Lilli Luuk „Kolhoosi miss“, Saadjärve kunstikeskus OÜ (2022)

Viimastel aegadel on nii, et enam üldse ei saa aru, kas ma olen mingil eriti hõlpsasti kaasaelaval lainel või ikka ongi järjepanu tunnustust väärt kodumaiseid lugemiselamusi. Ehk ikka seda viimast. Isegi, kui lugemise ja lugemismuljetega juba viimane pikem aeg nigelalt kipub olema. Midagi ikka olen lugenud ka ja kui päramine tagastamistähtaeg kummitab, siis ehk saab mõne muljegi osas end kokku võetud. Seda küll vägagi tagantjärele, kes teab, kas ma üldse midagi õigesti mäletan?

„Kolhoosi missi“ nimilugu lugesin tegelikult juba hulk aega varem eraldiseisvama ja mäletan, et tookord ei jäänud sisu poolest just nii kirgast muljet, et nagu on kõike seda juba olnud kah, nõukogude aja ängi, vägivaldses peres kasvamise ängi, maaelu ängi, alkoholi laastavat mõju, naisterahvaste häbistatud ja ahistatud saamise ängi, süütunnet jne. Aga samas mäletan ka selgesti, et hästi kirjutatud olemine jättis küll tugeva mulje. Nüüd, siin kogumikus, tabasin ka „Kolhoosi missi“ enese jaoks kohe särama löömast, lood ei ole seotud ega samadest tegelastest, aga kuna taust ja foon on paljudel sarnane, siis kõlab see osa lugudest kokku ning moodustab justkui suurema terviku ja selle võrra saab siis iga eraldiseisev lugu sest laiemast foonist selgemini esile tulla. Nõnda ka „Kolhoosi missiga“, oskuslikult esile manatud ajastuatmosfäär kõlab ühte lugudeülese fooniga ja nii tulid justnimelt nende tegelaste isiklikud ängid ja süüd kuidagi paremini esile. See igavene asjaolude käes vangis olemise ning kõrvaltseisja süütunde küsimus, ning ehk kõige enam tõmbas seekord mu tähelepanu naiserolli igavese paradoksi osa, dünaamika, mis töötab ka tänini. Ühest küljest on igasuguse naiseliku ilu nimel pingutamine ressurss ja kapital, teisest küljest aga alati ka risk hukkamõistetud saada või hullemat, sest osaliselt on see alati justkui keelatud territoorium, ressurss, millele valdajal justkui poleks täit õigust, lõpetades selle klassikalise küsimusega, mida seksuaalvägivallast rääkides alati ära mainitakse – „mis sul seljas oli?“

Tegelikult ei olnud nimilugu nüüd muidugi üldse tingimata ainuke või peamine kogumikust. Tagakaanel katkendina ära toodud „Poisid lumes“ oli ka üks meeldejääv, eks osalt seetõttu, et oli selline klassikaliselt traagiline, ma siin lapsevanemana vähe kaitsetu sellise asja suhtes … pean tunnistama, et natuke jäi segaseks, kes mis hetkel täpselt, siiski tundus, et olgu neid lumes olevaid poisse üle aastate mitu, head lõppu sealt ikka ei tule. Jällegi on seotud nii ajastu ahistavad olud kui ka ajastuülene lapse jäämine süsteemide hammasrataste vahele – ema on tööl, isa on tööl, koolist on vaja põgeneda, võõraste täiskasvanute eest peita … jäävad lumi ja pakane…

Veel jäid eredamalt meelde „Auk“, „Purunematud“ ja „Mäed“. Eks kui nüüd vaatama hakkan, siis ei olegi ühisnimetajaks ainult äng, pigem selline pidev halvaendeline pinge, midagi on õhus ning tekst on detailitihe ja laetud, üheks korduvaks sõnaks on sealjuures dermatiin, need lõputud dermatiinist katted erinevatel mööbliesemetel, ning selle, mis tegelikult juhtus-juhtub-juhtumahakkab peab siis vähehaaval kildudest kokku panema, kohe hoolega tuleb järge pidada ja nii see pinge tekibki. „Mäed“ on sealjuures osalt ka musta huumorina võetav, aga samas on lahe, et kogu lugu ei ela üksnes puändil, loeb ka teatav psühholoogiline veenvus, mis selleni üldse viis ja ehk aitab sellele ka kaasa see, et ka siin polnud ma jälle päris kindel, et mis selle küüni ja isaga siis ikka päris täpselt oli. „Auk“ on mõnes mõttes sarnasel teemal, ent siin on peategelased teist laadi ja sünge saladus on teist laadi, on ellujäämise paratamatus ning sellest jääv mälujälg ning sügavale peidetud igavene saladus on üks neist hindadest, mida elamise eest vahel maksta tuleb, isegi kui need jäävad videviku ja soomülgaste moodi hallile alale, igaveseks lüngaks teistele jutustamiskõlbulikus isiklikus narratiivis. „Purunematud“ on jälle aga ajaline samm edasi „Kolhoosi missist“ – 90ndad ja maanoorus, tütarlapsed, kes on tütarlapsed, see tähendab miniseelikuid ja huulepulki ja pidusid kahtlastes kohtades ja kahtlaste seltskondadega, kusjuures autod ja asukohad ja joogid on selleks kõigeks hädavajalikud, kuid igat sorti suvalise meesseltskonna käes, ikkaseesama „Kolhoosi missist“ tuttav vastuolu, ja ka tuttav süütundlik tagantjärele küsimus, et mis sest sõbrannast pärast sai.

Kõige selle tagajärjel on pelgalt autori järgmise teose pealkirja „Minu venna keha“ peale iga kord selline halevalus tunne tulnud, et ei ole lugedagi julgenud. See kõlab lihtsalt, nagu võiks olla kohe eriline kontsentratsioon kõigist ajastu ahistavist asjust ning hoidmiseta jäänud inimelude vääramatust hukkajooksmisest ja tolle pealkirjas mainitud venna saatuse osas pole iseenesestki mõista vähimalgi määral helgeid ootusi. Samas ei ole mul muidugi ka vähimatki kahtlust, et see on kirja pandud täpselt sama nauditavas stiilis – pigem lühemad ja napimad laused, pidev millegi halvaendelise õhus olemise pinge, nauditav detailitihedus ja õhustikuloome, pigem vihjeline või kaude liikumine lõpplahenduse poole läbi pildikatkete ja erinevate ajatelgede.

Ah, jaa … kujundusest veel. Mõnda aega seisis see raamat mul niisama puhtalt seepärast, et kujundus jättis mulje justkui odavast naistekast ja nõnda pelgasin pettumust. Aga teisest küljest on see just kuidagi väga kümnesse, selline eelarvamuste teema, et mida me peame automaatselt tõsiseltvõetavaks ja mida mitte ja miks.

Lõpetuseks väike, pealtnäha nii positiivse algusega katke 90ndate tudengielust Tartus:

Kirjutasin pruunis köites koltunud lehtedega raamatutest päevade kaupa välja olulisi tõiku vandekohtu rollist angloameerika kohtusüsteemis. Mu tegevusel oli eesmärk, mul oli põhjus! Varsti oli aga teksti kladedes nii palju, et see tulnuks korrastada, arvutisse trükkida. Töö tuli loomulikult esitada trükituna. Panin endale arvutiklassis aja kirja ja sain peagi aru, et olen aeglane. Suutsin pooleteise tunniga väga vähe korda saata. Undavate valgete kastidega umbne rahvast täis ruum, päevavalguslampide otsekohene vältus, särin ja pidev klahvide klõbin lammutas raamatukogus ehitatud tasakaalu. Kandsin disketti kaasas, kaotasin täiskirjutatud lehti ja niigi hapra tahtejõu riismed. Hommikul põrnitsesin lage ja ei suutnud enam valida päevaks riideid, et kooli minna.
Siis tuli Ülo kord.
Ülol oli lisaks arvutile ka piipar, väike piiksuv Motorola, kuhu me varsti pea igal õhtul Utaga automaadist helistasime, üha tihedamini endast märku andsime. Töö oli vaja valmis saada ja kevadeti tundub, et kõik saab ka õigesti minna. (lk 83, „Windows 95“)

 

Anna Gavalda: Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks

Nad ütlevad: imeline karakteriloome, eripalgelised tegelased, oivaline jutuvestmine.

Mida mina leidsin: kahe erandiga (mees, kes põhjustas kokkupõrke, ja naissoost loomaarst) on kõik tegelased ühesugused.
See tähendab, väliste atribuutide poolest hästi erinevad, muidugi. Mõned mehed, mõned naised, mõned noored, mõned keskealised (vanu polnud ühtegi). Mõned hästi haritud, mõned üsna napi hariduspagasiga, mõned rikkad, mõned vaesed, mõned üksiklased, mõned pereinimesed.

Aga nad kõik kas vaatavad maailma kerge põlgliku üleolekuga või vaatab autor neid kerge põlgliku üleolekuga. Näevad pisikest vinni tüdruku suunurgas, kellega koos rongis sõidavad, ja mõtlevad, et muidu oleks ta päris pandav, või seda, kuidas ülemus suud kõverdab, kui alluvatega räägib. Oletavad vestluspartnerit nuputavat, kas nad kannavad sukki või sukkpükse, kui kallis aluspesu tal on, mõtlevad temast kui "sellest lollist". Kogu aeg on maailmale ja teistele inimestele suunatud kerge üleolev kõrvalpilk.
Vahel on see suunatud ka inimesele endale - ostan seda kallist veini, selle kalli aiamööbli ja eks see terake uusrikka moodi on, aga ostan ikkagi.
Kogu aeg kerge põlgus, mingi distants, vahetute tunnete puudumine.
Ja siis on neil kuskil sees selle ühe teema osas tugevad tunded.

Naistel enamasti anonüümne üldine iha armastuse järgi. Vahel ka konkreetne armastus näiteks lapse vastu. Viimases novellis tahab peategelanna oma novelle avaldada.
Meestel on peamiselt konkreetne iha mingi naise järgi, kes kätte ei anna.
Ja mis siis saab ja kuidas saab - vahel läheb hästi tugeva tunde osas, vahel halvasti. Vahel läheb hästi vähemalt ses osas, et selgub: paari teise inimesega on head suhted, isegi kui tugeva tunde objektiga asja ei saa.

Päris masendavat juttu ses mõttes ei ole, et kõik igal rindel pekki läheks. Aga ses mõttes on küll, et ma jälestan enamikku peategelastest.
Nad ei ole vahetud.
Nad on sellised inimesed, kes mitte ei ela, vaid mängivad elu ja siis on nördinud, kui mäng hästi ei lähe. 

Kahe erandiga. Kaks juttu on päris inimestest. Loomaarst ja reisiv müügimees on toredad inimesed, nendega tahaks rääkida ja tutvuda.
Kaks on veel, kes sellised ... enam-vähem. Pole nii hullud kui teised.
Enamasti on peategelased aga vastikud.

Ja üldiselt inimestele väga meeldib see raamat??? 

Ekspress
Thomas M. Vertigo
Proua Teisipäev

Jan Kaus “Enne kui unisusest saab reegel”, Post Factum (2018)

Selle kogumiku üle võib küll rõõmustada – tervelt kolm korda seitse pluss kaks laitmatut lühijuttu, milledes võib päris palju leida sellised, just psühholoogilisel tasandil olme-äratundmisi, mingid väikesed hetked või mõtted, nagu näiteks pesemata juuste ja kulunud jopega peategelase möödumine stiilselt ükskõiksest noorest ning järgnev kiire mõttekäik stiilsuse-stiilituse ja kuidas tunda end lahedana üle või siis “Kaks tassi”, mille aines on sügavale inimese sisse peidetud tabamatuses, mis ometi juhib seda, mida me teeme või siis kasvõi avalugu, mis on tervenisti dialoog ning avab ehk midagi usaldamatuse ja omaks võtmise kohta.

Ahjaa, ja küllap on paljudel juhtunud, et bussijaamas või mõnes muus kohas tänaval ilmub välja keegi, kel on ette laulda üks või teine lugu sellest, miks täiesti õnnetute asjaolude sunnil on kojusõiduks vajalik raha kaotsi läinud, kui nüüd vaid head inimesed aitaks... või kui raske on näiteks mitte laskuda viisakasse vestlusse pensionisamba pähemäärijatega? Ilmneb, et vahel võivad ka selliste asjadega hoopis kummalisemad lood olla kui esmapilgul arvaks...

Tänapäeva Eesti kuumadel teemadel piilutakse korraks ka iibeprobleemi lahendamisse, kus “heade” kavatsuse ja päriselu tehtavate korrektuuridega on lõpuks kuidas on. Tõsi küll, vähem tõsisel noodil on kaasnähuks ka ilmselt üks korralik psühhotrauma, millel pikemalt ei peatuta ei siin ega seal jutus, sest eraldi luubi all pole siiski vägivallateema, vaid olukorra absurdsus.

Rohkemates juttudes ongi lugude maailm umbes keskeale lähenevate meestegelaste jagu ja mingil hetkel sai seda ühisosa natuke üheülbalises doosis, et alatasa sarnane häda kord esimeste armastuste, kord (eks)abikaasade ja identiteedi- ning loomekriisidega. Kuid mitmekesisuse üle siiski kurtma ei pea, pigem tasub, nagu ikka, enne järgmise loo turjale kargamist väike paus pidada.

Liiatigi, viimaseks jäetud nimilugu seob kõik eelneva pealkirjaga üheks tervikuks, andes tagantjärele pisut täiendavat mõtestatust. Ka kuiva argisust ei pea kartma – seda, mis inimesel seal kahe kõrva vahel ja rinnakorvi taga toimub, seda aitavad valgustada nii suuremad seiklused, fantastilisemad elemendid kui vana hea situatsiooni(koomika/traagika). Muhedusfaktor hõljub samuti õhus.

Soojenduseks natuke "Elupäästja" algust:

/…/
“Jõudu tööle?”
“Jah.”
“Mis, sa teed nalja või?”
“Ee … ei … ei tee. Nii öeldakse.”
“Mis öeldakse? Kes ütleb?”
“Kes?”
“Kes jah! Kes?”
“Noh … inimesed. Üks ütleb, et jõudu tööle. Teine ütleb vastu, et tarvis.”
“Mis tarvis? Mis, sa mõnitad mind või?”
“E-ei … ei mõnita.”
“Hakkad lihtsalt ülbitsema või?”
/.../