Eduard Vilde - Reaalpoliitiline epistel (Jutustused II, 1953)

 

Nagu pealkirjast võib järeldada, on see hästi ajalik toode ning ega siin pole muud tõdeda, kui et sisepoliitika on ikka üks … epistlite kullaauk. Küll on tollased duumasaadikud mitte just kõige rahvuslikumate huvidega, küll on baltisakslased vajamas rohkem eriõigusi, küll on eesti kirikuõpetajad mitte just kõige inimlikuma mõtlemisega. Eks see muidugi seletaks seda, miks praeguse EELKi juhtorganid pole just empaatiaga õnnistatud. Traditsioonid!

Eks selline päevapoliitiline pala ilmus selles kogumikus üldse alles teist korda; Vilde ise vast sellise teksti taastrükkimist oma arvukates kogumikes oluliseks ei pidanud. Ja ekstaole. Siiski, huvitav kõverpeegel tsaarivõimu viimasest kümnest aastast.

Lilli Luuk: Ööema

Miks olen elanud nii vanaks ja Lilli Luuk kirjutab alles nüüd kõike seda, mis ma elanud olen, mis mu ema ja emaema elanud on? Ma oleksin nii palju targem, kui oleksin seda varem lugenud. 

Samas: võibolla mõjubki nii vägevalt just seepärast, et ma juba olen seda elanud, seda näinud, seda kuulnud? 

Kas sina tunned seda raamatut lugedes sama? Et kõik on minad? Iga tähtsam tegelane on mina, mina olen tema ja tema ja tema ka? Sinu minad, eks ole.

Arvan, see vast ongi selle raamatu kõige võimsam tõde: me oleme kõik minad. Jaa-jaa, kulunud tõde ... aga tegelikult tunnetuse tasandil, ürgsel tasandil ununeb nii kergesti.

Loen "Ööema" ja iga rea ajal on meeles. 

Jah, sellised inimesed on mina. Kõik on minud. 

Lugu muutub tasapisi ja märkamatult, mina-vormi ja tema-vormiga mängides, kursiivi ja kursiivita teksti vaheldades peamiselt üheksakümnedates ja isegi hilisemas ajas toimuvast suisa sujuvalt kolmekümnendate lõpu ja neljakümnendate looks. 

Jaa-jaa, me teame. Halb aeg, hirmus aeg. Küüditamine. Vangistamine. Vend venna vastu võõra võimu sunnil. Jajah, mhmh. Nüüd läheb halvasti.

Ent kuna kirjanik on nii vahe tera, niivõrd kunstnik, oled südamesse haavatud enne, kui arugi saad. 

Ta toob inimesed nii lähedale. Elusse elamised, tunded, mõtted.  Igaüks on mina, kõik tunnevad päriselt, püüavad päriselt, kardavad ja enam ei karda päriselt. 

On mõned korduvad momendid:

Muidugi raba. See on rabaraamat. Raba raba raba.

Lehkavad kährikud.

Luud.

Jõhvikad.

Hundid.

Kotkad.

Ja teate - mitmed asjad mõtleb lugedes välja. Et kes ja mis ja kellest on seal juttu ja kellest tolles teises kohas, kelle "ma" on see kursiiv ja kes leiti ja kes oli peaaegu pooleks lastud - aga kõike ei saagi teada. Kõiki niite ei tõmmata kokku, osad jäävad - jäävad.

Ei tundu vale. Ei tundu häiriv. Vastupidi, nii on just õige! Kunagi ei saa kõike teada, kuitahes kõvasti sisse elad, kui väga ka tahad. Alati jäävad küsimused. Kui hästi üritad, tõesti tahad, täida lüngad ise kujutledes ära. 

Kui piisavalt ei taha, ju siis pole vajagi.

Üks mõte jäi kummitama. Eelmise mõtte õde.

See ei olnud raamatus kirjas, aga häid raamatuid lugedes mõtlen kaasa ja juurde. Sina ju ka?

Mõte on järgmine: kui sa pead kas hukka saatma lapse või mehe, kellega sa ta saanud oled, vali alati andmiseks mehe elu.

Alati.

Kui ta on väärt mees, on ta ise valmis oma lapse eest surema. 

Ja kui ei ole - kas sellise mehe elu oleks vaja hoida? Pidada tähtsamaks kui lapse oma?

Hah!

ERR
Kuulutaja
Raamatukoi
Keel ja kirjandus
Looming
Lugemissoovituse blog
Kohila raamatukogu
Brixie blogi
Värske Rõhk
Edasi
Tilda ja tarakanid
Ekspress
Pille raamatu ja kassiga
Postimees
Karl Martin Sinijärv

Carolina Pihelgas: Valgus kivi sees

 

Silmapaistvalt mittemidagiütlev raamat. 
Mitte halb, ei. 
Phmt lapsepõlvemälestused, piltide sisse minekud vanemate, vanavanemate jne fotode osas, mälestused, mis pooltel kordadel pole mitte autori omad, vaid tunded ja mõtted, mida ta omistab teistele. Peamiselt veresugulastele vist.

Aga ma olen vale sihtgrupp sellele raamatule. 
Ilmselt räägiks ta kõvemini ja intensiivsemalt nendega, kes on oma lapsepõlve peaaegu unustanud ja kelle jaoks ei ole normaalne mõelda: "Aga mida see ilus noor vanaema selle pildi tegemise ajal mõtles?"
Nendega, kellele fotod vaaremadest ja vaarisadest on lihtsalt mingid pildid ning laps olemise valu meelest peaaegu kadunud. 

Aga minu jaoks on kogu see raamat otsast lõpuni: "Nojah."
Perekonnalugu? Kammaan, kõigil on perekonnad, kusjuures äravahetamiseni sarnased ilmselt. Ma võiksin pea täpselt samasuguse kogu oma perekonnast kokku panna. 
Olgu, vbla mitte seda, kuidas "mängime". 
Aga siiski.
Halb ei ole. Kenasti kirjutatud, tunded kõlksuvad sõnadega kaasa küll. Vabad assotsiatsioonid on mul pooltel kordadel samad, mis autoril, ja kuigi kohati tuleb ka  "mida ta sellega mõtles", see on pisiasi. 
Ma olen juba harjunud hämarluulet lugema ja seesinane proosaluulekogu on päris arusaadav veel. 

Miks?! küsin ma ikkagi enda sees. KÕIGIL on ju sedasorti mälestused ja mõtete teise pähe mõtlemine - ja  minu omad intensiivsemad, tugevamate värvidega, eredamad? 
Vast kõigil ei ole tegelikult. 
Aga ma kaldun arvama, et inimesed on nagu mina, ja minul on küll.

Intensiivsemalt. Tugevamate värvidega. 
See kogu on akvarellidega tehtud.
Ei, mõnedele meeldivadki sellised udupildid, jajah, mhmh.

Lugemissoovituse blog
Sirp
Looming

Andrus Kivirähk: Sinine sarvedega loom

 

Kõik on seda raamatut lugenud.
Õige ka, Andrus Kivirähk kirjutas, meie rahvakirjanik, ja eesti kunstnik on aluseks ja hea raamat on see pealegi. Aga ometi on mul tunne, et pole palju neid, kes loeksid või lugenuks seda lugu samal moel kui mina. 
Ega ma õigupoolest tea, ega palju neid teisi arvutusi lugenudki, enne oma mõtete siia kirja panemist. Mulle piisas Sirbi omast, mis oli hirmus halb, ja Marca omast, mis oli päris hea, aga ei võtnud üldse raamatut kokku, rääkis ainult lõpust. 

Oot, nüüd ma pean ise selle raamatu ju kokkuvõetult lahti kirjutama, kui ma juba sedasi ütlesin?
Päris raske ülesanne. 
Aga kui punkthaaval teen, äkki saan toime?

* Me elame oma pea sees - kes rohkem, kes vähem. Kes portselankujukeste koguja moodi, kes nagu Õpetaja, kuulus kunstnik, kes nagu mõni Viiu, unistades aiamaast, kes nagu Jeesusest ja Maarjast kõnelev vanaema, kes nagu Nirgi Eevald, kes on joodik - ja samas rändlind, kes lihtsalt peab minema.
Me elame oma pea sees, oma kujutlustes samuti kui välisilmas - aga kes oma pähe, sinna oma maailma väga ära läheb, ei saa enam teises ilmas, meile tuttavas tavailmas olemas olla. 
Õpetaja tegelikult hoiatas ju. Rääkis, kuidas teises maailma on alati tumedus ja oht samuti sehen - aga samas ei olnud teise maailma pimedus ja tumedus see, mis Oskari kaasa haaras ja ära röövis. See oli just heledus, hõõg ja kuumus.

* Armuda on ohtlik.

Seda punkti ma isegi ei laienda. Sest lihtsad tõed.

* Liiga palju mõelda on ka ohtlik, vähemalt väljastpoolt vaataja meelest. 
Aga mõtelda on samas mõnus.

* Kui sa midagi kujutled, teed sa selle rohkem tõeks. Aga alles siis, kui lood teistelegi nähtava ja tuntava kujutise sellest, mida kujutlesid sina, saab see miski-keski nii tugevaks, nii reaalseks, et elab omaenese jõuga, mitte enam vaid sinu peas.

* Noored mehed kipuvad kergesti hälbima, ekslevad, otsivad.
Ja kes ei otsi, eksle, hälbi, on erilised tümikad. Jaagupid või Kalevipojad.

* Noored naised on ise keerulisemad - või lihtsamad. Nemad nagu ... ei otsi, nemad ON.
(Mis ei ole minu kogemuse kohaselt tõsi, kuid ma räägin siin ikkagi raamatust "Sinine sarvedega loom".)

* Vanemad inimesed ei otsi samuti, nemad ka ON, nagu nad on. Isegi kui nad ON vanaemad, kes siitilmast ära libisevad, teise ilma poole rännates. Või Õpetajad, kes maalivad muudkui rahvalikke tüüpe, maastikke ja eesti toitu.

*  Nii on hea, nagu on. 

* Ei saa sundida tuult toas elama, kaotamata ära tema tuulisust. Ei saa sundida vaba vaimu aiamaale, teda tapmata. Parem surra hõõguses ja ilus, kui poris ja tolmus.

* Oskar Kallis suri noorelt, ent elas enne rohkem kui paljud teised.

Samuti: raamatu esimesed sada lehekülge on päris rasked läbida, sest vähe juhtub. Igav nagu ei ole, naerda saab, aga selline vees sumamise tunne tuli. Käid ja käid, aga edasi ei jõua. 
Tavaline tavaelu ongi selline. Lennutunne ja sööst pimedusse saavad tulla vaid siis, kui tavatavatavaline taandub ja hoopis muu tähtsaks muutub. 

Lugemiselamused

Goodreads

Marcalt maailmale

Sirp

Varem Loteriis

Postimees

Veel Postimees

Krista lugemised

Kirjanduslik päevaraamat

Kirjakoi

EPL

Eessaare Aadu - Metsa serval (Eesti novell, 2020)

 

Dramaatiline lugu Vabadussõja oludest - eestlasest punane kütt on luureretkel ning kodukandis satub kokku valgete sõjamehega … kes osutub vabatahtlikult vabariigi vägedega ühinenud vennaks. Punane vend hakkab valget venda komandöri juurde eskortima, kus vangi ootaks tribunalita mahalaskmine, kättemaksuks jõhkralt tapetud sõjakaaslaste eest. Vennad … vestlevad kummagi poole arvatavatest sõjakuritegudest. Veel hullem, vangivõetud valge vend pääseb venna käest põgenema ning nüüd on punasel vennal dilemma - kas lasta vend minema või täita püha kohust iga valgekaartlane tappa.

Lühike jutt, mis oma aja kontekstis ehk paitaks silma (eetilised otsused, eksole!), aga nüüd … peale eetiliste kõhkluste vere ja vee teemal on üsna selline ideoloogiline kirjandus. Eks selle jutu sajanditaguse jutukirjanduse näitena siia kogumikku võtmine on üsna eputav värk.

Maimu Berg - Must mees minu elus (Eesti novell, 2020)

 

Klassikaline väljapeetud novell, kus puänt pole teps mitte sõnakolksuks. Silme ette maalitakse viiekümnendate aastate lapsepõlv (vähe teistsugusem kui Viivi Luige “Seitsmes rahukevad”, tegevus toimub ikkagi linnas), kus tuleb kohaneda nõukogude reaalsusega, või noh, selle stalinliku äärmusega. Ehk siis kõik see hirm, et võid sattuda julgeoleku huvi alla - nagu selles peres juhtubki.

Ehk siis suguvõsalugu, kus mõned saladused võiksidki ehk jääda … saladuseks. Paneb mõtlema, et mis küll võis kõik sinu enda suguvõsas juhtuda … või kas see omabki enam tähtsust, elu läheb edasi.

Marju Lauristin “Punane ja sinine”. AS Eesti Ajalehed (2010)

Tunnistan esimese asjana ausa, et kuna raamat koosneb kahest osast – eluloo pool ja publikatsioonide valik, siis ma seda publikatsioonide osa pigem sirvisin diagonaalis. Seda nüüd mitte sellepärast, et huvitav ei võinuks olla – muuhulgas sisaldub siin ka sotsioloogilisi uurimusi eestlasest raamatuostjana või kirjanduskriitilist teksti Mati Undi kohta jne –, aga kõigesse siin maailmas alati süveneda ei jõua.

Ka kiirkäik läbi Eesti ajaloo, isiklikus, kuid siiski piisavalt asjade keskel olevas perspektiivis, on vahel samuti värskendav ja kasulik. Sümpatiseeriv on asjade kahe silmaga vaatamise mõte, koostöö ja dialoogi olulisus, väärtustele tähelepanu pööramine jms. Kahtlemata sobib selles raamatus sisalduv eluloojupp ka täiendavaks lugemiseks poliitikahuvilisele, näiteks Kalle Muuli raamatute kõrvale (üks intervjuu temaga on ka ära toodud), sest kõik see taasisesesvumise võimalikkuseks tegemine ning kaasnevad telgitagused on kahtlemata lisaks üldisele ajaloole ka praeguse Eesti poliitika algusaegadeks.

Lapsepõlvelugude põhjal jäin aga pikemalt mõtlema selle asjade maailma üle. Lauristin kirjutab, kuidas 50ndate lapsepõlve defineeris suuresti veel eestiaegsete asjade ja lapsemängude ilm, puhkepäevist küsimata hommikust õhtuni rakkes olevaid vanemaid asendasid vanatädid, kes olid samuti eesti- või suisa tsaariaegsed. Kuskil raamatus oli veel, üsna hiljuti, justnimelt sellistest vanadest naistest juttu, kes veel mõnda aega kandsid endaga seda vana maailma kaasas, oli see ehk “Lugusid vanast Narvast”? (Ahjaa, viimastel aastatel loetute seas oli ju ka too luutuberkuloosi raamat, ilmneb, et ka Marju Lauristin viibis lapsena pisukest aega Metsakooli sanatoorses koolis … sealt ma ikka mõnikord, kui on olnud pealehakkamist pikemat uitamist ette võtta, olen mööda jalutanud.)

Lauristini lugu algab aga üldsegi sugupuust ja siis sellest segasest 41. aastast, millest tänase päevani ei tea, ega pole kusagilt ka teada saada, kuhu tema isa, keda ta ise ei mäletagi, aga kelle nime ta on juba põhimõtte või trotsi pärast alles hoidnud ka läbi mõlema abielu, siis ikkagi sai ja maetud või jäetud on.

Ja mulle väga meeldis rõhumine koostöö vajalikkusele ning nn mõlema silmaga vaatamise olulisusele. See tähendab siis katset aru saada ja silmas pidada erineva kogemuspagasi ja nägemusega leeride/inimeste vaadet maailmale, ning seda võtta kui tõsiasja vms, noh, mida see ju alati paratamatult ka on. 

Kindlasti väga põnev ja valgustav on Sotsioloogialaborit ning ajakirjandusõpet puudutav osa. Nõukogudeaegne reaalsus on ikkagi midagi sellist, mille mõistmiseks praegusest ajast vaadatuna ON tarvis eraldi jõupingutust, et enese jaoks taasluua mingisugune arusaam taustsüsteemist. Siit raamatust saab selleks jällegi mingisugust aimu juurde. Uudislugude kirjutamise ja lugemise praktika – pealtnäha tähtsusetusse olmesse reaalse sisu sissepõimimine jms tuletas meelde seda Põhja-Korea kunstnikku (ärapõgenenu, siis, ja ma kuidagi ei suuda nime meelde tuletada), kes oma näitusel Lõuna-Koreas muuhulgas eksponeeris ka Põhja-Korea riigipea portreed ja mille peale külastajad olid nördinud, et mis propaganda see veel on. Aganoh, point oli, et suure juhi ja liidri autoriseerimata kunstiline kujutamine oli Põhjas surmaähvardusel keeratud ja sellise pildi eksponeerimine ja üleüldse maalimine seega hoopis äärmusrebel värk.

Lõpetuseks aga midagi elupõlistele raamatukoidele:

“Reiningutest oli maha jäänud tohutu raamatukogu: täielik Nobeli laureaatide sari, ilmselt kogu eestiaegse kirjanduse paremik. /.../ Umbes kümneaastaselt lugesin eestikeelses tõlkes Stanislavski mulle väga põnevana tundunud raamatut “Näitleja töö enda kallal” (ilmselt oli see kuulunud teatrimehe Reiningu lugemisvarasse) ja õppisin sealt hetkelise keskendumise ja täieliku lõdvestumise võtteid, milleks soovitati jälgida kassi käitumist. Meil oli majas kaks kassi, kelle peal sain seda õpetust kontrollida. Pidevalt aeti mind raamatute juurest ära, öeldi, et laps loeb endal silmad peast. Neljandas klassis saingi prillid. Esikus oli mul peegli ja salli alla peidetult üks raamat lahti, kempsus varjul teine ja söögitoas kolmas. Kui mind ühe raamatu juurest ära aeti, läksin teise juurde...” (lk42-43)

Urmas Vadi – Ballettmeister (2019)

Rahvatantsuthriller sketšides ehk lugu Konstantin Pätsi nõukogude hullumajast päästmisest. Selleks moodustatakse eriotstarbeline rahvatantsuansambel Sõleke, kuhu juhuse tahtel satuvad tuletõrjuja ja kolm pottseppa. Nagu värskelt värvatuile selgub, on nende ülesandeks sõita Moskva kaudu Kaasanisse, vabastada Päts sealsest hullumajast, toimetada ta Šveitsi, et seal saaks pankadesse talletatud kullaga asuda Eestit vabastama. Tuletõrjujal ja pottseppadel pole rahvatantsuga kogemusi, aga kaasapandud õpik ja olude sunnil avanenud improviseerimisoskus … muudavad igaveseks eesti meeste kunstilise rahvatantsu esitamise alustalasid.

Ehk siis tragikoomiline jant, kus ühelt poolt on nelja mehe kolenaljakad seiklused spioon-rahvatantsijatena, teiselt poolt 1940. ja 1941. aasta sündmused (peamiselt) Moskvas – sest olude sunnil peavad tantsu-uuendajad oma käigupealt väljamõeldud kava taasesitama koos orkestriga Moskva Suure Teatri laval. Mistõttu Pätsini jõudmine läheb veidi (no kas nüüd just veidi) keerulisemaks. Päts on kinnises hullumajas ja ootab, et tal võimaldatakse Nõukogude Liidu võimukandjatega suhelda – selline soov ei pane psühhiaatreid eriliselt imestama.

Tegevustik on esitatud peamiselt ansambel Sõlekese ja Pätsi silmade, sekka vaatepunkte Eesti ja Venemaa kõrvaltegelastelt (ja no muidugi tarakanide ja rottide jms mõttekesi) – see teeb romaani mõneti sketšilikuks, mis nõukogude tegelaste ja elajate puhul kaldub groteskigi (mis mulle aga tõesti meeldis, oli see tegeliku Harald Vöörmani lugu). Kuid eks see ole Vadi omamoodi firmamärk, kus karussellina keerlevad grotesk ja tõelisus ning tahaks naerda toimuva üle, aga kohati hakkab õudne ka.

Ma pole Vadi loomet ristirästi läbi lugenud, aga paistab, et laias laastus käsitlevad draama ja proosa erinevaid aineseid. Kui draamatekstide puhul võib Vadi julgelt käsitleda kõiksugu isikute ja ajastute lugusid (väike erand on esimene lavale jõudnud draamateos „Lendav laev“, mis on lastele mõeldud muinasjutuhõnguline tekst); siis romaanide ja jutukogude puhul on ta nö kaasaegsem ja isiklikumas aineses sumpamas, tuues tihti teksti sisse tegelaskuju Vadigi. Selle romaani puhul on tegu kahe kirjutamisviisi ühendamisega – nagu teada, see on näidendist ümberkirjutatud romaaniga. Nii on alguses ja lõpus tegelane Vadi, aga vahepealne tekst … (kvaasi)ajalooline rahvatantsuthriller. Vadi poleks muidugi Vadi, kui ta kirjutaks vaid žanripuhast teksti, nii lisab ta rahvatantsuthrillerisse mitmeid, hmm, vadilikke stseene deliirsetest vestlustest erinevate olenditega; eks muidu olekski vast autoril endal igav kirjutada.

Eks see sketšiline puänditamine romaanisiseselt on nii ja naa. Siiski, enamasti on see kandvalt õnnestunud ja ma pole juba mõnda aega raamatut lugedes kõva häälega naernud … no kui Sõleke oma esimese esinemise käima lõi.

„Boriss Jerofejev oli pettunud, millegipärast tegi looma jutt teda veel kurvemaks, kui ta juba oli.
„Ma arvasin, et äkki sa oled mu hingeloom ja tahad mulle midagi öelda.“
„Võib-olla olengi. Aga midagi öelda mul sulle küll ei ole,“ vastas põder ja läks edasi. Boriss Jerofejev vaatas talle järele, päike tõusis, hommik saabus, aga mitte rahu tema hinge, ta värises, nagu oleks teda haaranud vappekülm. Nüüd, kui põder oli tema vaateväljast kadunud, ta juba kahtles looma olemasolus, kas see juhtus päriselt või ainult tema peas? Kas ta tõesti oli mu hingeloom? Ja kui oli, siis miks nii lolli näoga? Boriss Jerofejev raputas end ja liikus edasi, algav päev ei tõotanud tema jaoks midagi head.“ (lk 139)

 „Vahel korraldasid rotid ka arutelusid teemal, kas sõja võidavad venelased või sakslased. Kuigi küsimus oli huvitav ja põnev, vaieldi ja arutati päevad-ööd läbi, siis pooli nad ei valinud, inimene on inimene,ja toit on toit, siin pole vaja pirtsutada. Üks vanem elanik olevat kord söönud sakslast ja see imeline maitse oli tal veel praegugi suus. Tema oli ainus, kellel oli oma kindel seisukoht, ta soovis, et sõja võidaksid venelased.“ (lk 161)

eesti päevaleht

Aino Kallas „Tähelend: Eesti poetessi Koidula elulugu“. Eesti Raamat (1999), tlk Ants Paikre

Tegemist on siis elulooga, mis esmalt avaldati 1915, 1935. a tehti parandatud ja täiendatud kordustrükk, millest siis omakorda on tehtud eelmise aastatuhande lõpus faktiliselt kohendatud ja kommenteeritud tõlge.

Nõnda siis oli selles mõttes tegemist põneva lugemisega, et esiteks erinevad ajaloofaktid, mis kas päris uudsena või uue valguse ja meeldetulemisega esile kerkisid. Näiteks oli valgustav lugeda 1869. aasta priiuselaulupeost, mis tähistas pärisorjuse kaotamise 50ndat aastapäeva. Sellisest nurgast vaadatuna tõusis ka enneminevikuna tajutav pärisorjuse kaotamine kuidagi mõttega hoomatavasse kaugusse. Sammhaaval ajas tagasi minnes õnnestub paremini kombata meid kaugemate sündmuste ja ennesema minevikuga ühendavaid jätkujooni.

Tänasest päevast 91. aastani on veel minu eluea mõistes lähiminevlik hüpe, alles eile see oli. Ja sealt lapsepõlve ja sula-aega, vanemate noorpõlve, sõja-aega, jõuamegi Wabariigini ning Kallase kirjutatud Koidula eluloo teise trükini, kust 20 aastat Wabariigi eelse esmatrükini hüpata pole enam teab mis ime ja olemegi ajas, kus Koidula vend Eugen võis protestida varalahkunud õele kleptomaania kalduvuse omistamise üle – eluloo peakangelase isikust jäänud jälg on veel elavate seas alles, ning siit hüpata tagasi tema surmani, elukäiku pidi ajas tagasi sellesama 1869. aasta priiuselaulupeoni ja jääbki vaid 50 aastat pärisorjusest. Nõnda siis ongi minevik samamoodi lähedal nagu tuttavat teed ositi läbi mõeldes ei tundu kaugemalgi asuv sihtpunkt enam kättesaamatu.

Teiseks on põnev jälgida elulookirjutamise traagelniite, sajanditaguseid arusaamu õigest elulookirjutusest. Tublis positivistlikus vaimus peab alguspunkt olema päritolus ja genealoogias, nõnda seletab Kallas kenasti ja loogiliselt lahti nii ema- kui isapoolset sugupuud, tuues välja vaarisa (kes tõlkija märkuse kohaselt küll vanaonu olnud) kangelaslikkuse, vanaema Malli jutuvestmise ja sõnaseadmise ande ning emapoolse suguvõsa võõra (tõlkija märgib küll siinkohal, et Kochide puhastverd sakslasteks pidamine olla täielikult ekslik ja muidu eesti päritolu peres olla vaid tilgake soome verd) ja haiglase vere, neurootilisuse. Neist pärilikest osistest on siis Kallase tõlgenduse järgi tingitud ja võimaldatud Koidula iseloom, milles domineerivat paralleelselt nii tahtejõuetus ja haiglaslikkus kui ka erakordne vaimustumisvõime – geniaalsuse säde ja tuli.

„Ühelt poolt haiglane, teiselt poolt veel suures osas terve, elujõuline talupojaveri, aga selleski juba sisemise vastuolu idu – niisugune oli Koidula koetis. Ta on perekonna algava allakäigu õis, mille haiguslikudki omadused sunnivad hetkeks rõhutama üürikese õitsemise ilu. Temas on kõrvuti segatud vere andekus ja tahtejõuetus. Ta lähimas sugulasteringis leidub enesetapjaid ja langetõbiseid ning elu hammasrataste vahele jäänuid, aga tema sirutub sellest haiguslike omaduste mülkast nagu uimastavalt lõhnav soolill.“ (lk 27)

Äramärkimist leiab ka ajastu vaim, mida Koidulal õnnestus erakordselt esindada (Kallas isegi toob tsitaadi omaaegselt positivistliku käsitluse suurkujult Hippolyte Taine’ilt, Koidula kui pikim lill kimbus või midagi, tea, kas sealt tulebki kirkaim kriit ja teravaim pliiats?), ajastu (muutuvad) olud ei ole mitte lihtsaks täienduseks vaid lahutamatu koostisosa pärilikkuse-keskkonna/ajastu-läbielatu kolmainsuses, millest üks õige objektiivne ja teadusloogiline elulugu pidi koosnema.

Lisaks populaarsed ka teooriad loomingulisuse vahetust seosest erootilisusega:

„Teisisõnu, niisugune isamaaline, rahvuslik ekstaas ongi naistes esiletuleku puhul enamasti oma sügavamalt põhiolemuselt erootiline tunne, ainult et see ilmneb teistsugusel kujul kui tavaliselt.“ (lk 42)

Üheks eluloo läbivaks jooneks ongi Kallase tõlgendus Koidula naiselikkuse olemusest, leides, et hilised ja õnnetud armumised ning kiretu abielu olla tunnistus sellest, et Koidula just väga naisena naiselikuks ei saanudki (no mida iganes see tähendab, ehk seda, et ei õnnestunud tal olla saatuslik ja erootiline kirgleja, mida vist Kallase enda puhul oluliseks on peetud ja mida näib ka Kallas ise oluliseks pidavat) ja päädides sellega, et Koidula naiselikkus avaldunud lõpuks vaid emaduses oma kolmele lapsele.

Jääbki siis lõppmulje Kallase koidulast kui sellisest pisut palavikulisest ja haiglasest geeniusest, kes inimesena jäi poolikuks, ei seisnud oma loomevabaduse eest ja ei uskunud oma asja tähtsusse võrreldes argieluga ning lasi üsna tahtlikult elul end hääbumisse triivida läbi vaimses mõttes viljatu abielu. Kuid järelsõnaski öeldakse, et Kallas kirjutavat siin oma nägemusse Koidulast üsna palju iseennast ja nii see tundub küll. 

Et siis kolmandaks saab välja lugeda üht-teist hoopis elulookirjutaja kohta ning õhku jääb rippuma pidevalt värskendav kahtlus, kes too Koidula siis tegelikult oli? Tänapäevasemal viisil kirjutatud ja pisut vähem tõlgendusliku eluloo puhul (sest Kallas üsna otsesõnu üritab Koidulat oma tõlgenduse alusel loogiliselt ära põhjendada ja kokku võtta) oleks lugemiskogemus ilmselt vahetum ja kriitikameelel vähe kinnihakkamisvõimalust, jutustatud lugu imbuks pigem mällu nagu tõde ise.

Neljandaks ehk veel keelekasutus ja sedagi mitmel tasandil. Ka Kallase väljenduslaad, esmalt ilukirjanduslik, teisalt ka õigusega möödanikuhõnguline (mis sest, et tõlkes, küllap tõlkija on tasemel) on sellevõrra huvitav lugeda, mis siis veel tsitaatidena ära toodud Koidula ja tema eluaegsete väljenduslaadist rääkida. Näiteks lõik Koidula kirjast Kreutzwaldile (sain nüüd ka lõpuks teada, mis värk sellega oli):

„Teie, h ä r r a, Teie võite minust ja minuga teha, mis tahate ja arvate võimaliku olevat – ma olen kui vaha Teie käes! /../ kui lõo /.../, kes, päikest silmava kotka sulgede vahele ära peidetud, end teisepoole pilvi laseb üles kanda. /.../ tuhandetele ei ole seda õnne antud, mis minule, seda õnne: õpetust võtta kõige kaunima õpetuse allikast, kõige karastavama vooluga oma vaimu joota!“ (lk 64)

Ahh, milline romantiline väljenduslaad. See vaha olemise teema, kui õigesti mäletan, oli kirjavahetuse algusaegadel, mil noor Koidula end imetlevalt oma ala asjatundja meelevalda andis jms. Sest ei olnud romantistlikult liialdatud väljenduslaad ju siitkandi rahvalgi mööda külge maha jooksnud. Kes kirjutaks tänapäeval meili, et „olen kui ussike tuvi noka ees, üksainus smaili ja jätan igaveseks kõik postitused, niivõrd täielikult on kogu minu sotsiaalmeedia Teie otsustada jne, jne“?

Võib ära märkida, et Kallase kirkaim elamus Koidula materjalidega töötades pidi vististi olema see kiri, mille Koidula oma Soomes elavale potentsiaalsele abikaasakandidaadile kirjutanud. Siira heakskiiduga tuuakse välja ’naiselikku kavalust’ ja osavust kirjutada kiri, mis annaks vastaspoolele sada võimalust abieluettepanekuga lagedale tulla, ent võimaldaks kõigil teha ka nägu nagu midagi poleks olnud. Aga vat seda kirja, polnud raamatus kahjuks ära toodud.

„Pärnu ei olnud tollal (1850) veel see tõusev ja kuulsust saavutav supellinn, milleks ta praegu kiiresti on saamas.“ (lk 31)