Kristjan Sander - Rott labürindis (Pidu aja lõpus, 2026)

 

Siin on olemas kõik, et moodustuks hea ulmetekst. Inimlik peategelane. Keeruline olukord, millest ta tuleb, ja veel keerulisem mõistatus, mida lahendada võõral planeedil. Ja muidugi see võõras planeet ise oma inimeste ja olendite ja olemusega. Ja noh, lugu, kuidas ülesande lahendamiseni jõuda. Draamat on küllaga, aga mitte seebiooperlikult; ikka põhjamaine kulgemine sisemuses ja ümbritsevas keskkonnas. 

Aga samas on veidi igav. Ja see iha pea sootunnusteta naisolendi asjus - loo loogikast arusaadav, aga visuaalselt kuidagi okseleajav. Mõistatuse niisugune lahendus lendas mul kaugelt üle pea, kas see läks nüüd puhtalt kõvaulme valdkonda või hoopis metafüüsilistele ja/või empaatilistele radadele. 

Ratsionaalselt vaadates ühes klassis Loolaidi ja Ariva tekstidega, emotsionaalselt aga liialt segadust tekitav.

Veiko Belials - Sõdalane Sauras (Kogu maailma au, 2026)

 

Enda sõnul on autor kirjutanud YA-maigulise loo, aga iseenesest ikkagi päris mõnuga loetav tekst.

Väikse lapsena on Sauras saadetud kloostrisse: perekonnast ei mäleta ta seetõttu midagi, ta ärasaatmise põhjuseks paistab olevat pärilussuhete lahendamine. Pärapõrgus asuva kloostri elu pole poisile just mokkamööda, eks ta on leidnud õpetajate pahameeleks endale tegevust lähedal mägedes.

Ühel õhtul näeb ta aga mägedesse suunduvaid tõrvikuid, lähemale hiilides näeb ta väesalga asemel relvastatud talunikke, kes püüavad tappa üht meest - Saurasele selline ebaõiglus ei meeldi, kohtupidamine olgu ikka aus. Ta hoopis päästab pimeduse varjus mehe talunike piiramisrõngast, juhtides selle oma peidupaika; senikauaks kuni olukord rahuneb. 

Päästetuks osutub legendaarse sõdalaste sekti üks liige, kes nähes noormehe vaprust ja muid kiiduväärt omadusi teeb Saurasest sekti liikme, ning lahkub seejärel oma teedele. Sauras hakkabki kloostris end sõdalaseks treenima ja ühel päeval saabub sõnumitooja teatega, et Saurase perekond on hukkunud ning teda on vaja nüüd maad juhtima. Nagu kohapeal selgub, ihutakse ta suguvõsa maadele hammast.

Seiklusi kui palju ning lõpuks tuleb suurem verevalaminegi. Tekst pole just eetiliste ja metafüüsiliste küsimuste poolest keeruline sasipundar, küllap seda autor hindaski siis YA kirjandusena. Kuid nagu öeldud, kenasti loetav.

Joe Hill - Ushers (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Vähemalt pole see tekst puhas horror, ehk võib avansiks nimetada tumefantaasiaks. Lugu siis FBI agendist, kes koos paarilisega on kaasatud ühe ohvrirohke rongiõnnetuse võimalikke põhjuseid. Muuhulgas on neil ülesandeks rääkida noormehega, kes olevat vältinud just sellele rongile minekut ning sama soovitanud ka ühele emale ja tütrele. Nagu selgub, siis noormees pääses ka noorena ühest koolitulistamisest, puududes samal päeval kehva enesetunnet tundes koolist.

Agendile näib, et noormees on küll omal moel veider, aga kindlasti mitte rongiõnnetuse põhjustaja. Õhtul üksi baaris lõõgastudes ilmub sinna ka see noormees, ning nüüd räägib ta agendile vähe teistsugust juttu: nimelt näeb ta olendeid, kes tulevad surijatele järgi. Ja tal on nendega pikaajalised kogemused. Agent otsustab asja lähemalt uurida, sest selgub veel üks surmajuhtum. Kuid kõigepealt tuleb aga seltskonnaga liitunud ärritunud partner puhkama saada.

Et siis selline hästi kirjutatud ja vägagi filmilik tekst, omamoodi well-made-play. Eks see vähe kristlik värk tundub, kuid ega need taevatalutajad pole miskid papist poisid, kui vahelesegamise tõttu plaanitut ei saa, võtavad suht suvaliselt kellegi teise.

Monica-Linde Klemet - Emmaks saamine (Looming 8, 2026)

 

Eks pealkirjast võib aimata, millest siin võiks juttu olla - neljakümnendatesse jõudnud Emma peab leppima sellega, et ta ei saa emaks. Hoolimata viimase aastakümne püüdlustest ja kõik need kujutlused, mida ühe või kahe lapsega teha. Need ei täitu. Temast saab üksik naine. 

Ja siis kohtab ta juuksurist väljudes naist (olendit? ettekujutlust?), mis muudab selle teksti kuidagi segaseks.

Tekstis tuuakse veel mitmeid näiteid, kuidas sellises vanuses naised ikka püüavad, nad ei anna alla kõigist vastulöökidest hoolimata. Aga Emma tunneb, et tema enam ei jõua, tema aeg sai otsa. Muidugi, see teksti teine pool kisub kuidagi kummaliseks ja ma õieti ei oska seda enese jaoks tõlgendada.

Igal juhul, nagu varasemate tekstide puhul näha, autor ei karda teemasid valida; loodetavasti pole see tekst mingist üsamaa vaimust kantud.

Andrei Ivanov - Kuiv purskkaev (Looming 8, 2026)

 

Lühilugu elust Kalamajas millalgi 1970.-1980. aastate paiku, nähtuna läbi poisikese silmade (on ka paralleel kaasajaga, mil minajutustaja jalutab oma pojaga). Suur aed ja majatäis inimesi, neist silmatorkavamad kaks vastandlikku naabrit. Üks neist vedeles päevade kaupa akna all tugitoolis (sest töökojas palgal olles polnud seal vaja muud käia kui palga järel), teine kutsekooli kalestunud õpetaja, kes kõigile närvidele käib. Ühe juurde voorivad erinevad inimesed ning mõnus elu podiseb; teine on oma suhtumistega paras inimpeleti.

Ehk siis kunst elada reaalset tööd mitte tehes või siis noorte eluks ette valmistamine, hambaid krigistades. Eks see paistab olevat järgmine mosaiigikilluke Ivanovi Tallinna maailmast; vast ehk tegu sama korteriga, millest juttu hiljuti ilmunud romaanis “Päevad”.

Annikky Lamp - Pidu aja lõpus (Pidu aja lõpus, 2026)

 

Igati stiilne lugu - ja eks raamatu kaaneillustratsiooniltki näha, et tegu õige glamuurse peoga (vaadake flamingot). Situatsioon on klišeelikust ajarännuloost mõneti erinev: ajarändurid (ehk siin Kõndijad) kasutatakse millegi muutmiseks (õnnestumine polevat küll 100%) - muuhulgas siis, pole inimest, pole probleemi. Ainult et antud juhul pole Kõndija just päriselt kindel, mida ta tegema peaks (ja eks ta neid pidusid ka juba küllaga näinud) …

Eks autor visandab ka seda, kuidas võiks laias laastus inimestega seotud muutused (sest mis on areng?) edasi liikuda ja eks see omamoodi masendav ole. Aga vähemalt sain nüüd pihta kogumiku kaanepildile, algselt pani see ikka päris kukalt kratsima. Hea debüüt.

Kaupo Sempelson - Mitmekülgne mees (Pidu aja lõpus, 2026)

 

Tekst on hulga parem kui viimati loetud jutuvõistlusel äramärgitud lugu. Temaatika on mõneti üllatav: polegi ammu lugenud natsi-Saksamaa teaduse saladuste ainelist teksti. 

Igal juhul, sõja lõpupäevil põgeneb salajasest uurimiseasutusest üks teadlane. Ta osales ajas ja ruumis rändamise uurimisgrupis ning väidetavalt võis lahendus olla üsna käeulatuses, aga nojah, enne kaotati sõda. Teadlasel õnnestus pääseda Ameerikasse ja seal vale nime all uut elu alustada - kuni viimaks panevad ameeriklased talle käpa peale, sest nemadki tegelevad nüüd selle teemaga ja nagu teadlane avastab, pole nad suurt kaugele jõudnud. Ja noh, vale-ameeriklane mäletab nii mõndagi, mis kulub ameeriklaste projekti arendamiseks ära. Aastad mööduvad, nüüd on gringodel soov tõelist ajarändu proovida.

Niisiis omamoodi huvitav temaatika. Peategelane pole geenius (seda oli kaasteadlane), ta ideaalid on pigem natsionaalsotsialistlikud ning omal ajal kasutati katsetes koonduslaagri juute. Autor ei idealiseeri ega ironiseeri teadlase üle; ta lihtsalt on üks ellujääja, kes on selleks valmis õige äärmuslikeks tegudeks. Eks iga lugeja saab anda oma hinnangu vastavalt tõekspidamistele.

Amal El-Mohtar - Pockets (Seasons of Glass and Iron, 2026)

 

Esmapilgul puhtalt teadusliku fantastika valda kuuluv tekst läheb siis ikkagi autori lemmikteema juurde ehk mis on see inimeseks olemine ja kuidas suhestuda teiste inimestega, kahju tegemata. 

Nadia on noor naine, kes ühel hetkel avastab häiriva asja: ta taskutest ilmub välja asju, mis pole tema omad. Kes temaga sellist nalja teeb? Ja miks küll? Sõbrad ei tea sellest midagi, ning pigem tekitab selline küsimus piinlikkust. Aga viimaks räägib ta selle küsimuse olemusest Tessale, kes viib ta seepeale oma töökoha laborisse - et Nadiat kaaluda ja seejärel võrrelda andmeid taskust ilmuvate asjade kaaluga (kuidas ja millest need õieti materialiseeruvad?), et seeläbi mingit teadmist luua.

Mitte et see teadmine neis tekiks, ning viimaks pakub Nadia, et ehk on hoopis tegemist sõnumiga - see mõte tekib ühe ilmunud klaverinoodi asjus. Tessa tunneb raamatukogus töötavat naist, kes oskab mängida noote ning nad viivad paberi talle: kes pistab paberilehe taskusse ja see kaob.

Nojah, jutu lõpuks hakkab siis kooruma see, miks asjad tulevad ja kaovad ning ega selles teaduslikku fantastikat küll pole, pigem ikka inimlikud unistused ja soovid, lähedused selles üksildases maailmas, õnne võimalus ja võimatus.

Häniläne - Tarõ ja timä pernanõ (Looming 7, 2026)

 

Kui eelmine lugemiskogemus selle autoriga oli üsna õnnetu, siis see tekst on märgatavalt parem. Eks see on puhtalt traagiline, kuid niisugune see võrokese elu ole.

Niisiis lugu majast, mis sai hinge, kui õige perenaine ta äratas. Maja siis vaatleb selle perenaise elunatukese veeremist, ta erinevaid mehi ja nende vigasid ning mis sellest kõik lõpuks välja kukkus. Eks elu on üks hädaorg ja mis see armastus õieti olla võiks, leiab see oma otsa üsna kiiresti - sest inimestel on ikka omad hädad küljes.

Tekst on tõepoolest üks õnnetuste elukäik, aga noh, see maamaja vaatepunkt on omal moel huvitav.

Seio Saks - Pärisasjade lühiajalugu (Looming 7, 2026)

 

Kui nüüd õigesti mõistan, on tegu postapokalüptilise utoopiaga - kirjeldus aastast 2285, sealse ühiskonna toimimisest, mille juured siis paiknevad 2050. aastal toimunud ökokatastroofis. Minajutustaja silme läbi arutletakse katastroofieelse ühiskonna toimimisest ning milliste printsiipide järgi võiks olla katastroofijärgne ühiskonnakorraldus - ka see ei tundu tuleviku inimestele ideaalne, aga samas keskmiselt toimib õiglasemalt kui meile tuttav formaalselt demokraatlik maailmakord.

Vaatepunkt on kirjeldav, sealse poliitilise olukorra pingete markeerimine. Ehk võiks seda nimetada ka filosoofiliseks ulmeks.

Heidi Iivari - Nõudepesumasin (Looming 6, 2026)

 

Ajakirja viies proosapla on samuti ühesõnalise pealkirjaga, ja samuti omamoodi nihkes olmekirjandus - erinevalt teistes võiks seda ehk pidada tragikoomilisekski (noh, samas muidugi kui koomiline on teiste inimeste õnnetu elu).

Lugu siis abielupaarist, kus Harri on perepea ja Helena ülesandeks on mehele neli last sünnitada, nagu Harri ühel sõbral. Naine olgu kodune. Ainult et … kuhu kõik see armastus kadus ja eks selle sümboliks on nõudepesumasin, mille mees ostis peale naise palumist ja aastaid laste kõrval rassimist … ja mis jääb kööki keset põrandat lihtsalt seisma, sest mehe järgi pole õige aeg seda töökorda seada (seda enam, et santehnikuna töötav Harri ei taha vabal ajal kodus torutöid teha). Aastad ja rõõmud kaovad, kolm poega kasvavad.

Võrreldes ajakirja teiste tekstidega on see kuidagi loetavamalt kirjutatud, aga ega kõike peagi mitmes kihis looritama, vahel võib ka lihtsalt lugu jutustada.

Kristjan Sander - Maja (Looming 6, 2026)

 

See, mis tekstist eelkõige meelde jääb, on suvise kuumuse kirjeldamine kuskil maakohas. Kõik need lõhnad ja aistingud ja erinevad kuumapahvakad. Selle varjus on siis lugu Monast, kes tuli oma lapsepõlvemaale justkui juhatust otsima, et mida oma eluga peale hakata - ta tuli oma salakohta ühes mahajäetud majas, kus ta on lapsena näinud justkui kahe lapse vaime; mis on aastatega ühes Monaga üha vanemaks saanud. Aga nüüd pole Mona ainus, kes on omadega puntrasse takerdunud.

Igati dramaatiline tekst kõigi oma aistingute kirjeldamisega, vahel tundub, et autor on justkui sellega liiga süvitsi läinud, aga samas - eks siin tulebki kirjeldada õhkkonda, väline peegeldab sisemist; ja omakorda see varjumaailma teema. Painav värk, eks jutu lõppedes võib kujutada edasisi erinevaid stsenaariume.

“Vahel mõtleb ta, et kõik kõnnivad justkui normaalsuse jääl, see on hele ja puhas ja selge ja sellest sünnib viisakates seltskondades vestelda, see on jalge all kindel ja kõva, seda võib koolis õpetada ja lugupeetud isikud kirjutavad sellest raamatuid. Kõik teesklevad, et see kannab kõike olemasolevat, ja et selles pole üldsegi mitte pragusid, kust tõuseks siit-sealt raskeid palavaid uimastavaid aurusid, ja et hoopiski mitte pole selle all omaenda salajaste seaduste järgi elavat sügavikku.” (lk 767)

Veiko Belials - Kogu maailma au. Majakavahid. Viimase Nägija soolikad (Kogu maailma au, 2026)

 

Kui Renner ja Finki seeriat alustades arvasin, et ehk need kõik tekstid võiks moodustada midagi kollaažromaanlikku, siis tegelikult nii siiski pole - lühemad lood on vaid episoodid sellest, mis annavad aimu sellest, mis kõik varem juhtus, kuidas Rennerist sai Marutõbi. Nendes kolmes loos enam pole Finki - aeg on kõvasti edasi läinud, Marutõbi on möllanud aastakümneid kõiksugu sõdades ja nii endale sünge kuulsuse külge saanud. Ja kõige taga on ikka kahtlus, millised jõud seda maailma õieti valitsevad, millega tõmmatakse niite eri jõudude vahel. Tekstide lõpuks jõuab Renner pärale.

Selles suhtes jõuab see seeri oma algusest lõpuni - muidugi võiks seda edasi kirjutada või siis Renneri loos esinevaid suuri auke rohkem avada (möödaminnes saame teada ka Finki ja Renneri perekondade saatuse - ja miks Finki seetõttu pole). Ühesõnaga, potentsiaali oleks justkui ühismaailma kirjutamiseks. Huvitav, et Belialsil tekkis selle maailma idee peale “Ashinari kroonikate” (1997) ilmumist, seega tekstidena ilmumine võttis aega - ja nagu aru saan, siis paar teksti on õige verivärsked.

Kogumiku kaaneillustratsioon pärineb jutust “Majakavahid”, tegu on selle loo ühtede kõrvaltegelastega, kes järjekordselt vilksatavad Renneri teekonnas. Ses suhtes veidi ootamatu valik, aga Liis Rodeni tehtud illustratsioonidest kogumiku eri lugudele vast tõesti kõige kaanepildilikum.

Elo Viiding - Hamster (Looming 6, 2026)

 

Paistab, et sellele ajakirjanumbrile on iseloomulik üsna veider proosa. Viidingu lugemine pole kunagi kerge meelelahutus, aga see tekst on kuidagi … nihkes; alles lõpupoole sain aru, mis võiks selle põhjus olla - nimelt on see jutt pühendatud viimase aja moodsa tõlkekirjanduse ühele lemmikautorile Edouard Louis’le. Ma pole küll ühtki ta teksti lugenud, sest ausalt öeldes mind ei tõmba autobiograafiamaiguline kirjandus; niipalju kui olen teistest lugemisblogidest kogenud, on tekkinud justkui mingi ettekujutus (või noh, õigemini küll eelarvamus) Louis’ võimalikust loomest.

Nii on siis kirjeldatud kahe tütarlapse paralleelne arengukäik, lastest tiineka-eani. Peategelane (õigemini küll minajutustaja) on selline kärts elus hakkamasaaja, antagonistiks on üks väikekodanlik pere, kes jumaldab oma tütart ning võimaldavad talle erinevaid hüvesid ja haridust. Kui põlastusväärne see tundub minajutustajale ning ühtlasi tekib soov sellele tüdrukule koht kätte näidata. Et siis … hamster.

Kui tekst näib muidu üsna puine (taotluslikult? Ehk on Viiding hoopiski kriitiline Louis meetodite suhtes?), siis loo finaal on küll päris lööv. Teksti ruum on selline, et kas see toimub Tallinnas või Prantsusmaal, väga pihta ei saa - mingil moel justkui tõlkemugandus, aga eks oskavad seda hinnata Louis’ lugejad. Ühesõnaga, veider ja painajaliku maiguga tekst.

Veiko Belials - Kroon ja kiiver. Surnud Kuninga Linn (Kogu maailma au, 2026)

 

“Kroon ja kiiver”: see jutt läks nüüd vähe muinasjutulikuks kätte; Renner ja Fink nagu õieti ei sobi suurt piiramislahingu võitlemist juhtima, nagu liialt suured saapad korraga täita. Ja need eelmise loo kadunud tegelased ja nende uus roll - iseenesest hea mõte, aga seda võinuks natuke laiemaks kirjutada, mitte et paari lõiguga lahendada. Kuidagi melodraamaks läheb kätte - või no liialt klassikaliseks seikluskirjanduseks.

Aga samas on loo mõistatus tore, ja eks selles maailmas neid saladusi jätkub - kuidas see kõik õieti toimub ja kes seal tegelikku võimu omab. Nojah, samas selle sarja järgmised lood paistavad hulga lühemad olevat; seega läheb vast kappamiseks. Renneri ja Finki suhetesse näib tekkivat üha enam pinget; eriti nüüd kui printsess on leidnud Renneri ja Finkil näib olevat mingi oma plaan. Eks peagi selgub!

“Surnud Kuninga Linn”: siin tekstis jõuab (taustal) Fink armastuse sadamasse, aga Renneril tuleb vangi sattudes võidelda areenil selle nimel, et mitte saada Surnud Kuningaks. Iseenesest võiks tekst olla lihtsalt episood mõnest pikemast jutust - a la maailma avastamise käigus on nüüd jõutud kaardistamata aladele, ohtlike barbarite juurde ja mis siis küll nüüd juhtub. Teksti huvitavaim külg on vast see, kuidas ämblikult mürki välja petetakse.

Amal El-Mohtar - To Follow the Waves (Seasons of Glass and Iron, 2026)

 

Tekst algselt ilmunud ühes aurupungi temaatilises antoloogias, ja eks siin ole rohkem kirge kui aurupungist inspireeritud imelist maailma.

Hessa on noor naine, keda on õpetatud vääriskivide abil teiste inimeste unenägusid soovitud suunas muutma (jajah, see kõlab küll rohkem uhhuu kui aurupungi esteetika moodi). Eks töö on huvitav ja samas seda keerulisem - sa pead ju looma usutavat unenäomaailma, seega sul peab olema palju teadmisi erinevatest asjadest. Üks vanem naine soovib näha oma unes merd koos võluva noormehega (kes pole teps mitte ta abikaasa moodi), kuid Hessal puudub igasugune kogemus merega (mis selle üldse võluvaks teeb?) ja seega keeruline unenägu luua. Selle probleemi kallal juureldes näeb ta aga kohvikusse sisenemas pahviks lööva välimusega naist … ja lahendus olemas, ta hakkab neisse unenäokristallidesse peitma oma igatsust selle korraks nähtud naise järele. Ja tõepoolest, kliendid on rahul ning tööd on rohkem kui tarvis.

Mitte et see kuidagi lahendaks olukorda, et ta tahaks sellest naisest enam teada. Hessa otsustab teha tööst vaheaja ning sel ajal naisest endale unenägusid teha. Vale otsus …

Eks siin tekstis on taustal väheke aurupunki ja ehk ka vääriskivide töötlemine võiks kuidagi nii olla, kuid teksti parem osa on ikka kirg ja sellele voolusängi otsimine. Kuniks võimalik.

Kersti Kivirüüt - Kalasööt (Portaalid piiri peal, 2026)

 

Narva ulmekirjutamise töötoa juht on samuti panustanud looga ja mõneti on see “kõige narvalikum” (või noh, klišeelikum) jutt - selles mõttes, et mida eestlasest ulmelugeja ootaks Narva kohta; ehk siis kenasti illustreerib seda, et noortel on ikka kirjutamisega seoses oma fantaasialendu.

Aga see lugu siis sellest, et Narva jões võivat olla mingisugune koletis - ja kui üht Narva õppima tulnud tudengit jões solberdades midagi hammustab, asuvad noored tudengid mitme narvalase abil seda ise uurima. Ja mis siis selgub.

Tekst on meeldivalt meelelahutuslik (Kivirüüt ikkagi kogenud autor) ja hägusalt tuletab meelde ühe aastakümnete taguse romaani Juhan Pajult (mida ma küll väga ei mäleta), nii võiks see olla omamoodi järellugu “Sankt-Peterburgi viirastused” (jajah, nõukaaja taak tollaste vägitegude tõttu), aga nüüd siis integreeruva Narva põhjal.

Marjana Aruvald, Marta Voskressenskaja - Verana (Portaalid piiri peal, 2026)

 

Klassikaline õuduslugu, seda siis spiritualismi teemal. Kunagi suvitas Narva-Jõesuus see Jelena Blavatskaja, kes tegi seal muuhulgas suvitajatega seansse. Aga ühel seansil, mil kutsuti välja surnud poisi vaimu, selgus, et poisiga tuli kaasa midagi hullemat: Verana! Mõned päevad hiljem suri Blavatskaja.

Aga maja jäi! Kinnisvara ikkagi ja kui üks abielupaar selle 2020. aastal endale soetas, siis … mõne aja pärast hakkab seal juhtuma. Verana!

Tekst nagu polekski kirjutatud noorte poolt,  kuidagi väga tasakaalukalt ja mõistlikult komponeeritud (noh, 2020. aastal halvas küll elukorralduse üks haigus, aga küllap siis see Narva-Jõesuu igapäevaelu ei puudutanud). Eks seda teksti võiks pidada etnoõuduseks (ikkagi kohapärimus), aga jah, “etno” pole just päris täpne - kuivõrd ikkagi Blavatskaja ja temaga seonduv (mis on muidugi ise üks vaimne õudus).

Jevgenia Krainova - Pääs tagasi (Portaalid piiri peal, 2026)

 

Tekstis on hästi tabatud seda lootusetuse tunnet, kui oled kinni jäänud ajasilmusesse (mitte et keegi meist seda reaalselt teaks, eksole, aga eks igaüks lähtub oma hirmudest ja ootustest). Ja noh, olukorra teeb hullemaks see, et iga kord lõpeb see ajasilmuse kogemus surmaga - erinevatest õnnetustest eriti emotsionaalselt hullude tapmisteni. Hull värk. Ja see minimalistlik keelekasutus, eks seegi annab autori arvatavale eesmärgile kenasti vunki juurde.

Tõsi küll, loo lõpplahendus (ehk ajasilmuse hargnemine) jääb kuidagi pehmeks - või noh, eks seda võib võtta ka unenäona (mis muidugi olekski lihtsaim seletus). Igal juhul, päris hästi teostatud tekst.

Riste Sofie Käär - Optimus Maximus (Looming 5, 2026)

 

Lugu siis sellest, kuidas sõõrikukohvikus kohtuvad kaks tuttavat - üks neist on vahepeal emaks saanud, kandes kaasas ühekuust tütart. Paistab, et emaroll sobib sellele igati stiilsele noorele naisele, aga … kes küll saab kasvatada last sellises maailmas? Kui ühiskond ja ajalugu on nii toksiline ja naistevaenulik ning raha ja rahvusvahelised pinged. Nii siis peategelasest jutustaja ühelt poolt imetleb sellist emakssaamist, teiselt poolt kahtlus, et kas tema suudaks või üldse tahaks seda.

Ühesõnaga, tekst pole just soovitav lugemisvara patriarhaalsete traditsioonide austajatele. Eks see mingil moel markeerib ka seda, kuidas saadakse noorest täiskasvanuks - mil enam ei elata vaid isiklike (või kuidas iganes need avarduvadki) ideaalide või mõnude nimel (jajah, alati on erandid jne). Sest noh, lapsevanemaks olemine (mitte ainult saamine) on juba tõesti teistsugune ooper.

Aga jah, see sünnitamine ise ja maailm toimib nii koledasti (või on see võetav irooniana?). Ühelt poolt on see minu jaoks veidi naiivne vaade vanemlusele; teiselt poolt pole mul mingit õigust näpuga osutada eraeluliste küsimuste osas.