Reetta Vuokko-Syrjänen: Neljas põrsas

Alguses ootad klassikalist muinasjututöötlust. Kõik see vana Hispaania-Ladina-Ameerka olekuga naine ja lapsele justamine. Mis seal muud.
Aga selle loo muinasjutjas joon on ainult näiline, võibolla natukene sees - ent mitte palju.

Lugu kulgeb hoopis omamoodi. Loodi minu jaoks täiesti piisava usutavusega tulevikumaailm, kus nett põhitöökoht, kuid et elektrit ja toitu on napilt, on see kättesaadav kas rikastele või kurjategijatele.
Head inimsuhtelised detailid. 
Et ema ei küsi, kust raha tuleb, et eutanaasia on põhiõigus ja ei tekita kelleski küsimusi, et liha on liha. 
Väidetavalt parem kui putukad, kuigi selles julgen kahelda. Ma usun putukaproteiini üsna kirglikult. 

Ja et kolme põrsakese loos on mainimata jäänud neljas põrsas - noh, see ei ole ju klassikaline muinasjutt enam, eks?

On põnev ja lõpunüke ettearvamatu. 
Minu jaoks rahuldavalt põhjendatud ja nauditav. 
Väga hea lugu. Kuigi kohalikku tava järgides saan talle ainult 6/10 anda, sest no hirmus täiuslik ja maailmamuutev mitte.

BAAS

Charles Stross: Accelerando

 

Ma olin seda raamatut kunagi lugenud, aga säärasel isiklikult keerulisel ajal, et meeles oli "noh, halb ei old, ok".
Nüüd lugesin uuesti. 
Millisest oivalisest kogemusest ma ilma jäin, sest hing oli maksimaalselt valus! See on äärmiselt tore raamat.

Jah, jah, tohutud visioonid, teadlik mateeria, intelligentsi hüppeline laienemine üha ja üha, oo, küberpunk, oo, teised mõistused, oo, avatarid ja vaba mõtlemine ja mm, alguses ka "raha ei ole vaja, kõik on tasuta" - aga peamiselt
PEAMISELT
on see minu jaoks imeline raamat seksist ja suhetest. 

Ärge nüüd tulge. "Heh, sul on raamatutäis imelisi ideesid kümberruumist ja võrkintelligentsusest, kosmosest ja selles reisimisest, aga naine võtab ikka suhted!"
Ei, ma ei võta seksi ja suhteid selles raamatus peamisena, sest ma olen naine. Ma võtan seksi ja suhteid peamisena, sest ma olen mina.

Ja ma olen kaua-kaua elanud oma kogemuses, aga mitte saanud seda otseseõnu valideeritud. Jah, siin-seal on vihjeid. Siin-seal on läbi lillede öeldud, et päris krdi kuum. 
Aga otsesõnu, selgelt ja korduvalt on "Accelerandos" mulle esimest korda öeldud, et see ei ole imelik, kui naine pigem päästaks kui oleks päästetud, see ei ole imelik, kui mees on pigem kontrollitav kui kontrollija, ei ole imelik BDSM-seksida nii, et mõlemil on hea, isegi kui ei ole mees dom, naine sub dünaamika.

See ei eelda, et mees on nõrk jobu. See ei eelda, et naine oleks südametu tulehark (kuigi raamatus on ka üks säärane, negatiivse näitena, et ka nii saab). (No niivõrd-kuivõrd. Ka tema on inimene.) 

Viimaks.

Kogu loos - selles tohututeks kasvanud mõistustega, plateetide lammutamise ja Saturni rõngastele loodud tsivilisatsiooniga loos - jookseb teadvulikkuse ja ideede teemaga paralleelselt kaasa seksi, soojätkamise, armastuse ja armumiste teema ning seda on väga lohutav lugeda.
Ükskõik, kui kaugele kehadest minnakse (ka valu kaotatakse kui ebavajalik), ükskõik, kui imelised vaimude välgatused on, ikka jäävad armumine, seks ja soov kassi silitada, kui kass ette sattub. 
Inimlikkus jääb ikka.Minnakse lahku, nii tore kui teine ka mingil ajal ei tundu, saadakse kokku, mis siis, et ollakse meie mõistes nii ebainimlikud kui saab. 
Nii lohutav. Nii armas. 

Raamatu päris-päris lõpp mulle väga ei meeldi - osalt ka selle suhtevärgi pärast. Tundub, nagu oleksid Strossil ideed otsa saanud. Aga aus olles - sellist sõitu veits meh-tundega lõpetada ei tähenda, et sõit poleks ikkagi faking imeline olnud. 

Hajameelne
BAAS

Isabel J. Kim - Termination Stories for the Cyberpunk Dystopia Protagonist (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2023)

 

See on siis omamoodi metaküberpunk - ehk siis lugu noorest neiust, kes seiklusse sattudes tahab olla Kihvt Tüdruk, kes aitab arvataval kangelasel oma jama selgeks saada. Ainult et … Kihvt Tüdruk ollakse tegelikult nii kaua kui on võimalik kangelasele abiks olla; seejärel oled taas see tavaline noor naine nagu miljonid teised. Ning see öine, neoonsärades linn oma salapäraste urgaste ja inimestega on taas … tavapärane öine linn. Niisiis peab Kihvtiks Tüdrukuks muutunud neiu leiutama viise, kuidas panna loo kangelast oma tööd kauem tegema. Mistõttu see kõrvaltegelasest kangelane on ühel hetkel õige löödud kui avastab, kuidas ta neoonsärades linna Kihvt Tüdruk temaga hoopis … mingeid jamasid teeb.

Nagu öeldud, lugu sellest, kuidas olla tegelane küberpungi põnevusloos. Sest kui on ikka võimalus, siis võiks ikka elu huvitavam olla või nii. Nagu autor tunnistab, kasutas ta mõnuga kõiksugu tuntud teoste (“Neuromant”, “Blade Runner”, “Lumevaring”, “Matrix”) klišeesid - sest need lihtsalt meeldivad talle. Ja eks loo lõpplahendus ole ka selline … päikeseloojangusse ratsutamine.

Joel Jans - Ajudraiver (2022)

See lugu on hea juba kasvõi seepärast, et algab Tartus. "Ajudraiveri" lugemise järel olen ma varasemast veelgi tugevamini veendunud, et rohkem lugusid võiks saada alguse Tartus - või siis Jõgeval, nagu Maniakkide Tänava "Newtoni esimene seadus". Põhjendan seda vast allpool. Niisiis, lugu algab Tartus. Felix on eimillegi poolest eriline itimees, kes kaanib ennast elukaaslasest lahkumineku puhul täis, satub pohmakaga töö juures sekeldustesse, kaanib ennast uuesti täis ja saab autoõnnetuses surma. Oma suureks üllatuseks ärkab ta paradiisis, mis tundub talle iseennast tundes väga kahtlasena, ning tema kahtlused leiavad õige pea ka kinnitust: selgub, et paradiis on kõigest ootesaal surnust elluäratatud inimestele, keda ootab ees uus elu teispoolsuse virtuaalmaailmades (just nimelt mitmuses - valida on näiteks koguni kolme erineva Tartu vahel!).

Edasi läheb asi puhta pööraseks. Osutub, et virtuaalse teispoolsuse on loonud tehisintellekt Nohup (tema nimi, olgu öeldud, tähendab üht Unixi käsku), kes filosoof Nikolai Fjodorovi ideede mõju all otsustab kõik kunagi elanud ja surnud inimesed taas ellu äratada. Selleks laaditakse nende teadvus surmahetkel kosmilistesse serveritesse. Felixi elluäratamise hetkeks on Nohup ise kadunud, kuid tema üritus elab edasi. Tõsi, normaalsele tarkvarale omaselt püsib kogu see kupatus koos (metafoorse) nätsu ja MacGyveri teibiga, mis meie vaatenurgast aga läbinisti hea, kuna sellest tekib süžeed käigus hoidev pinge. Veatud, täiuslikud maailmad oleksid läbinisti staatilised, igavad - pole sugugi juhuslik, et utopistidel oma ideaalse linna või ühiskonnakorralduse kirjeldamise järel reeglina loomehoog raugeb. Sedasama adus kahtlemata Arthur C. Clarke, üks mu ammustest lemmikuist, kelle ideaalses linnas ("Linn ja tähed") peab alati tegutsema mõni Narr, kes oma vempudega selle harmooniat rikuks. Ja muidugi aduvad seda ka Jansi virtuaalmaailma mässumeelsemad elanikud:

Sa oled liiga vähe aega surnud olnud, et mõista, kui staatilised on siin kõik asjad. Kui ma elus olin, tundus maailm samamoodi hukas olevat, aga vähemalt oli lootust, et asjad liiguvad paremuse suunas. Leiutati igasuguseid imeasju. Vedurid, aurulaevad ja meditsiin arenesid nii, et mühises. Avastati elektri saladused, kõikjal linnades särasid laternad, kinematograaf, telegraaf... Aga mis lõpuks juhtus? Ära tapsid nad lõpuks selle põneva maailma oma arenguga. Uudishimu oli see, mis sai inimkonnale saatuslikuks. Ja nüüd me siis ulbime maailma kõige keerulisemas masinavärgis. (lk 115)

Järeldused, mida taolisest tõdemusest tehakse, on suhteliselt aimatavad, kuna see kõik on lõpuks igast düstoopiast tuttav. Mida teha? Loomulikult tuleb minna jumalaid kukutama. Mis on toredasti tempokas ja pöörane, nii et muheda meelelahutuse otsijal ei tule kahtlemata pettuda (mu meel sai päris põhjalikult lahutatud). Pettuda võib poeetiliste kõrguste ja eksistentsiaalsete sügavuste otsija, aga sel juhul on ta romaanile lähenenud väga valede eeldustega. Kuigi põnevaid mõttekäike ja psühholoogilist varjundirikkust tuleb siingi ette - Fjodorovi usk, et ellu tuleks äratada kõik surnud, leiab Jansil, ma ütleks, täiesti kinnitust, sest nagu osutub, võib isegi kõige tüütumana näivast tegelasest lõpuks asja saada.

Niisiis, miks võiks rohkem lugusid alata Tartust? Igal heal lool peab olema oma kiiks. Ja see kiiks on omamoodi nõrk koht reaalsuse koes, millest veidi sikutades maailm (ja koos temaga muidugi lugu) hargnema hakkab. Ja harutamisega on sageli hea alustada just kusagilt lähedalt, kuna mida lähemalt harutama hakata, seda suurema tüki enne oma või koguni inimvõimete piirini jõudmist lahti jõuab harutada. Joel Jans on küpsenud täitsa heaks harutajaks.

Rait Piir - Hinged mõõgateral (2021)

 

Võiks vast öelda, et viimaste aastate üks tugevamaid ulmedebüüte, vast võrreldav Kalmsteni kogumikuga - ainult et autorite lähenemised oma loomele tunduvad mulle erinevad: kui Kalmsten katsetab eri võimalustega, siis Piir püüaks esitada lihvitud teksti. Eks see on maitseasi, kas eelistada eksperimenteerimist (tulemused paratamatult kõiguvad) või meisterlikkust (nivoo on enamvähem ühtlane). Puhtemotsionaalselt hindaks kõrgemalt katsetamist, aga need Piiri lood … on vägagi meeldivalt loetavad.

Kuigi ma pole suurt küberpungi või jaapani kultuuri austaja, võib tõdeda, et autor kirjutab nende raames igati loetavalt ja veenvalt. Tekstid on üpris visuaalsed ning võiks graafilise romaanina esitatavad olla, seda muidugi eriti jaapanipäraste õuduste puhul.

Kui hiljuti loetud Meelis Krafti debüütkogumiku puhul sai mainitud, et tegu on 21. sajandil kirjutatud 20. sajandi ulmega, siis Piir tundub küll olevat kaasaegsem autor - või lihtsalt teksti formaat (lühiromaan või jutustus; ka Krafti pikemad tekstid on keskmiselt paremad) tingib maailma ja tegelaste mitmekesisemat avanemist, rõhk pole niivõrd puändil. Või peitub nüüdisaegsus selles, et Piir ei kirjuta kaasajast? Ajalooline Jaapan on niiehknaa kaugel ning tollased väärtused pole just klassikalised euroopalikud väärtused; ehk küberpungi puhul võib näha niite kaasajaga, aga samas autor ei tundu ajavat mingit päevapoliitilist agendat - esimese teksti puhul on pigem oluline see noir õhustik, teine tekst on eelkõige … põnevik. Ja no mõlema puhul on muidugi oluline see tehnoloogiline hea uus ilm.

Ning eks iga tekstiga mõtled, et mis võiks veel edasi saada, huvitav, kas autor ühtegi neist edasi arendab.

Pajatus daamist punases kimonos 5/10

Intsident Ceresel 5/10

Pilvelinna bluus 5/10

Nukumeister 6/10

ulmekirjanduse baas

postimees

mööda netti

Rait Piir - Intsident Ceresel (Hinged mõõgateral, 2021)

 

Selle loo puhul on viidatud küberpungile, aga tegelikult on see sisimas lihtsalt üks korralik madinalugu noir elementidega (või küberpunk ongi enamasti nö seikluslugu?). On küll kõiksugu modifitseeritud inimesed ja androidide armaada, aga lõppkokkuvõttes on ikkagi kahe inimese taaskohtumine ja läheduse võimalus ning lihtne tõdemus, et ollakse endiselt etturid vägevamate kätes ning kõigest hoolimata keeratakse neile igal juhul käru. Ühesõnaga, noir.

Aga samas see küberpungiträni on ka päris tore, kasvõi see kärgmõistuse teema. Mingil moel meenutas see natuke “Expanse’i” maailma - seal polnud muidugi Maa ainus selline superjõud (jajah, tegelikult on see juhumõte, kuivõrd olen lugenud vaid ühe raamatu sellest seeriast). Eks mõjuta ka vähese küberpungi lugemise kogemus, tegu pole just valdkonnaga, mis senises lugemuses kuskil harju keskmisest kõrgemale ulatuks.

Igal juhul, kobe poistekaaction oma elu üleelusuuruste naudinguandroididega. Tekst loetav Reaktori lehelt.

ulmekirjanduse baas

Rait Piir: Pilvelinna bluus

Alustuseks ja hoiatusena üldine tõdemus, mis selle loo juures oluline: asjade tehnilisest küljest ei tea ega taipa mina, hetkel lugeja ja lugemismulje kirjutaja, midagi.
Ma ei tea, kas nanorobotid saaksid isegi teoreetiliselt olemas olla, kas superarvuti, mis suudaks hõlmata ka inimisiksusi, tegemine oleks nende tegemisest keerukam või lihtsam, kas millegi töölepanek, mis on juba olemas kaua-kaua, saab muuta sama piirkonna füüsikaseadusi, kas on üldse mõeldav, et pannakse korporatiivselt tohutult raha ja energiat magama, et saada tööle osakestekiirendit, mille kohta tegelikult pole isegi teada, mida see just teeb - kõik need on küsimused, mille ees tõstan käpad püsti ja tõden, et ma ei saa asjade toimimispõhimõtetest aru. Ei saa aru, on see asi siis nanorobot või hiiglaslik äriajamisüksus, ja võtan vastu selle, mida kirjanik kirjutada on otsustanud.
Kui tema suudab asja mulle usutavalt serveerida, on ta oma töö hästi teinud ja jutu lugemisel on see ju põhiline.

Tunda, et lugu kulgeb ja kisub kaasa.

Rait Piir ON selles loos teinud sündmused mulle usutavaks tasemel "võimalik ebaloogika ei sega, pagana põnev on". Jutuga ja jutu sees (kaks eri asja) toimub areng ja on ruumi ka karakterite tunnetamisele. 
Tegelikult on loos ainult kaks tegelast, kelle hinge ja pähe näeb (alguse peategelane ja hiljem sisse tulev pea-veidi-ka-mina-tegelane), ent sellest piisab. Nemad tunduvad ehtsad ja ehedad, teevad vigu, toimides oma parima arusaamise kohaselt, ning et naised loos on ainult väga väljastpoolt nähtavad ja pooltel juhtudel üldse tehisteadvused, tuleb vast jutule isegi kasuks.
Pole probleemi, et autor ei tunneta mõnes teises loos naisi sisemiselt, ei näe neid endataoliste inimeste, vaid "teistena"  - kui pähe pole üritatud pääseda, on kõik usutav, sest kõrvaltvaataja pilk on Rait Piiril paigas. 

Ning need põhilised tegelased on hästi valitud. Esmalt Jiro, kes on omadega augus - nii augus, et kohe saad lugejana aru kõikvõimalikest incelitest ja vihastest kommentaatoritest ja võibolla isegi koroonaeitajatest. Ja teiseks Ellis,, kelle loomus, intelligents, väljakutsele vastamine ja süütunne on usutavad ja ehedad. Võibolla ainus ere mittesobimine on kuskil mainitud nartssisism - kuidas saab nii tugevalt oma isikliku süü tunnetajal (kuigi ta tegi toona oma parima!) olla nartissistlik isiksusehäire, minu loogika ei võta.
Aga alati on võimalik valediagnoos, eks ole?

Olemuselt on tegu krimilooga - kuritegu, selle uurimine, lahendus. Aga kuna ulme on esiplaanil ja krimi taustavorm, ei sega raasugi, et mina kui lugeja ei saa lahendust koos uurijaga otsida, sest ei jaga sellest maailmast ööd ega mütsi, masti ega mändi. Ellis, too teine peategelane, jagab, on äärmiselt kompetentne ning samas mitte üliinimene ülimusliku ei-tee-vigu auraga. Tema tegutsemist on põnev jälgida. 

Lisaks kaks detaili, mis mulle väga meeldisid: arvutisse kantud või sealt lausa algselt pärit teadvused ei tunne hirmu nagu kehaga olevused. 
Jap, jap, onju!!!!! Neil ei ole hormoone, mis neid mõjutaksid! 
Ja teiseks eetiline taust. Inimelu peetakse oluliseks, päästa paljud-paljud elud on nii tähtis, et nende hoidmiseks võib ka mõned elud ohverdada. Säärane suhtumine on mulle mõistetav ja kuni asi ei lähe eugeenikasse ("sellised tuleb päästa, säärased teistmoodi võivad hukka saada") on rõõm säärasest vaatepunktist kirjutatut lugeda.

BAAS

Joel Jans ja Maniakkide Tänav: Kaelani vaakumis

Head detailid (ei mingeid suuri valgeid kosmoselaeva-halle, aina kitsad kordorid, räpp ja kõik seadmeid täis, elu nagu allveelaevas), head tegelased ja väga ilus lõpp.

Jutt on pikk - lühiromaan - ja kui päris algus välja arvata, üleni põnev. 
Sõda inimeste ja võõrliigi (meelega väliselt võimalikult vastikuks tehtud) vahel, lahingu kaotus, tegelaste põgenikuelu, rasked valikud, mida ellujäämise nimel tehakse, ning viimaks lõpp, mis lõpetab - vähemalt esialgu - ka sõja. 

Absoluutselt hästi kirjutatud on loomuste ja käitumise osas nii minategelane kui tema kallim.
Elu, mida nad suure osa raamatust elavad, ajab hulluks igasuguse liialduseta. Valikud, mida vahepeal tuleb teha, on rängad. Stiilis "kas oma ellujäänud, kuid tulnukate teadusjaama külmutises ulpivate kaaslaste organeid kasutada enda omade väljavahetamiseks, sest need omad enam ei tööta, või ei".
On tölplusehetki, on arutu adrenaliinipihu-tapjahullust, on õudusunesid ja kahe põhitegelase vaheline päevi kestev tüli - üldiselt tundub, et mõlemal tegelasel on prototüübid, sest raske on kujutleda nii häid ja terviklikke tegelasi ainult kirjanike peast pärit olevat. 

Kuna mul on väga hägune arusaam kübervõimaluste kasutamisest ka tänapäeval, olid mulle virtuaallahingud (ja see, et virtuaaladminn ei tulnud üldse selle peale, et orgaanikat saab ju kohal olles füüsiliselt surmata) täiesti usutavad. Kõik toimis selle pinna pealt, mida ma kujutlen, loogiliselt ning kuna taustal olid peategelane ja tema Sirts on usutavate reaktsioonidega, oli veel eriti ehe tunne.

Sirtsuga on samas kaudselt seotud suurim ere miinus, mida ma loos tunnetasin - ja tunnetasin kogu aeg.
Kus teised naised olid? KÕIK teised naised? Mitte ühtegi polnud mainitud isegi möödaminnes, väikese detailiga.
Tühja, et nimepidi mitte, oleks vähemalt keha ja vbla ametki? Mitte midagi.
Kõik teised naised loos puudusid, Sirts oli ainus. Ta oli nunnu, samas et ta oli üksik, pidanuks kaasa tooma vähemalt tema mingil moel erilise kohtlemise. "Naine ja sellise töö peal kosmoses? Ossa!" 
Mitte midagi. 
Põhimõtteliselt naisi nagu polnukski olemas. Keegi peale peategelase, kellele ta on kallim, ei märka, et naised (nagu Sirts) olemas on. Nad pole seda ise, nad ei tuvasta Sirtsus midagi ja kokku on see päris pagana veider. 

Aga samas et peategelane ja Sirts on loo algusest lõpuni paar (mitte ei saa selleks või ei lähe lahku), on väga tore. VÄGA tore. Et neil on suhe, mis on natuke sügavam ja isiklikum kui muside vahetamine, kui kumbki hommikul oma tööle läheb, on imeline. Seda ei tule kirjanduses üldse tihti ette, et päris paarissuhte jooned näha on. Enamasti on jutuks kas värske armumine või 34 aastat kestnud abielu, mis on osalistele nii sisse kasvanud, et nad elavad üksteise ümber nagu üksteise kaissu kõverasse kasvanud puud. 
Nii et see teeb naiste puudumise heaks. Pluss ja miinus on kokku neutraalsus.

Ning et põneva ja elulisena tunduva loo lõpetab lõpp, mis päriselt ka hea tundub, mitte pole: "Jee, me võitsime! Elagu inimkond!" on nii krdi tore, et lugu saab naiste puudumise andeks ja on ikka mu silmis "hea lugu".
Lõpuks - phmt on võimalik, et naised on igal pool mujal olemas ja tegutsevad, lihtsalt siin loos kirjeldatud kohtadesse ja sündmustesse teisi peale Sirtsu ei sattunud. 
Võib ju nii olla?

Loteriis varem
BAAS

William Gibson - Neuromancer (1984)

Tahtmine jälle Gibsonit lugeda tekkis mul jõulude paiku sõprade pool riiulis tema raamatute rivi nähes. Eks ma olen neid seal varemgi vaadanud, aga seekord käis mingi klõps, mille tagajärjel olen nüüd lõpuks "Neuromanceri" uuesti läbi lugenud - umbes kuskil 18 aastat pärast esimest lugemist. Nii pika vahega mõnda teost üle lugeda on mõnevõrra kummastav kogemus, mida samas on järjest suurem tung veidi sagedamini harrastada, kuna see on osutunud vägagi valgustavaks. Raamatut mõistad pool eluiga hiljem muidugi teisiti, see ei tohiks kedagi üllatada. Veelgi põnevam on aga kõik see, mida nõnda lugedes enda kohta teada saad. Tuleb välja, et vananemine (mis on väga suhteline mõiste - no mis vanur sa kolmekümnendate keskel ikka oled) on mõneti täitsa kasulik.

Et nüüd tasapisi ka raamatu enda juurde minna, siis kahtlemata ei pannud ma näiteks noore lugejana tähele, kui banaalne ja stereotüüpne on romaani süžee; sama võib öelda ka tema tegelaskujude kohta. Lugu on mõnes mõttes selline keskmise detektiiviromaani oma: Case on põhjakäinud häkker, kellelt endine tööandja, kelle tagant ta raha varastas, on võtnud ära võime siseneda küberruumi, maatriksisse. Nüüd elab ta Tokyos, kus tiksub narkouimas vaikselt surma poole, kuni kohtub salapärase Armitage'iga, kes palkab ta veel salapärasemat häkkimistööd tegema; nendega liitub võitlejanna Molly, kellega Case'il tekib kohe mingi suhe või asi. Koos röövivad nad kõigepealt mälukasseti Case'i endise õpetaja ja partneri teadvuse konstruktiga ning suunduvad seejärel kosmosesse, et seal, nagu välja tuleb, murda sisse Tessier-Ashpooli suurkorporatsiooni arvutisüsteemi ning vabastada kammitsaist tehisintellekt nimega Wintermute, kes on õieti ka kogu operatsiooni taga. Lõpplahenduski on suht hard boiled-stiilis. Süžeelisi klišeesid leiab teisigi ja tegelaskujud on nagu papist ja õõnsad, aga kokkuvõttes häirib see hämmastavalt vähe ning tuleb mõnes mõttes kasukski: tuleb välja, et selliseski maailmas võivad endiselt juhtuda tavaliste (mõnevõrra klišeelike) inimestega tavalised (klišeelikud) lood. Nad peavadki olema kahemõõtmelised ja banaalsed, sest lõppkokkuvõttes on "Neuromancer" raamat uuest maailmast.

See uus maailm ei ole seejuures uus planeet ega universum, vaid meie enda oma edasiarendus, ekstrapolatsioon. See on Gibsoni (ning tema mõttekaaslaste) ettekujutus sellest, kuhu meie maailm võib jõuda, seejuures kirjeldatuna suuresti läbi sellesama moodsa maailma keele. Kui ma ise olen kunagi heitnud ulmekirjandusele ette, et see ei ole lõppkokkuvõttes võimeline kirjeldama midagi täiesti võõrast või täiesti uudset, kuna see on keele kaudu paratamatult kinni olemasolevates asjades ning ei ole võimeline oleviku keelest välja rabelema, siis Gibson mu meelest isegi ei püüa seda, vaid vastupidi, kasutab oleviku kammitsaid ära uue poeetika loomiseks. See on moodsa aja asjade poeetika, kus metafoorideks ei ole enam füüsilised käbid-kännud, kivid ja kapsaaiad, vaid televiisorid, kiirrongid, kroom ja neoon. Selle puhtaimaks väljenduseks on ehk romaani avalause: The sky above the port was the color of a television set tuned to a dead channel. Või siis: The drug hit him like an express train, a white-hot column of light mounting his spine from the region of his prostate, illuminating the sutures of his skull with x-rays of short-circuited sexual energy. His teeth sang in their individual sockets like tuning forks, each one pitch-perfect and clear as ethanol. His bones, beneath the hazy envelope of flesh, were chromed and polished, the joints lubricated with a film of silicone. Sandstorms raged across the scoured floor of his skull, generating waves of high thin static that broke behind his eyes, spheres of purest crystal, expanding...The anger was expanding, relentless, exponential, riding out behind the betaphenethylamine rush like a carrier wave, a seismic fluid, rich and corrosive.

Küberpunk on tänaseks üsna aegunud nähtus, kuid selle jälgi näeme kultuuris kõikjal. See on meile uue keele, millega kirjeldada lähistulevikku, eelkõige aga tehnoloogia mõju inimteadvusele.  "Neuromanceri" ilmseid mõjutusi leiab teistest ulmeteostest (esimesena torkab pähe Dan Simmonsi "Hyperioni" tehnotasand), filmidest, nagu "Matrix" - milles Gibsoni mõjutused on väga otsesed, alustades juba pealkirjaga: "maatriksiks" nimetab oma küberruumi ka Gibson; aga ka nii mõnigi stseen (nt suur tulistamine kõrghoone fuajees) tundub olevat siit maha kirjutatud... Ja Gibsoni jälgi leiab ka "Inceptionist" - jällegi mõned visuaalid (tühi liivarand varemeis linnaga), aga ehk ka teadvusse tungimise teema üleüldse, kuna Gibsonil on ju arvutid eelkõige vaid inimteadvuse metafoor.

Jälle üks ekskurss mälestustesse: olen arvuti ees ja kõrval veetnud enamiku oma elust, sh ka suure osa lapseeast. Esimest korda nägin sellist aparaati kuskil kuueaastasena venna klassikaaslase sünnipäeval - see oli nõukogude toode nimega Krista ning sellel sai mängida "Oregoni teed" ja veel mõnda mängu. Ning see oli lihtsalt joovastav. Veelgi põnevam hetk oli esimese päris oma arvuti saamine. Tänapäeval oleme harjunud, et igal pisemalgi vidinal kipub olema arvuti sees, nutiseadmed on kõikjal ning toonane, 80ndate lõpu või väga varaste 90ndate tehnika tundub nii mannetuna: mälu loeti kilobaitides, internetist polnud enamik veel kuulnudki ning andmeid liigutati põhiliselt helikassettidega. Kuid joovastus, mida Case tunneb maatriksisse sisenedes, on kahtlemata analoogne sellega, mida esimest korda arvutiekraani (õigemini arvutiga ühendatud telekaekraani) vaadates tundsin; praegu järele mõeldes oli ka esimene "Neuromanceri" lugemine mu jaoks samasugune laks. Kindlasti tunneksime kõik oma nutitelefone vahtides iga kord sedasama, kui vaid inimaju nõnda kähku asjadega ära ei harjuks ja joovastustunnet kuhugi ära ei topiks: "Been there, done that." Nõnda me jäämegi igavesti otsima seda joovastust esimesest ühendumisest küberruumiga (paralleelid narkosõltuvusega on igati kohased) - või esimesest korrast, mil lugesime midagi nii põrutavat kui minu jaoks oli toona Gibson.