Joe Abercrombie - The Wisdom of Crowds (2021)

 

Et siis üheksa romaani ja üks jutukogu ning kuulu järgi peaks selle romaaniga nüüd Esimese Seaduse maailm lõpuni kirjutatud olema … aga kes teab, lõpuks jäi ikkagi nii palju lahtiseid otsi, et no annaks ikka veel ja veel midagi välja pigistada. Sest no see lõpp … kellele Black Calder vihjas ja kes see noor poiss seal Põhja raamatukogus on? Ja Khaluli järgijad Aduas?

Romaani ilmumise ajal oli kuulda lugejatelt ikka mitmesuguseid karjatusi, et mis LÕPP nüüd küll tuleb, ja eks selle romaani esimese poole erakordselt masendava olustiku tõttu ootasingi enamvähem täielikku platsi puhtaks löömist … aga jah, lõpuks on ikka päris palju järel ellujäänud närukaelu (peab ikka olema realistlik, nagu teatud tegelased ütlevad). Mis on enamvähem loogiline; ellu jäävad või jäetakse need, keda on võimalik kasutada.

Ühtlasi lahenes minu jaoks triloogia raamatuselgade mõistatus; andis ikka mõelda, et miks teise romaani seljal on Stour Nightfalli embleem. sellepärast et … vaata esimese ja kolmanda romaani selgasid, eksole.

Võib mõelda, et suurem osa sellest romaanist kujutab omamoodi fantasytõlgendust Prantsuse revolutsioonist ja Oktoobrirevolutsioonist või muudest sellistest … nö rahvalikest võimuvahetustest, millest eufooria järel tekib ennastõgiv diktatuur (ning liidrite ellujäämisvõitlus), mis jääbki oma verise lõpuni vaid tapma ja hävitama (jajah, tänu Stalinile jäi üks selline olukord siiski päris kauaks pidama). Ses suhtes on Judge’ga seonduv õige õudustäratav, ma pole ammu kohanud niivõrd vastumeelsust tekitavat tegelast, ja kuidas selline hull üldse suudab võimul püsida, kui piisaks vaid … tõukest. Aga kõikehõlmav terror, eksole, mis lihtsalt juurib välja igasuguse mõtlemise. Mingil moel oleks see justkui hoiatusromaan, aga kas nüüd ajaloolises vasak-parem vastanduses, pigem lihtsalt inimese ja massi tumedama loomuse asjus.

Sest noh, üllatusi siia jagub, kui romaani viimases kolmandikus hakkavad tasapisi paljastuma Suurte Mängijate käigud (otsapidi ulatuvad need esimese triloogiani - mis on muidugi igati loogiline). Ja eks siis tekib küsimus, kellele/millele õieti pöialt hoida - lihtne oleks panustada peamistele naistele, aga … see pole nii lihtne (tahaks ühe naise tegude kirjeldamise puhul laenata Abercrombie jutu pealkirja “Made a Monster”). Sest kui kõik taandub võimule, kuhu jäävad siis sellised … utoopiliselt inimlikud väärtused, mida heade peategelaste puhul ikka hinnata või nii. Kui sa pole muidugi sotsiopaat, kes naudibki selliseid võimalikult suures skaalas manipulatsioone. Ei saa öelda, et triloogia oleks mõõdetav vaid grimdark / sünkmorni skaalas, see on … enamat.

Nii mõnedki lugejad väidavad nüüd, et Esimese Seaduse esimene triloogia on neist üheksast romaanist kõige nõrgem osa … tõepoolest, “Age of Madness” on ikka päris sõge masinavärk alates teisest romaanist; aga see avatriloogia oli hiljuti üleloetuna õige mõnus elamus, veel on illusioone ja lootusi, veel ootad tegelastelt … positiivset sisu ja arengut, ja Verine Üheksa on lihtsalt … veidralt sümpaatne. Aga jah, see “Age of Madness” läheb ikka oma maailmaga ikka päris hulluks; ning siinne ainus vähegi positiivse maiguga  oluline tegelane, nojah, teadagi, millega ta hakkama ei saanud.

Peab ikka eraldiseisvad kolm romaani uuesti üle lugema, et saada vihjeid viimase triloogia tausta kohta … kui vaid poleks nii sõgedalt palju muud lugemist. 

““Well, who wants to die at the hands of a man with no hobbies?” Rikke took a hard, cold breath and blew it out. One way or another, it’d get finished today.  The scores that began when Scale Ironhand invaded the Protectorate, all those months ago. Scores way older than that, even. When her father told Black Calder he’d cut the bloody cross in him at the Battle of Osrung. When Black Calder killed Forley the Weakest years before. When her father and the Bloody-Nine fought for Bethod, and then against him, all across the North and back and left a trail of corpses both ways. One feud growing from another, blood flowing from blood, all settled today. Or maybe it was folly to think so. Maybe it’d just be new feuds started.” (lk 287)

Joe Abercrombie - Before They Are Hanged (2008)

 

Siin osas siis sissejuhatus kahe olulise tegelasega - Caul Shivers (Judin, päris lahe tõlge), kes edaspidi tilpneb rohkem või vähem igas romaanis, ning Pike, kelle karjäär jõuab õige ootamatute kõrgusteni kaheksandas romaanis. Mitte ei mäleta, kas hiljem üldse selgubki, miks Pike’i Anglandi sunnitöölaagrisse oli saadetud … ehk on sel pistmist ta … varivalitsusega? Mõlemad tegelased on siin muidugi õige “rohelised”, seda eriti Shiversi puhul, kes hilisemates romaanides tõuseb vaat et Logen Üheksasõrme vääriliseks suuruseks (seda küll vaimude maailmata).

Kuigi Bayazi retk on vaat et eepiline ning Anglandis toimuv igati verine, siis olulisemad sündmused kogunevad ümber Sand dan Glokta vaevatud kuju. Dagoska ja piiramisrõngas (eks ole, Nicomo Cosca vaimustav sissejuhatus), tagasi Aduas ja sealne võimuvõitlus (kuhu on muidugi segatud jõud, mis millegipärast tahavad võimule upitada üht värskelt laastatud näoga meest, seda siis aastakümneid kestnud skeemitamisega). Ja eks Glokta ja Ardee vaheline naljatamine kuninglike sohike asjus (lk 351) on üsna … prohvetlik.

Ning Valint ja Balk.

Eks tähelepanu tuleks pöörata Bayazi jutustustele minevikusündmustest. Ja samas paneb veidi kukalt kratsima selle maailma tektoonika: seda ongi võimalik äärest ääreni läbi käia, see on kuidagi ootamatult … kitsas.

“He half-saw, half-imagined, tiny figures rushing here or there, trying to pull the injured from the burning wreckage, trying to save what they could from their ruined dwellings, chains of ash-blackened natives grimly passing buckets from hand to hand, struggling vainly to contain the spreading inferno. Those with the least always lose the most in war. There were fires all across the Lower City now. Glowing, shimmering, flickering in the wind off the sea, reflecting orange, yellow, angry red in the black water. Even up here, the air smelled heavy, oily and choking from the smoke. Down there it must be hell itself. My congratulations once more, Superior Glokta.” (lk 262)

 

Mark Lawrence - Bad Seed (Road Brothers, 2020)

 

Lugu sellest, kuidas lapsepõlv kujundab elu - ehk kuidas 8-aastane poiss tapab enesekaitseks kiviga enda ründaja ning sellest jääb potentsiaalne trauma ja kogukonna hukkamõist (kuigi see on kõigile arusaadav, et tegu oli enesekaitsega). Lapsest kasvab mees, kes ei leia ühiskonnas endale kohta isegi perekonda luues ning viimaks laseb ta endas pulbitseva vägivaldsuse valla … ning seejärel võetakse ta Jorgi lindpriide vennaskonna liikmeks.

Ehk siis tapamasinaks kujunemise lugu, kus pole erilisi illusioone andeksandmisest või lunastusest vms. Viimaks keerabki tekst õige veriseks, kui nö kangelane astub talupojatarkust kasutades vastu oma perekonna (jajah, paralleel ka Makini kujunemisloole) hävitanud sõjasalgale ning peale tapatalgut peategelasel suurt emotsiooni ei tekigi. Kui nii võtta, siis õige haige inimene.

Michael R. Fletcher - Beyond Redemption (2015)

Peale sellise romaani lugemist võiks endalt küsida, et mida õieti uut võiks sünkmorn veel pakkuda (seda eelkõige nö keskmises plaanis maailmade mõõtmes – nagu Abercrombie ja McDonaldi puhul; hiiglaslikumad maailmad nagu Eriksoni ja Martini epopöad on vast lihtsalt teistsugune ooper). Maailm kui selline on muidu üsna tüüpiline grimdarkile – kenasti brutaalselt jõhker ja küüniline ja küllastatud kõiksugu egoistlike intriigidega. Ainult et … selle maailma juhtivateks jõududeks on erinevad meelepetted („delusion“) ja nende rakendamine rahvamasside võimendamise abil (kes üksikisikutena on samuti õige segased). Kas seda võiks nimetada psühhopatoloogiliseks sünkmorniks, noh, mul pole selleks mingit psühhiaatrilist diagnoosivõimet, aga kiusatus on öelda küll.

Ja noh, kuivõrd on tegu psühhopatoloogilise maailmaga, siis selle maailma suuremate ja vähemate jõudude käitumismotiivid pole tavamõistusele (muidugi, mis see õieti on? Midagi, mis on minu ja ainult minu jaoks tavamõistuslik?) just kõige loogilisemad. Kui tavaliselt romaanides on erinevate psüühiliste probleemidega üks kuni mitu tähtsamat tegelast, siis siin on põhimõtteliselt kõik mingi eripäraga – välja arvatud üks peategelane (kelle kohta muidugi arvatakse, et tegelikult on tema kõige enam segi). Sõltuvalt rikutusest võib iga lugeja valida endale kõige vastumeelsema meelepette võimendaja – minu jaoks osutub selleks ehk Orjastaja oma rändava (ja söödava) „austajaskonnaga“. Mis kõik viib muidugi selleni, et ühegi tegelase saatus pole püha.

Raamatu lõppu on lisatud erinevate patoloogiliste meelepetete sõnastik, mis siis peaks andma üldise pildi erinevate tegelaste, ee, diagnoosidest ja motiividest ja sundmõtetest. See kõik võimendub ingliskeelsele lugejale sellega, et enamasti nimed ja nimetused on õige saksapärased, mis loob kenasti raskepärase psühhedeelse õhustiku (Doppelgangist! Gefahrgeist! Geisteskranken!).

Romaani sisu on siis selline, et ühe väikeriigi endale allutanud maniakk Furimmer Konig tahab luua jumalat, mis oleks tema kontrollile allutatud (rahvale on see muidugi maha müüdud ideega, et see on kogu rahva jumal, kes neid teenima hakkab). Katsejänestest kümnest lapsest jõuab elusana finišisirgele üks poiss Morgen, aga noh, enne rituaalse hukkamise sooritamist (sest jumalaks saadakse teispoolsus – „ascendancy“, jajah, ka Eriksoni viimases romaanis on see vaat et peateema) ta röövitakse, sest röövlite kamp arvab, et kui poiss sellele maniakile tagasi müüa, teeniks nad korralikku raha. Plaan läheb muidugi nihu ning erinevad maniakkliidrid püüavad nüüd Morgenit oma võimusse saada, et seejärel saada hukkamise järel enda valdusse jumalast käpaalune. No sellega läheb nagu läheb ja tulevärki on enam kui küllalt.

„„If Furimmer only suffered delusions of grandeur, he’d just be another Gefahrgeist. His delusions surpass such pettiness. His faith creates gods.“
„Delusion, you mean,“ said Stehlen.
„What’s the difference?““ (lk 31)

Eks romaani puhul võlubki, kuivõrd süüdimatult igasugu jõledusi tehakse: omakasu (kas seda ongi õige niimoodi nimetada) nimel on kõik vahendid ja teod lubatud, eksole. Ei saa öelda, et see just reaaleluliselt midagi uut oleks, küll aga on see romaanis äärmustesse viidud … ja selles meelepetete maailma reaaliates vaid püsitaksegi. Eks tegelastega samastumisvõimalus on nagu on; sõltuvalt igaühe rikutusest või, noh, kupli all toimuvast. Ja omal moel on see muidugi värskendav lugemiskogemus.

Et siis … selline hämmastavalt haiglaselt toimiv maailm – muidugi, on see niivõrd üllatav, kui mõelda kaasajale ja meie rõõmudele? (Või minevikule ja enneminevikule ja täisminevikule ja nii edasi.) Igal juhul, tänan loterii üht autorit, kes sellele romaanile tähelepanu juhtis (kuigi ma ei leia enam postitust, kus sellest juttu oli).

K. J. Parker – The Two of Swords. Volume Three (2017)

Romaani kolmas osa on ootamatult hea (no eks finaal on selline nagu on, tõsised sünkmornlased leiaks kindlasti virisemist). Autor on muutnud jutustamisviisi, nüüd liigub sündmustik vaid ühe tegelase kogemuste läbi – kelleks osutub kõvanaine Telamon, üldrahvaliku bardi Oida igavene kireobjekt. Tegu pole siiski miski femme fatale’i või iluideaaliga, on lihtsalt rasket julgeolekutööd rabava keskealise naisega, keda kasutatakse salamõrvade sooritamiseks nii julgeoleku kui Looži poolt.

Telamoni seiklused sõjast laastatud maal pole mingil juhul glamuurset laadi – mitmelgi puhul saab ta peksa, mis tipneb ränga peapõrutusega. Naisele avaneb üsna jõhker vaatepilt selle aastakümnete pikkuse sõja taagast – maa on sõna otseses mõttes inimestest tühjenenud. Võitlevaid armeesid pole enam võimalik kumbagi maad vallutama saata – Belot’ vendade tapatalgute järel pole lihtsalt kuskilt elavjõudu juurde võtta (Loožil on muidugi oma plaan, kuidas seda olukorda veel hullemaks keerata).

Ehk siis käes on olukord, mida Loož on tahtnud saavutada oma lõputu skeemitamisega – aga nüüd on nemadki verest tühjaks jooksnud ja seda neid tabanud lõhenemise tõttu. Kuid et Looži juhtkujud on alati varjus olnud (mistõttu tekib loomulikult kahtlus, kas neid üldse olla saabki), ei tea Telamongi millised on talle antud käskude mõte (ja ega ei saa käsutäitmisest loobuda, sel juhul vead alt Looži kummardatavat jumalat Suur Seppa) – ja miks Loož püüab impeeriumivaremete uueks juhiks suunata Oida psühhopaadist venda Axiot.

Kaks kolmandikku raamatust kulgeb õige postapo meeleolus – tühjuses rabelevad veel viimased hullumeelsed ja ellujäänud. Viimane osa romaanist läheb taas poliitikamängudeks, mis uue maailmakorra loomisel õige kalkide eetiliste käikudega.

Eks Parkeri puhul ikka ootad, et teatud huumorit peaks igas olukorras leiduma (jajah, need Tom Holti kümned ja kümned romaanid), aga siinne kolmikromaan läheb lõpuks õige süsimustaks kätte. Vägivald, mida ei osata muul moel lahendada kui veel jõhkrama vägivallaga (tõsi küll, riikliku taseme asemel on see nüüd nö rohujuuretasandil). Vendade Belot’de asemel võiks pigem mõelda Axio ja Oida maailmade kokkupõrkele. Kui Axio on üldtunnustatud psühhopaat, siis Axio … no ta on lugejat ninapidi vedaja, kangelaslikkuse paroodia või lõks.

Muidugi, ega ma ei eeldagi, et Parker oleks korraga kirjutanud sünkmorni troonidemänguliku klassika. Aga selle lihtsalt meelelahutusena võtmine oleks kah … võimalike lugejate petmine (no keda siin romaanis ei peteta? See on Axio maailm, kus sogases vees võib mitutmoodi seigelda ning manipuleerida).

Igal juhul, kui selle romaani kaks eelmist osa ja „Sharps“ veidi jahutasid mu huvi Parkeri loome vastu, siis … impeerium andis vastulöögi.

K. J. Parker – The Two of Swords. Volume Two (2017)

Jätkuvad seiklused sõtta uppunud endise Impeeriumi aladel ja sõbrad Loožist valmistuvad omapoolseks sõjaliseks sekkumiseks – mis Looži lihtliikmetele näib enesetapumissioonina, aga mida nad õieti teavad kõrgemate juhtide plaanidest. Sest keegi muidugi ei tea, kes tegelikult Looži juhivad.

Tegevustikku antakse edasi teatepulgana nagu esimeses osas – kui üks tegelane on oma osa täitnud (no seda siis autori arvates), võtab teatepulga üle järgmine tegelane, kel oli eelmise osa tegelasega mingi kokkupuude ning liigub edasi hoopis uutele radadele. Nii võiks eeldada, et saaks eriliselt laiaulatusliku ülevaate endise Impeeriumi oludest – toimub paras ringkäik kolgastes ja õukondades, tegevusse sekkuvad nii esimesest romaanist tuttavad kui täiesti uued tegelased (puudub küll täiesti tavalise lihtinimese pilk, kuivõrd kõik tegelased on mingil moel sõjategevusega seotud).

Seetõttu otsest peategelast ei olegi, peategelane ongi ehk Looži vandenõu, mis kogeb paremaid ja halvemaid aegu. Kui romaanide pealkirja järgi oleks vennad Belot’d justkui eriliselt esile tõstetud, siis selles osas jäävad nad õieti tahaplaanile – nad küll püüavad teineteist sõjaväljal üle trumbata (muidugi, milliste kaotuste hinnaga), aga siin esitatud tegelaste vaatepunktid puutuvad sellega kokku nö tagaplaanil, kas siis sõjakäikude jälgedes või lahingujärgselt.

Eks selline peategelase fookustamatus teeb romaani mõneti libedaks kalaks – no kellele sa õieti kaasa elad? Samas aga avaneb õige küüniline (või noh, kriitiline) vaade sõja nö heroilisuse kujutamisele; pigem on siin musta huumoriga esitatud tsiviilelanikkonna ja lihtsõdurite elamused etturitena suurte malemängijate haardes.

„Poverty. Four of Spears. Four of Stars, reversed. The Thief, reversed. Musen shivered. The Scholar. Nine of Wheels. Hope, reversed. The Angel, reversed. The Cherry Tree.
„It’s like this,“ Musen said, and his mouth was dry. „You’re going to have six months of sheer misery and lose everything, and then you’re going to die. Sorry.“
The pirate was staring at him. Musen forced a grin. „Only kidding,“ he said. „Right, Poverty. Poverty doesn’t actually mean poverty, it means a change in your fortunes. Four of Spears is someone you’re going to meet, or someone you know already who’s going to make a difference you. In this case, he’s a sort of big, noisy know-it-all who’ll probably make trouble for you, but the card’s not reversed so it’ll be finne. Four of Stars is another man you’ll have dealings with; he’s a tricky one, a good friend and a bad enemy; again, not reversed, so it’ll be all right. The Thief means you’re going to do something clever; reversed means it’s be bad news, but not necessarily for you. The Scholar, that generally means money, nice things, good stuff generally. Nine of Wheels – „ He paused. He was running out of ways of twisting the meanings while still not actually lying.
„That’s another important bloke I meet, right?“
„You’re getting the hang of this,“ Musen said. „Nine of Wheels is someone really important – at least, important to you. Could be the captain of this ship, could be the emperor, could be the girl you fall in love with. Actually, following on from the Scholar, it could well be something like that.
The pirate was frowning. „The next one’s upside down. That means it’s bad, right.“ (lk 206-207)

Rein Põder „Savimäe“. Eesti Raamat (2017).

„Kuigi hommik oli rõõmus ja päikseline, otsustasin elamist ikkagi kütta. Muul moel ma seda pikka rõskust majast välja ei saa. Leidsin varnast kulunud jope ja samast varna alt kotad. /.../ Savimäe talu elumaja oli pool talve kütmata olnud. /.../ Kuid kuuris leidsin eest vaid majapidamises äravisatavate esemete lao – ja ei puid ega briketti, nagu olin lootnud./.../ Alles nüüd avastasin, et Johannes oli millalgi varem, ju siis sügisel, sae ja kirvega asunud küünipalkide kallale. /.../ Sain kirve pakust kätte ja lõin paku esimese löögiga ja enda suureks imestuseks lõhki. Pruun puusäsi lendas kõigisse kaartesse laiali...“ (lk 32-33)

Tegemist on sellise ... põnevikuga, milles on ühe väikese salapäraloo kohta üpris palju erinevaid elemente pusasse keritud. Tulemus ei ole just harmooniliseim tervik, kuid nullpunktsus, ehk siis Lõuna-Eesti maastik, mis suisa kaardiltki leitav, taimestik, kohalikku ajalugu jms on siiski olemas. Seda pean tunnistama, et tundsin poole raamatust tühjalt seisnud vana talumaja hõngu, niiske tapeet, kõik võidunud pinnad, pisut vanu riideid ... ja teise poole raamatust jälle seda lõhna, mida võiks hingata kevadine must muld ojaveerel vms.

Ka on sel raamatul kummaliselt sugestiivne jutustajahääl, nii sugestiivne, et laseb lugejal jätkata, isegi kui keel ei paita tingimata just silma ja kui sündmuste käik on sageli usutavuse mõttes liiga mugavalt hüplik ja auklik (kuidas küll ilmub külaline korstnast tuleva suitsu peale tare juurde päev enne, kui peategelane küttepuude asukohagi kindlaks teinud on?), veniv (hakatakse võtma kohvrist paberit, mõeldakse paar lehekülge igasugu asjule, võetakse nüüd see paber, mõeldakse jälle, otsustatakse, et täna ikka ei loe seda paberit ... no umbes nii). Samas sisaldab üks võrdlemisi lühike tekst mõnevõrra tunnustusväärsel määral kihistusi – on Johannesest jäänud tekstid, on Thoreau päevikute tõlgete katked, on kirjad abikaasale (! ühtaegu ootamatu, sest tegevus oleks ikka nagu tänapäeval, vähemalt ELi ajal, aga samas muidugi, mikskamitte, kui levi ei ole), on peategelase kirjutatud lood minevikusündmustest, mis omakorda erinevate tegelaste vaatenurkadest ja kokkuvõtvalt on ju terve romaan kui Sveni kirjapandud Savimäe lugu.

Lugu on suuresti peategelase tunnetuslik nägemus sündmusist, maja ja (oletatavad) minevikusündmused äratataks küll justkui ellu ja need nagu osaleks aktiivselt loos, kuid samas rangelt faktiliselt võttes ei või ikkagi midagi kindlalt teada. Selline mittekihilisus ja fookus tunnetuslikule tõele, sellele, kuidas Sven tajub nii loodust kui maja ajalugu ja millesse põimuvad Sveni teadvuse vahendusel ka Thoreau päevikud, see mulle iseenesest meeldib. Lõppkokkuvõttes ongi ju tunnetuslik reaalsus suuresti see, milles igapäevaselt elatakse ja mis võimaldab kaootilist maailma tähenduslikuna tajuda.

Leidsin siit raamatust ka mõned sõnad – sumbuurne (segane, korratu), kelpkatus, kõmmelduma (kuivamisel kõverduma), hoholl (mis, nagu selgub, on halvustava nüansiga ukrainlane, aga eks autor olegi vanakooli mees) ... 

Psühholoogilises plaanis jääb raamat muidugi üsnagi pinnapealseks, aga samas ei peagi üks põnevikulaadi asi selles vallas revolutsiooni korraldama. Tõsi küll, kadunukese poolõdede käitumises ja eks muuski on paras jagu elust võetud ehedust, kuid samas on jälle Sveni pilk naissoole üksjagu frustreeriv. Ja tuleb tunnistada, et minu jaoks jäi see lõppkokkuvõttes päris korralikult häirima. Mis on selles mõttes veider, et pole siin midagi harukordset või skandaalset, mida kusagil mujal ei oleks. Võibolla ehk on asi selles, et miski, mis poolenisti pretendeerib tundlikule loodusmõtisklusele ja möödunud aja (ebaõigluste) varjude looks kirjutamisele on samas täiesti labase varjamatusega nii tundetult ja nüansitult „traditsiooniline“ (midaiganes see siis ei peaks tähendama, nt seda, et naissoost abikaasad on vaikimisi kohustatud hoolitsema ning nende õpetamine kaamerakäsitsemisel loomulikeim asi, mida ainult erilised asjaolud võivad väärata; või seda, et otse loomulikult pole haritud (ja rasedale) pagulasele midagi loomulikumat kui tulla esimese asjana tänutäheks seksi pakkuma ja nomaeihakkaparemrohkem)...