Xueting Christine Ni - Sinopticon. A Celebration of Chinese Science Fiction (2021)

 

Kolmas hiina nüüdisulme antoloogia (varem koostanud siis Ken Liu: “Invisible Planets” ja “Broken Stars”), mida olen lugenud - siinne valik on küll tekstid, mis on esmakordselt inglise keelde tõlgitud. Ja tegu pole Liu-järgse põhjakaapega, see on kindlasti üle keskmise tõlkeantoloogia, kus pole ühtki teksti, mis paneks hambaid valutama (ei ühtegi kolme, samas ei ühtegi seitset kah). Võrdluseks lugude keskmised hinded: “Invisible Planets” 5,1, “Broken Stars” 5,4 ja “Sinopticon” 5,4.

Kõigis kolmes antoloogias on kolm ühist autorit: Tang Fei, Ma Boyong ja Hao Jingfang. Valiku poolest sarnaneb käesolev raamat rohkem “Broken Stars” valikuga: mõlemas on märgatavalt rohkem autoreid kui Liu esimeses antoloogias “Invisible Planets”, ning peale eelnimetatute on neis kahes teoses veel viis ühist autorit (Gu Shi, Han Song, Anna Wu, Bao Shu, Regina Kanyu Wang). Seega on siin on viis nö tundmatut autorit, keda pole kummaski Liu valikus (Nian Yu, Wang Jinkang, Zhao Haihong, A Que, Jiang Bo).

Siia pole kaasatud mitmeid kõige tuntumaid tõlkeautoreid (Xia Jia on küll kirjutanud eessõna), tekstid on viimasest kolmest kümnendist, kusjuures üheksakümnendate kaks teksti pole üldsegi keskpärased. Võrdluseks, Liu tõlgetest varaseim pärineb 2004. aastast, enamus pigem 2010. aastatest, seda eriti “Broken Stars” puhul, mis puhul seda võiks pidada nö kõige kaasaegsemaks neist kolmest antoloogiast. (Järgmisel kevadel peaks Tor avaldama veidi teistsuguse rõhuasetusega hiina ulme antoloogia; käesolevast antoloogiast oleks seal esindatud neli autorit).

Kui teha julgeid üldistusi nii väikese valiku pealt, siis ajaliselt tundub, et varasem angloameerika-mõjuline tekstiloome läheb aja möödudes üha omakultuurilisemaks, kasvõi juba nimede kasutus läheb vabamaks ja tõlkija reaalused viited või iga teksti järelsõna annab huvitavaid viiteid.

Tõlkija järelsõnad iga loo järel ongi pigem huvitav lisamaterjal, sest noh, tegelikult võib lugeja vastavalt oma kogemustele midagi muud välja lugeda kui seal pakutud tõlgendused. Mis on vaid hea.

Ega see hiina buum saa kaua kesta, aga noh, ei oska veel öelda, mis võiks asemele tulla. Üks pooleliolev India poolsaare antoloogia pole just vaimustust äratav; Aafrika ja selle diasporaa tekstide puhul ikka see küsimus, et kui palju see eristub angloameerika toodangust; ah, Lõuna-Ameerika ...

Gu Shi: The Last Save 5/10

Han Song: Tombs of the Universe 5/10

Hao Jingfang: Quankun and Alex 5/10

Nian Yu: Cat’s Chance in Hell 6/10

Wang Jinkang: The Return of Adam 6/10

Zhao Haihong: Rendezvous: 1937 5/10

Tang Fei: The Heart of the Museum 5/10

Ma Boyong: The Great Migration 6/10

Anna Wu: Meisje met de Parel 4/10

A Que: Flower of the Other Shore 6/10

Bao Shu: The Absolution Experiment 5/10

Regina Kanyu Wang: The Tide of Moon City 6/10

Jiang Bo: Starship: Library 6/10

Jiang Bo - Starship: Library (Sinopticon, 2021)

 

Antoloogia viimane lugu on omamoodi ood inimeseks olemisele - selleks tuleb olla õppimisvõimeline, mitte siis tugineda kogemusteta saadud teadmistele. Muidugi, et tekst paigutub kuhugi üüratusse kaugtulevikku, siis inimese mõiste kui selline on muidugi vägagi hägune.

Ehk siis tehisintellekt on ehitanud kosmoselaeva, mis ongi raamatukogu koos reaalsete raamatutega. See on avatud kõigile ja neile sobivatel tingimustel (kui see muidugi teisi külastajaid ei sega). Ainult et, aastatuhandete jooksul külastajaid suurt pole, nii paar tükki või nii. Ja kui viimaks meie süsteemi Päike on otsi andmas, siis õnnestub raamatukoguhoidjal välja kaubelda, et ta laev-raamatukogu transporditakse Teise Maa juurde … kus mõne aja pärast selle orbiidil tolknemine muutub kohalikele tülikaks. Raamatukoguhoidja kaupleb välja, et lahkub sealt siis, kui Teise Maa teadmised antakse talle raamatuina kaasa. Ja nii algab selle laeva (õigemini küll nüüd mõnda aega juba väike laevastik raamatukogusid) reis mööda Linnuteed, nii kaua kuni tähed välja surevad. Või kuni inimsool tekib uuesti vajadus raamatukogu kasutamiseks. Miljonite ja miljonite aastate pärast see tekibki, ainult et … mida teha?

Iseenesest kõlab nagu mingi juustune ood teadmistele ja õppimise kogemusele, aga samas on see kirja pandud kuidagi tõsiselt südantsoojendavalt, või noh, lootustandvalt. Ja noh, kui ma muidu ei hinda just selliseid megahüpersuperajastute läbimist (omamoodi rajaniemitamine, eksole), siis … noh, juba need kokkupuuted teiste kosmosetsivilisatsioonidega panevad nende miljonite aastate mõõtkava kuidagi tööle (või miljardid, kui arvestada, et üsna loo alguses läheb siinne Päike bersergiks kätte). Huvitav näha, kas tekst jõuab mõnda aasta parimate antoloogiasse või mitte.