Alastair Reynolds – Polished Performance (Made to Order, 2020)

Ootamatult lõbus lugu ilmatukuulsalt kõvaulme autorilt: kosmoselaev on viiekümneaastasel reisil planeedi poole, kui seda hooldavad robotid avastavad juba üsna reisi algul, et viiskümmend tuhat reisijat on mingi apsaka tõttu surnud (mitte et nemad selles süüdi oleks). Noh, jama värk: kui reisijaid pole, puudub laevaomaniku jaoks ka robotitel igasugune tähtsus, ja neid võidakse hävitada. Laeva viiskümmend robotit otsustavad võidelda oma eksistentsi nimel.

Ja nii need aastakümned mööduvad. Meditsiinirobotil õnnestub lastist siiski mõned inimesed elusalt päästa, ning robotid püüavad aastate jooksul inimeste pähe esineda … nende mõne elluäratatud inimeste õuduseks. Meeleheitlik olukord nõuab meeleheitlikke samme ning meditsiinirobot pakub õige koletu viisi, kuidas endi nahku päästa.

Tõepoolest, Reynoldsilt ootaks sellist tõsist undamist tähtede vahel ja planeetide pinnal, aga on vaat et briti musta huumoriga vürtsitatud lühilugu, kus kõrvaltegelasena taidleb muuhulgas Stanislavski süsteemi austav robot. Hea vahepala vähe igavamate tekstide vahel.

Täheaeg 1. Sädelevad uksed (2002)

Et suurt midagi postitada pole (hapukurgihooaeg ja siinse blogi teised autorid laisklevad), võiks vähemalt linnukese kirja saada sellega, et kuue aasta jooksul olen viimaks Täheaja esimese numbri läbi lugenud. Selle tagajärjel on meeltes muidugi suur rõõm ja ekstaas jms; samas kui lugudele pandud hindeid vaatan, polnud tegemist just tekstikogumiga, mis oleks mulle suuremat muljet avaldanud.

Eks tuleb rõõmustada, et Täheaeg on aastate jooksul ilmumist jätkanud (kui alates kuuendast numbrist on ilmunud igal aastal üks, siis 17. ja 18. numbri vahe oli kahjuks üle aasta) ning tõlgitud on mitmeid hinnatuid (siinses kogumikus Swanwick, McDonald, Reynolds) või vähe kõrvalisemaid angloameerika ulmeautoreid. Selles tuleb küll tunnustada koostaja Raul Sulbit, et ta ajab tõlkelugudega üsna armutult oma joont – see on tema nägemus, mis Sulbi arvates peaks eesti ulmelugejaid (ja seeläbi ka kirjutajaid) harima nö rafineeritumate elamuste suunas (ja oh seda ajaloolist harimist, mis paneb vahel lugejana pea valutama – need hakkavad tulema Täheaja järgmistes numbrites). Selge, et tõlgete puhul oleks iga muu koostaja tõlkevalimik hoopis isesugune.

Sest teatavasti eesti autoritega sellist valikuvõimalust pole, oluline on eelkõige teatava latini küündimine (või noh, koostaja valuläve võimalikult napp tabamine). Muidugi, eesti autorite tekstide vastuvõtmise elamuslik külg taandub lõpuks lugejate igaühe personaalsele kogemusele. Sügisel peaks ilmuma viimase kümnendi eesti ulmelugude antoloogia, oleks päris huvitav näha, mida Sulbi Täheaegades ilmunust sinna välja valib.

Ja eks tuleb rõõmus olla sellegi üle, et Täheaeg pole jäänud vankumatult avaldama vaid teaduslikku fantastikat, nagu koostaja esimese väljaande saatesõnas on kirjutanud; hilisemates numbrites on rõõmu pakkunud ka palukesed fantaasiakirjandusest (ja muidugi tänan vaikselt õnne, et õudusklassika on Sulbil mingisuguse väljundi leidnud Orpheuse Raamatukogus ja viimases kahes hirmujuttude kogumikus).

Eric Brown „Vahejaam“ 5/10

Michael Swanwick „Sädelevad uksed“ 510

Richard Paul Russo „Liblikad“ 5/10

Stephen Goldin „Nagu sõdur oma maa eest“ 4/10

Ian McDonald „Hulpivad koerad“ 5/10

Alastair Reynolds „Spirey ja kuninganna“ 5/10

Märt Laur „Patukahetsuse lävi“ 4/10

Kristjan Sander „Veel pole õhtu“ 5/10

ulmekirjanduse baas

2018. aasta parimad raamatud

Välja on toodud siis need raamatud, mis on ilmunud 2018. aastal. Kui esimesed viis on minu jaoks üsna selges pingereas, siis järgmises viisikus ei oska otseselt pingerida jätkata ning nii siis jagavad need 6-10 kohta. Selles suhtes veider või nii, et ehk 6-10 koha puhul olid ootused palju kõrgemad (võiks ka teha lugemispettumuste nimekirja, aga milleks) … kuivõrd esiviisiku puhul puudusid need enamvähem üldse. Galerast ja Achebest ei teadnud midagi (polnud arvustusi või lugemismuljeidki näinud), Lee lühiproosa on senini olnud nii-ja-naa kogemus (aga triloogia kui selline, ohhoo!), le Guin ja Strugatskid … pole just täielikult avanenud. Aga nüüd nokkisid, ja täiega.

Nagu näha, pole jõudnud aasta jooksul värskeid raamatuid eriti lugeda, ning riiuliski on veel ootamas mitmeid teoseid, mis võiks reaalselt siia nimekirja kuuluda (kuigi jah, need kahjuks ingliskeelsed romaanid ja antoloogiad). Loodetavasti 2019. aasta suudab paremini raputada.

Top 10

1 Daniel Galera – Verest nõretav habe

2 Chinua Achebe - Kõik vajub koost

3 Yoon Ha Lee – Revenant Gun

4 Ursula K. Le Guin - Ilmajäetud. Mitmeti mõistetav utoopia

5 Arkadi ja Boriss Strugatski – Miljard aastat enne maailmalõppu

6-10 N. K. Jemisin – Viies aastaaeg

6-10 Triinu Meres – Kuningate tagasitulek

6-10 David Mitchell – Luukellad

6-10 Dominik Parisien, Navah Wolfe - Robots vs. Fairies

6-10 Alastair Reynolds – Spioon Europal

Siin siis ülejäänud loetud raamatud, mis on 2018. aastal  ilmunud:

Neil Gaiman – Põhjala müüdid

Diana Wynne Jones – Kindlus õhus

Émile Zola – Kuidas surrakse

Ville Hytönen – Jumala koerad

Kir Bulõtšov – Kosmoselaevastiku agent 

Steven Brust – Yendi       

Jeff VanderMeer – Võim. Leppimine 

Kersti Kivirüüt – Tuulte linn

Droonide mäng. Saladuslik tsaar 5 

Jim Butcher - Hull kuu 

Heinrich Weinberg – Tõrkeotsing

Raul Oreškin - Kui ma vananen ...

Diana Wynne Jones – Paljude radadega maja 

Kersti Kivirüüt – Värav 

László Krasznahorkai – Viimne hunt 

Johannes Kivipõld – Põrge 

Janar Ala - Oma rahva lood 

Lois McMaster Bujold – Kodune sõda 

Jüri Kolk - Esimene malbe päev sel aastal 

Henn Leetna - Eesti 100. Reformid Eestis 

Peter V. Brett – Maapõu. Esimene raamat

Andrus Kivirähk – Millest kõneleb vana taksojuht kuupaistel

John Scalzi – Zoë lugu 

Jim Butcher – Hauatagune oht 

Alastair Reynolds - A Murmuration (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 10, 2016)

Et Reynoldsilt ilmus just üks maakeelne tõlkekogu, siis mõtlesin soojenduseks temalt midagi lugeda … aga valitud tekst osutus vähe teisest ooperist olevat kui tõlkekogu valikud.

Niisiis, teadlased uurivad, kas linnuparve toimimises on midagi mõistuslikku. Selleks kasutatakse mitmesuguseid lähitulevikuvidinaid, muuhulgas lindudele pannakse kontrollmehhanismid, millega saab selle linnu käitumist suunata (ja kuivõrd iga lind on parves otseses sõltuvuses vähemalt seitsmest kõrvalasuvast linnust, siis nii saab ka hakata mõjutama parve toimimist). Ja no eksole, tõepoolest, parv kui selline omab õige intelligentset …

Hiljuti loetud VanderMeeri mõjul tundub ka Reynoldsi teadlaskeskne tekst olevat õige psühhedeeliline ja samas teadusbürokraatiat manav. Aga samas ka üpris igav (no võibolla oli küsimus minu väsimuses, jäin seda lugedes mitmel korral lihtsalt tukkuma). Noh, on selline intelligentne spekulatiivne kirjandus või nii.

„Because there is no centralised order, the murmuration is best considered as a scale-free Network. The internet is like that, and so is the human brain. Scale-free networks a robust against directed attacks. There is no single hub which is critical to the function of the whole, but rather a tangle of distributed pathways, no one of which is indispensible. On the other händ, the scale-free paradigm does not preclude the existence of those vector domains I mentioned earlier. Just as the internet has its top-level domains, so the brain has its hierarchies, its functional modules.Would it be a leap too far to start thinking of the murmuration as hosting some level of modular organisation?“ (lk 92)

Alastair Reynolds – Spioon Europal (2018)

Paistab, et maakeelde tõlgitud Reynoldsi proosa meeldib mulle hulga rohkem kui siit-sealt antoloogiatest kohatud ingliskeelsed üksikjutud (üllatusega siiski avastasin, et nii mõnigi teine ingliskeelne tekst on rohkem või vähem meeldinud). Abiks muidugi seegi, et käesoleva tõlkekogu kolm juttu on kõik omavahel mingil moel seotud, seega ei pea iga teksti puhul lugejana uut maailma leiutama.

Kogumiku ülesehitus mõjub kui korralik kirjand või mõni rokkoopus. Sissejuhatus pole just selline, mis kohe jalust rabaks, pealegi tuleb seda maailma endale kuidagi vastuvõetavaks muuta. Aga siis tuleb „Teemantkoerad“, mis võinuks vabalt ka eraldi raamatuna (siiski tore, et otsustati niisugune kogu koostada).

Ehk siis lugu Veretorni vallutamisest … ja hind, mis selle eest tuleb maksta – või õigemini, mida ollakse valmis maksma. Veretorn on siis mingi kadunud tulnukarassi müstiline ehitis või intelligentne masin või eluvorm. Torn nagu torn ikka, ainult et kõrgemale pääsemiseks pead lahendama matemaatilisi mõistatusi. Kui lahendusega eksid, teeb Torn sinuga midagi väga võigast. No ja siis ekspeditsioon asub seda vallutama … aga igal retkel põrkuvad mingi hetk tagasi, rohkem või vähem otseses mõttes tükeldatuna. Mis sunnib nende kehasid ja ajusid modifitseerima, mida sooritab rühmaga kaasas olev õige kurikuulus kirurg. Lõpuks … Tekst, mis areneb loo edenedes õige eepiliseks transhumaanseks questiks, ja noh, ega Reynoldsil pole happy endide kirjutamine käpas.

Kogumiku kolmas lugu on veidi Martini „Liivakuningate“ laadis lugu haruldaste olendite kollektsionäärist, mis aga peale „Teemantkoeri“ ei mõju niivõrd häiriva tükeldamisena (noh, seda teksti võiks pidada kogumiku kõige tavakirjanduslikumaks looks); aga jällegi, happy end kui selline … no eks see sõltu lugeja ootustest.

Ega ma „Marsi müürist“ suurt muud ei mäleta kui head emotsiooni; peaks vast esimese kogu üle lugema, et näha, millised seosed on selle kogumiku tekstidega. Igal juhul, mulle mõneti … ootamatu, et Reynolds selline Veristaja on, kõik need inimkehade modifitseeringud ja nanondus ja piinamised, eks see on maavillase pilguga vaadates paras õudukas. Orpheuse Raamatukogult mõnus litakas nüüdisulmet; olin juba vaikselt kaotamas usku, et mingisugune tõsisem teaduslik fantastika suudaks mind enam köita.

„Mõte, et Torn – see tohutu hingav asi, mille sees me sibasime nagu rotid – oli kuidagiviisi pääsenud läbi meie skafandrite paksu soomuse, et meie teadmata napsata õhuproov, pani mu soolikad jäätuma. See ei tajunud mitte ainult meie kohalviibimist, vaid tajus vägagi intiimselt, kes me sellised oleme.“ („Teemantkoerad“, lk 85)

„Meie silmad olid eemaldatud, silmakoopad puhtaks kaabitud ja täis tuubitud palju tõhusamaid seadmeid, mis ühendati nägemiskeskusega ajus. Silmamunad ootasid süstikus, ujudes purkides ringi nagu grotesksed delikatessid. Need pidi tagasi pandama siis, kui oleme Torni vallutanud.“ („Teemantkoerad“, lk 123)

Alastair Reynolds - Belladonna Nights (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 12, 2018)

Et siis, kes on tuttavad Reynoldsi kaugtuleviku maailmaga romaanist „House of Suns“, saavad ehk pihta, millest see inimkonnakauge jutt räägib ja millistele romaanisündmustele viitab. Aga et mul polnud lugemise ajal halli aimugi kontekstist (pärast küll lugesin ulmebaasi juttu, sellevõrra sai midagigi selgemaks), jääb see tekst oma arusaamatu sümboolika väga arusaamatuks.

Eks antoloogiate puhul on vahel ilmatuma ärritav see, kui avaldatakse tekste, mis on täiesti kinni oma kontekstis. Autori fännidele on need kindlasti oodatud maiuspalad, aga neile, kes pole vastava süsteemiga tuttavad … ma muidugi ei tea, kas see neidki paneb minumoodi ohkama. Või peaksid need toimima potentsiaalsete isutekitajatena? Noh, vahel need tõesti mõjuvad selliselt (näiteks hiljuti loetud Tidhari Goreli lugu), aga kui tegemist on miski trans- või posthumaanse maailma kammerliku oopusega, siis ma üldiselt ei suuda endast vaimustust esile manada.

Alastair Reynolds - Aeglased kuulid (2017)

Kirjastus Fantaasia panus värske auhinnatud ulme avaldamisse on päris tore (mulle meeldis ka eelmine Reynoldsi tõlkevalik) - kuivõrd toredaks võib samas nimetada teksti, kus kõiksugu vangidega täidetud transpordilaev avastab end olukorras, et peale ootamatut hibernatsioonist ärkamist viibivad nad ei tea kus ja ei tea millal ning laev on jalge all lagunemas. Eks peagi selgub, kus nad on, kui kaua on möödunud nende reisi algusest ja miks nad on sellises olukorras. Et enamik ellujääjatest on eri pooltel võidelnud ja vangi mõistetud sõjakurjategijad, siis pole kohapealne meeleolu just kiita ning liigse verevalamise vältimiseks haarab peategelane laeva üle kontrolli - ähvardades seda õhku lasta, kui vangid koostööle ei asu. Ajutiselt see lahendus töötab… kuni siis selleni, mil selgub, miks laev on just sellises olukorras ja miks see ulbib väljasurnud planeedi kohal.

Ühesõnaga, üsna sünge kosmoseooper (vms), kus terve mõistuse säilitamise ülesanne pole just kergete killast. Aga et mingigi distsipliin säiliks, tuleb teadagi inimesed tööle sundida. Ja kui vaja, tuleb lootust teeselda.

Orpheuse Raamatukogust meenub sarnastest laevaseiklustest Martini ja Heinleini raamatud, kuigi samas meeleolult oleks ehk suurem sarnasus Finlay kalgi maailmaga.

ulmekirjanduse baas

tüdrukute raamaturiiul

Alastair Reynolds – The Water Thief (The Mammoth Book of Best New SF 26, 2013)

Lugu tulevikuühiskonnast. On umbes 2030ndad, Kuu on jagatud eri võimude vahel ning valmistatakse ette suurema hulga inimeste sinna transportimiseks. Loo kangelanna Soya on aafriklanna, kes elab põgenikelaagris (kus täpselt, jääb arusaamatuks). Ta on seal juba kuus aastat olnud, ning lapse ja enda eluspüsimise nimel teeb ta võrgu kaudu erinevaid alltöid. Lülitud võrku, saad vahendajalt sobiva ülesande ning hakkad kuskil paiknevat robotit virtuaalselt juhtima, on see siis Antarktikas või Põhjameres või Hiinas. Tööpakkumised on sellised küberajastu mustatööliste omad – juhid puhastusrobotit või teed muid hädaabitöid. Soya unistab, et ta saaks nii palju krediiti kogueda, et leiaks parema elukoha. Selleks oleks vaja saada tasuvamate tööde peale, näiteks juhtima roboteid Kuul või kosmosejaamades. Lõpuks ta ühes hädaolukorras suunataksegi Kuule kiiret tööotsa tegema, ent seal läheb... natuke valesti.

Eks lugu ongi selline väike läbilõige võimalikust tulevikust. Käib üks suur töö, inimeste probleemid jäävad. Natuke arusaamatu on, et kas Aafrikas on mingi jama juhtunud, või on Soya puhul tegemist tavalise põgenikuga – tõsi küll, kord on juttu sellest, justkui oleks neid aafriklastest laagrielanikke algselt plaanitud Kuule viia, aga mingil põhjusel jäi see plaan katki. Eks siis keegi peab ka Maa peal tegema neid toetavaid töid, milleta muidu ühiskond toimida ei saaks. Ja selleks peab ajastule omaselt virtuaalselt käpp olema. Pole just lugu, mis paneks vaimustusest mõmisema.

Alastair Reynolds – At Budokan (Year's Best SF 16, 2011)

Et siis, tulevikumaailm ei pea alati olema masendav düstoopia. Võibolla ikkagi jätkub praegune tarbimiskultuuri pidu... mis siis tähendab seda, et tarbija vajab tulevikus üha võimsamaid lakse, et temalt saaks raha välja pumbata. Meelelahutuse puhul on siis vaja üha äärmuslikumaid või veidramaid esinejaid, millega inimesi paeluda. Ja selliste staaresinejate tootmisega tegelevadki käesoleva loo kangelased – nad loovad bände, mis üritavad võimalikult vingelt Metallica nimelise vokaal-instrumentaalansambli viise esitada (bändimehed, kes loo toimumisajal on ratastoolis, saavad sellest muidugi oma noosi (huvitav, et kas Metallica on siin loos seepärast, et nad millalgi jagelesid failide jagamise asjus?)).

Nii tehakse tribuutbände näiteks zombidest või inimsarnastest robotitest – asi toimib niikaua kuni turule ilmuvad teised sama kontseptsiooniga muusikakollektiivid, misjärel mõne aja pärast ootab publik midagi uut (samas, kõik toodetud projektid ei hakka tööle, näiteks megasuuruses Metallica-robotid tekitavad megasuuruse jama). Kuniks siis... biotehnoloogia firma abil arendatakse välja türannosaurus, millele geenimanipulatsiooni järel kasvavad käed, ning ühtlasi modifitseeritakse roomaja aju, et tüüp mõistaks rokkida – samas, ega rokk pole Rahmaninov, nagu sedastatakse (lk 175), peamine et usutavalt kitarri käristab ja vokaalselt möriseb. Asi toimib Pavlovi refleksi abil – näitad liha ja türannosaurus nimega Derek rokib ja koriseb (sest ta on alati näljane). Aga... ükskord läheb midagi teisiti. Nimelt see saurus...

“And there was, now that I paid attention to it, more than just migraine-inducing squeals of guitar and monstrous interludes of gutteral roaring. Derek might not be playing specific notes and chords, and his vocalisations were no more structured or musical, but they were timed to fit in around the rest of the music, the bass runs and drum fills and second guitar solos. It wasn't completely random. Derek was playing along, judging his contributions, letting the rest of the band share the limelight.” (lk 179)

Et siis, normaalne lugu. Metallica on muidugi jama (kommerts!), aga eks kannatab ühe loo puhul ära.

ulmekirjanduse baas

Alastair Reynolds – Ascension Day (The Mammoth Book of Best New SF 25, 2012)

Ulme nagu muiste – tegevus toimub määramatus kaugtulevikus, on üüratult suur kaubalaev, mis tuhandeid aastaid kaubelnud eri tähtede vahel (alati on võimalik kellelegi midagi pähe määrida), kraps kapten, kes ajab asju kohalikega (kui vaja, siis aastakümneid) ja tema tegelik ülemus / omanik, kes / mis elutseb või hiberneerub selles üüratus kaubalaevas.

Tekst on pigem kui mõne romaani avapeatükk, nelja lehekülje jooksul avanevad üha järgmised kihid ja vaikselt tekib häiriv küsimus, et millega see kapten ja olevus õigupoolest tegelevad. Või mis inimene see kapten üldse on, kellele / millele on ta oma hinge müünud ja mille eest – võimalik igavene elu, aga seda orjuses?

Milline painav salapära, eksole, või siis mitte.

ulmekirjanduse baas

Jonathan Strahan – Reach for Infinity (2014)

Antoloogia teemaks on niisiis inimkonna Maast lahtirebimine, edasi tähtede poole. Muidugi, mõne loo puhul tekib küsimus, et kas inimesed on üldse võimelised kosmoserändudes osalema, või saab see toimida vaid nö tehniliste abivahendite toel. No aga kui kord Maalt ära, milline ühiskond siis moodustuda, kui palju säiliks vana (ühel juhul ka rahvuslikku) uutes oludes. Ma pole transhumanismiga tuttav, aga eks mõnel puhul käib vist see teemagi paarist loost läbi. Lood on nii lähitulevikku käsitlevad (nt hiiglaslike orbitaaljaamade rajamine või Marsi kasutamine) kui ka määramatusse tulevikku paigutuvad (need tekstid jäid mulle üldiselt arusaamatumaks).

Kogumiku autorid jagunevad sooliselt üsna pooleks – on 6 nais- ja 8 meesautorit. Varem neist lugenud vaid 4 autorit (mitmel puhul küll jäänud pooleli teistes antoloogiates esinevate tekstide lugemine). Tekstid võiks jagada kolmeks – huvitavad, tavapärased ja mõistmatud. Huvitavad lood pärinevad sellistelt autoritelt nagu Cadigan, Roberts, Reynolds, ehk ka Schroeder ja Goonan. Tavapärased ulmetekstid sellistelt autoritelt nagu Egan, de Bodard, McDonald, Klages (loetav siit) ja Nagata. Mulle mõistmatuid (meh-möh) tekste on koostaja valinud sellistelt autoritelt nagu Lord, MacLeod, Rajaniemi, Watts.

Raamat on kena väljanägemise ja sobiva suurusega, hea kaasas kanda. Meeldiv üllatus, et selline kogumik Eestis müügile sattus.

ulmekirjanduse baas

Alastair Reynolds – In Babelsberg (Reach of Infinity, 2014)

Päris tore robotilugu, nimelt külastab Maad tehnosüsteem Vincent, mis on 20 aastat nö omapäi ilmaruumis seigelnud ja seda võrdlemisi maaniliselt kaardistanud. Nüüd Maal on ta “riietatud” inimsarnaseks robotiks, igati kuulus oma seikluste pärast ja ühtlasi peab osalema ülemaailmsel raamatuturneel ja selle raames käima ka kuumimates jutusaadetes. Kuulsaimad jutusaateid juhivad geneetiliselt muundatud saatejuhid – ühe saate juht on lasknud end tagasi muuta kuuekuuseks beebiks, ent teise saate oma on muudetud enamvähem... türannosauruseks, kes suudab end piiratud sõnavaraga väljendada (mida rohkem saatel publikumenu, seda rohkem liha inimtürannosaurus saab – niiet Pavlovi refleksid igati töötavad. Saade ise toimub nii, et saurus on aheldatud hiiglaslikku raudpuuri, seal ta laksutab lõugu saatekülaliste suunas ja esitab vahel küsimuselaadseid olluseid).

Vincenti sugune, ee, AI on inimkonnale hädavajalik – sest selgub, et kosmosereisid inimestele ikka ei sobi... nagu näha ühest hiljutisest traagilisest juhtumist, kui Titaanil hukkus inimestega mehitatud laev. Vincent sattus sinna mõned päevad peale meeskonna surma ja tegi juhtunust igati emotsionaalse salvestuse. Kuid Vincent pole ainus süsteem, mis maailmaruumi kammib – on ka Maria, kes samuti aastaid ilmaruumi kündnud ja muuhulgas mõnel korral Vincenti jälgedes käinud. Nüüd on Maria samuti Maale jõudnud ning üllatuslikult ühineb Vincenti ja türannosauruse vestlussaatega, kus Maria paljastab Vincenti kohta midagi ootamatut...

Et siis jah, Asimov katkuks juukseid seda teksti lugedes – kus on robootikaseaduste järgmine? Eks inimkonna areng on selline nagu on – halli massi manipuleerimine jätkub. Nagu selgub, on Vincent ja Maria teineteisele lähedasemad (või siis Vincent “keerab segaseks”) kui allumine tööandjatele ja sponsoritele. Hakka või uuesti lugema Reynoldsi teisi jutte, mis seni pooleli jäänud.

““You were made to do a job, Vincent. Doesn't it bother you that you only get to do that on thing?”
“Not at all. It's what I live for. I'm a space probe, going where it's too remote or expensive or dangerous to send humans.”” (lk 300)

Alastair Reynolds – Sleepover (The Mammoth Book of Apocalyptic SF, 2010)

Kujutle vaid, teadlased on juba mõnda aega tõsimeeli rääkinud ja lubanud, et peagi saavutatakse surematus, veel natuke kannatust ja läbimurre on käes. Sa ootad aastaid ja töötad palehigis, ja selle käigus paratamatult vananed – ent ikka veel ei mingit läbimurret. Lõpuks pakutakse 21. sajandi keskel superrikkuritele, et võid olla krüogeenunes, ja küll siis sind äratatakse kui surematus saavutatud. Gaunt, kes varanduse kogunud arvutiasjandustega jännates, lasebki end külmutada koos 200000 teise superrikkuriga. Ja 160 aastat hiljem, 23. sajandi algul äratatakse ta korraga üles. Aga – surematust pole ega ka tule, pole samuti maapealset paradiisi ja imetehnikat ning üleüldse võtavad teda vastu võrdlemisi mornide nägudega inimesed, kes räägivad muuhulgas mingist lõpmatust sõjast, millele Gaunt on minevikus tõuke andnud. Gaunt ei mõista midagi.

Gaunti pettumus surematuse tabamatuse pärast on suur – veel hullem, ta kuuleb, et masskülmutamine on nüüd enam kui tavaline ja tervelt 2 miljardit maalast on sellises olekus vaikelus ning 400000 inimest kannavad hoolt nende eest. Külmutatud ootavad äratamist ookeanites asuvates naftapuurtornide sarnastes hiiglaslikes ehitistes (või noh, reservuaarides), mida ohustavad... tehisintelligentsi ja nö võõrtehisintelligentsi vahelise madina erinevad fraktsioonid. Nimelt, Gaunt tegeles omal ajal tehisintelligentsi loomisega, aga ta enda teada ebaõnnestunult. Tegelikult aga – hoiatus-hoiatus! – käitus tehisintelligents kurikavalalt, varjates peale loomist end inimeste eest. Kuna osa tehisintelligentsist pole inimkonnaga sõjajalal, siis lubatakse inimestel eksisteerida sel tingimusel, et võimalikult vähe neist tolgendaks Maa peal ega segaks madinat võõrtehisintelligentsiga (mis paikneb vist üldse teises dimensioonis ja seni polnud neil inimkonnaga mingit kokkupuudet). Küsimus on ressurssides, ka kaks miljardit inimest on Maa ja tehisintelligentsi jaoks liialt palju.

Nojah, tegelikult on loos mitmeid aspekte, mis muudavad jutu jõudsamaks, ent sellest siin postituses juttu pole. Aga sellest pole hullu, eksole? Oma silm on kuningas.

ulmekirjanduse baas

Alastair Reynolds – Suur Marsi müür (2012)

Kahest tekstist huvitavam on kogumiku nimilugu, kus Reynoldsi Marss on kui sünge edasiarendus Zelazny Marsist, millest on inimkond philipkdickilikult üle käinud. Ehk siis peale koloniseerimist ja kaevandamist on seal laguneval planeedil varjupaiga leidnud osa ühendujate sektist, kes kaotas raju sõja koalitsioonile ja nüüd on seal (suure Marsi müüri taga) lõksus, sest planeedi ümber on murdmatu blokaad. Sõja jäänukina on Marss ja teised taevakehad üleküllastatud kontrollimatute ja hiiglaslike militaartehnoloogiliste nö ussidega, mis (nagu jalaväemiinidki) pole mõistnud, et vaherahu puhul võiks end demilitariseerida. Ehk siis koalitsioon ihaldab neid ühendujaid lõplikult purustada ning ootavad mingitki provokatsiooni Marsi baasi ründamiseks ja ühendujate tehnoloogia enda valdusse saamiseks (kloonimine, nanotehnoloogia jms). Aga eelnevalt tuleb vormikohaselt pidada läbirääkimisi, ning selleks läheb peategelane Clavain koos sõltumatu vaatlejaga ühendujate Marsi baasi. Missiooni tabab totaalne ebaõnnestumine – enne baasi jõudmist ründavad nende lennuvahendit ussid, ühendujad teevad salamisi pagan teab milleks ettevalmistusi ja kõige lõpuks atakeerib koalitsioon ülekaalukate jõududega reetlikult ja ootamatult baasi. On möllu, on ulmet, on igatsusi, on draamat – igati meelepärane tekst.

Teine tekst on rohkem traditsioonilise mõrvauurimise poole, kus siis peale Marsi sündmusi Clavain ja kaaslased satuvad ühele pärapõrguplaneedile, kus oleks kui kõik asunikud saja aasta eest ühel või teisel moel siit ilmast lahkunud. Mis põhjustas selle hulluse, kes on see nö ellujääja. Ja jällegi on tähtsal kohal ussid, seekord jääussid, kes teevad muudkui jäässe tunneleid, mis meenutavad... ohhoo, kas tõesti?

Võrreldes Bacigalupi raamatuga on siin vähe normaalsem kaanekujundus. Aga jah, hetkel tundub kui oleks tegemist Orpheuse Raamatukogu seni kõige kaasakiskuvama numbriga, ühtaegu värske ja põnev.

ulmekirjanduse baas

Alastair Reynolds – Spirey ja kuninganna (Täheaeg 1, 2002)

Lookene kaugtuleviku maailmast, kus inimsoolised on omavahelises sõjas ühe ressursidekogumi pärast – ja seda juba 400 aastat. Nagu hiljem selgub, on võitlevad pooled jagunenud nö naisteks ja meesteks; et naistel kergem kosmosesõda pidada jne (ja ega siis modifitseeringutega ei peatutud: piloodid on näiteks jalad saba vastu vahetanud – miks saba? Sest äkiliste kiirendustega laev on veega täidetud, nii lihtsam juhtida). Nojah, loo alguses siis jahitakse üht vaenupoole kätte langenud laeva, mis tuleb hävitada, ent see ei õnnestu kuidagi – hoopis vastupidi, see varjub asteroidile ja jälitajalaev saab talt spoorpommiga kolaka ning selle tagajärjel saboteerivad jälitajat pommist vallandunud nanoosakesed, misjärel piloodid enamvähem katapulteeruvad ja nad tõmmatakse sinna väiksele asteroidile, kus peagi selgub meelemõistusega põgenejale, et ohhoo, sõda on viimasel ajal imaginaarne! Nimelt on tehnika omandanud tehisintellekti, vastaspoolest ehk “meestest” on üldse mingid lalisevad debiilikud alles jäänud, keda masinad rohivad. Nojah, ja asi läheb veel keerulisemaks, sest naistejuhid ei taha sellise teabe ilmsiks tulekut ja asteroid koos kõigi tehnikaimede ja eluslooduse inkubaatoritega tulistatakse sodiks. Aga ehk siiski head võidavad?

ulmekirjanduse baas

Täheaeg 8. Sõda kosmose rannavetes (2011)

Lühijutud põhjustavad peavalu, aga mis siis ikka, ammu pole ulmet näppu sattunud. Lood järjestatud omamoodi kronoloogilises järjekorras – Bacigalupi määramatult kauges tulevikus, Reynolds ja Veskimees 21.-22. sajandi kosmosemöllus, Tänav ja Püttsepp üsna tänapäevas, Ruben pea sajanditaguses olustikus ning Kaas kuskil minevikulaadses fantaasiamaailmas.

Paolo Bacigalupi “Liiva ja räbu rahvas” - kui esmatutvus Bacigalupiga jäi mittemidagiütlevaks, siis käesolev lugu on vast kogumiku parim tekst. Algul paneb ehk verd tarretama, kuidas tuleviku inimolendid oma kehaliikmeid kohtlevad – biomorfide värk. Ühesõnaga, tulevikus söövad inimesed liiva ja räbu ning on niivõrd modifitseeritud, et saavad kasvatada ja tuunida oma kehaosi. Ühel hetkel avastavad prügimäel töötav trio koera. Jah, tõelise elusa koera – kes ei suuda end tuunidagi ning hoidku jumal, tunneb valu jms peale luude murdmist jne. Tuleb bioloog, kes talletab koera DNA ja edasine teda ei huvita – kes viitsib jamada sellise jäänukiga. Edasi avastavad räbukad, et koer on päris üllatav ja sotsiaalne eluvorm. Aga – rohkem ei räägi.

Nii värdjalikku teksti just iga päev ei loe, pea iga leheküljega tuleb kohandada oma inimlikkuse norme räburahvale vastavaks. Huvitav fantaasialend, algab kui igav tatt ja siis pöördub tagurpidi ja vildakaks. Selle loo lugemist võiks rahumeeli soovitada ulmekaugetele inimestele (kes pole samas sadistid) ja muidu koerasõpradele.

“Lisa oli ilus, lebades seal rannal, märg ja erutatud meie mängust vees. Lakkusin ta nahalt õliplekke, kui talt jäsemeid otsast lõikasin, muutes ta sama abituks kui beebi. Jaak mängis oma suupilli ja vaatas päikeseloojangut ja seda, kuidas ma Lisalt kõik üleliigse eemaldasin.” (lk 21)

Alastair Reynolds “Pandora laegas” - stseenid ühest abielust, ehk dialoogid palgamõrvari ja teadlase vahel sellest, et tuleb universumilõpp, kuna kunagi asuti kosmost kündma ja selle käigus saadi kätte tundmatu sidekeskjaam, mille abil avastati võimalus suhelda teiste universumite tsivilisatsioonidega, kes aitasid maalasi tehniliselt paremale järjele jõuda. Ainult et... üks hetk... hakkas juhtuma... järkjärgult teiste arenenud tsivilisatsioonidega... universumilõppe. Ehk siis sama värk ootab siinsetki universumit.

Siim Veskimees “Sõda kosmose rannavetes” - autori tekstiloomeks on kaks vaala, millel kirjutamine püsib. Üheks vaalaks on mehed, kes rõhutavad oma alfaisaseks olemist. Teiseks tehniline jutt, et anda tulevikuilmale usutavust / põhjendatust (eks Veskimees kirjutanud mõne artikligi sel teemal). Tegelaste võime hädaolukordade ajal pikalt tehniliste küsimuste üle filosofeerida on, noh, märkimisväärne. Ja mõjub lugemisel roiutavalt. Käesolev lugu jaguneb kaheks – esimeses pooles tekkis mul soov lugemine pooleli jätta, kõik see kosmosesodipodin pole mu nõrgamõistuslikule ajule kaasanokkiv. Aga kui Sri Lankal läks tegevuseks, muutus tekst loetavaks ja mingil moel huvitavakski (oleks peaaegu loo algust üle lugema hakanud, aga siis tuli midagi muud ette). Nagu ikka Veskimeesil kombeks, on siingi teksti kangelasel seksuaalset tegemist 16-aastase tüdrukuga. Ja ma juba naiivselt lootsin, et ehk seekord pääseb sellisest piinlikkusest, aga ei, viimastel lehekülgedel tuli ära nagu tellitult. (Või äkki on sel mingi seos Kuu Ordu olemusega?)

“Või ma ei tea, kuidas sina, aga ma ei hinda demokraatia-nimelist tsirkust, kus klounid valetamises võistlevad, et idiootidele antud tühjade lubaduste eest saada neljaks aastaks korruptsioonimandaat. Lisaks olen ma rassist, homofoob, ebakorrektse keelepruugiga huligaan ja primitiivne meesšovinistlik siga. Sa ei kujuta ette, millise mõnuga ma siin kõike seda olen, kusjuures siin ei paista see kedagi häirivat. Endale mulle meeldib mõelda, et ma olen mees, alfaisane, ja pean au sees väärtusi, mis homo sapiens'i toitumisahela tippu tõstsid.” (lk 49)

Maniakkide Tänav “Tolmunud soldatid” - Matt Barker meets huumor. Lõbus lühike lugu nanotehnoloogiast ja teaduse arendamisest, Üllari maailmapilt on mõnusalt otu. Puänt pole teab mis tappev, aga kujutluspilt mootorite põrinast ajab muigele.

Juhani Püttsepp “Sõnumid varjudeta maalt” - ei oska midagi arvata.

Aarne Ruben “Häire” - kahtlemata kogumiku eesti autoritest osavaim kirjutaja.

Marcus Kaas “Üks pühendunud mees” - kui mälu ei peta, siis autori väljendusoskus on kõvasti paranenud (veider, et kui eelmistel kordadel jäi see nii kõvasti hammaste vahele, siis seekord ei mingit vastavat emotsiooni). Selle asemel, et jaokaupa teksti tilgutada ühest kogumikust teise, võiks autor loo valmis kirjutada, seejärel raha koguda ja kasvõi omakirjastusliku raamatu välja anda. Või romaanivõistlusel osaleda vms. Jõuab ka toimetada teksti paremaks jne – ega see fantaasiavärk pole ühepäevaliblikas, mille jooksuga tuleb valmis saada.

Kogumiku parim niisiis Bacigalupi tekst, eesti autoritest Tänav. Kiiduväärt, et Täheajal teist korda järjest õnnestunud välimus.

ulmekirjanduse baas