“Nüüd on naine viiekümne kahe aastane, tal on tütar ning ta elab hästi. Ta ütleb, et vananedes õpitakse vähem hoolima meis pesitsevast robotist, kes räägib, kui peab rääkima, tervitab, kui teda tervitatakse, naerab, kui on vaja naerda. Kuna inimhing on alati vaimustatud millestki välisest, siis (juhul, kui me pole rumalad või kibestunud) õpitakse mitte võtma tõe pähe tolle inimroboti mõtteid ja sõnu, kes meie asemel teistega suhtleb. Tasapisi õpitakse nägema, kui naeruväärsed on meie hinnangud maailma asjade kohta, ega võeta neid enam tõsiselt, vaid jälgitakse end kõrvalt. Ja võib juhtuda, et jälgides end tihti kõrvalt, saadakse ka veidi paremaks inimeseks.” (“Meteoriit kosmosest”, lk 31)
Kindlasti on see
kellegi poolt välja arvutatud, aga huvitav, kas ilukirjanduses on
peategelased enamasti introverdid või ekstraverdid (teatavasti on
inimeste hulgas introverte tsipake rohkem – mida niisiis autorid
oma peategelastega teevad?). Selles toredas (mõnusalt lühikeste
tekstidega) jutukogus domineerivad kindlasti introverdid, nagu
näiteks “Medina Sabbahi linn” on kena näide ühe introverdi
mõttemaailmast: on teine kolm aastat Aafrikas ja tagasi tulles
keeldub kellelegi rääkimast seal kogetust, kuni viimaks lubab, et
pulmapäeval jutustab seal juhtunust. Tulevad pulmad ja mees räägib.
“Kui peigmees lõpetas oma loo, ei osanud keegi midagi kosta, ja nii valitses sügav vaikus. Järgmisel päeval päris üks sõber temalt, miks ta oli nii kaua oodanud, enne kui ta rääkis, mis Aafrikas oli juhtunud; jutuvestja vastas, et ta ei talu pulmapidude tühje jutte ja oli hoidnud oma loo varuks, olles kindel, et paneb kõigil suu kinni.” (“Medina Sabahi linn”, lk 34)
