August Strindberg – Hullu mehe kaitsekõne (2015)

Romaani kohta on raske midagi öelda – kirjandusklassik õiendab arveid oma endise abikaasaga. Kirglikult ja literatuurselt. Eks tekib küsimus, kas sellist intiimset lugu ikka sobib avalikuks kirjutada... ja suhe koosneb teatavasti kahest inimesest; autorilt saame vaid ühe vaatenurga (muidugi, kas jutustajat saab automaatselt autoriga samastada). (Kui pole ilukirjandus, miks siis „Aja vaimu“ sari pidanuks seda publitseerima?)

Igal juhul, mehepoolne kirglik ülevaade ühe suhte ajaloost. Armastus ja armukadedus, usaldus ja kahtlused. (Ja raha.) Autori vaated naissoo rollile ühiskonnas on õige... pahupidisel moel modernsed sellise omal ajal moodsa / radikaalse autori kohta. Strindberg saab hakkama sellega, et suhte mõlemad osapooled on ühtviisi ebasümpaatsed – mis viib mõttele, et mida pidid üle elama nende kolm last, kes ajapikku lisandusid sellesse perekonda (eriti kui kahe lapse puhul oli mehel kahtlus oma isaduses – kuigi jutustaja annab mõnel korral teada, nagu talle oleksid lapsed kallimad kui naisele (mitte et selle suhteklaarimise maratonis eriti lastest juttu oleks)). Mida küll võisid kaasaegsed arvata sellisest kirjanduslikust (või on see üldse ilukirjanduslik?) südamepuistamisest ja musta pesu välja riputamisest? Kõik selleks, et Strindberg saaks lahjendada oma sarvekandja „kuulsust“? Ehk olen väikekodanlane, aga niisugune avalikkuse ees isiklik arveteklaarimine tundub mulle kohatu.

Mehe soovitused lugejatele, et kuidas tegelda abikaasa hüsteeriahoogudega, on kergelt õudustäratavad – eriti kui samas on ära toodud selliste meetodite võrdlemisi masendavad tulemused. Ja miks küll naine (mehe/autori tõlgenduses) meest selliseks monstrumiks pidas? Eks romaanis on provokatiivsus nii selgelt lehkav, et suurt ei soovikski selle õnge haakuda. No mida ja kui palju sa ikka arutled Strindbergi vaadetest naissoole ja ta enda minapildist? Las siis olla selline kirglik paatos.

„Lasku põlvili, Simson; toeta oma pea tema reitele, suru oma põsk tema puusade vastu, palu talt vabandust oma karmide sõnade pärast – millest ta pole tuhkagi aru saanud -, eita oma mõistust, loobu oma tõekspidamistest ja armasta teda! Nagu ori, kes sa ju oled! Lööd kõhklema valge suka ees, sina, kes sa pead end piisavalt tugevaks, et muuta maailma! Ja tema, ta armastab sind ainult siis, kui oled end alandanud. Ta ostab su ühe minuti kestvate tõmbluste eest, mida ta sulle pakub, väga odava hinnaga tema jaoks, tema ise ei jää ju millestki ilma, tühjendades su mõnest tilgast sinu parimast verest!“ (lk 144-145)

„Oh mind õnnetut! Ta on ostnud väikesed kaunid kingad, ja ma olen tema võimuses! Olgu ma neetud! Ta on tõmmanud jalga mustad sukad, need muudavad sääremarja täidlasemaks, ja põlv selle leinaloori taga tundub valge, väga elus. Alusseelikutepilvest välja ulatuvatel mustadel säärtel on mulle lausa saatanlik mõju! Need on nagu kaks matuserongi ees kantavat leinasaua, mis valvavad hauda, kuhu ma iga hinna eest tahan külvata oma eluseemne, oma vere essentsi.“ (lk 152)

sirp

päevaleht

sehkendaja

lvkrk

lugemiselamused

kultuuritarbija 60+

August Strindberg – Preili Julie (1975)

See, mis tollal nimetati naturalismiks, on praegu kena realistlik näidend – tõsi küll, mitte just selline laiaks tarbeks pühapäevarealism. Autori eessõnas olev kuulus naisteteemaline sõnavõtt on kohe selline... et on. Ega kõike ei saa vabandada ajastu oludega vms.

Ühegi tegelase motiivid pole must-valged, kui vaatenurka muuta, saaks ükskõik kelle kolmest tegelasest näidendi keskmesse seada. Julia kui märk iseseisvamast naisest, Jean kui tee kodanlusele või turumajandusele, Kristin kui traditsioonilisemate väärtuste alalhoidja – ja need on vaid kõige näkkukargavamad võimalikest tõlgendustest, ei pea lähtuma vaid sotsiaalsest või kultuurilisest või soolisest jne vaatenurgast. Lihtsaim oleks kaasa elada Juliale (vastupidi autori ootustele?), aga ehk on naine tõesti (ja oludest hoolimata?) vaimselt natuke paigast ära? Või kas Jean on ilmtingimata selline üdini sitapea ja oportunist, nagu läbi romantiku silmade võib paista? Või Kristin kui näide tuimast lihtrahvast, on see ikka nii (autor väidab, et kirjutaski meelega sellise ühekülgse tegelase)?

Omaette ooper on Julia vanemad ja nende lugu – ema ei soovinud abikaasaks seda meest, seejärel emale soovimatu laps ja edasi kõik need kasvatusjamad, lisaks vanemate vägikaikavedu ja saaga ema armukesega. Kas siis vanemate patud nuheldakse laste kaela ehk näide vildaka lapsepõlvega isikust – mitte et halb olnuks tütarlaste tollasest tavapärasest kasvatusest erinev kasvatus, vaid see maaniline ja isiksust ruineeriv viis, kuidas seda tütrele teostati.

Nojah, erinevaid tõlgendusvõimalusi on ootamatult palju ning niisamuti rikkalikult värve, tegelaste tunneteskaala võngub korralikult. Strindberg kohe ikka... soolas korralikult. Ja eks tekst on niivõrd elus, et seda saab väänata omatahtsi, hoolimata autori suunavatest sõnadest. Niisiis, tegemist on kunstiteosega.

“JEAN: Ma nägin, kuidas ta kihluse katkestas.
PREILI: See on laim! Mina katkestasin kihluse! Kas ta on öelnud, et see oli tema, see närukael?
JEAN: Närukael ta nüüd küll ei olnud! Te vihkate mehi, preili?
PREILI: Jah! Aga vahel, nõrkusehetkedel, ah fui!
JEAN: Ja mind vihkate ka?
PREILI: Piiritult! Ma laseksin teid tappa nagu looma...
JEAN: Te nagu tõttaksite marutõbist koera maha laskma. On nii?
PREILI: Täpipealt.
JEAN: Aga praegu pole millegagi lasta, ja koera ka ei ole! Mis siis nüüd peale hakata?
PREILI: Ära sõita!
JEAN: Et teineteist surnuks piinata?
PREILI: Ei, et elu nautida, kaks päeva, kaheksa päeva, nii kaua, kui annab nautida, ja siis surra...
JEAN: Surra? Lollus! Sel juhul oleks minu arvates targem juba hotell avada!” (lk 43)

August Strindberg – Üksi (2012)

Huvitav, et omal ajal telliti Strindbergilt see tekst jõululooks – üpris muserdav teine, ikka vigin maailma kallal. Või no üleüldse, järelsõna järgi selguks nagu olnud autor selle tekstiga paras drama queen, kõiksugu melodramaatika ja virisemine ja enese eriliseks pidamine. Ent kes selliselt endast siis ei mõtleks. Autobiograafilise ilukirjanduse puhul eelistaks pigem Vargas Llosa übermänglevamat lähenemist – tõsi küll, Strindberg pakub tarkuseivade tsiteerimiseks rohkelt võimalusi. Aga jah, on siis tegemist ühe poriseva kunstitegelase üksindusvaliku kirjeldamisega sajandivahetuse Stockholmis; minategelane kõnnib ringi ning meenutab ja kommenteerib ümbritsevast inspireeritud mõttemaailma. Klassikute värk, kerge igavusmaik.

“Kõik tundus neile vana ja kulunud; kõik oli juba olnud ja kordus lõputu üksluisusega; noorem sugupõlv tungis ähvardavalt peale ega teinud vanema põlve saavutusi märkamagi; jah, kõige rohkem tekitas meelehärmi see, et noored tegid samu avastusi, mida olime teinud meie, ja mis veelgi hullem, nad esitlesid oma vanu uudiseid, nagu poleks keegi kunagi varem neid midagi kuulnud.” (lk 5)

“Voodi – jah, minu unistuseks on olnud surra oma isiklike linade vahel, aga ehkki see ei käi mulle üle jõu, ei hakka ma neid ostma, sest mitte midagi omada on vabaduse üks külg. Mitte midagi omades, mitte midagi soovides on inimene kaitstud kõige rängemate saatuselöökide eest. Aga samas: kui sul on piisavalt raha ja sa tead, et kui sa midagi ihkad, võid seda endale lubada – see on õnn, sest see on sõltumatus ja vabaduse teine külg.” (lk 10)

“Mina seevastu ei pööra tähtsusetutele unenägudele üldse tähelepanu, aga kui unenägu end ise mulle peale sunnib, siis tõlgendan ma seda otseselt; nii et õudusunenägu on mulle hoiatuseks ja ilus unenägu julgustuseks või lohutuseks; ja seda puht loogiliselt, teaduslikult; sest kui ma olen oma sisimas puhas, siis ma ka näen puhtalt, ja vastupidi. Unenägudes peegeldub mu sisemus, ja seetõttu võin kasutada neid nagu habemeajamispeeglit: et näha, mida ma teen, ja hoiduda sisse lõikamast.” (lk 15)