Gregory Benford – Penumbra (Year's Best SF 16, 2011)

Lühilugu sellest... kui äkitselt meie galaktikas läheks täht mustaks auguks. No tulemuseks on tohutu gammakiirguse pahvak Maale, mille tõttu pahvakule ettejääv põleb maha. Aga loo jutustaja on vägagi elus – tema on sel hetkel sõbratariga puhkamas Vaikse ookeani saarel, ning nagu selgub, jäi gammahoole osaliselt ette Kuu. Arvatavalt hävinesid Ameerikad, Euroopa ja Aafrika, ent Aasia kant jäi tänu Kuule alles. Ja see on uus maailm. Et tegemist on valgete ameeriklastega, vaatavad kohalikud saareelanikud vägagi kahtlustavalt nende poole – küllap ameeriklased tegid midagi närust, mis selle ilmatuma katastroofi põhjustas.

Et lugu veelgi mugavamalt jutustada (või noh, ökonoomsemalt?), on peategelaseks parasjagu puhkusel olev astrofüüsik, kes just oli Galapagosel uurimistööd tegemas. Ning kel õnnestub kohaliku kiriku satelliidiühenduse kaudu logida teaduslike satelliitideni, mille abil saab siis vähemalt osalise pildi hävingu ulatusest. Ega suurt midagi muud pole loo kohta öelda, on selline laast ja järjekordne infost särisev postitus tehtud.

ulmekirjanduse baas

Gregory Benford – Lunastaja (Täheaeg 3/2006)

Lugu on üsna õpetlik – oled hea ja on võimalik, et kavaldad pahad üle, isegi kui oled kõvasti kaitsetum. On siis üks kaaperdaja, kes tahab saada enda valdusse DNA-panka, mis asub ühel valguskiirusel triivival laeval, mis on Maalt lahkunud aastakümneid tagasi, et oma planeet asustada. Aga kaaperdajal on nüüd ülehelikiirusel liikuv sõiduk (areng!) ning sellega õnnestub tal vana laev kinni püüda – ja seal kohtub kaaperdaja oma vanavanaemaga, kes on üks väljarändajate ärkvelolevatest liidritest (suguvõsa pärimuses on juttu naisest, kes lõi suguvõsa päranduse selle avantüüri korraldamiseks laiaks – ja seetõttu järgnevad põlved virelevad vaesuses). Taaskohtumine pole just ülemäära rõõmus ja väljarändajad ongi viimaks sunnitud kaaperdajale loovutama oma DNA-panga (no mees lohutab, et mis teil viga, veel tuhandeid inimesi on “sügavkülmas” elluäratust ootamas). Miks see geneetiline mitmekesisus uuemale sugupõlvele nii tähtis on? Sest inimeste sõjad on hävitanud rohkem kui vaja inimkonna mitmekesisust. Aga väljarändajad (ehk head) on tõesti kavalad võrreldes kaaperdaja ja ta seltsimeestega (kes on siis pahad). On üks puändiga lugu.

ulmekirjanduse baas

Gregory Benford – Dark Heaven (The Mammoth Book of Best New SF 21, 2008)

21. sajand. Katrina ja teised vägevamad orkaanid on ohtralt räsinud Ameerika lõunarannikut, ent elu läheb edasi. Rannale uhutakse kahe mehe laibad, kelle vigastused viitavad, et surma põhjuseks võib olla midagi tavatut – kehadel on miskid kummalised täppide read, mis samas ei meenuta ühtki tuttavat elajate hammustust vms. Asjaga tegelev politseiuurija on plindris, midagi on nende meeste hukkumisega mäda. Selgub, et mõlemad mehed on seotud ühe laevaga, millega julgeolekumehed viivad öösiti avamerele... tulnukaid. Kes on tulnud Maale nii kaugelt kui Jupiteri kuult (Centauri?) - sest kunagi püüdsid nad kosmosest meie raadio- ja telesignaale (näiteks uurisid nad Star Treki sarja abil, milline võiks olla maalaste reaktsioon võõrolenditega kohtumisel). Võõrad on sellised kergelt inimkuju meenutavad amfiibolendid, kes elavad niisiis nii vees kui maapinnal (umbes nagu... konnad? Igatahes on uurijal hüpotees, et nt alligaatorid võiksid neile näida vaenlastena) ning Maal on nad peatunud eelkõige sooja merevee lähedal (ehk siis Ameerika, Aafrika ja India troopilisematel aladel). Eks siis uurija avastabki dramaatilisel ja traagilisel moel seose hukkunute ja lõbusõidutulnukate vahel.

Õhustik on selline kerge film noir, mida ilmestab vanakooli uurija ühtaegu inimlik ja badass siseelu. Ja riigivõimud teevad kõik, et tulnukatega seotud tumedad saladused jääksid avalikkuse eest varjatuks, ega tulnukate moraalgi just kõige aatelisem ole.

ulmekirjanduse baas