Jonathan Strahan - The Book of Witches (2023)

 

Eks tegelikult on sel teemal Strahan varemgi koostanud antoloogia: “Under My Hat” (2012), tõsi küll, see oli pigem YA kogumik (üks ühine autor: Garth Nix). Strahani järgmine antoloogia on kosmoseooperi teemaline, mille puhul on varem koos Gardner Dozois’ga välja antud “The New Space Opera” (2007) ja “The New Space Opera 2” (2009).

Antoloogias on proosatekste 26 autorilt, neist 9 puhul oli minul esmatutvus autori käekirjaga (neist siis 2 on sellised autorid, kellest polnud varem midagi kuulnudki). Strahanile omaselt on tegu eelkõige igati respekteeritud ja viimasel ajal silmapaistvate autoritega - mis muidugi ei garanteeri lugemismõnu või nii. Esindatud on 17 naisautorit (lisaks veel kaks luulet avaldanut) ja 9 meesautorit. Eks siin ole ka mitmeid LGBT teemalisi tekste, aga mitte just märgatavalt; pigem ehk BIPOC mõju. 

Strahani eelmisest sellelaadsest antoloogiast “The Book of Dragons” (2020) on siin kolm ühist autorit: Garth Nix, Kelly Robson ja Ken Liu. Mõttes olen seda ja praegust antoloogiat pidanud olevat samas sarjas Gardner Dozois viimaste originaalantoloogiatega “The Book of Swords” (2017; ühised autorid Garth Nix ja Ken Liu) ning “The Book of Magic” (2018, ühine autor: muidugi Garth Nix, kes siis ainsana esindatud kõigis neljas antoloogias). Käesoleva antoloogia lugude keskmine on 4,8, eks otseselt tipptekstiks võiks pidada Ken Liu lugu. Võrdluseks: “The Book of Dragons” 5,2; “The Book of Magic” 4,6, “The Book of Swords” 5,3 - eks enamvähem nii need antoloogiad mälu järgi reastukski; kumbki maagiateemaline jääb nõrgemaks kui vähe sõjakama teemaga antoloogia.

Nagu eelmise antoloogia puhul, nii ka siin pole tegemist puhtalt fantaasiatekstidega - mõnigi neist mahutub kuhugi teadusliku fantastika skaalasse. Ja eks fantaasiagi on mõnelgi puhul pigem tumefantaasia või koguni õuduse kanti. Traditsiooniline fantaasia on siin rohkem haruldus - aga kui sellist ka esineb, siis on see antoloogia kontekstis pigem üle keskmise lugemiselamus.

5/10 “What I Remember of Oresha Moon Dragon Devshrata”, P. Djèli Clark

5/10 “Catechism for Those Who Would Find Witches”, Kathleen Jennings

6/10 “The Luck Thief”, Tade Thompson 

7/10 “Good Spells”, Ken Liu 

4/10 “The Liar”, Darcie Little Badger 

4/10 “The Witch Is Not the Monster”, Alaya Dawn Johnson 

5/10 “Met Swallow”, Cassandra Khaw 

5/10 “The Nine Jars of Nukulu”, Tobi Ogundiran 

5/10 “In a Cabin, In a Wood”, Kelly Robson 

4/10 “What Dreams May Come”, C. L. Clark 

5/10 “As Wayward Sisters, Hand in Hand”, Indrapramit Das 

5/10 “Orphanage of the Last Breath”, Saad Z. Hossain

5/10 “The Unexpected Excursion of the Murder Mystery Writing Witches”, Garth Nix 

6/10 “So Spake the Mirrorwitch”, Premee Mohamed 

5/10 “Just a Nudge”, Maureen McHugh 

6/10 “Her Ravenous Waters”, Andrea Stewart

4/10 “Déjà Vue”, Tochi Onyebuchi

5/10 “Through the Woods, Due West”, Angela Slatter 

4/10 “Nameless Here for Evermore”, Fonda Lee 

3/10 “Mask of the Nautilus”, Sheree Renée Thomas 

6/10 “Night Riding”, Usman T. Malik 

5/10 “Witchfires”, E. Lily Yu

5/10 “The Academy of Oracular Magic”, Miyuki Jane Pinckard 

5/10 “The Cost of Doing Business”, Emily Y. Teng 

6/10 “John Hollowback and the Witch”, Amal El-Mohtar

Ann Leckie - The Sad History of the Tearless Onion (Lake of Souls, 2024)

 

Kaheleheküljeline jutt sellest … millele viitab loo pealkiri. Üks mees armastab sibulat süüa, kuid ei sallinud selle lõikumisele järgnevat füüsilist reaktsiooni. Aastate möödudes õnnestub tal viimaks aretada sibul, mis ei pane pisaranäärmeid nõrguma. Peale seda saab temast rikas mees.

Kuni üks kohalik preester avastas, et rahva seas ärganud religioossusel polegi niivõrd kristlikke väärtusi, vaid see on hoopis selle uue sibula kõrvalmõju. Inimkonna reageering sellisele jumalateotamisele on muidugi märkimisväärne ja jabur.

Mingil moel ehk vägagi ameerikalik lugu (nagu ka “Bury the Dead”), mis õieti ei jõua kogu oma draamas minusuguse usukauge inimese meeltesse. Aga noh, lühilühilugude lugemine on alati mõnus.

Heinrich Weinberg - Lahke mehe tasu (Mitmekihilisem, 2024)

 

See Eesti aineline fantaasia on päris lahe - tegu pole küll kirjandusliku pärliga, aga midagi sellist võiks moodustada küll terve sarja (või noh, ühismaailm). Seekord siis peategelaseks eelmisest loost tuttav Markus Karma, kes siis peab Telliskivi linnakus trendikat söögikohta. 

Seal hakkab käima üks kodutu mees, kes maksab söögi-joogi eest, istub mõnda aega ja kaob siis. Karma hakkab uurima ta tausta, selgub, et Tallinnas on pikka aega ringi liikunud Lahke Tomi nimeline noormees, kes täitvat kolm soovi - nagu ka olevat olnud selle kodutu puhul. Kuid soovidega tuleb olla ettevaatlik, sest Lahke Tom võib neid täita … vastavalt isikule (tahad pappi? Noh, maja ette hakkavad ilmuma papikoormad jms). Kas siis kodutu tahtiski olla selline? Või mis juhtus? Karma uurib edasi ning viimaks jõuab selle Lahke Tomini.

See tekst muidugi karjub järje järele - kes või mis see Lahke Tom tegelikult on ja mis saab tema tehtust (ja “võimusõrmusest”) edaspidi. Nagu öeldud, see maailm oleks küll väärt laiendamist, aga kas see köidaks ka laiemat publikut, ei oska küll öelda.

ulmekirjanduse baas

Ann Leckie - Bury the Dead (Lake of Souls, 2024)

 

Tumefantaasia või isegi musta huumori kanti lugu, kus perekond koguneb ema juurde tänupühade lõunasöögiks. Ühtlasi tuuakse kohale kümme kuud tagasi surnud vanaisa, mis olevat surnuaial nii rahutu ja jälle ronis hauast välja. Vanaisa oligi omamoodi isa eest Gretcheni poegadele ning vanaisata tundub täiskasvanud ja pered loonud poegadele nii imelik.

Lõunasööki korraldav Gretchen päris nii ei tunne. Pealegi, ta on tüdinud neist tänupühade piduroogade valmistamisest, seekord ta ostis valmistoidu (poegade nördimuseks), mille pidi panema vaid ahju soojendama. Ja et surnu lauda istuma pandaks … see on ka emale vastumeelt. Ja kas seniseid traditsioone ikka peab jätkama. Igal juhul, surnud jäägu edaspidi kalmistule.

Lugu saab õige kiirelt kiiksu sisse, kui üks poegadest toimetabki uksest sisse laguneva laiba. Mitte et keegi seda kuidagi imeks paneks, Gretcheni puhul on pigem tegu vabanemisega sellisest minevikust, võimalust oma elu elada nii nagu naine ise tahab - ja seda kasvõi seniseid peretraditsioone lõhkudes. Tema poegade lapsed mõistavad teda rohkem kui nende vanemate põlvkond.

Heinrich Weinberg - Karma võlg (Mitmekihilisem, 2024)

 

Kui algselt imestasin, et Weinberg on kirjutanud fantaasiakirjandust, siis tegelikult olen midagi sarnast ka varem lugenud (“Vabavalla kaotamine”). Igal juhul, omamoodi huvitav alternatiivmaailm kõiksugu tuntud fantaasiaolenditega (haldjad, päkapikud, härjapõlvlased, trollid jne - kuigi “eldar” kõlab võõralt (või noh, tolkienlikult)) seotuna orgaaniliselt nö kaasaegse Eestiga. Ja noh, kui maailmasõda, siis ikka sõda haldjate ja inimeste vahel.

Peategelane on kirikuõpetajana töötav eldar (haldja ja trolli järglane) Märt Pihelgas, kelle peamine tegevusala on küll likvideerija ehk siis kõiksugu tüütute paranähtuste (kodukäijad jms) … likvideerimine. Ühel järjekordsel väljakutsel satubki ta kokku kodukäijaga, millelt kuuleb intrigeerivat lugu karmavõlast, mis puudutab selle juhtumi väljakutsuja suguvõsa. Pihelgasel hakkab kahju selle pere väiksest tütrest, kes peaks veel seitsmenda põlvkonna esindajana kandma seda needust.

Selle jälgi otsides satub ta arhiivis ühe veidra kohtuotsuseni 1884. aastast, kus süüdimõistetule Markus Karmale määrati 130 aastat vanglakaristust. Karistus ise on juba veider (seda siis poliitilisse ühingusse kuulumise ja hobuvarguse eest), aga lisaks siis kaovad peale maailmasõda vangladokumentatsioonist igasugused jäljed … kuigi midagi nagu oleks. Lõpptulemuseks on siis igati pauku ja möllu.

Loo plussiks on loodud maailm ja kõik need alternatiivsed tõlgendused ajaloosündmustest (haldjad kui baltisakslased, maailmasõda jms). Ja no eksole, lõbusalt jabur on need haldjate ja päkapike ja teiste eluvormide eksisteerimine koos inimestega. Teksti lõpplahendus ei paku ehk täit rahuldust, tundub vast kuidagi lihtne.

ulmekirjanduse baas

Bora Ćosić - Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni (2024)

 

Selle aasta vast seni parim lugemiselamus ehk lugu ühe Belgradi pere üsna ekstsentrilisest elust ajast enne Teist maailmasõda kuni sõjajärgsete aastateni. Pere koosneb pojast (kes on jutustajaks), ta vähe hullumeelsest emast ja joodikust isast, naistekütt onu ja kaks, ee, vanatüdrukust tädi ning siis vanaisa. Kõik muudkui vadistavad ja karjuvad ning nende külalised ja naabrid.

Nii ongi teose algus pea 2-3 lauselised karjatused, mis järgnevad ja järgnevad üksteise rodus. Ja kui peategelane vähe vanemaks saab, muutuvad ka need loosungid pikemaks, kuni viimaks on need pea lõigupikkused ülestähendused. Ja mida iganes need ka ei tulista, olmejamadest päevapoliitikani, ja ikka muidugi eksalteeritud hüüatustena: Balkani temperament segatud mõningase hullumeelsusega; omamoodi hullem kui Kusturica üheksakümnendate filmid. Ja kõik see toimub ühes korteris; raamatu lõpus on see ühispere viimaks kokku surutud ühte tuppa … aga ikka, ee, rõõmsalt vadistades.

Sest tegelikult keeravad kohalikud olud nende ümber üha süngemaks - saksa okupatsioon, sellele järgnev Tito valitsemine, ka minategelane hakkab organite soovil üles kirjutama kahtlasi nähtusi, muuhulgas ka oma parima sõbra kohta. Aga kuidagi nad pääsevad repressioonidest, nende argine ogarus lihtsalt ei anna muud kui meelelahutust organitele (aga naabrid, nendele nad käivad põhjalikult närvidele) - aga eks nad peavad loobuma oma kuuetoalisest korterist ja viimaks on nad kokku surutud seal ühes toas. Ja võibolla on neid ümbritsev maailma hullemgi veel kui nende igapäevane köögi- ja toateater (no igatahes selle tõdemusega lõpeb lühiromaan).

Lugedes on pidevalt tunne, nagu viibiks mõnel jabural karnevalil, kus pidevalt midagi toimub (või noh, oledki kogu aeg laviini all), lähedalt (kuid kõrvalt) vaadates oleks justkui jube naljakas või lõbus, aga samas kui karnevalist natuke laiemalt vaadata, hakkab õudne. Muidugi on hämmastav, et kui romaan viimaks omakirjastuslikult ilmus, võitis see 1969. aastal parima romaani auhinna … Päris uskumatu.

“Kui saabusid meie seltsimehed, delegaadid, üliõpilased ja Voja Bloša, minu kõige parem sõber, siis hakkasime endile vastu rinda taguma ja rääkima asju, millest meil varem polnud eriti aimugi olnud. Kõik see, mida me deklareerisime, oli arusaamatu, aga käis peamiselt maailmarevolutsiooni kohta ja meie rolli kohta selles. Vanaisa võttis silindri peast ja teatas: “Ma avan oma ukse varastele, las tassivad laiali kõik, mis on siin kodus igavust ja muid halvu isikuomadusi põhjustanud!” Ema ütles: “Mina trambin mutta kõik lilled ja kitkun üles kogu muru, sest need on tarbetud ja tulevastes oludes otseselt kahjulikud!” Isa kinnitas: “Kui vaja, siis kõnnin kätel!”, aga komistas mingite toolide otsa ja kukkus põrandale, alkoholi tagajärjel. Ema läks julgeks ja kisas: “Ma lähen alasti tänavale, et kõik selles tusases ja rõõmutus elus tagasi teha!” Tädid võtsid teineteisel kätest kinni ja laususid: “Meie kutsume sõdurid oma vooditesse, olgu või ajamata habemetega, ka need, kes ei sarnane üldse kuulsate filmikangelastega!” Vanaisa hüüdis: “Me lähme kõik hulluks ja see päästab meid!” Ema lisas: “Ma olengi juba hull ja selle üle nii õnnelik nagu mingis romaanis!” Onu riietas end Ameerika miljonäriks, kes kukkus hiljem mutta. Siis teatas: “Hulluksminek on üleminek alamalt astmelt kõrgemale!” Isa võttis asja kokku: “Kõik hullud on meie vennad, see on selge!” Kõike seda kuulutasime me suures lärmis, mida saatsid minu lõõtspill ja Voja Bloša katkematud hüüded: “Just nii!” Vanaisa ütles talle: “Kes sinult midagi küsis!”, aga Vaculič nõudis: “Andku aga minna!” Proua Darosava tahtis ka midagi kuulutada, tõmbas endal seeliku üle pea ja proovis järjekindlalt osutada mingile kohale oma kehal, vanaisa ähvardas teda: “Sina ole kuss!” Mina sain sellest nii aru, et see etendus on täielikult ainult meie oma, meie pere oma, aga kõik seltsimehed ja ka delegaadid ja tavalised sõdurid peavad suu pidama ja kuulama. Onu ronis toolile ja röögatas: “See on mõistuse ja inimaju kõigi positiivsete avastuste võidupäev pimeduse ja allilma üle!” Vanaisa kummardas ja ütles: “Ma situn keset tuba ja panen siis majale tule otsa!” Isal oli keel sõlmes, aga ta ütles siiski: “Minust saab kuningas ja ma kaanin end täis nagu siga!” Voja Blošaal õnnestus lõpuks hüüda: “Mina haaran esimesel ettejuhtuval naisel tissist, et näha, mis tunne see on!” Vanaisa vastas talle kohe: “Marss minema!” Tädid kuulutasid: “Me lähme arust ära, aga hiljem kirjutame memuaarid!” Onu teatas: “Me saame kõik viimseni hukka, aga meil pole sellest üldsegi kahju!” Vanaisa kuulutas: “Meist saavad kerjused ja ma naudin seda!” Ema tunnistas: “Ma hakkan hoorama ja kogu oma teenistuse annan vaeslastele kasvatamiseks, see on minu ammune unistus!” Vanaisa võttis asja kokku: “Meist saab kõige kuulsam perekond terves inimkonnas, mis on niikuinii omadega hukas!” Lõpuks ütles ema, aga see käis tema enda kohta: “Mul hakkab pea jälle valutama ja see kestab kolm päeva!”” (lk 48-49)

Ann Leckie - Another Word for World (Lake of Souls, 2024)

 

Selles tekstis oleks justkui midagi Ursula le Guini vaimus (jajah, see pealkiri). Et siis lugu sellest, kus kaks erinevate kolonistide ühenduste juhtivat liiget avastavad end õhusõiduki vrakis kuskil kõnnumaal, kuna neid transportinud õhusõiduk on kellegi poolt alla tulistatud. Ja mis veel hullem - paistab, et seade, mis nende keele teineteise jaoks ümber tõlgib, tegeleb õige kahtlase tõlgendamisega (aga seejärel kaob ka selle kasutamise võimalus). Ning sada aastat tagasi, just selle kõneseade abil sõlmiti kolonistide vahel rahuleping, mis on takkajärgi tekitanud paksu verd - sest üks pool arvab, et see töötab teise kasuks.

Igal juhul, keegi peab paremaks seal planeedil asju hullemaks ajada ja kahjuks nende elude arvelt. Siiski õnnestub neil võimukandjatel jõuda ühe piiriasulani, kus neid võetakse vastu mitte just kõige sõbralikumalt.

Küsimus siis mõistmisest ja liialt toetumisest tehnikale - kui kogu suhtlus käibki vaid kõneseade abil ning keegi ei vaevu teist keelt õppima, siis noh … olgem tegelikult paranoilised. Tekstis on tegu matriarhaadiga, seda mõlemas ühiskonnas; selgusetuks jäi ses suhtes kolmanda osapoole vastav töökorraldus.

Michael Swanwick - Legions in Time (The Dog Said Bow-Wow, 2007)

 

Ajarännulugu, mis mõnel hetkel tundub nagu oleks mõjutatud “Matrixi” filmist (jajah, küllap on süüdi see, et hiljuti sai loetud Neil Gaimani “Goliathi”).

Niisiis, 1936. aastal on lesest proua sattunud ühele veidrale tööotsale. Ta peab üksi tühjas toas valvama ust - ja kui midagi peaks juhtuma, tuleks tal vajutada häirekella. Muidugi pole aasta jooksul midagi juhtunud, ainult paar korda on ta tööandja kohale ilmunud ja naise sealt 40 minutiks ära saatnud. Ja viimasel korral nii ebaviisakalt, et Elliel on tekkinud trots - viimaks tahab ta ise selle ukse avada, võtmega, mis on tööl olemas. Mida ta teebki.

Ja suureks üllatuseks satub veidrasse tulevikku, kus inimesed on justkui masinlikult käituvad orjad (ja mis keeles nad üldse räägivad?). Seal satub ta juhuslikult kokku paanikas ja püstihädas noore naisega - tema on 2004. aastast. Leskproua võtab ta oma juhtimise alla ning nad vangistatakse. Aga edaspidi avanevad uksed tuleviku saladuste kohta …

Igati hoogne lugu ja kõiksugu intriigidega, aga samas kuidagi … keerukusest hoolimata lihtsameelne. Ajarännuteema pole just asi, mida huviga raamatutest otsiks, seega võib siin taustal olla paljugi muud kui “Matrixi” film. Leskproua valik peategelaseks on muidugi vahva valik.

Ann Leckie - The Endangered Camp (Lake of Souls, 2024)

 

Mis oleks kui Maal oleksid domineerivaks intelligentseks liigiks erinevad putukad? Ja kui putukad oleks niisamuti püüelnud uute maailmade poole? Igal juhul, tekst siis sellest, kuidas üks putukreisijatega täidetud kosmoselaev on startinud Marsi poole, et seda asustada. Varem on nad Kuule jõudnud, kuid nende üllatuseks seal polnud õhku. Kosmoselennu start oli ränk ja nõnda kaotati mõnedki kaaslased, aga nüüd on nad teel. Kuid …

Kuid siis nad märkavad Maal plahvatust. Tehnikud väidavad viimaks, et selle võis põhjustada vaid taevakeha kukkumine Maale. Ja et … asjad on halvad, kokkupõrke tagajärjel tõusev tuhapilv katab peagi kogu Maa ja selle lahtumine võtab kaua aega (ja kui sellele veel lisandub plahvatuse tagajärjel põlengud …). Ekspeditsiooni juht tahab nüüd Marsi asemel Maale naasta. Loo minajutustaja tahab aga jätkata reisi (no kui nad olekski ainsad ellujääjad). Aga selleks peaks ta juhi tapma ning ise hakkama juhiks. Midagi pole teha …

Ent äkki see komeeditabamus markeerib hoopiski sauruste aja lõppu ja noh, koos sellega putukate tsivilisatsiooni kadumise põhjus? Sest eks tekstis on juttu mitmetest saurustest ja eks see ajastu kestis sadu miljoneid aastaid (niisiis paleontoloogiline ulme?). Igal juhul, päris lahe kirjeldus, milline võiks olla putukate inimestele mõistetav ühiskond. Vähe teistsugune. Ja see finaal, eksole.

Martha Wells - Allumatuse protokoll (2024)

Tegemist siis taaslugemisega, ja eks tuleb tunnistada, et tõlgitud variant on mõnusam kogemus kui originaali lugemine - selle kogemise järel mäletan vähe sumbunud tunnet. Aga nüüd, hea paaripäevane lugemine. Loodetavasti jätkub Fantaasial selle sarja vahendamine (Goodreadsist nähtub, et seal ilmus äsja samuti kolmas osa).

Aga jah, sisust on keeruline uuesti rääkida; eks siin jälle Mõrvarbot peab end positsioneerima inimeste suhtes - eriti peale kokkupuudet bot Mikiga, mil on inimestega eriline lähedane suhe, ta on midagi enamat kui lemmiklooma staatuses ese. Ja noh, mida õieti ajab taga see korporatsioon GrayCris, asi hakkab juba Neal Asheri maailma eellooks muutuma.

“Kes oleks võinud arvata, et südametul tapamasinal on nii palju moraalseid dilemmasid.

Jah, see oli sarkasm.” (lk 60)

ulmekirjanduse baas

Ann Leckie - Hesperia and Glory (Lake of Souls, 2024)

 

Lugu, mis võinuks omal ajal ilmuda “Old Mars” antoloogias, aga noh, algselt ilmus varem. Tegemist siis ühe mehe seletuskirjaga, kuidas tema maja keldris kadus John Atkins.

Jutustaja on tervisehädadega sõjaveteran, kellel aegajalt käivad külalised, muuhulgas tuuakse ta juurde John Atkins. Kes pole just suurem asi külaline, ta ei taha suhelda majaperemehega ja on üleüldse igati apaatne. Tema saatja räägib veteranile, et Atkinsi perekonna arvates pole ta vaimselt just kõige paremas seisus. Ühel unetul ööl aga kohtuvad Atkins ja majaperemees ning külaline räägib oma loo.

Nimelt on ta prints Marsi ühest riigist ja sealse võimuvõitluse käigus on ta põgenenud ühte “ajakapslisse”, mis võimaldas tal aastaks pääseda oma tagaajajate käest. Kuid ajakapsel on nüüd avanemas ja ta saab naasta Marsile … ning uks selleks asub majaperemehe keldris - selleks olevat kaev. Ja sinna ta suundubki. Kuid majas pole mingit kaevu, väidab minajutustaja.

Kuidagi vanamoodsalt jutustatud, pigem fantaasia- kui ulmelugu, või noh - müsteerium. Stiilne, aga veidi igav.

Michael Swanwick - The Skysailor's Tale (The Dog Said Bow-Wow, 2007)

 

Lugu mehest, kes sündis Philadelphias ja seikles Briti õhupalliarmaadaga mööda Ameerika kontinenti. Leidis sellest õhupallimoodustiselt endale naise (kes oli küll osalemiseks meheks maskeerunud) ja viimaks perekonnagi.

Teksti on keeruline kokku võtta, sest Swanwick on siin kõvasti pingutanud, et luua kunstilist väärtust. Või noh, üldse teha fantastilisust. Aurupungist lähtuvalt on tegu alternatiivajalooga, lisaks viited võimalikele maailmadele ja no üldse jäi minu jaoks palju hämaraks (mis teema oli õieti isaga, eksole). Kokku sai sellest võrdlemisi tüütu lugemiskogemus - mis teistkordsel lugemisel kindlasti leeveneks arusaadavamaks, aga ajast on kahju.

Ann Leckie - Footprints (Lake of Souls, 2024)

Lühike kaheleheküljeline tekst hädamaandumise teinud Cooperist, kes on kokku sattunud ühe veidra tüdruku ja tema … lemmikloomaga? Mänguasjaga? Tüdruk pole arvatavalt inimene ja see tema kaaslane … jumal teab mis pahatahtlik õudus. Igal juhul, võimalik tüdruk justkui juhib Cooperit tagasi inimeste juurde (mees pole küll selles kindel) ja see kaaslane eelistaks meest nahka pista (aga siin lõppeb jutt ära).

Eks tekst ole ülesehitatud vastuoludele lugeja harjumustega - väike tüdruk, kes peaks justkui poolehoidu äratama, on tegelikult mehe jaoks mingi ebamaine (ja seetõttu hirmutav) olend. Aga selle ees tuleb silmad kinni pigistada. Ja see tüdruku kaaslane. Selle ees tuleb silmad kinni pigistada. Lõputu rännak, veider maailm, omamoodi unenäoline quest. Miks mitte, ja lühike tekst. Ja see hambahaldjas ja väljakistud hambad.

 

Sophokles - Antigone (2024)

 

Põhimõtteliselt siis lugu sellest, kuidas Kreon tahab võimule saades vabaneda sellest patupesast, mis tekkis ta õe Iokaste abielust Teeba kuninga Laiosega. Õde nimelt abiellus Laiose tapmise järel Teeba noore päästja Oidipusega, kellega sai neli last. Kuniks selgus abielupaari õuduseks, et nad on tegelikult ema ja poeg (kunagi ennustati Laiosele, et poeg hukutab ta, mistõttu selle sündides kupatati poisslaps minema). Nende järel saavad võimule nende pojad Eteokles ja Polyneikes, kes peaks kordamööda valitsema (õed Antigone ja Ismene olgu naitavad). Ent Eteokles ei soovi võimust enam loobuda ning Polyneikes tuleb oma Argose kuningriigi naise sõjaväelastega Teeba linna alla, nõudes valitsemisõigust tagasi. Mõlemad vennad hukkuvad, võimu haarab nende onu / vanaonu Kreon.

Sellele haigele suguseltsile omaselt on Kreoni poeg Haimon ja Iokaste tütar Antigone nö kihlunud (ja armunud). Kreon nõuab oma võimu kindlustamiseks (siit algabki näidendi tegevus), et keegi ei puutuks Polyneikesi laipa,  las koerad ja linnud söövad seda - kuna tema puhul on tegu riigivastase elemendiga. Antigone soovib siiski oma hukkunud venna viisipäraselt matta -  ja jäädes valvuritele vahele, tuuakse ta Kreoni ette, kes siis mõistab ta surma (ühtlasi hea viis Haimonit säästa paremaks abieluks). Haimon pole lõpuks sellise asjade käiguga rahul. Kreonil õnnestubki Antigonest vabaneda, kuid selle järel tapab end ka Haimon ning seejärel Kreoni naine Eurydike. Oimoi, oh häda.

Nojah. Nüüd võiks fantaasiakirjanduse  austajana edasi mõelda (võttes eeskujuks kasvõi  Martini “Tuli  ja veri”), kuidas see sari võiks samamoodi jätkuda: pärijast ilma jäänud Kreon peaks naituma Ismenega? Või oma võimu laiendamiseks lahkunud Polyneikesi Argose lesega? Õnneks pole vihjetki, et sellest oleks veel mõnd antiiktragöödiat (kuskilt laiatarbeteatmikust küll lugesin, et Kreoni tütar Megara anti naiseks Heraklesele).

Eks sellest üdiklassikast on kindlasti tuhandeid tõlgendusi ja ega mul pole midagi uut öelda. Lugemisel jäi ikka mulje ühest päris haigest suguseltsist, kus Kreon oleks (tollases mõistes) justkui kõige tervema mõistusega - või noh, ta lihtsalt pole nii segane kui lähedaste kaotusest hullunud Antigone. Peaks meeldetuletuseks üle lugema Undi tõlgenduse Sophoklese näidenditest, aga kahjuks raamat pole käepärast.

ANTIGONE: Mu kätte said. Kas rohkem tarvis kui mu surm?

KREON: Ei, üldse mitte, saanud kõik ma sellega.

ANTIGONE: Miks viidad aega? Üldse mulle küll su jutt

ei meeldi ja ei iial saakski meeldida.

Eks sulle ka mu jutt on loomult vastumeelt.

Ja siiski, kust ma kuulsust austusväärsemat

võiks leida, kui see armsat venda mattes on?

Seetõttu kiitvalt kõik mu kohta räägiksid,

kui mitte keele neil ei sunniks lukku hirm.

Küll ainuvõim ju paljust rõõmu tunda võib

ja lasta endal, nii kui soovib, rääkida.

(lk 23)

triinu raamatublogi

lugesklemine

Ann Leckie - Lake of Souls (Lake of Souls, 2024)

 

Leckie tegeleb siin küsimusega, mis on minu jaoks teadusliku fantastika üks intrigeerivamaid väljakutseid - kuidas kirjeldada ja anda edasi täiesti võõra eluvormi olemust. Mingis mõttes on autor läinud natuke kergemat teed - see eluvorm on kujutlusvõimele kuidagi vastuvõetav (inimesed kirjeldavad seda kui “lobster dog”) ja nende ühiskondlik tegevus on omamoodi mõistetav ehk elatakse kogukondades, kus siis igaühel oma ülesanded.

Teiselt poolt on see tekst katastroofilugu - krüounest ärkav antropoloog avastab, et ta on uurimislaevas üksi, tehnika  on kellegi poolt lõhutud ning siin-seal on näha vereplekke. Kes ja  miks sellise hävingu põhjustas, selgub tasapisi, kui antropoloogil siiski õnnestub laevast pääseda sellele veidrale planeedile. Mis on täis erinevaid eluvorme ja inimesele sobiliku hapnikuga.

Lugu on esitatud kahest vaatepunktist - esiteks selle veidra “pärismaalase” poolt, teiseks siis inimesest ellujääja poolt. Kummalgi on oma lugu ja rännak ning ühel hetkel nende ristuvad. Pärismaalaselt saab nö süvavaate (mida on võõrast eluvormist lähtuvalt vahel keeruline mõista); ellujääjalt leitud infokillukestest saab viimaks teada katastroofi saladuse ja ehk ka nende pärismaalaste tekkepõhjuse (mis on, noh, omapärane).

Kokku moodustub omamoodi liigutav tekst.

Neil Gaiman - Goliath (Fragile Things, 2018)

 

Vist polegi lugenud Gaimanilt sedavõrd teadusliku fantastika vormis teksti, ja nagu jutukogu sissejuhatusest selgub, on see kirjutatud peale “The Matrixi” käsikirja lugemist seda filmi tutvustavale kodulehele. Filmi linastumisest on nüüdseks möödas 25 aastat … ja juba on noori täiskasvanuid, kes polegi seda näinud. Aeg lendab.

Aga jah, lugu siis mehest, kellele tundub, et reaalsus, milles ta elab, on kuidagi mööda, ei tööta nagu täielikult. Ja tõepoolest … vahel ta nagu avastab, et oleks justkui tagasi mõnes möödunud ajahetkes, kus elu jätkub uuesti, aga vähe teistmoodi, kuni ta lõpuks on saanud hävituslenduriks (kuigi ta on kasvult liialt pikk, et normaalselt kabiini mahtuda). Ja ühe järjekordse veidra ajamuutuse käigus määratakse ta … hävitama tulnukalaeva.

Et siis jah, tõeline ulmeautor pole ehk seda lugu nii ülemeelikult ja samas õudustäratavalt kirjutanud. Võib muidugi mõelda, kas selline gaimanlik ülemeelikus õieti töötab sellise teadusliku fantastika laadiga, aga samas, vahelduseks miks mitte.

ulmekirjanduse baas

Michael Swanwick - An Episode of Stardust (The Dog Said Bow-Wow, 2007)

 

Lühike kelmilugu fantaasiamaailmast, kus päkapikk satub rongireisil nägema ühe kinnipeetud haldja transportimist. Uudishimuliku päkapikuna astub ta ligi ning käeraudades haldjas on vägagi valmis jagama oma õnnetut ja õpetlikku lugu. Et tegu on kihutava rongiga, pole ka korravalvurid just kõige valvsamad.

Nagu öeldud, lühike meelelahutuslik lugu ja eks jutu finaal oodatav - lihtsalt, et kuidas see õieti teostatud on. Maailm on ehk selline aurupunklik, justkui Metsiku Lääne kanti oma veduritega, aga samas on televisioon ja muudki 20. sajandile iseloomulikku tehnikat. Aga noh, vaevalt see lugu taotleb ajaloolist tõepära kõigi oma päkapikkude ja haldjate ja muude olenditega.

Josef Nesvadba - Einsteini aju (1964)

 

Retroulmelik lugu tuleviku teadlastest, kes tunnevad muret, et nooremad inimesed ei huvitu enam tegelemisest reaalteadustega. Teadused, mis aitavad luua masinaid, mille abil saab ometi elamist lihtsamaks muuta.  Selle asemel huvitub noorem põlvkond kõiksugu kunstidest ja kultuurist ja nende uurimisest.

Loo peategelane on tšehhi päritolu naisteadlane, kes seepeale otsustab konstrueerida geniaalse aju, mis annaks vastuseid küsimustele, kuidas sellest ja teaduse tupikseisudest edasi liikuda. Selle tarbeks õnnestub tal koguda kolm äsjalahkunu aju - professor, poeet ja koduperenaine (sest superaju peab olema mitmekülgne). Tõepoolest, juhtmete küljes ärkabki aju ellu ja on peale elektriimpulsside laksamist puhta geniaalne. Aga mõneks ajaks. Sest ta hakkab tujutsema ja nagu selgub, on sel supermasinal omad nõudmised ning teadustöö polem tema jaoks kaugeltki prioriteetne.

Ehk siis omamoodi tuleviku justkui vastuseis füüsikute ja lüürikute vahel - elu on enamat kui progress ja olmehüved; inimene on sotsiaalne olend … nii ka elluäratatud ajud. Kiusatus oleks seda nimetada nõukogudeliku ulme voolusängis olevaks, aga samas, eks see ole pigem retroulme, oma aja võimaluste ja traditsioonide nägu.

Raamatu teised lood:

“Kapten Nemo viimne seiklus”

“Idioot Xeenemuendest”

“Lumeinimese jälil”

ulmekirjanduse baas