Kui viimati Loomingu Raamatukogus ilmunud Kruusa puhul tekkis side Heinsaarega, siis Prozorov oleks vast seotud Saare eelmine aasta ilmunud lühiromaaniga (rohkem küll “Pascual”!) - kumbki omal moel rännakutel hingesügavustes, siin siis keskkonnaks New York. Siinne keskkond pole nii õhinapõhine ohhoo-elamus kui Kenderi “Ebanormaalses”, pigem on kirjeldatud rohujuuretasandil sisserändajate õige närust eluolu.
“D train” on juba lähtekohalt eriline - peategelane on Usbekistanist lahkuda saanud 28-aastane naine Salima (keda võib küll lihtsuse mõttes kutsuda Sašaks), kes siis püüab New Yorgis uut elu alustada - eemal kohalikust usbeki diasporaast (mis muidugi eksisteerib sellises suurlinnas), ent siiski viib elu ta endise nõukogude impeeriumi diasporaasse (mis omakorda tähendab, et ta peab ühtaegu õppima nii inglise kui vene keelt). Miks ta kodumaa jättis … no ütleme nii, et ta perekond polnud just kõige sõbralikum ja tulevikult polnud just suuremat eneseteostust oodata. Aga samas, muidugi oli ta nendega ühenduses ja muidugi saadab ta kasvõi viimase, kui vaid seda küsitakse.
Aga nagu tema hoolitsejaks sattunud vene vanamutt seletab, on tal meest vaja. Ilma ei saa. Ja ka peategelane ise vajab lähedust. Aga ei julge või häbeneb. Või siis teda kasutatakse ära. Aga üksi ei taha. Salima on tegelane, keda võiks tõesti mõni ärgas naislugeja analüüsida - et kuidas siis meesautor tema kokkukirjutamisega hakkama sai; minu meelest on see üpris intrigeeriv.
“Vahel Saša vihkas oma suurt, haavu täis torgitud südant, mis oli valmis andestama isegi kõige armetumale värdjale maa peal.
Koolis oli ta halvasti õppinud, hakkas vara tööl käima ja puudus tundidest. Isa peksis Sašat halbade hinnete pärast, taskuraha ei maksnud tal oma vanematelt oodata, nagu ka sünnipäevakingitusi, sellepärast tuli töötada, et kooli sööklas süüa ja endale riideid osta. Ta andis vanematele andeks ja armastas neid üle kõige maailmas. Vend varastas Sašalt raha, kiskus teda juustest. Ta andis ka vennale andeks, ostis talle suitsu, alkoholi. Kui Saša sai neljateistaastaseks, võttis vend ta endaga kaasa Taškenti mingile meest joomingule, kus müüs ta mõne dollari eest ööks oma demblist sõbrale. Nii sai Saša naiseks. Ja pärast seda ta ikkagi andestas vennale ja ikka armastas teda edasi.” (“D train”, lk 24)
“Roheline piinapink” on teistmoodi lugu. Kui “D traini” puhul oli Salimal nö ametlik rohelise kaardi staatus ja keelekursused ja kindel töö, siis siinne peategelane Fjodor on nö illegaal, peale kohalesaabumist ja unistuste purunemist vireleb. Kui Salima pingutas kõigest temaga juhtuvast ikka edasi ja edasi, siis Fjodor … kui võimalik, siis külastas vanakraamiturge ja luges ja libistas õlukest. Ja et tegu illegaaliga, siis sellevõrra muidugi ahtamad võimalused normaalseks tööks (ka tema ei tahtnud suuremat suhelda oma diasporaaga). Tulemuseks siis erinevad üüritoad ja juhuslikud tööotsad - kuni kohtumiseni ühe imeliku venelasest prouaga, kes pakub talle kaheks kuuks eluaset (sest kuigi Fjodoril puudub New Yorgis igasugune tulevik, näib ta siiski … ausameelne), kui vanaproua käib ise Moskvas lapselast vaatamas. Tingimuseks on toataimede eest hoolitsemine (ja et Fjodor tööl käiks ja raha koguks jne).
Muidugi see kõik läheb rappa, laenuks jäetud viiesaja dollariga püüab ta kaks kuud välja venitada ja taimede eest hoolitsemata jätmine viib ta lõpuks selleni, et üks taim hakkab Fjodorile endale aru pähe taguma. Fjodor lahkub New Yorgist.
“Me istusime kohvi jooma. Perenaine pani lauale puuviljakeeksi, mis oli mulle esimesel külaskäigul nii väga meeldinud. Otsekui vihjena lähedusele ja sellele, et Margarita Stepanovna mõistab oivaliselt asjade seisu ja asub mu konfliktis eluga minu poolele. Nagu tahakski öelda, et ära põe, sõber, emigrant tunneb emigrandi kaugelt ära, nagu kalamees kalamehe. Ta valas kohvi portselantassidesse, mis lõhnasid Dichlofossi järele. Pole aimugi, kus ta neid hoidis. Perenaine ise oli sedakorda roosas Jaapani kimonos ja paljaste säärtega, mida mööda jooksid veenid nagu sinised maod.” (“Roheline piinapink”, lk 72)
Niisiis kaks lugu jäämisest ja lahkumisest. Kui lahkumislugu “Roheline piinapink” on mingis mõttes ootuspärane (kas ja kuivõrd biograafiline, pole aimugi; samas võiks väga tahtmise korral seda teksti ka piiripealseks ulmeks nimetada), siis jäämislugu “D train” on juba kasvõi oma valitud peategelase Salima tõttu keskmisest huvitavam - Usbekistanist pärit noore naise (kuigi kodumaa mõõdupuu järgi võib vallaline ja lastetu 28-aastane naine ehk probleemses vanuses olla?; ahjaa, Eestiski on selliseid debiilarvajaid) elutee kodumaal ja siis uue elu alustamine täiesti teistsuguses keskkonnas. Ja ega Salima pole mingi eriliste vaimuannete või isikuomadustega inimene - pigem õige lihtsameelne … aga töökas.
Muidugi, kummagi noore New Yorki sattumine on samuti erinev - kui Salima tuli ametlikult (talle oli organiseeritud vastuvõtt ja vist töökohtki), siis Fjodor tuli pigem ise õnne otsima … ja kaotas kõvasti. Eks raamatu kolmas peategelane on loomulikult New York, millel on muidugi üsna ükskõik oma hallist massist - mõni leheke saab kompostiks, mõne lehekese viib tuul minema; puid jagub.
trakyllmaprokrastineerinj2lle
