Juta Kivimäe - Malamudi jälgedel (Looming 3, 2026)

 

Jälle tekst, mida muidu ei loeks, aga kui nüüd ajakirjas kätte sattus, siis läks nii ja teps mitte teisiti. Eks see on paralleellugu Viitoli tekstiga - seekord siis ühe kohaliku Malamudi loome austaja kahtlus, et juudi autoril võiks olla mingi seos ta ammusel ajal Ameerikasse välja rännanud juudi sugulastega. Ja milliseid võrratuid teoseid on küll Malamud kirjutanud!

Tekst ongi ühtaegu ringkäik nõukogude aja oludes ning siis ameerika juudi kogukonna eripärade nägemus - mis siis põimub loo lõpuosas, kui nüüd 21. sajandi algul kohtuvad Tallinna saabunud kruiisilaeval ühe suguvõsa eri liinid, ja tõepoolest, Malamud. Ehk siis omamoodi kommete tragikomöödia.

Juta Kivimäe - Tammeuksed (Looming 8, 2023)

 

Olmerealistlik lugu taksojuhist, kes jutustab ühel järjekordsel sõidul püsikliendile oma elulugu. Taksojuht on juba kaheksakümnendates, aga ikka veel vitaalne ja triksis-traksis ning millist elu on ta küll omal ajal elanud … aga kes olid heal järjel nõukogude ajal, on seda ka nüüdsel ajal; ja nii jutustab ta loo, kuidas ta omal ajal otsis võimalust enda basseiniga majale tammepuust uksi. Ja milline õnnetus neid tammeukse nüüd tabas (aga see on juba püsikliendile suunatud).

Paistab, et tekst on kirjutatud käesoleval aastal, igatahes on seal mitmeid viiteid kevadistele sündmustele, mis ühel või teisel moel erutas mitmesugust avalikkust. Kuid põhirõhk on muidugi selle mehe lool, kes omal ajal oli restoranis Gloria vahetuse ülemkelner - noh, eks see tolle aja veidrus oli, et sellised elasid nagu kuninga kassid (eks siin ole ka vihje koostööst julgeolekuga ja selle tagajärgedest).

Eks mingil moel on see sarnane Haugi tekstiga (no lisaks sellele, et kui üks tekst on dialoogi vormis, siis see monoloogina kirjutatud) - kuidas vanemad inimesed … hakkama saavad.