Nikolai Pirogov - Elu küsimusi. Vana arsti päevaraamat (2025)

 

Siin raamatus on Pirogovi mälestused oma tudengielust - mis algas tervelt 14-aastaselt Moskvas, seejärel 17-aastaselt sai täiendõppeks Tartu, seejärel edasi täiendamine Saksamaal kuni 26-aastaselt sai Tartus professoriks. Tehke järele, eksole. Hilisemast elujärgust saab aimu tõlkija Ilona Martsoni järelsõnast, igatahes sai ta tsaaririigis päris mitmeid töökohti vahetada ja seda eri põhjustel.

Niisiis saab omamoodi ülevaate 1820.-1830. aastate oludest ja eks võib rõõmustada, et ise pole sellisel ajajärgul elanud. Sünnilinna Moskva ülikooli õppetegevus on paras peldik oma õpetajate ja üliõpilaste poolest, rääkimata siis tollaste teadmiste kasutamisest (või õigemini kasutamata jätmisest); niisamuti riiklikust survest oma kodanike ohjeldamiseks.

Eks seejärel Tartus on elu avatum ning noormees saab viimaks tõsisemalt hakata tegema loomkatseid. Aga siin on muidugi keerulisemad suhted baltisaksa ja vene kultuuri vahel - vene üliõpilased on pigem autsaiderid (mis aga annab Pirogovile hea võimaluse keskenduda õppetööle; lisaks on tervis laaberdamise tarvis vähe hädine), sest Liivimaa vene kultuuri assimileerimine on ebaõnnestunult organiseeritud; kohale on saadetud vene keele õpetajad on pigem kõrvaleheidetud alkohoolikud jms. Aga Pirogov leiab endale tegevust ja õpetajaid ning teda hinnatakse.

Millele järgneb siis täiendõpe Saksamaal, nüüd saab ka laipu lõikuda ja osaleda mõnel operatsioonil. Ja muidugi tutvuda meditsiini erinevate koolkondadega, erinevate lähenemistega, isiksustest lähtuva kirurgiaga - mida on muidugi võimatu üksüheselt üle võtta, kuigi professorid eeldasid seda oma õpilastelt. Väga viljakas aeg, nii õpingute kui kohatud inimeste poolest.

Seejärel tagasi Venemaale - lubatud professorikohast Moskvas (kus saanuks ema ja õdesid aidata) jäi ta küll haigestumise tõttu ilma, kuid taas Tartus peatudes saab ta erakorralise professori koha (hiljem ka korralise). Sellele ajale tagasi vaadates (mälestused on üles tähendatud enne surma) on siin ära toodud vana Pirogovi arutlused sellest, milline peaks õigupoolest olema kirurgia õpetaja, millised nõuded ja oskused - ega tema 26-aastaselt selleks küll valmis polnud, aga vähemalt püüdles selle poole (näiteks üliõpilaste eest ei saa varjata ebaõnnestumisi jms).

Eks siit saab siis huvitava ülevaate meditsiini arengust ühe venelasest kirurgi kogemuste läbi - ja eks pilt on parajalt jõhker, Pirogov märgib vanema ealisena mitmel puhul kahetsust oma nooruspõlve tegude pärast (seda eriti loomkatsete pärast, mis sooritati anesteesiata). Samas on see muidugi ülevaade sellest, mida kõike õieti tehti haigete raviks ja kui ohtlik see haigetele oli - aga eks kuidagi pidi see teadus arenema …

Mälestuste teine külg on see impeeriumimeelsus, mis mõnel puhul mõjub vähe kohatult või ärritavalt. See tobe bürokraatia ja tsaaride kummardamine. Tsaarid küll teevad väikseid vigu, aga ikkagi, Venemaa. Eks see paneb mõneti kukalt kratsima, et milleks õieti selline tõlge (nojah, maarahvas ju ei kirjutanud mälestusi tollest ajast, suurt valikut muud pole kui baltisaksa vms tegelased). Muidugi, tolleaegne ülikute ja teadlaste klass oli üks paras segu vene-saksa-prantsuse inimestest ning lihtrahvas on üks täiesti teine kiht. Ja noh, kui see lihtrahvas on midagi muud kui venelased …

“Pealegi ei asusta Baltimaid üksnes eestlased; tema ülejäänud elanikud - lätlased - ei ole enam sugugi tšuhhoonetsite masti. Ega siis asjata ole läti keel üsna lähedane sanskriti keelele; lätlane on ka slaavi hõimule lähem. Teda ei kutsu keegi idioodiks.” (lk 65)

Dolly Alderton: Kõik, mida ma tean armastusest

Ei olnud halb raamat.
Pettusin selles ikkagi üpris korralikult. 
Enamiku teosest peategelane joob - ma ei ole alkoholi võludest aru saanud - kepib ohjeldamatult ringi ja tutvub tinderis uute võhivõõrastega, kellega öösel kell 2 välja minna. Tal on neuroosid ja mured, mida minul üldse ei ole, tal on soojad põnevad sõbrannasuhted, mida mul ka eriti pole, tal on viitsimine ja jaks asjadeks, mida ma oma ürgse üle neljakümne ulatuva vanuse seest isegi teoreetilise võimalusena kaaluma ei hakkaks, ta teeb nalja asjade üle, mis ilmselt Briti ühiskonnas teemad on, aga mul mingeid kellukesi peas helisema ei pane, ja kokku on see raamat minu jaoks pilguheit võõrast sorti inimese ellu. 
Ei teki "oh, mul ka!" äratundmist, ainult "jah, ma olen seda sarjades näinud, ilmselt kuskil elavad inimesed siis päriselt ka sedasi." 

Ehk siis: raamatus on päris hästi ära toodud, kuidas (nais)inimese ettekujutused armastusest aja jooksul muutuvad, mõned huvitavad lood (need juhtuvad sõbrannaga) ja tore lõppjäreldus, et ainult iseennast armastades saad õnnelikuks. 
Lisaks on raamatus hulk enam-vähem lugusid, hulk igavaid lugusid ja hulk üsna kiireid mõtisklusi, mis viivad mingitele järeldustele. Teksti vahel on mõned toiduretseptid, mis tunduvad tehtavad, ja mõned humoorilised väljamõeldud inimeste piduliku õhtusöögi-, tüdrukuteõhtu-, tite sünnieelse tähistamise vms kutsetena vormistatud vahepalad, mis minu meelest pole naljakad, ent ma saan aru, miks peaksid olema. Kirjeldatud kohtumised erinevate meestega on kohati kaasaelatavad, enamasti mitte. Kirjeldatud elamused erinevate naistega teevad vahel veidi kadedaks. Aga kokku on raamatus kirjeldatud elu nii intensiivne, et mul tuleb ärevushoog peale ainult seda ettegi kujutades. 

Plaan B

Kate Atkinson: Emotionally Weird

 Sihuke raamat, mille osas ise ka kirjanikuna mõtlesin esialgu: "Kas tal lihtsalt oli hunnik poolikuid töid võtta ja siis ta leidis viisi, kuidas neid siduda ja kõik ühtede kaante vahel ühe romaanina esitada v?"
Võibolla oligi alguses nii, tont teab. 
Aga sel juhul tegi ta seda nii neetult hästi, et kellelgi ei tohiks olla etteheiteid, et on üks lugu tudengielust Dundee linnas, teine peategelasest tütarlapse päritolust - kuigi "tütarlaps" kõlab pentsikult, malbelt ja süütult, samas kui Effie on väga maine, eluline, tõeline - vahele on lükitud lõike kriminaalromaanist, mida Effie kirjutab, ja et asi veel segasem oleks, ka lõike teiste inimeste kirjutatavatest romaanidest.

Et "veel segasem oleks"?
Tegelikult ei ole segane.
Et kergem lugeda oleks, on kõik need lood eri fontides ja mind rõõmustas (mitte ei seganud), kui tudengielu-loo vahel oli kolm rida Effie ja tema ema loos toimuvast dialoogist. Kõik need lood ühtaegu põimuvad omavahel, mõjutavad üksteist ning laias laastus on üks - no kui KÕIK kokku võtta, eks.
Üks romaan. Ühtede kaante vahel.
Korduvalt on rõhutatud, kuidas kõik need lood on LOOD - kui ühes ütleb Nora, et kuule, ei, keeldun, ta ei tohi surra! siis teises leiab aset tolle tegelase päästmine ja me ei tea, kas ta siis tegelikult suri või päästeti ja mis üldse on TEGELIKULT. KÕIK need on ju ainult lood ja vähemalt minu aju küll suriseb naudingust selle mängu juures, mida Lugude Olemusega mängitakse. 

Dundee lugu on kõige pikem, ent selgelt üksinda poleks ta eriti palju väärt. Elab ta just koos jutustusega Norast ja Effiest ja sellest, mida Nora räägib Effie pärinemisest. Kriminaalromaan on teiste kahega lõdvemalt seotud, raamatu saaks ka selleta, ning küsimuseni, kes on mõrvar, ei jõutagi - "kas ohver on mõrvaohver?" on enam-vähem selle osa küsimus. 
Teatav oluline side ülejäänuga muidugi on. Et tudengielu-loo laused ja sõnad leiavad tee Effie kriminaalromaani, kuidas veest leitud naisega saab, kas ja kes, on kuidagi selgem ja ühesem side, ent ema-tütre dialoogid ja mis nende tagajärjel juhtub või ei juhtu Dundee-tudengielu-loos, on palju keerulisem. 

"Ha! Vot selline maagiline realism!" ütleb Effie Norale, kui on jutustanud taas mitu lehekülge oma lugu. 
Effie on tütar. 
No kellegi oma ikka. 
Nora on ema. Effiele kindlasti. 
Aga kuidas miski pole lihtne, kui lähemalt vaatama hakata, on ka osa sellest raamatust. MISKI pole lihtne - ja ometi on mõned asjad täpselt sellised "tundus nagu ta oleks ..." ja hiljem selgub, et ongi. 

Väga mõnus. 

Lugemine oli puhas nauding, kuigi neid inglisekeelseid sõnu, mida ma ei tea ja pidin järele vaatama, oli ikka hulgem. Ega ma ei olegi mingi tõlkija, sõnavara on selline, millega vestlustasandil täiega hakkama saab, ent hea ilukirjanduse lugemiseks jääb piiiisut väheks. Ent ma ei kaeba: tasus ära.