Pärnu kirjastus Hea Tegu hakkab muutuma omal moel kaubamärgiks, umbes nagu on olnud Kentaur või Tormikiri, avaldades järjepanu laiemale üldsusele vähetuntud autorite töid. Ei saa öelda, et need kirjastused alati just parimat võimalikku kirjandust avaldaks, aga oma veidramate raamatutega avardavad kindlasti eesti kirjanduse välja ning on maiuspalaks neile, kes vahel hindavad outsiderkirjanduse pakutavaid mittestandardseid hetki.
Einasto proosakogu reklaamitakse kui erootikakirjandust neile, kes oskavad ridade vahelt lugeda. Minul see oskus puudub, küllap raskendab teksti nautimist seegi, et tölbi mehena ei reageeri suurt vastassoo tundemaailma finessidele. Lugude kangelanna kogeb mitmeid magusvalusaid õnne- ja loobumishetki Eestis ja lõunamaades, inimliku läheduse palangud on kuumad, aga jäävad üürikeseks - aga eks vahel öeldakse, et elus on parem armastada ja pettuda kui niisama rahulikult sadama poole tüürida. Igal juhul, autori lugude kangelanna pole mingi müürililleke, õnnetundele on ta ikka avatud ja muidu iseseisev naine, kes ei ela vaid pangalaenu või laste nimel, ta oskab elu nautida omal moel.
Raamatu valmistamisega on seotud nii küljendaja kui mitmed kujundusse panustajad, ehk võinuks autor ka mõne sellise inimesega koostööd teha, kes oleks võinud mõned kobavad tekstikohad natuke kohevamaks muuta. Aga muidugi, see on iga autori enda asi, milline ta väljendus peaks raamatus ta enda arvates olema (oeh, samalaadset juttu kirjutasin Einasto eelmise raamatu puhul)..
Igal juhul, selliste tekstide avaldamine pole vast ühelegi autorile lihtne.
