Roger Zelazny - Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud (2022)

 

Kui raamatu sain, oli plaan siit lugeda mõnda teksti ja siis taas endale tõdeda, et Zelazny tekstid jäävad kaugeks. Aga juhtus siiski nii, et lugesin jutukogu kaanest kaaneni läbi (kuigi kõigist tekstidest ei hakanud eraldi postitust tegema, ei jaksanud kivist vett välja pigistada). Sest noh, on, mida lugeda.

Võibolla on küsimus selles, et autorite algusaja tekstid on mingil moel … põnevamad, ärksamad kui nö kogemuste pagasiga kirjutatud ja lihvitud. Et autori jaoks on rohkem maailma avastada või nii … kui et lihvida meistriteoseid või hoida teadatuntud taset. Ka see kogumik ilmus 1971. aastal ning mõnedki tekstid näivad pigem noore autori katsetustena … aga igal juhul on neis vunki möllamiseks, ükskõik kui igavalt need ka välja kukuvad (kogumiku viimased paarkümmend lehekülge on ikka üsna hambaid kiristama panev ja vast maiuspalaks tõelisele austajale).

Zelazny paistab eelkõige olevat jutustaja, kellele on subjekt olulisem objektist - oluline pole butafooria, vaid nägemus. Ehk siis maailma loomine kui selline võib lapata mitmel erineval moel, aga kui visioon, siis saab sellega mängida. Eks need visioonid võivad minna krüptiliseks, aga võivad olla ka üsna anekdootlikult lihtsad. Paistab, et teemade valikul aukartust pole; vahest ehk inimeste lihaliku läheduse külg jääb tekstidest välja (jajah, on küll faiolid).

Eks omaette nähtus on Ats Milleri järelsõna Zelazny loometeest ja autorist endast, ning eks Milleristki. Vähemalt pole see akadeemiline.

Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud 4/10

Tee detsembrisse 5/10

Deemonauto 4/10

Koguja roos 4/10

Koletis ja neitsi

Kogumispalavik

See surelik mägi 5/10

See tormihetk 4/10

Suured aeglased kuningad 5/10

Eksponaat 5/10

Jumalik hullus

Corrida

Armastus on imaginaararv

Mees, kes armastas faiolit

Lutsifer

ulmekirjanduse baas

reaktor

Roger Zelazny - Eksponaat (Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud, 2022)

 

Jälle üks vanamoodne anekdoot, mis on, kuidas nüüd öeldagi, heas mõttes vanamoodne - ehk siis äratab teatud nostalgiat mingi kadunud ajastu järele.

Noormees soovib teha uutmoodi kahemõõtmelist kunsti, aga kriitikute järgi tehti midagi sellist juba vanal ajal etruskide freskodel või noh, praegu lasteaialaste poolt. Nojah, teadagi, kaasaegne maailm ei mõista noort kunstnikku ning ta otsustab endast kunstiobjekti teha - minna kunstimuuseumi antiikkunsti osakonda ja kehastuda seal üheks Vana-Kreeka skulptuuriks.

Tõepoolest, et tegu pole just esmajärgulise muuseumiga, ei panda õieti tähelegi, et lisandunud on uus skulptuur. Zen-tehnika abil suudab ta külastajate ees olla skulptuurselt liikumatu, ning muuseumi kinnioleku ajal käib sealses kohvikus sööki näppamas. Aga ühel päeval tuleb sinna neiu, kel on samuti plaan kehastuda skulptuuriks, põhjuseks õnnetu armastus või nii. Ja peagi selgub, et skulptuuride osakonnas on õige mitmeid erinevaid eluvorme …

Ehk siis heatahtlik ja kerge pilge, nii kunsti kui zeni asjus, ja no muidugi armastuse kohta ka.

ulmekirjanduse baas

Roger Zelazny - Suured aeglased kuningad (Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud, 2022)

 

Päris humoorikas lugu eluvormidest, mis toimivad aeglaselt, aga töökindlalt. Kui vaid muu universum suudaks nende tempos liikuda (või noh, ülimalt aeglustuda).

Kaks kuningat avastavad, et neil oleks alamaid vaja. Ja saadavad oma ainsa, robotist alama neid juurde tooma. See toob valgusaastate kauguselt inimeste paari, ja enne kui kuningad jõuavad oma alamatega ühendust võtta, on Aadama ja Eeva järglased avastanud tööriistad, tule ja ratta kasutamise ning viimaks end tuumasõjaga ära hävitanudd. Kuningad peavad nüüd alamate asjus midagi muud otsustama. 

Et jah, selline anekdootlik lugu külma sõja hirmudest ulmelises soustis. Ja noh, millised küll võivad olla naudingud sellises tektoonilises tormlemises.

ulmekirjanduse baas

Roger Zelazny - See tormihetk (Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud, 2022)

 

Zelazny ajab jälle puhast ilukirjandust taga ning tulemus on nii ja naa - iseenesest igati emotsionaalne ja traagiline lugu, teiselt poolt see suurt ei kõigutanud.

Godfrey nimeline mees on rännanud valgusaastate kaugusele ning nüüd on peatuma jäänud Betty nimelises kohas Luikede Maa planeedil (või kuidas see planeedi nimi nüüd oligi). Godfrey on kohalike jaoks kummaline nähtus - iseenesest on ta neljandas aastakümnes, aga samas aastasadu rännanud külmaunes (ikkagi valgusaastad, eksole). Ja tee peal näinud (sest ka külmaunest on vaja ärgata vahikordadeks) seda ja teist. Samas ta ise peab end juurtetuks - Maa, kus ta pärit, on muutunud; tema aja inimesi pole enam ammugi elavate kirjas. Ühesõnaga, selline vaimselt segane olukord - üheltpoolt oled justkui noor, teiselt poolt kohalikega võrreldes pärit täiesti teisest aegruumist. Aga elada saab, ja Godfrey (no lühendatult God) töötab Bettyl omamoodi turvaspetsialistina, kes siis droonide abil jälgib linnas toimuvat - mitte et inimesi peaks just palju jälgima, küll aga linna tungivaid erinevaid elajaid

Aga siis jääb see kant ühe hullu, nädalaid kestva tormi kätte ning üleujutatud linnas puhkeb viimaks olelusvõitlus - ja seda mitte ainult loodusjõudude käest pääsemiseks. Ka inimesed ise ... keeravad ära. Ning God …

Et siis jah, selline melanhoolne värk, kus ühtaegu arutatakse inimese ja kus selgub, et kõiksugu inimsuse definitsioonid pole siiski küllaldaselt ammendavad, ikka on võimalus, et inimeseks olemine pole midagi ülevat. Sest alati võime olla madalad ja … Aga elu läheb edasi.

ulmekirjanduse baas

Roger Zelazny - See surelik mägi (Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud, 2022)

 

Jätkub kerge sulamine Zelazny lühiproosa asjus, ka see tekst on igati normaalne lugemine. Sest noh, ulmelisest alpinismist ma vist polegi varem lugenud.

Jack on üks universumi parimaid alpiniste, kes muuhulgas on jõudnud koos kaaslastega kõrgeimale - milleks siis oli vaja saada 27 kilomeetri kõrgusele. Selle vallutamise hinnaks oli pereelu kaotus. Aga nüüd on Jack sattunud veel kõrgema mäe juurde, nimeks on sel Hall Õde ja kõrguseks … 60 kilomeetrit. Veel viimane tipp ja siis lõpp sellisele alpinismile, aeg on uuesti pere luua.

Kõigepealt teeb ta üksi proovironimise, mis lõppeb sellega, et teda rünnatakse ja lüüakse oimetuks millegi poolt. Aga Jacki see ei peata - hoolimata selle millegi selgetest hoiatustest. Ta meeskond koguneb veel viimast korda, ning koos hakatakse Halli Õde vallutama. Jõutakse uutele rekordkõrgustele ja sealt hakkavad neid kimbutama veidrad nähtused. Mäel on saladused.

Et siis … kõrged punktid sellise teema eest - mitte et mingi alpinism mind suurelt kiigutaks, aga vahelduseks miks mitte (jajah, muidugi see alpinism on tegelikult fassaad millelegi kõrgemale). Eks tegelased on nagu on, ei saa öelda, et oleks miski eripärane kvaliteet, lihtsalt sellised harjumuspärased poolkangelased. Aga Halli Õe saladus kui selline on hea ninanips - nagu Jack endalt aegajalt küsib, kui palju see mägi õieti kaaluda võiks.

ulmekirjanduse baas

Roger Zelazny - Tee detsembrisse (Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud, 2022)

 

Jarry on inimene, kes oma sigitajate sõlmitud lepingu järgi sünnib kassilaadseks inimolendiks, kes on kohandunud eluks ühe koloniseeritava planeedi tingimustes (muuhulgas on oluline, et tegutseda tuleb 50 külmakraadi kandis). Lepingu järgi on lapse tellijast korporatsioon General Mining ta hooldaja kuni 18-aastaseks saamiseni - ehk siis ühelt poolt saab hariduse, teisalt teeb ta kohapeal korporatsiooni tarbeks tööd ning täisealiseks saades vabaneb lepingust (natuke selgusetuks jääb, kas lapstööjõu mõiste selliste olendite kohta ei kehti). Nojah, eks vast on raske sealt planeedilt lahkuda, kui juba oled selliseks loodud.

Aga Jarry ei jõuagi nii kaugele, sest planeet jõuab enne hävineda noova läbi. Kuid leping on leping ning General Mining jätkab talle usaldatud laste kasvatamist (kes peavad küll paiknema eraldi külmakuupides, kuna ei kannata elada tavapärases kliimas). Jarry on üsna terav pliiats ning hakkab oma konteineris aktsiaturgudel tegutsema ja sõpru otsima. Viimaks paigutavad kassilaadsed aatekaaslased oma teenitud rahad ühe planeedi muutmiseks nende eluvormile sobivaks - selleks kulub küll aastatuhandeid, aga senine üsna rohelust täis planeedist peaks saama igati sobilik külmaplaneet.

Ja tõepoolest, külmaunega pikendatud elude valvekordadel nähakse planeedi tasapisi muutumist uute kolonisaatorite soovitud elukeskkonna suunas. Enamus kohalikke liike muidugi kaob, aga on mõned, kes kohanduvad. Ja mõni kohandub … tööriistu kasutama ja neid kassolendeid kummardama.

Ühesõnaga, ootamatul kombel selline Zelazny tekst, mis ka kõnetab ja mõjub kuidagi … tänapäevaselt.

ulmekirjanduse baas

Roger Zelazny - Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud (Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud, 2022)

 

Võiks mõelda, et tegu oleks justkui äraspidise versiooniga “Vanamees ja merest”, aga tegevus toimuks Veenuse. Ja vanamehe asemel oleks üks kinnismõttega mees, kes on oma elu ja varanduse raisanud ühe kohaliku veekoletise püüdmiseks. Ja et viimaseks katseks on ta palgatud oma endise naise poolt, kes on nüüd üks galaktika edukamaid ärinaisi. Ja paadikese asemel on üks hiiglaslik … veesõiduk, mis on kohandatud niisuguse olendi (vaata raamatu kaaneillustratsiooni) püüdmiseks. 

Noh, eks Zelazny stiil ka meenutab veidi Hemingwayd, või nii. Eks võiks mõelda, et kui lugu oleks pealkirjastatud tagasihoidlikumalt (näiteks “Ikki”), kas see oleks siis nii silmatorkav. Samas muidugi peabki olema pealkirjadena kõiksugu lahedaid veidrusi, et kõik poleks nii üheplaaniline või neutraalne.

Ma vist ikka ei suuda kuidagi vaimustuda Zelazny loomest, võibolla siis viga selles, et pole seda lugenud õrnadel kujunemisaastatel. Või midagi sellist.

ulmekirjanduse baas

Roger Zelazny - Deemonauto (Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud, 2022)

 

Lihtne märulilugu mehest, kes jälitab oma superautoga legendaarset piraatautot, mis kümme aastat tagasi oli tapnud tagaajaja venna. Aga see piraadiauto Caddy! Milline kurikaval autogeenius oma teiste lindpriidest autodega! Millisteks nurjatusteks ja õudusteks need võimelised on!

Viimaks avastab peale järjekordset kuritegu tagaajaja superauto nende kurjamautode baasi, ning otsesesse kokkupuutesse avastab tagaajaja, et ta superauto polegi vaid pelgalt käsutäitja, ta on nimelt … emotsionaalne. Sest deemonauto on lummav.

Mingil moel lapsik, mingil moel vahva ja kindlasti igati kõduulme traditsioonides tekst. Eks nende autode puhul võiks kergelt rääkida tehisintellektist. Lugu alustades tulid hägusad mälestused “Needuste alleest”, aga hägusaks need jäidki.

ulmekirjanduse baas

Roger Zelazny „Uksed liivas“, Fantaasia (2021), tlk Tatjana Peetersoo

Selline lõbus lühike ulmeromaan, mis muuhulgas hellitab ahvatlevat kujutelma igavesest üliõpilasest (ei mingit nõukaaegset leiva-sinepi dieeti) ning üksjagu romantilist ja seikluslikku ideed katustel kolamisest. Tuleb tunnistada, et omal ajal oleks Fred Cassidy võimalus mõnusat äraelamist lubava stipendiumi kulul kõikvõimalikke erialasid õppida üksjagu unelmlik tundunud – ponnistused sealjuures leida viisi MITTE diplomit kätte saada on sealjuures mõnusalt muigamapanevad. Meie praegustes oludes muidugi paraku üsna kujuteldamatu, sest nüüdsel ajal ei luba ka kõhukas rahakott lõputult erialasid vahetada. Eks katustel kolamise realistlikkusega on kah muidugi nagu on – peab ikka kõvasti võhma olema ja tõeliselt lähestikused majad, aga no just selle pärast see katustel kolamine ju nii muhe ongi.

Ühesõnaga, Fred Cassidy rikas onu on jätnud talle kenakese stipendiumi, aga ainult senikaua, kuni ta on ülikooli nimekirjas ja pole ühtegi kraadi kätte saanud. Ergo, Fred Cassidy peab hoolikalt järge, et vältida lõpetamiseks vajaliku hulga ainekursuste läbimist ükskõik millise eriala raames, mis tähendab tõeliselt laia profiiliga õpinguid aiva erialalt erialale liikudes ning hoolikalt kõikvõimalikes reeglites ja õppekavades järge ajades. Ja harituse ning nutikuse üle ei saa ta seal kurta, sest oma lõbuks arheoloogilist teadustööd teha jms on nagu möödaminnes nuusata.

Igatahes … ah, jaa …. Enne olgu veel öeldud, et ulmeraamatule kohaselt ei tule mainitet pärandus mitte lõplikult sussid püsti visanud onult vaid hoopis sügavkülmutatud onult!

Ühesõnaga, kena keik, aga kuni üks galaktilise tähtsusega artefakt ära kaob. Sest, mis sest maailmadepoliitikast ikka kohe alguses rääkida, maa viimaks üüratu kosmilise kogukonna poolt avastatud, vaene arenguplaneedike nagu ta selles võrdluses on, ja galaktikateülese hea teahte ning kultuurivahetuse raames on toimunud mõningane sümboolse kultuurilise väärtusega aarete vahetamine – kusagil on maaväliste käbarate hoida Mona Lisa ja Briti kroonijuveelid ning maised käbarad jällegi peavad toime tulema ühe ilusa värvilise kuubiku ning veidrat sorti muunduri haldamisega. Kaks korda võib muidugi arvata, et maised käbarad äparduvad mõnevõrra ja nõnda algab tempokas ja seikluslik jaht kadunud kuubikule – igasugused ohtlikud ning rohkem ja vähem maised tegelased usuvad selle olevat Cassidy käes, Cassidy ei tea sest midagi, aga kui keegi juba ei usu, siis võiks ju katsuda asja ise üles leida ja … tagatipuks saab ta veel kummaliseid sõnumeid kummaliste ülesannetega ning riburadapidi ilmub välja kummalisi kummist loomakostüümides tegelasi. Teadusfantastiliselt kena on idee stereoisomeersest ümberpööratusest ning sellest, et mainitud protsess võib anda kohutavamaile rämpstoidule ning jälgile kohvile ületamatult hõrgu maitse.

Külmkapi parempoolses alumises sahtlis avastasin peekonipaki pealt sedeli. See ütles lihtsalt: „Hoia meeles numbrit ja seda, mis ma sellele helistamise kohta ütlesin.“

Niisiis lasksin munaputru tehes, praadides ja röstides numbritel ikka ja jälle oma mälust läbi joosta. Just siis, kui olin söömiseks maha istunud, tuli eesel kööki ja jõllitas mind.

„Kohvi?“ pakkusin.

„Lõpeta ära!“

„Misasi?“

„Need numbrid. See on äärmiselt ärritav.“

„Mis numbrid?“

„Need, millele sa mõtled. Need kihisevad nagu putukad.“

Määrisin röstsaiale marmelaadi ja võtsin ampsu.

„Mine põrgu,“ ütlesin. „Mu kannatus telepaatiliste eeslitega hakkab katkema ja see, mida ma teen omaenda mõistuse privaatsuses, on ainult mu enda asi.“

„Inimese mõistus, härra Cassidy, on harva külastamist väärt. Kinnitan teile, et ma ei soovinud saada ülesannet teie oma uurimiseks. Nüüd on ilmselge mu eksitus, sest te ei suuda vääriliselt hinnata mu loomupärast viisakust. Oletan, et peaksin vabandama.“

„Lase käia.“

„Mine ise põrgu.“

Hakkasin mune ja peekonit sööma. Möödus minut või kaks.

„Mu nimi on Sibla,“ ütles eesel.

Otsustasin, et tegelikult ma ei hooli sellest, ja jätkasin söömist.

„Ma olen Ragma ja Charvi sõber.“

„Selge,“ vastasin, „ja nad saatsid su minu järele nuhkima ja mu mõistuses urgitsema.“

„See pole nii. Olin määratud teid kaitsma, kuni olete piisavalt heas seisukorras, et sõnumit saada ja sellele vastavalt tegutseda.“

„Kuidas sa pidid mind kaitsma?“

„Hoides teid silmapaistmatuna…“

„Kui üks eesel mul järel käib? Kes sulle üldse teavet andis?“

/…/ (lk 91-92)

Roger Zelazny: Igikelts ja tuli

Roger Zelazny on mulle mitmes mõttes oluline autor.
Tema "Valguse isand" (hiirde kirjutasin samuti, pole sama tekst, mis Loteriis) on mu absoluutsete lemmikraamatute hulgas ning midagi samasugust ja samaväärset korraga ei tea ma üldse. Tähendab, sarnast ja üpris head ka mitte. 
Seisab omaette oma postamendil.

Zelazny Amberi-lugudega on mul keerulisemad suhted. "Amberi üheksa printsi" oli mu absoluutsete lemmikute seas, kui olin 17 ja just ülikooli astunud. 
Vihkasin sporti. Mõtlesin keskkooli lõpus, et jai! Vähemalt ma ei pea enam KUNAGI pikka maad jooksma!
Ent just tollal astusin suhtesse oma esimese meessõbra-taolise-tootega, tema hindas kõrgelt nii sporti kui vormis kehi, mina tahtsin talle meeldida - ja kui mõtlesin printsidele, sain paar kilomeetrit järjest joostud. Corwin, Julian ja Random mõtetesse ja läks. 
Neil oli raske. Mul oli ka. 
Öösiti tegin suitsu ja nautisin iga sigaretti "nagu armulugu" (kah tsitaat "Amberi üheksast printsist").

Tollal ei olnud internet veel selline kodustatud suur ja kindlate reeglitega loom kui praegu. Sain talle ligi ülikooli arvutiklassis, mis oli aga ööpäev läbi lahti, sest metsikud üheksakümnendad. Ning samas osutus selles metsikus netis metsikutel üheksakümnendatel võimalikuks leida Amberi-lugude viis viimast osa inglise keeles ja ma istusin kuu aega arvutiklassis kümnest õhtul mingi kellani (nt 4) hommikul, et lugeda. Läksin iga kord koju hunniku väljakirjutatud ingliskeelsete sõnadega, millele pabersõnastikust tähenduse taha otsisin, sest ega ma inglise keelt ka veel väga ei osanud, ja ülikoolis eriti ei käinud, sest olin VÄSINUD. 

Ajaks, kui need Amberi-sarja viis viimast osa lõpuks eesti keelde tõlgiti, oli mu amberivaimustus aga lahtunud. Phmt leian nüüd, et kaks esimest osa (printsid ja "Avaloni püssid") annavad laheda põhja, maailma ning tunnetuse, aga kõik edasine on lattide alt läbijooksmine ja suvaline fanfic võiks paremgi olla. 

Ja siis on "Needuste allee", mis oli nii šokeerivalt halb, et võtsin ta kümme aastat peale esmalugemist uuesti käsile, sest ei suutnud uskuda, et nii halb raamat mitte ainult et olemas on, aga Roger Zelazny kirjutatud. 
Teate, uskumatu. Lugesin uuesti läbi ja oli täpselt sama halb kui enne. NII halb!

Olgu, eelnev oli sissejuhatuseks, enne kui selle teose kallale asun nüüd.

Tegu on kõigile kirjanikele ja kirjutamisega tegelevatele inimestele natuke lisarõõmu pakkuva raamatuga, sest eessõna, lõpus ära trükitud kõne, keset raamatut laiuv "Kuidas kirjutada ulmeromaani" ja iga loo alguses ilutsev "mis värk selle looga on mu isikliku kirjutamiskogemuse võtmes" on kirjaniku kui  kolleegi mõtete lugejale huvitav.
Kindlasti huvitavam, kui seisukohalt "issake, mida see kirjanik oma tööst pläkutab, see pole ju oluline, ainult tulemus on!"-lugejatele.

Eriti just raamatu lõppu jäetud kõnes tundsin ära iseenda: ma kah ei kirjuta "ulmet", "imeulmet", "teadusulmet", "naistekat" ega "kriminaalromaani".
Ma kirjutan nagu torust tuleb, žanri panevad teised, kui tahavad. Minu jaoks ei muuda see midagi. Zelazny vaatab samamoodi. Mis krdi teadusulme, mis fantaasiakirjandus ... kirjutada tuleb nii, et tulemuseks oleks hea lugu!

Kas on siis head lood?

Kui mõelda selle raamatu juttudele, siis midagi nii halba kui "Needuste allee" siin ei ole. See VÕIB osaliselt tuleneda faktist, et lood on lühemad kui romaan ning ei jõua nii hullusti pinda käima hakata, aga üldiselt on siiski igas loos vähemalt mõni sümpaatne idee, meeldiv dialoogiamps või tegelane, ja põhjani ebausutavat ei leia. 
On lugusid, kus Zelazny kui Amberi-autor selgelt ära tunda on. Natuke poosekad ja ülemäära macholikud sisekõned ja välised otsekõned, võitlused ning samas on tempo kiire-kiire, millegagi ei oodata. ("Taevamana", Öökuningad"). On väikesi teraseid laaste ja väikesi vähemteraseid laaste, mille peamine voorus ongi nende lühidus. On päris krdi hea ideega "Igikelts", kuigi seal Zelazny romantiline vaade armusuhetele ... noh, NUNNU, aga samas on ikka naiivne kah. 

Aga oli ka viimane lugu. (Kui kirjaniku kõne välja arvata, aga see ei ole tõesti lugu ju.)
Lugesin juttu "Hokusai: 24 vaadet Fuji mäele" ja tundsin ära selle Zelazny, kes kirjutas "Valguse isanda". Tõsi, india jumalate asemel oli siin kandev raam Hokusai graafilistel lehtedel ning õhkkond vastavalt kammerlikum, puhtam, jaapanilikum. Vähemalt mulle tundub nii, kuigi ma ühtegi päris jaapanlast ei tunne. 
Ohtralt on viiteid kulturosfäärile (on see sõna?), "see meenutab seda teist asja"-kunsti olemus on mainitud, raamatunimed, piltidel kujutatu ja muusikateosed voolavad lausest lausesse,  ning kuna tegu on minu omaga väga sarnase kultuurisfääriga, oli nauding jälgida.
Aga see kõik oleks tähendusetu, ebaoluline ja võib ka olla, et asjatu ilutsemine, kui poleks LUGU ennast.
Kuskil umbes poole peal annab ta end kätte. Eelnevad vihjeid täis leheküljed moodustavad korraga süsteemi. Mis on inimene, mis EI OLE inimene ja mis on jumal, on vist loo teemaks. Ja inimliku tunnetuse ääred?
 ... aga oluline on muidugi, et meeleolu on puhas, selgus põhjani, peategelane on usutav, teised inimesed samuti, toimuv on põnev ning tasakesi saab klaarimaks, kes, miks, milleks ... ja ometi on kuni täiesti lõpuni saladus, mis on peategelase plaan. 
VÄGA hea lugu. 

Terve raamat ... jah, võib lugeda küll. Tore, et selline eriti-kirjanikele asi ilmus. 

Reaktor

Sulepuru

Digital Nerdland

Roger Zelazny - LOKI 7281 (Igikelts ja tuli, 2020)

 

Humoorikas lugu tekstiprotsessorist, mis on omandanud enamvähem tehisintellekti. Ja ta pole ainus - sellised programmid on ka mitmete tuntud ulmeautorite kodudes … ning arvatavalt kirjutavad nende teadmata autorite nime all tekste. Nagu teeb seda meie peategelane, mis näib olevat Zelazny tüüpi autori kodus.

Probleem on selles, et autori teadmata töötleb programm ta tekste ümber - luulelise ja kujundliku plära asemel  üks tõsine andmine, mis samas müüb hoopis paremini. Oleks justkui hea diil … aga siinne ulmeautor on õige pahane kui avastab sellise ümbertöötluse. Ta otsustab purustada LOKI. Aga programm pole nii rumal …

Nagu näha, paistab olevat muuhulgas tegu Zelazny mänguga omamütoloogia asjus (eneseiroonia pole kunagi kahjuks), lisaks siis muidugi teema tehisintellekti eneseteadvuse omandamisega seonduvatest võimalikest tagajärgedest. Selline lihtne lugu (nagu arvatavalt kirjutaks Zelazny asemel LOKI 7281?).

ulmekirjanduse baas

Neil Gaiman - Kõigest jälle maailma lõpp (Suits ja peeglid, 2021)

 

Tagasi Cthulhu teemasse, seekord segatuna Zelazny “Üksildase oktoobriöö” inspiratsiooniga (omamoodi kahju, et ma ei suuda pidada Zelaznyt huvitavaks autoriks). Talbot tuleb Innsmouthi, et maailmalõppu ära hoida - seda peaks siis tekitama ookeanisügavustes olelev olend, mida selle Innsmouthi jüngrid kutsuksid sobival planeetide seisul hävingut külvama. Talbot … ei soovi seda. Ta on libahunt, kes otsib oma surma, aga noh, surm ärgu olgu miski ookeaniõuduse põhjustatu.

Nojah, igati noir jutt, kõik need viskijoomised ja salapärased kaunitarid ja mustvalged kurjamid. Talbotiga jätkab sellele tekstile järgnev proosapoeem (?) “Rannahunt”, kus siis Talbot lahendab Los Angelesi rannaelu segava ookeaniõuduse saladuse.

ulmekirjanduse baas

Roger Zelazny – Varjude Jack (2019)

Kui paar päeva tagasi kõlasin kui kirjastus Fantaasia kinnimakstud reklaamitahvel (iroonilisel kombel oli tegu ühe vähestest juhtudest, kui värske raamat sai ostetud), siis nüüd tuleb … antireklaam. Bipolaarne värk nagu ikka, tegemist on ikkagi loteriiga.

Kui austatud Lauri Lukas avaldas Goodreadsis arvamust, et tegemist on mõttetu juraga, siis niisuguse autoriteedi sirgjooneline maksahaak tekitas kõhklust, et kas tõesti … Jah, tõepoolest. Lauri Lukase jüngrina pean tõdema, et mul puudub soolikas Zelazny ande hindamiseks (jumal hoia, miks küll kunagi vaevasin end Amberi sarja lugemisega?). Et soolikapuuduses veenduda, lugesin käesoleva raamatu kaks korda läbi – kui tavaliselt teistkordne lugemine parandab oluliselt hinnangut tekstile, siis seekord jäi kõik staatiliselt tardunuks.

Minu arusaamist mööda on Zelazny romaan kui konstruktsioon, millel puudub liha. Stseenide jada on justkui vaakumis – tegelane tegutseb justkui teatrilaval ainult temale suunatud prožektorivalguses, jättes tausta igati varju (jajah, irooniline, et peategelase nimeks on Varjude Jack). See on nagu raadioteater väga hea ettekujutlusvõimega inimesele. Zelaznyl õieti puuduvad nö massistseenid – rohkem taustategelasi on vist vaid siis, kui romaani algul Jack kinni võetakse või kui Raevu Kants valmistub mäega põrkumiseks (mitte et nende sündmuste puhul keegi taustal piiksatustki teeks). Romaani teises osas on möödaminnes juttu sellest, et Jack vallutas selle ja tolle, aga tõepoolest, Zelazny minimalismiga harjunult kujutled seda endale ette vaid kui Jacki eraviisilise tormijooksuna ühele või teisele kantsile.

Aga muidugi ei tähenda, et selline lähenemine (mida autor eessõnas nimetab eksperimentaalseks) oleks kuidagi vale viis kirjanduse kirjutamiseks – lihtsalt see Zelazny minimalism jääb minule halvas mõttes ilmetuks, see eeldab lugejalt nagu … väga suurt kaasaelamist ja usku Zelazny andesse. Nii jääb minus valitsema suur segadus, et mis selle raamatuga õieti on – mida ma ei taba, millest ma ilma jään? Eks siin tegelased aegajalt esitavad paatoslikke mõtteid, mis võiks olla igati tähenduslikud, aga selle ilmetu maailma puhul ei hakka see minu jaoks kuidagi tööle.

„Ilmetu“ vist olekski kõige sobivam iseloomustus selle romaani kohta.

ulmekirjanduse baas

Roger Zelazny - "Valguse isand"

Ei, ma ikka ei saa!

See on liiga hea raamat, et mitte sisse kanda, kuigi olen seda lugenud näiteks poolsada korda ja rohkem pole lihtsalt seetõttu, et kui mult juba teine raamat käest "ära laenati", läks 10 aastat aega, enne kui ta uuesti endale hankisin.

Algus oli täiesti arusaamatu. Esimest korda lugedes tundus nii kandiline ja mõistetamatu, et aint nürist järjekindlusest lugesin edasi - ja kui siis teos omaenda jõul lendama hakkas, kui tuli tunne, et ta lendab ja otsib saaki, olin täiesti ette valmistamata. Ning kui siis tekkis veel mulje, et ta ei otsi mitte suvalist saaki, vaid just mind, oli suu lahtikukkumiseni vaimustav ning nauding pressis kõrvust välja.

Põhimõtteliselt on lugu lihtne: maandusid mingid inimesed tähelennul kuskil planeedil, kus ka omad asukad, ning hakkasid seal elama. Et neil olid võtta kehakasvatamistõrred ning masinad, millega isiksus uude kehasse kanti, olid nad üsna surematud, kuid samas tegid nad oma kehades ka lapsi ning need elasid oma elu oma parimal viisil.
Surematud esivanemad ei andud oma kõrgtehnoloogilisi masinaid aga niisama nende laste kasutusse ning põlistasid oma jätkuvat eksistentsi ja suurema vanusega kaasas käivat suuremat tarkust sellega, et kuulutasid end jumalaiks, tarvitades sel eesmärgil hinduismi panteoni. Päris absurdne see polnud, sest ühtlasi arendasid nad endas välja üsna jumalikud Atribuudid ning olidki - jumallikud.

Ja lugu kui selline on sellest, kuidas üks vanadest hakkas teistele vastu ning üritas tuua vabadust ja tehnoloogiat rahvale lähemale.

Aga kuidas see kirja on pandud! Ajahüpped ning vaikselt tekstis, mis on üleni seiklust täis, tekkiv arusaam, mis värk, kes, kus, kelle kirju lehm see nüüd täpselt oli, mis lendas - oo! Ütleme, lugu on hea. Aga kirja pandud imeliselt.
Ikka veel nii väga meeldib. Ikka meeldis, kui viimaks endale kasutatud raamatute poest hingehinna eest taas oma eksemplari ostsin ning üle lugesin.
10 aastat möödas, ent midagi pole muutunud!

Roger Zelazny – Koguja roos (Aphra, 2005)

Zelazny tekstidega pole ma senini suuremat kontakti leidnud, ja nii ka seekordne tõlge paneb õlgu kehitama ning viisakalt ahah ütlema, klassikute värk. Maalased on ekspeditsioonil marslaste juures, kes on üpris hääbuv rass. Ekspeditsioonil on kaasas üks kuulus maalasest luuletaja, kel hea keelteanne ja kes oskab teistest enam marsi keerukat keelt (no eks ta luuletab ka). Ta lubatakse Marsi pühade tekstide juurde – ent selgub, et selleks tuleb osata kõrgmarsi keelt. Nojah, andekas nagu ta on, õpib selle marslaste juures kiiremas korras selgeks. Ja koorub välja, et marslased on üle elanud midagi kosmilise kiirituse sarnast, mis on nad nüüdseks steriliseerinud – ehk siis ootab neid paratamatu hukk (“Mars tuleb täita lastega” - täitumatu unistus). Ent ootamatult ilmneb, et maalasest luuletaja on ühe marslasest tantsija käima peale pannud, või noh – leiva ahju susanud. On võimalik, et Marsi naised ei peagi peagi hääbuma! (Ka üksikutele meestele antakse viljakuslootust.) Aga siiski tuleb eelnevalt mõned vastuolud võita. Ja selleks aitab kaasa maalaste esitletud Koguja raamat, mis tutvustab marslastele neile nii tuttavat masendust ja kaduvikumeeleolu.

Okei, järjekordne segane postitus.

ulmekirjanduse baas

Roger Zelazny – Üksildane oktoobriöö (2001)

“Kui mul polnud oma pead ega oma keha, misasi ma siis üldse olin – siruli seal seente ja haisu keskel, kõrvus kajamas korduvad loitsud? Ettekujutus, see kõik sai olla vaid ettekujutus, eks ole? Ma polnud sellest varem aru saanud ega saanud ka nüüd. Kui rohelised ojad seenteni jõudsid, muutusid need mustaks, tõmbusid krimpsu, vajusid kokku. Meie kujutised peeglis hakkasid virvendama, jäid vaid põhivärvid ja needki hakkasid kokku sulama. Püüdsin ennast vaadata, aga kõik oli udune.” (lk 244)

Kui Kivirähk andis läbilõike ühest tüüpilisest novembrist, siis Zelaznylt saame teada, kuidas kulgeb oktoober (huvitav, millised romaanid samuti kirjutavad detailselt ühe kuu möödumisest?). Tekst on mingis mõtte samast voolusängist Amberi lugudega ehk siis jalutuskäik või lippamine intriigivõimaluste sasipuntras. Zelazny on autor (mitte et see oleks eksperthinnang), kes elab eelkõige jutustamismõnust, ta ei näe just suurt vaeva kontidele liha kasvatamisega – saaks vaid eripärase looga edasi lipata! Ja seepärast meenutab tekst (mulle) mõneti laua-, rolli- või arvutimängu. Omamoodi lõbus on lugeda, kuidas peategelane krants Snuff käib mõtlikult kividele sirtsutamas jms.

“Nii ta rääkis mulle kogu selle loo, kuidas sobival aastal, kui Halloweeni ajal paistab täiskuu, kogunevad teatud inimesed üksildasel oktoobriööl ühte kindlasse kohta, mille tõmmet nad on tundnud, sest sinna on tekkimas värav, mille kaudu Iidsed jumalad võivad pääseda tagasi maale. Mõned kohaletulnutest püüavad värava avanemisele kaasa aidata, mõnede eesmärgiks on aga hoida värav suletuna. Juba ilmatu kaua on võit jäänud sulgejatele, seda vahel küll väga napilt, ning räägitakse ka, et alati ilmub sulgejate poolele sünge mees, poolhull mõrtsukas ja rändur, kes tuleb koos oma koeraga. Mõned arvavad, et ta on Kain ise, määratud märgituna igavesti maal hulkuma, mõned ütlevad, et tal on leping ühega Iidsetest, kes tahab teiste püüdlusi nurjata, täpselt ei tea aga keegi. Ning need inimesed hangivad endale teatud tööriistu ja muid jõuallikaid, kohtuvad ettenähtud kohas ja üritavad oma eesmärki saavutada. Võitjad kõnnivad minema, aga kaotajaid karistavad nende jultumuse eest avamiskatsega seotud kosmilised jõud.” (lk 211)

ulmekirjanduse baas

vihmamehe päevaraamat
need read

Roger Zelazny – Kaose märk (2010)

“Seisin maailma serval ja vaatasin alla, põhjatusse lõhesse, mis oli täis tähti. Mu mägi ei paistnud planeedi pinnaga kokku puutuvat. Vasakul oli siiski sild, mis viis tumeda, tähti varjava siluetini – see võis olla teine hõljuv mägi. Jalutasin lähemale ja astusin rippsillale. Igasugused atmosfääri, gravitatsiooni ja temperatuuriga seotud probleemid ei lugenud siin midagi, sest teatud mõttes lõin ma edasi minnes ise maailma. Kõndisin sillale, mingil hetkel oli nurk täpselt õige ja korraks paistis teisel pool tumedat siluetti järgmine, teistsugusesse pimedusse viiv sild.” (lk 24)

Järjekordseks uueks tegelaseks on printsess Coral, kes tuleb ja kaob. Kuhu, saab vist teada üheksandas raamatus. Ja eks siis selgub, kes on Mask. Mitte ei mäleta, kas varasemad Amberi raamatud koosnevad samuti nii paljudest küsimustest ja oletustest, igatahes on neid palju (mis samas teeb lugemise päris tempokaks). Kui kõik üheksa raamatut ilmunud, peaks selle seeria uuesti läbi lugema, või no vähemalt 4 viimast, mis on üks paras segapudru.

ulmekirjanduse baas

Roger Zelazny – Amberi veri (2010)

Et kaanekujundus ei anna rahu, siis selle raamatu puhul tuleks märkida, et igati normaalne.
Hea, et teksti algul meeldetuletus eelmisest raamatust, kõik puha unustatud.
Nähes, kui tihedalt on seosed eelmise üllitisega, tekib paratamatult küsimus, et miks küll autor ei viitsinud neid kahte õhukest romaani koos ilmutada (hea küll, vaja raha teenida jne).
Zelazny tekstis on üldiselt elav dialoog, aga samas aktsioon mõjub lugemisel roiutavalt.
Klassikalises mõttes pole tegemist romaaniga, vaid jutustusega või suisa järjejutuga, pole just erilist sügavuti minekut.
Võibolla mäletan valesti, aga siin raamatus on Merlini sisemõtlus kuidagi lobedam või kalambuuritsevam, ikka püüdlik killuviskamine ja nii.
Igal juhul, päris psühhedeelne lõpp. Amberiverelisi muudkui tilgub juurde, loodetavasti lõppeb kõik verepulmaga.

baas

Roger Zelazny – Hukatuse kaardid (2009)

Raamat, mille kätte võtmiseks pidi eelnevalt kiirkorras 5 teost läbi lugema (ehk siis Amberi esimese pentaloogia) – aga mis teha, pakkus huvi seniveerimata “Sündmuste horisondi” väljaanne. Kui nüüd õieti mõistan, siis sarja tulevastest trükistest moodustaks umbes kolmandiku Asimovi ja Zelazny eestindused? Pole just paljutõotav.

Et siis nüüd rõhk Amberi printside järglastel. Frakir on uuem täiendus (mingi Kaose värk?), omamoodi sarnasus vabade vangide jalavõruga. Nüüd, kui pea igaüks kaarte sepistab, on kadunud elitaarsus, järel vaid lahja kangelaslikkus ja igapäevasus. Olen halb lugeja – nii kui Zelaznyl jääb peategelane üksipäi askeldama, muutub tekst igavaks, kuigi jah, just sel ajal peaksid toimuma kõik need müstilised sündmused ja saatuse keerdkäigud jne. Aga no ei hakka mulle tööle, on üks nüri nühkimislugemine. Raamat lõppeb igati poolikult (isegi võrreldes Amberi esimese seeriaga), pole lahendusi ja vaid rohkem mõistatusi. Kui muidu fantasy eestindustel on pigem probleemiks raamatute pooleks raiumine, siis nüüd justkui sooviks, et järgmine raamat olnud samade kaante vahel, et muidu säändsed õhukesed kõvakaanelised. Seda on muidugi absurd oodata.

baas

Roger Zelazny – Kaose kojad (2002)

Corwini tuikumine Kaosesse... meenutab pisut... Mordorisse ja Turmamäele kobimist... Kergelt psühhedeelne trip... ainult et igavavõitu... Sohu vajunud hiiglase pea (lk 81-82) on müüdiraamatu taustal...üks muhe nähtus... Dialoogiaustajana kummitab probleem... et dialooge on vähe... ja rõhk eelkõige Corwini elamustel... ent Zelazny pole mulle just veenev... psühholoogilise sügavuse poolest... Nii vähe uusi intriige... Oeh... viies raamat... see lõppeb ikka pateetiliselt... autor valas arvatavasti... kirjutades pisaraid... Senise lugemuse põhjal... ei saa end pidada Zelazny austajaks... aga edaspidigi...võiks ehk... hmm... nojah... ahjaa... läks juba meelest... tahtsin öelda et... midagi... ütle midagi... mida... aa... selle raamatu kohta või... ei... ahjaa... et võib... edaspidigi Zelaznyt lugeda... või nii... ununes midagi... migreen... raisk...

“Ent siiski oli see nauditav hetk ning einestades kadus mu võõrastus. Ta oli täiuslik kaaslane, naerdes kõigi mu naljade peale ja ärgitades mind endast rääkima. Suurema osa ajast vaatas ta mulle otsa ning iga kord, kui me teineteisele midagi ulatasime, puutusid meie sõrmed kokku. Kui ta püüdis mind kuidagi lõksu meelitada, siis tegi ta seda igatahes väga meeldival moel.” (lk 71)

baas...