Logi `09

äib nii, et on tõesti viimane aeg enda lugemistest kokkuvõte teha. Uusi postitusi tuleb juba robinal peale. Mõtlesin, et kuna ise sai siia blogisse vähe kirjutatud, ja blogi iseenesest on ju osalt ka mäluaparaat, logiraamat, siis võtsin aega meenutamiseks ja saingi vist tegelikult enda kõik möödunud aasta raamatud kokku. Eks neid ole ilmselt ka vähevõitu, sellepärast kõik ongi "alles". Aga no siiski, enamvähem keskmise, aastale üsna kohaselt mõni kuu töötustki „nautinud“ kontoritöölise loetu. Esikümme vast järjekorraski, edasi üha suvalisemalt.

Kui enda lugemisharjumust või -käitumist kirjeldada, siis raamat edeneb mul tavaliselt hilisõhtuti mõne lehekülje kaupa, et siis ühel ööl või nädalavahetuse pärastlõunal ühe hooga lõppu jõuda. Pooleli jätan lugemist harva. Et enamasti loen just tavapärast lõpetatud lugu ehk proosat, siis võibolla on nii, et tahaks ikka teada, „mis sai“.

Mõnest lugemiskogemusest veel konkreetsemalt ka. Grassi „Kammeljas“ näiteks jäi mul siiski näiteks pooleli – see tekst ongi mõnes mõttes luuleline, omapärase rütmiga, see ketrab nagu ambientmuusika oma seisundit üha katkestamatumaks. Kui „Plekktrumm“ oli fantastiline elamus, siis teist korda ja veel rohkem üha tagasikeerduvamat teksti, ja põhimõtteliselt ju eepilises mõõtmes läbida tundus sel hetkel väsitav. Nii et on Kehlmanni „Maailma mõõtmine“ on mulle üsna meeltmööda lobe ja huvitav lugemine, mida on vääristatud teadmiskillukeste ja inimsõbraliku nukrusega. Eco tulevärk tuleks ka tegelikult samasse kanti. Houellebecqi "Elementaarosakesed" saab esikoha, kuna on tõelisem ja teravam, ütleb midagi väga veenvalt, täpselt ja ammendavalt praeguse asjade seisu kohta. Nigovi „Harjutustes“ ka selliseid hetki kohati. Õnnepalu „Flandria päevikus“ olid jällegi väga põnevad spekulatsioonid muinaseestlaste maailmatunnetuse kohta. Õnnepalu sobib mulle ka muidu väga hästi – (elu)tark ja tundlik ja seejuures mitte edev; väga lihtne ja rahulik. Robertson Davies, mõneti vastupidi, võlus kokteiliga intellektuaalsusest, ajaloost, maagia hämarusest ja positiivsest või pigem muretust, heas mõttes hooletust ellusuhtumisest. Ja milline hämmastavalt täpne iseloomude tabamine.

Ja veel üks meeldejääv lugemiselamus oli Bataille „Silma lugu“ pärast Austeri „Juhuse muusikat“. Auster tundus mulle – kuigi ta muidu on vist päris hinnatud ja ma ikka võtsin ka tema teise raamatu seepärast ette – väga konstrueeritud ja seejuures kuiv, igav. Mulle muidu meeldib selline veidi vägivaldne „kunstlik“ kirjandus, mõistatused, mingid nutikad ja kohutavad tekstimasinad ja petlikud tasandimängud, mis äkki lugejatki kuidagi modifitseerivad. Cortazar, Borghes, Oulipolased jms. Aga Austeril puudub mingi pidurdamatus, vaimukus, kasvõi vaikne või veider huumor kogu selle mängu juures. Ta on nii tõsine ja hale. Igatahes, sellise tuima tüki vahele kibe ja aus sirakas Bataille`d lugeda oli ikka väga ergastav. Kui teatri puhul räägitakse energiatest ja kohalolust, siis mingisugune kohutav energia ja hoog oli ka selles tekstis. Üks asi on muidugi ohter vägivald, kehavedelikega jauramine jms, aga mis hämmastas, oli just keeleline jõulisus, valusad lõiked järgmisse stseeni, toores, justkui arhailine, arhetüüpidesse takerdunud pime ja hullunult ringiekslev stiil. Nojah, võiks siis ka öelda, et aasta tõlkeelamus Krullilt.

Michel Houellebecq – Elementaarosakesed

David Kehlmann – Maailma mõõtmine

Ilja Ilf / Jevgeni Petrov – Kuldvasikas

Tõnu Õnnepalu – Flandria päevik

Robertson Davies – Mis on lihas ja luus

Jean Ribillard – Isand M'saudi elu ja mõtted

Viktor Pelevin – Tšapajev ja Pustota

Georges Bataille – Silma lugu

Anton Nigov – Harjutused

Tõnu Õnnepalu – Mõõt

Tõnu Õnnepalu – Piiririik

Sandor Tar – Meie tänav

Robertson Davies – Mässajad inglid

Umberto Eco – Baudolino

Mihkel Mutt – Rahvusvaheline mees

Georges Perec – Mõelda/liigitada ja teisi tekste

Raymond Queneau – Stiiliharjutused

Mehis Heinsaar – Härra Pauli kroonikad

Georges Bataille – Madame Edwarda

Paul Auster – Juhuse muusika

Paul Auster – Oraakli öö

Christian Kracht – 1979

Nirti – Ja anna meile andeks meie võlad...

Berit Renser / Terje Toomistu – Seitse maailma

Vahur Afanasjev – Kosmos

R.K. Narayan – Jumalad, deemonid ja teised

Günther Grass – Kammeljas

Kurt Vonnegut – Kodumaata mees

Andres Anvelt – Punane elavhõbe

Tomi Kontio – Luugiga lehm

Hugo Claus – Kuulujutud

Barthol Lo Mehor – Popdada

Georges Bataille – Silma lugu (1993)

Nädala avastus – sääsed imevad pealaest verd.

“Samal ajal kujutasime ette, kuidas me paneme Marcelle'i, kingad jalas, kleit üles kääritud, muidu aga riides, poolenisti mune täis vanni, nii et ta nende purunemise ajal pissib. Simone unistas veel, kuidas ma hoiaksin alasti Marcelle'i tema kaisus, perse uppis, jalad koos, aga pea all; tema ise, seljas liibuv, kuuma vette kastetud hommikumantel, mis aga jätab rinna paljaks, roniks siis valgele toolile. Ma ärritaksin ta rindu, surudes nende nibud revolvritorusse, mis on küll määrustekohaselt laetud, kuid millest äsja on tulistatud, esiteks sellest, et raputada üles meie meeli, teiseks selleks, et toru lõhnaks püssirohu järele. Sellal valaks tema ülevalt vulksudes värsket koort Marcelle'i hallile pärakule; ka urineeriks ta oma hommikumantlisse, või kui see lahti läheb, Marcelle'i seljale või pähe, kuna mina tüdruku omalt poolt samuti võiksin täis pissida. Marcelle teeks siis mu märjaks, sest minu kael oleks pigistatud ta reite vahele. Ta võiks ka võtta minu pissiva türa ja endale suhu pista.“ (lk 40-41)

Silm pealkirjas assotsieerus millegipärast selle filmiajaloo silmaga, raamatut lugedes see väga kohatu polnudki, igasugu surnud silmad tilpnesid silmakoobastes või muus õõnsustes.

“Ja vastupidi, mind ei rahuldanud sugugi tavaline liiderdamine, sest see roojastab üksnes liiderdamise ning jätab igapidi puutumata kõrgema ja täiuslikult puhta olemuse. Liiderdamine, mida tunnen mina, ei määri üksnes mu keha ja mu mõtteid, vaid ka kõik selle, mida ma tema ees kujutlen, ning ennekõike tähise universumi...” (lk 53)

Raamatus möllab üks pidev noorukite räme golden shower; samas esitatakse kõike ilukõnelise kirjutusviisiga – aga erootikat vist ei saagi muud moodi kirjutada. Mõned Hispaania seksistseenid meenutavad Ellise “Ameerika psühho” toiminguid. Noh, vähemalt on mõlemad Bataille'i tõlked mõnusalt lühikesed.

“Tõustes püsti, lükkasin Simone'i reied laiali: ta lamas pikali külje peal; siis leidsingi end silmitsi olevat sellega, mida – ma arvan – ikka ja alati oodanud olin: nii nagu giljotiin ootab pead, mida maha lõigata. Mu silmad, nagu mulle näis, olid oma õuduse mõjul erekteerunud; keset Simone'i karvast vittu nägin Marcelle'i kahvatusinist silma, mis mind vaatas, nuttes uriinipisaraid. Seemneviirud auravais karvus andsid sellele nägemusele lõplikult kurva ja kaebliku ilme. Hoidsin Simone'i reisi avatuina: kuum uriin voolas vulinal silma alt alumisele reiele...” (lk 89)

Georges Bataille – Madame Edwarda (1993)

“Keset tüdrukuparve madame Edwarda, alasti, keelt näitamas. Ta oli, nagu on minu maitse, vaimustav.” (lk 26)

See on raamat, mida tahaks omada – kasvõi juba Bataille'i eessõna pärast, selle üle tahaks mõnikord hiljemgi veel mõtiskleda, elegantselt õudne vaade seksuaalsusele ja ihale ja surmale. Raamat ise on muidugi rariteedi olemusega – müstiline tekst, minimaalne kujundus, õbluklikkus; pärinemine ajast, mil trükiti igasugu veidrusi (tõepoolest, võiks kujutleda, milline klantsväljaanne see praegu avaldatuna olla võiks – klantslikkus sobib vaid riiulis hoidmiseks või edvistavaks kinkimiseks; ma ei suuda hästi uskuda, et vorm peab võrduma sisuga, õige raamat on see, mida saad teiste raamatute seast välja sobrada, avastamisrõõm, sa pead nägema vaeva, sa pead mõtlema, et see sulle näppu satuks, sa valid raamatu sisu mitte selle välimuse pärast; milleks raamatukujundusega rikkuda ootuste horisonti?).

Ma ei tee nägu nagu mul oleks midagi mõttekat raamatu sisu kohta öelda. Lugesin läbi, ehk jääb endas miskit seedima. Huvitav lugemiselamus, soovitan kogeda. Kultuuritaak, mis sunnib autorit keerulisemalt mõtlema. Ülemõtlemine, liigmõtlemine, oma soovmõtlemise üleprojitseerimine. Peaks vist katoliikliku verega olema, et tekstist täis mõnu saada.

“Kõige kummalisem – ja kõige ängistavam – oli vaikus, millesse madame Edwarda suletuks jäi: tema kannatusest ei saanud tulla ühtki teadet, ja ma süüvisin sellesse väljapääsutusse – sellesse südame öösse, mis polnud ei vähem mahajäetud ega vähem vaenulik kui tühi taevas.” (lk 39)