikud kurioosumid.
Et jah, prantsuse kirjanduse jaoks peab olema õige soolikas, mida paistab olevat kasvõi järelsõna autoril Tiit Aleksejevil (kui järele mõelda, siis tema ilukirjanduslikud tekstid on ka üsna prantsasliku maiguga - aga eks ta vist omal ajal tudeeris Prantsusmaal).
Tekst oleks eelkõige india lugejale, ehk siis lugu, mis lähtub peamiselt ajaloolistest ja kaasaegsetest India ühiskondlikest oludest (kuigi olulist rolli mängib ka kirjutamisaegne maailmapoliitika, mis siin siis on edasi kandunud … jälle 2087. aastasse).
Viimaks sain pihta sellele 2087. aasta fenomenile - mis on siis 140 aastat iseseisvumisest 1947. aastal. Miks just 140? Sest 2017. aasta (selle antoloogia tekstide üks võimalikke kirjutamisaegu; esimene väljaanne ilmus 2019. aastal) on selle ajajärgu keskel - 70 aastat tagasi oli 1947, 70 aastat edasi aga 2087. Ehk siis kujutelm sellest, mis võiks Indiast saada, kui see kestaks veel sama kaua kui on juba iseseisev olnud (noh, hiljuti võinuks siis Eesti puhul olla 1991-2021-2051).
Aga jah, tegu on siis omamoodi kelmilooga, kus peategelane on löönud laiaks oma vanemate varanduse, raisates seda siis õnnemängudele. Võlgade maksmiseks läheb vaja veel erinevaid pettusi, ja lõpuks ei jää muud üle kui põgeneda Kuu baasile, kus valmistutakse ette suure hulga indialaste Maalt ära saatmiseks. Aga Kuul satub ta peale veidrale plaanile, kuidas vähendada ülerahvastatust. Jälle jama.
Kuid nagu öeldud, palju rõhku on India oludel, kõik need eri usundid ja muud hullised, mis seal kihavad ja möllavad.
Lugu siis naistest, kes on kogunenud (või kogutud) varjupaika. Eelkõige füüsilise ja vaimse vägivalla ohvrid, aga ka need, kes ei leia endale õiget kohta, suunda, olekut. Varjupaigas või keskuses on mitmed õpetajad, kes annavad neile õige vastukäivaid õpetusi, millele siis naised erinevalt reageerivad.
Kas see on nüüd arukas kokkuvõte või mitte, ei oskagi öelda, tekst ei hakanud minu jaoks kuidagi tööle. Ulmeline pool on siin kõrvaline või aimatav; põhirõhk on kindlasti mujal. Küllap selline tekst on paremini arusaadav kohalikele lugejatele.
Lugu india teadlastest, kes leiutasid nö perfektse valuvaigisti - muutes valu tajumise hoopis … õndsuseks: seda siis eelkõige surijate puhul. Tee selle avastuseni on parajalt hullumeelne (sest … kuidas inimeste peal katsetada valu reaalset muutmist?) ja lõpptulemus teadlaste jaoks parajalt traagiline (sest tegu on ikkagi india ühiskonnaga, mis pole nii organiseeritud kui lääne ühiskond).
Tekst leiab aset 21. sajandi lõpul nagu ka Salmani ja Chatterjee puhul; eks sel ole rohkem ühist Salmani ühiskonnaga. Aga jah, kõik need tekstid on millegipärast 2080. aastate paiku, korraks see nagu tekitab küsimuse, et miks on autorid selle aja nii pähe võtnud. Ent jah, igati traagiline lugu ja veidi kõhedust tekitav tulevikunägemus.
Kaheleheküljeline lühilugu, mis pea kogu teksti ulatuses on ühe Juliani arutlus sellest, kas ta peale ärkamist ikkagi on veel unenäos või mitte. Mis on muidugi vägagi igav viis üht kirjandusteksti ehitada. Aga siis tuleb teksti kaks viimast lõiku, mis keerab õige segaseks kätte ja natukenegi õigustab sellise teksti antoloogiasse valimist.
Muidugi, see lõpp on selline, et tekib küsimus, kas saan õieti kontekstist aru, ehk on see viide mõnele kohalikule (või üleilmsele?) müüdile või nii … Või siis koguni miski paduulmeline lahendus. Igal juhul, Bangladeshi ulme; vaevalt, et tüüpiline.
Kuidagi keskpärane memuaristika, mille eesmärgiks paistis olevat, et autor kirjutaks võimalikult kõikehõlmavalt, aga selle pealt (eks küsimus muidugi mahuski) ei lähe õieti kuhugi sügavamalt sisse. No vast saab mingil määral pildi Märka lapsepõlves kogetud kokkupuudetest raamatute kui sellisega ja eks suurem rõhk ole ka Tartu NAKi arenguga üheksakümnendatel ja nullindatel. Muu jääb kuidagi ülevaatlikuks loeteluks, millest midagi võiks omapoolselt juurde aimata.
Aga ehk oligi autoril plaan kõik ühe hooga kirja saada ja et midagi õieti märkimata ei jääks. Ja kui tõepärane on õieti Märka tõdemus, et lugemisele ei saa silmi raisata - või on see ehk mingi isiklik huumor (teadupärast koostavat Märka vist paar viimast aastakümmet eesti huumori antoloogiat - vähemalt nii on ta väitnud; ja eks lugemata on seda vast päris keeruline teha).
Ent jah, kui muidu on Märka tuntud humoristi, luuletaja ja ajakirjanikuna (nüüd ka lasteraamatu avaldanud), siis mälestuste kirjutamine on tema puhul … kuidagi harjumatult tasakaalukas (eks see tekitas mõningast võõristust ka esimese memuaari puhul). Seda enam, et enamjuhul on tegemist nö kultuuriloolise klatšiga, mitte just kirjandusloolise või esseistliku käsitlusega. Tõsi, näha on, et raamat jaguneb mitmeks alateemaks, mis sai vast enne kirjatöö kätte asumist strateegiana paika pandud.
Ennekõike on see raamat Tartu NAKi kirjanduslukku kirjutamise katse. Et millega nad õieti tegelesid ja millist alternatiivset elu elati Tartu Kirjanduse majas. Eks see seltskonnaelu oli ja kui palju selle juurest on õieti tänaseks eesti kirjanduslukku jäänud, no pigem on see seal marginaalne nähtus (jajah, kes on sealt õieti “karjamaale” jõudnud, kaanonisse saanud? Aga eks see ole maitse asi).
Raamatu sain bussijaama reisilugemise riiulist, mistõttu võib küll rõõmustada, et selline asi olemas on ja niisugune valik kätte sattus.
Lühike rõõmus lugu, mille käigus uuritakse-puuritakse erinevaid (kaks? kolm?) kriminaalseid juhtumeid, mis rohkem või vähem üksteisega seotud. Väga asjad ei selgu aga mõnevõrra selgemaks klaaruvad siiski ja sel kitsal lool on täiesti aus lõpp.
Lugu tulevikumaailmast, mis on üle elanud spermakatastroofi - nüüd küll tänu ühele india teadlasele on olemas Uued Kutid, kelle sperma on võimeline viljastama ja inimkonda edasi kandma.
Tulemus on siis see, et kogu võim on Uute Kuttide käes, kes siis jagunevad eri korporatsioonidesse üle maailma ning konkureerivad omavahel võimu pärast. Et sperma kvaliteet on nagu on, siis maailmas on meeletult naisi, kes tahaksid pääseda nö priviligeeritute hulka. Aga ega vaid sperma pole katastroofi kogenud, muidugi on maailm ka vägagi muutunud kliimamuutuste tagajärjel. Aga noh, Uued Kutid oma korporatsioonidega elavad oma tavainimesele kujuteldamatut elu.
Kuniks siis tumevõrgus hakkab ärritavaid ja lihtrahvast hullutavaid muusikavideosid avaldama Klouni nimeline tegelane, keda ei õnnestu kuidagi võrku püüda. Uus-Singapuri Uued Kutid tahavad teda oma teenistuses ära kasutada, aga pole võimalik. Veel hullem, see Kloun tuleb nende nina alla esinema. Tuleb … elimineerida.
Mingis mõttes oleks see justkui selle kogumiku … kõige parem tekst? Tulevikunägemus, mis pole nii Indias kinni, hästi kirjutatud, huvitav tulevikuloo nägemus; sisu vaat et romaani väärt (autoritutvustuse järgi ongi ta kirjutamas romaani sellest maailmast. Igati ebamugav lugemine, aga intrigeeriv.
Aasta 2087, India peaministril on mure - meedia, opositsioon ja reitingud ei hellita teda, nad ei pea teda samaväärseks teiste India ajalooliste suurkujudega. Uskumatu. Kõigele lisaks räägitakse, et India pole enam tõusuteel, veel hullem - ollakse pigem allakäigul. Peaminister mõtleb, kuidas oma populaarsust tõsta … aga ta valitsuskabinet ja nõuandjad on parajad tohlakad ning kõike peab ise mõtlema. Millele järgnevad siis uued läbikukkumised.
Ühes looduspargis avastatakse tiiger ringi kõndimas. Tiiger, mis olevat Indias väljasurnuks kuulutatud juba enam kui kümme aastat tagasi! Oleks vaid rahastust, et seda isendit rohkem uurida …
Ja peaminister leiab nii sümboli, millega enda populaarsust tõsta - poseerida koos viimase tiigriga, India sümboliga! Selleks tuleb küll kaitsealale minna ja valmistada ette kohtumispaik (ehk siis metsa maha võtta ja valmistada ette tähtsate külaliste vastuvõtt ja maha koksata tüütud puukallistajad jms), aga millist muljet avaldaks see maailmale, kui India peaministriks avaldataks pilt vägeva tiigriga. (Maailma meedia kajastab küll üsna õudusega neid ettevalmistusi.)
Ühesõnaga, mõru vaade lähitulevikule meie kaasaja arengute põhjal.
„Maigret’ süümepiinad“ on selline klassikaline tagurpidi mõrvalugu, kus komissari jutule tuleb üks mees kahtlusega, et tema naine plaanib teda mürgitada. Muuhulgas on tol mehel kindel kava laetud püstolit käepärast hoida ja esimeste mürgistusnähtude ilmnemisel kallis kaasa enesega parematele jahimaadele kaasa võtta. Siis tuleb samuti komissari jutule tolle mehe naine, kes räägib pikalt oma abikaasa tasakaalutusest ja kummalisest käitumisest. Mees on aga juba isegi maininud, kuidas ta naise palvel suisa neuroloogi vastuvõtul käinud ja kus teda ilusti terveks hinnati. Kõik see jutt neuroloogidest (liiatigi, et viimase vastutulek oma kliendi kohta mingitki infot jagada on ümmargune null) paneb Maigret’ suisa psühholoogiaalast kirjandust lugema.
Tegevus toimub keset talve, kuid kuulus raudahi Maigret’ kabinetis on kahjuks juba minevik – terves majas on üle mindud kaugküttele. See tingib kusjuures osaliselt ka komissari süümepiinu, kuna keskküttest liigpalav kabinet teeb uimaseks ja nõnda möödub ka esimene kohtumine tolle kummalise mängurongiinseneriga uimasuse tähe all, mida ta pärast kohtumist enesele ette heidab. Tegelikult, muidugi, on jällegi kogu jutt ja värk piisavalt ebamäärane, et rangelt võttes poleks politseil säherduse asja peale muud teha kui viisakalt ära kuulata ja õlgu kehitada, liiatigi, et ükski jutul käijatest ei näi mingit tegutsemist ootavatki, kuid Maigret’ sisetunne ütleb teist ning nõnda kasutab ta jaoskonnas valitsevat ajutist pühadejärgse kiire aja järgset vaikust ära taustauuringuteks ja jälgimiseks. Pildile ilmub ka tolle mehe käli, kes lesena abielupaariga ühes majas elab ning lõpuks tuleb ikkagi luuavarrest pauk ka. Ega siis ju mõrv ei saa toimumata jääda, olgu Maigret nii võimekas kui tahes.
___
„Proua Maigret’ sõbratar“ algab kahe pealtnäha seosetu seigaga – kõigepealt kõrbeb proua Maigret’l lõunasöök põhja ja teiseks saadetakse politseile anonüümkiri, mis räägib, et ühe maja keskkütteahjus on põletatud surnukeha.
Huvitav, kas tänapäeval veel jätaks keegi kana ja porgandid madalale gaasileegile omapäi podisema sellal kui ise hambaarstil käib? Proua Maigret’ jaoks tundub see igatahes üsna tavaline ja mõistlik lahendus, aga siis juhtub, et üks lapsega daam, kellega ta hambaarsti vastuvõttu oodates on juba mitmed korrad pargipingil kokku saanud tormab ootamatult minema ning jätab vaese proua Maigret’ lapsevalvesse. Lapse ema naasmist annab oodata päris mitu tundi ja nõnda juhtubki, et lõunaks koju saabunud komissar leiab tossu täis korteri ja kõrbenud roa.
Mis puutub keskkütteahju, siis kontrollima minnes leitakse sealt tõepoolest mõned inimhambad ja kuigi esialgu tunduvad meister raamatuköitja ja tema kaasa tublid ilmsüüta inimesed, siis Maigret ei jäta loomulikult jonni ja nagu arvata võibki, siis jõutakse lõpuks üsna kirju seltskonna, kadunud krahvinna ja loomulikult ka proua Maigret’i salapärase tuttavani. Sealjuures olgu veel mainitud, et proua Maigret isiklikult panustab uurimisse rakendades oma naiselikku arusaamist kübaratest ja kingadest, millistest detailidest millegi taipamine komissarile üle võimete käiks, ning selgitab välja modisti, kelle poekesest on pärit salapärase daami kübar.
Muu hulgas muretseb Maigret ka proua Maigret’ tervise pärast ning mõlemad võtavad ette perekondliku kinoskäigu. Nagu ikka on mõnus, millise sundimatusega astuvad politseinikud keset tööaega läbi mõnest baarist, et kiirelt üks kosutav klõmakas võtta.
Tore oli leida raamatu lõpust ka tõlkijapoolset selgitust Pariisi kohanimede kohta ning möödunud sajandi Pariisi kesklinna kaarti.
Väljas oli juba peaaeg pime ning halvasti valgustatud trepil, mis sarnanes mõne lossi salatrepiga käis Maigret' ees tema hiiglaslik vari. Ühe mansardtoa nurgas töötas Moers, roheline visiir laubal ja paksude klaasidega prillid ees, liigutades töö kohal rippuvat lampi traadist tõmmates kord lähemale, kord kaugemale.
Tema polnud käinud Turenne'i tänaval naabeid küsitlemas ega ühes kolmest baarist aniisiviina ja valget veini joomas. Ta polnud kunagi tänaval kedagi jälitanud ega passinud terve öö mõne suletud ukse taga.
Ta ei ägestunud kunagi, ei närvitsenud, aga võis juhtuda, et ta küürutas oma laua kohal järgmise hommikuni. Ükskord veetis ta siin kolm päeva ja kolm ööd ühtejärge.
Maigret oli võtnud sõnagi lausumata ühe õlgpõhjaga tooli, istunud inspektori lähedale ja süüdanud piibu, mida ta nüüd tasakesi popsutas. Kuuldes pea kohal asuval õhuaknal ühtlast krabinat, taipas ta, et ilm oli muutunud ja vihma sadas. ("Proua Maigret' sõbratar" lk 79)
Fantaasiakirjanduses on kõiksugu lohed olnud ikka üks lemmikteemasid (hiljuti ilmus päris hea antoloogia “The Book of Dragons”), kas siis klassikaline Tolkieni “Kääbik” või siis kaasaegne George R.R. Martini “Jää ja tule laul”. Või siis Naomi Noviku “Tema Majesteedi lohe”, mis on hoopiski Napoleoni-aegne alternatiivajalugu … lohedega. Brennan läheneb teemale hoopis teisiti - tema loodud maailmas on lohed eksisteerinud nö aegade hämarusest saati, aga neid pole seni korralikult uuritud. Ehk siis: kokku saab seikluslik teadusajalooline fantaasiaromaan.
Lugu on siis esitatud tuntud lohe-uurija mälestustena - kuidas ta lapsena huvitus kõiksugu lohedest, hoolimata sellest, et ühele Scirlandi aadlineiule polnud see mitte kuidagi sobiv huviala; sest neiust peab teadagi sirguma sobiv naine oma aadlivõsust abikaasale. Läbi erinevate raskuste jõudis ta viimaks abiellumiseani … ja kohtas siis nö unistuste meest, kes niisamuti loodushuvilisena oli valmis tolereerima oma abikaasa huvisid (sest sellisena on ta huvitavam vestluskaaslane, kui mõni ootuspärane aadlipreili).
Veel hullem - ühel hetkel suutis naine veenda oma meest selles, et ühineks ühe teadusekspeditsiooniga põhjamaale, et seal lähemalt uurida kivilohesid (“rock-wyrm”, ehk siis ka mägilohesid?) … ja et ta viimaks ka ise kaasa võetaks, aitamaks dokumenteerida leidusid. See kauge põhjamaa Vystrana pole just kõige meeldivam kant ja kohalikud ei taha nende ekspeditsooniga (lisaks siis peategelasele kaks aadlikku ja sekretär) suurt tegemist teha. Pealegi - miks on hakanud sealsed kivilohed inimesi ründama? Miks uurijaid eri moel takistada püütakse? Ühesõnaga, ekspeditsioon peab hakkama tegelema hoopis laiema probleemide ringiga kui esialgu ette nähtud; ning see viib õige eluohtlike kokkupõrgeteni
“If you must be the victim of a dragon’s extraordinary breath, I recommend the rock-wyrm. Its ice shards are capable of cutting the skin, but not deeply; the chief danger lies in the body’s instinct to curl up tight against the sudden, bone-aching cold. This renders one more vulnerable to the dragon’s subsequent dive.” (lk 294)
Kuigi tegevus leiab aset väljamõeldud maailmas, mõjub see nö usutavamalt kui Noviku alternatiivajalooline fantaasia. Sest lohed on siin tundmatu suurus, mida tuleb alles uurida - need võivad olla ühtaegu putukasuurused (nagu Scirlandis; alles takkajärgi mõistis peategelane, kellega tegemist oli) kuni päris suurte isenditeni (seni pole küll selliseid nagu Smaug või Targaryenide koletised). See raamat ongi kui nö populaarteaduslik ülevaade, kuidas euroopalike kultuuride esindajad puutuvad kokku niisuguse loodusnähtusega - tõsi küll, kokkupuuteid on küll olnud (ka Scirlandi valitseja eraloomaaias on üürikest aega paar erinevat lohepoega), aga see on kõik uus ja paljugi on selgusetu, hoolimata seiklejate kirjeldustest.
Samal ajal on see lugu naise ühiskondlikust seisundist, peategelane tahab enamat kui normid või “progressiivsed ootused” ette näevad. Ta pole just mässaja, vaid lihtsalt inimene, kes ei sobitu ettenähtud kastidesse - nii ta maailma kogemine kõigub ühtaegu teadlase kui ka aadliproua vahel (et tegu on mälestustega, eks siis on selge, mis viimaks peale jääb). Ja eks see teadlase ja abielunaise elu tekitab tihti humoorikaid vahejuhtumeid. Aga … see pole vaid meeldib ülevaade, peategelane peab ühtlasi mitmel puhul kogema isiklikku traagikat.
Kokkuvõttes siis päris huvitav lugemine, hea vaheldus tavapärasele fantaasiamärulile - üheltpoolt on see tõeline fantaasia (no lohed), teiselt poolt niisugune teaduslooline arengulugu mis tekitab ehk paralleele teadaoleva ühiskondliku ajalooga. Ja no muidugi lugu ise, mis on kirja pandud päris kaasakiskuvalt.
Ühes neist vastsetes endisele rohumaale üles klopsitud majadest elutseb st elutses vana raamatupidaja Jules Lapie, hüüdnimega Puujalg ja Maigret’ ülesandeks on loomulikult välja selgitada, et kes ja kuidas tolle surma eest õigupoolest vastutab. Nagu ikka tuleb kuskilt pihta hakkamiseks esmalt küsitleda Puujala teenijannat, naabreid, leida sugulased, küsitleda neid ja nii edasi, ja eks lõpuks viib kõik see töö sihile ka ning selgus tuuakse majja, kuid igal sammul ei saa üle ega ümber Féliciest, tollest põikpäisest, umbusklikust ja tugeva fantaasiaga teenijannast, kes ise kangekaelselt väidab enese olevat olnud hoopis palju enamat ja siis sama dramaatiliselt keeldub lähemalt selgitamast, kuna on saladusi, millest tal polevat õigust rääkida. Ühesõnaga, tõeline juurikas ja võimekas juurikas, kelle tekitatud segaduses on küll ainult Maigret oma rahu ja läbinägelikkusega võimeline sotti saama. Muuhulgas paneb Maigret siin loos oma alluva homaari vähimagi häbitundeta pihta nii, et vaene Lucas peab hoopis kotletiga leppima.
Teise loo „Maigret koolis“ läbivaks jooneks on valge vein ja austrid. Vanasti mäletan ikka, kuidas Maigret’ nimi tekitas isu Calvadose järele (ega hiljem järele proovides ei olnud üldse nii hea kui lugedes tundus, muidugi), aga siin tuleb isu hoopis jaheda valge veini järele. Ja no miks mitte siis ka värsked austrid. Kuigi, eks siingi ole selge, et mingi suvaline valge vein, mida pudeliga poest võib saada pole üldse muidugi see, mida Maigret’ igatseb, sest ilmselgelt sõita Pariisist välja kuhugi Prantsuse mereäärsesse külakesse ja mekkida seal kohalikku veini värskete austrite kõrvale on hoopis midagi muud.
Nojah, ühesõnaga on siin tegemist juba kõva karjääri teinud staadiumis komissariga, kellelele ajakirjandus üksjagu tähelepanu pööranud ja kelle kuuldus kaugele levinud. Nõnda siis polegi ime, et kui üks hätta sattunud õpetaja kas Pariisist hoopis kaugelt ühest mereäärsest linnakesest kohale sõidab ja abi palub, paneb mälestus ühest kunagisest päikesepaistelisest rannast, austritest ja kohalikust valgest veinist, mille pudeli põhjas oli olnud liivakirme, Maigre puhkust välja võtma ning tolle tundmatu linnakese poole teele asuma.
Muidugi läheb nii, et tõusu-mõõna rütm ei klapi mõttes kangastunud unistusega ja värskeid austreid ei saa ega saa, kuna veeseis pole nende korjamiseks sobiv. Merigi on linnakesest jalutuskäigu kaugusel ja õiget hetke ja tuju veini mekkimiseks kah pole … kuid mõrv muidugi lahendamata ei jää, see on selge, aga siingi on nõnda (nagu Simenoni nukravõitu õhustikuga lugudes tihtipeale), et ega see süüdlase leidmine mingi suur trall ja võidukäik ei olegi – inimestel on kõigil oma lood ja asjaolud ning tihtipeale on kõik see värk lihtsalt üks haledalt ja õnnetult viltu kiskunud sündmuste jada, kus omamoodi kahju neist kõigist.
Kolmandas loos, kus „Maigret vihastab“ on komissar juba ise Pariisist välja kolinud ja veedab idüllilist pensionipõlve maamajakeses, korjab kirudes kartulimardikaid ning vaidleb naisega aiaviljade asetuse üle peenramaal. Siis aga tuhiseb sisse üks ekstsentriline vanadaam, kes koomilises võtmes peab puukottades komissari esmalt aednikuks ja seejärel tema äsja herneid puhastanud prouat teenijannaks, kuid sellegipoolest saavutab selle, et vanas politseinikus ärkab iselaadne kihk ning too jalamaid kohvri pakib ja rongile asub, et vanadaami perekonnas toimuvatesse ebamäärase segasusega lugudesse valgust heita.
Nõnda on kogu värk mõnevõrra ebaklassikaline. Pole ju otseselt mõrva, mida uurida, kuigi, üks surmajuhtum on perekonnas hiljuti aset leidnud ja ka Maigret pole enam ametlikult politseinik. Ning kõige tipuks peab ta veel tegema nägu, et ta pole vana proua Amorelle’i kunagi näinud ning viibib külas turistina. Kui ei ilmneks, et perekonna kahtlane väimees on ekskomissari kunagine koolivend, siis jääks üldse küsitavaks, kuidas midagi uurida või kellegagi vestelda õnnestub – suvalisel turistil ei passi ju lihtsalt kellegi häärberisse sisse marssida ning küsimusi esitama asuda. Niigi tuleb vananeval ekskomissaril üksjagu aega öösiti nurkipidi ringi luurata, et asjasse mingit selgust saada ja mustad perekonnasaladused päevavalgele kraamida. Muidugi jääb kõige selle peale küsimus, et kuidas kedagi üldse vastutusele võtta kui kuriteod on ebamäärast laadi ja tõestusmaterjaliga on ka nagu on …
Värvikatest tegelaskujudest pole puudu siingi, näiteks peab Maigret kohalikus võõrastemajas öömaja saamiseks esmalt tolle hüpohondrik-veinininast perenaisega lahkelt tolle ihuhädadest vestlema, et too soostuks äritegevusest hoiduvasse asutusse kostilist võtma … ja tolle kostiga on muidugi ka sellised lood, et poole osa ajast hangib Maigret ise kusagilt toidupoolist ning asub siis võõrastemaja teenijannaga kahekesi õdusalt köögis askeldama, aga ega ta ise säherduse olukorraga niiväga rahulolematu olegi – õdus askeldamine sobib nii kogukale komissarile kui küllap ka tema lugude austajale.
Eks nagu Nero Wolfe’i lugudegi puhul on selline argitoimingute kulgemine ja erinevate jookide ja roogade figureerimine koos erinevate asukohtade õhustiku ja pisiasjade ning erinevate värvikate karakteritega kahtlemata oluline osa õdusa krimiajaviite võlust.
„Palun andke mulle pool liitrit valget veini, jupp vorsti ja pool naela leiba,“ küsis Maigret.
Tegu polnud siin mingi söögimajaga. Ta istus laua otsa ja jäi vaatama lüüsiväravate all tupruvat vett. Endistel aegadel vedasid rasked hobused aeglaselt lotja piki kallast ja väike paljajalgne plikake sammus mööda kaldaäärset teed ning ajas hobuseid pika madjakaga tagant.
Mõnel kanalil võis veel praegugi hobuseid näha, aga Ülem-Seine’ilt olid „Amorelle ja Campois“ nad oma suitsevate puksiiride ja mootorpraamidega välja tõrjunud.
Vorst oli maitsev, vein kerge, veidi hapukas. Pood lõhnas kaneeli ja petrooli järele. Lüüsiväravad avanesid ja puksiir vedas enda järel reas lotje nagu kanapoegi kanalit mööda ülespoole ja lüüsivalvur tuli hetkeks Maigret’ laua taha keelt kastma. (lk 260)
Kuidagi heinsaarehõnguline lugu perekonnast, kel on eriline isa. Või no kas just eriline, aga teistsugune. Mees, kes otsib asju, näiteks endistelt prügiväljadelt, mis nüüdseks rohuvaibaga kaetud. Mitte et kodu toodud asjadega midagi just teha oleks, aga noh, ehk läheb vaja. Või noh, asi ise.
Lõpuks sai emal hing täis ning isa oma asjadega kolis minema. Eks pojad ja tütar olid algul segaduses ja tundsid puudust isast, aga kui kuskil avalikus kohas puutud kokku sellise prügikolliga, siis … vägagi piinlik on. Aga ikkagi, isa. Aastad mööduvad, lapsed alustavad iseseisvat elu, aga isa … ilmub taas pildile ja hakkab neile oma varandust tassima; vahel kord nädalas, vahel iga päev.
Et selline kummaline lugu, ühelt poolt hakkab nagu heinsaarelikuks müstikaks kiskuma, siis aga naaseb vadilikele radadele. Mingil moel võiks öelda, et kui Heinsaar hakkab kokkupuutes müstilisema maailmaga seal edasi liikuma, siis Vadi hakkab selles korda looma, saamaks müstilisema poolega hakkama. Mitte et üks lähenemine oleks parem kui teine, eks. Nii ka selles loos võtab minajutustajast poeg kätte ja korraldab viimaks … isa paika. On see siis hea lahendus või siis mitte.
Looming jätkab tirriteerimist, avaldades üsna veidra näidendi - seda siis Pjotr Tšaikovskist ja tema allasurutud kirgedest. Et kas ta on omasooihar või midagi muud; seda siis läbi Tšaikovski enese sisekõne (autor nimetab näidendit “monoodiaks”, teatud moel on see väheke mononäidendi kanti).
Teema paistab olevat autori jaoks igati intrigeeriv, Tšaikovski jõuab koguni välja selleni, et eks see Jevgeni Onegin oli niisamuti selline … segaduses isik. Ja no see Tšaikovski abielu, mis oli heliloojale väga häiriv kogemus (aga vähemalt inspireeris “Jevgeni Oneginit” värskemalt tõlgendama).
Autor annab üsna täpseid juhiseid, milline võiks lavastus olla, kõik need pausid ja valgusemängud ja muusikaline taust ja muidu lavakujundus; niisamuti näitlejate kehakeel. Eks nii tugev panustamine on kenasti toeks lugemisnäidendile. Aga jah, eks see teema on minu jaoks veidi kauge; tollane klassikaline muusika ja sellega seonduv pole just asi, mis paneks vabamal ajal pikemalt mõtlema. Ja no helilooja homoseksuaalsus, eks kahju ole, et ta pidi kannatama tollases ühiskonnas, aga kas see nüüd just midagi maailmamuutvat praegu annab.
