Frederik Pohl - Day Million (The Big Book of Science Fiction, 2016)

Igati blaseerunud ja sarkastiline sõnavõtt kaasajast ja tuleviku … suhetest. Mitmed kehamodifitseerimise võtted on küll sellised, et võiks ajada kõiksugu vanameelsete lugejate mõtted tagajalgadele (jajah, mitu korda päevas või tunnis mõtled sina samasooliste suguühtest? Tõesti?).

Tekst ongi pigem essee ulmelugejate retseptsiooni asjus – ehk siis kuidas ja mida hinnatakse vastavalt oma kaasaja kommetest ja normidest lähtuvalt. Mis muidugi võivad juba kümne aastaga oma tähtsuse kaotada (mitte et see oleks siia maailma toonud võrdõiguslikkust või midagi).

ulmekirjanduse baas

Frederik Pohl, C.M. Kornbluth – The Space Merchants (2003)

Kerge paralleel Strugatskitega – mõlemad romaanid on kirjutatud viiekümnendatel ja kumbki käsitleb püüdlusi Veenuse rikkuste kasutamiseks. Aga sellega sarnasused lõppevad, kui Strugatskite maailmakord on lõbusalt internatsionaalne ja Veenus selline... utoopiline, siis Pohli ja Kornbluthi maailm on pigem düstoopiline tulevikuvaade (ja romaanis Veenusele ei jõutagi) – on ülivõimas eliit, kes valitseb lepingutega orjastatud töölisklassi. 22. sajandi maailma valitsevad ülifirmad (töövahendiks on reklaam kui ajupesu) ja riigid on pigem vormitäiteks, fassaadiks progressimüüdile. Kasum peab alati suurenema.

Ent pilt pole vaid mustvalge, firmadele on pinnuks silmas üks seltskond, keda nimetatakse konservatiivideks – kes siis pooldavad nö mõistlikku majandamist. Loo kontekstis võiks neid kutsuda puukallistajateks, kuigi tänapäeva mõistes on tegemist pigem nö normaalse mõtlemisega inimestega, kes ei poolda kogu Maa reostamist ja kõigi ressursside kasutamist. Kuigi jah, tegemist on pea poolterroristliku organisatsiooniga koos oma valitud kiiksudega. Ühtlasi on olemas reeglid, millega emafirmad võivad teineteist kohelda nii siidi- kui poksikinnastega (ja kui kasutada vägivalda, siis peab see olema eelnevalt kooskõlastatud). Kuid kui on üldtunnustatud reeglid, tuleb ikka leida võimalusi neist möödaminekuks.

Lugu siis selline – üks emafirma nimega Fowler Schocken Associates saab õiguse Veenuse laiaulatusliku koloniseerimise korraldamiseks. Arvatavalt äärmiselt kasulik väljakutse, kuid koos lihtlabase probleemiga: planeet on lihtsalt elamiskõlbmatu ja kolonistide massi saatmise puhul oleks tegemist põhimõtteliselt üheotsapiletiga (nö biomassi külvamine?). Ent kui õnnestuks taltsutada Veenuse kliimat ja sealseid maavarasid ekspluateerima hakata... oleks tulud astronoomilised. Sest kogu asi käiks läbi emafirma, mistõttu saaks kasutada vaid selle firmaga seotud tooteid jne (eraldi nüanss, et tooted sisaldavad sõltuvust tekitavaid aineid – et tarbijad püsiks ainult nende firma ohtrate toodete udara otsas). Ja see annaks võimaluse projekti maksumust kõrgel hoida jms.

“We want words that are about Venus, words that'll tickle people. Make them sit up. Make them muse about change, and space, and other words. Words to make them a little discontented with what they are and a little hopeful about what they might be. Words to make them feel noble about feeling the way they do and not foolish. Words that will do all these things and also make them happy about the existence of Indiastries and Starrzelius Verily and Fowler Schocken Associates. Words that will do all these things and also make them feel unhappy about the existence of Universal Products and Taunton Associates.” (lk 39)

“I was becoming the kind of consumer we used to love. Think about smoking, think about Starrs, light a Starr. Light a Starr, think about Popsie, get a squirt. Get a squirt, think about Crunchies, buy a box. Buy a box, think about smoking, light a Starr. And at every step roll out the words of praise that had been dinned into you, through your eyes and ears and pores.” (lk 85)

Loo peategelane on Mitchell, kes määratakse reklaamima Veenus ekspluateerimise projekti. Ehk siis meest tabab kiire tõus maailma vägevate hulka – kuigi sellega kaasnevad omad ohud (näiteks kõrgendatud julgeolekuohu pärast ei ole politsei sind nõus enam kaitsma). Peategelase probleemideks on see, et Mitchelli prooviabielu paistab jooksvat pöördumatult karile ning firmas endas tehakse vastutööd ta püüdlustele projekti arendada. Ning kõigele lisaks veel salapärased atentaadikatsed.

Ühe sellise mõrvakatse tagajärjel ärkab Mitch orjastatud lepingutöölisena... ning maailm, mis talle rohujuuretasandil avaneb, on hoopis midagi muud kui tema firma toodetud reklaamides. Mitch otsustab tagasi pinnale võidelda ja emafirmasse oma tööpostile jõuda, kuna tema koha Veenuse asustamise projektis sai firmasisene konkurent ning palavalt ihaldatud prooviabikaasa on end hoopiski ühe kosmosekangelase käevangu heitnud. Ja viimaks avaneb võimalus orjusest vabaneda, ent seda tänu konservatiivide salarakkude heaks töötades... Ning neil omakorda plaanid Veenuse kasutamiseks.

Kui algselt jäi tekstist mulje kui miskist retroulmepõnevikust, siis tegelikult on tekst vähe keerulisem ning lugu areneb päris mitmekesiseks. Rääkimata kõiksugu loopööretest ja petmistest, mis niiehknaa põnevust üles peksavad. Ei saa öelda, et autorite loodud maailm oleks futuristlik või maagiliselt eriline, tegelased näiteks suitsetavad vanamoodsa ohjeldamatusega siseruumides ja on muidu viiekümnendate mekiga, rääkimata tehnika vanamoodsusest. Ent see pole muidugi peamine, tegemist siiski düstoopilise krahv Monte Cristo looga.

ulmekirjanduse baas

Frederik Pohl – Tunnel maailma all (Hirmu vöönd, 1993)

Sellise loo avalikkusele tutvustamise puhul tuleks pingsalt mõelda, et kui väheke selgemalt selle kulgemisest jutustada, kas siis tasub puänti aimata lasta või jätta võimalikule lugejale avastamispainet. Hea küll, ei räägi olulisest seigast. 

Igal juhul, tegemist on kui modifitseeritud versiooniga filmist “Lõputu küünlapäev” (Murray ärkab üles ja sama päev muudkui kordub ja kordub), ainult et siin... on midagi väga teisiti. Nagu seda kummastavat ajaveidrust viimaks tabanud tegelased küsivad, on selles kõiges süüdi venelased? Või marslased? Või hoopis miski kolmas jõud? Ei ütle. Mis on see, mida me tunneme meile ainuvõimaliku maailmana? Miks on naised nii erilised, kummastavad ja lummavad? Milline rohi toimib eluväsimuse murendamiseks? Kas on lootust, et Martinil valmib “Jää ja tule laul”? Oled Sa teinud täna mõne omakasupüüdmatu heateo? Where did You sleep last night?

ulmekirjanduse baas

Frederik Pohl – Fermi and Frost (The Mammoth Book of Apocalyptic SF, 2010)

Külmasõjaaegsest meeleolust kantud lugu – järjekordse Kuuba kriisi hapukskeeramisel puhkeb korraga tuumasõda USA ja N.Liidu vahel, mis loomulikult paiskab kogu maailma segi. Ühesõnaga, saabub totaalne tuumatalv, mis algab lõputu vihmasajuga ja lõppeb täieliku külmumisega (pilvekiht hoiab Maad Päikese eest), ja pea ainus koht, kus inimestel võimalik reaalselt vastu pidada, on Island – seda tänu vulkaanide tekitatud kuuma vee olemasolule ja islandlaste kohanemisvõimele ekstreemsetes oludes. Tuumatalv on teadagi enam kui ränk vintsutus ja lõpuks kattub tolmupilvede varjus kogu Maa jääga. Ent islandlased ja nende külalised püüavad kohanduda ja oma kasvuhoonetes elektrivalguses söögitaimi kasvatada (sest nad saavad elektrit toota!).

Lool on kaks võimalikku lõppu – et kas see inimkonna viimane kants pidas vastu (iseasi, mida radiatsioon omakorda veel põhjustas) ja taas võiks inimsipelgad Maal laiali levida või nälgis-külmus lõpuks muu maailma kombel samuti surnuks. Õigupoolest selline vanamoodsa tunnetusega ulmelugu – autor räägib pea õpetliku hoiatusloo jne, ja rosinaks veel Fermi paradoks ka. (Ei saagi teistele planeetidele pürgida või maailmaruumi hõivata, sest särava intelligentsi olemasolu viib enesehävitusele.)

ulmekirjanduse baas