Maria Galina - Dagor (2024)

 

Kahtlemata selle aasta üks huvitavamaid ulmetõlkeid ning tuleb vaid olla tänulik, et Arvi Nikkarev on jaksanud tutvustada euroopa kaasaegset ulmet - järgmisel aastal peaks ilmuma taas valik soome ulmet.

Galina varasemad tõlked eri kogumikest on saanud üsna positiivse vastuvõtu, eks seega oli huvi, kas uued tõlked suudavad taset hoida. Tõlkija on valinud tekstid, mis pendeldavad nii ulme, fantaasia kui õuduse radadel ning ammutavad inspiratsiooni eri allikatest: sotsrealism, Howard, Lovecraft, Sapkowski (ühe teksti puhul vahel ehk Strugatskitelt). Eks paratamatult tekitab selline mitmekülgsus suuremat isu Galina järgmiste tõlkevalikute asjus - kuigi tuleb tunnistada, et tegu pole lihtsate ega meelelahutuslike tekstidega, mingeid õnneretsepte siit välja ei loe.

Hüvasti, mu ingel 6/10

Dagor 6/10

Punased hundid, punased haned 6/10

Lauto ja kõik seesugune 6/10

algernon

Arvi Nikkarev - Ohver. Ulmeantoloogia (2023)

 

Kogumiku kaheksast loost on kolm päris head (Vuokko-Syrjänen, Tolonen, Weber), neli on igati loetavad (Djatšenkod, Tenn, Thomas) ja üks on vaid kuidagi mööda (Komatsu). Autorite nimekirja nähes polnud just kõrged ootused ja algselt ei plaaninudki kogu antoloogiat läbi lugeda, kuid nüüd takkajärgi pole küll ajast kahju. Lugude keskmine on 5,2, mis on päris hea tulemus.

Ja no tõepoolest, Nikkarev on mitmel puhul tõestanud, et soome ulme on päris huvitav, seda võiks nüüd teisedki kirjastused vähe uurivamalt vaadata. Järgmisel aastal on Skarabeusil plaanis ukrainlanna Maria Galina kogumik - samuti väga tänuväärne.

William Tenn: Karistus avansiks 5/10

Sakyō Komatsu: Bikuni surm 4/10

David Weber: Imeilus sõprus 6/10

Jeffrey Thomas: Valusate mälestuste arhiiv 5/10

Jeffrey Thomas: Ohver 5/10

Marina ja Sergei Djatšenko: Kohtunik 5/10

Tapani Tolonen: Siharzad 6/10

Reetta Vuokko-Syrjänen: Punane kui lumi, valge kui patt, must kui mu süda 6/10

reaktor

err kultuur

Maarit Leijon - Musträstas (2022)

 

Mõneti ootamatu tõlkeulme kogumik, ehk siis viis teksti õige omanäolistest naistest - kes kõik on justkui põrgutules uueks sepistatud, et oma õiglust või kättemaksu kätte saada. Viiest loost kaks on tugevalt seotud Venemaa oludega (“Must vürst”, “Viimane sangar”), kahel on taustal mingil moel venelikku (“Öö”, “Südametu”); vaid nimilugu “Musträstas” on puhtalt euroopaliku taustaga tekst - aga selline valik on vast lähtunud kogumiku koostaja Arvi Nikkarevi maitsest; järelsõnas kirjeldatud muud tekstid näitavad autori veelgi laiemat haaret. Eks iseloomulik seegi, et autor paistab end ühtviisi mugavalt tundvat nii Soome, Euroopa kui Venemaa oludes.

Kui midagi kukalt kratsivat mainida, siis ehk paneb õlgu kehitama kogumiku lühim tekst “Öö”, mis on küll igati … meeldesööbiv, aga samas minu jaoks vähe mööda oma elu ja surma ülemineku teemaga. Aga noh, matemaatika käsitlus, see päästab mõndagi; ja vast koostaja eesmärgiks oligi demonstreerida autori laia teemavalikut.

Mõni kehalisuse ja soouuringutega tegeleja võiks käsitleda lugude peategelaste kogemusi keha ja seksuaalsusega, kas see nüüd just sadomaso on, aga igal juhul vahel isepäine ja vahel … ei oskagi öelda mis. Ja see kättemaksu teema, see koorub ja õige kõrvalisi teid pidi ka pääseb vallale.

Päris kõrge lugude keskmine: koguni 5.4 - igal juhul hea lisandus eestikeelsesse ulmekogemusse. Ja eks ootamatu seegi, et raamatu on päris õnnestunult kujundanud Meelis Krošetskin, kelle enamike kujundustega ma ei suuda muidu ühele lainele jõuda.

“Südametu” 6/10 (sellest on siin blogis ka teine arvamus)

“Öö” 4/10

“Must vürst” 6/10

“Viimane sangar” 5/10 (sellest on siin blogis ka teine arvamus)

“Musträstas” 6/10

ulmekirjanduse baas

algernon

reaktor

err kultuur

Arvi Nikkarev – Maagia. Vene ulme antoloogia (2019)

Nikkarevi järjekordne vene ulme kogumik on igati loetav. Esile küündivad ehk Kaganovi „Maagia“ ja Galina „Pööripäev“, võrdlemisi tüütu kogemus on kogumiku avalooks valitud Divovi „Reetur“. Vahepealsed lood Kaganovilt ja Loginovskilt on vähemalt meelelahutuslikus mõttes igati normaalsed. Ses suhtes tundub pigem plusspoolele kanduva raamatuna.

Mis silma torkas, siis vähegi kaasaega puudutavate tekstide puhul on juttudes mitmeid väiksemaid torkeid ameeriklaste suunas, aga eks see ole suurvõimude ja nende kodanike värk (miks samas Hiinast kui lähimast suurnaabrist midagi pole, no kes teab; vaevalt, et nii väikese valiku pealt saaks midagi tuletada). Samas, kui nüüd ikka ausalt järele mõelda, siis see torkamine oli Kaganovi ja Divovi lugudes, kus kõige paha sütik oli ikka Ameerikamaal. Kui kirvega lüüa, siis kogumik jagunekski pooleks – Divov ja Kaganov on vähe alternatiivsetes Venemaa reaalsustes; Galina fantasys ja Loginovil üsna nö angloameerikalik ulme.

Autorite tutvustustest saab muuhulgas teada, et 2020. aasta suvel on plaan välja anda Loginovi tõlkekogu, noh, siinse kahe teksti maitse järgi võiks see olla üsna loetav – iseasi, kuidas lugejad seda ostma tormaksid, kuivõrd tegu – minu meelest – vene ulme mittetundjatele enamvähem tundmatu autoriga. Eks mõni kirjastus võiks mõelda Galinalt millegi tõlkimisele, nii siinse kui „Kaarnas“ ilmunud tekstide puhul näib tegemist olevat vähe põnevama autoriga kui viimastel aastatel tõlgitud vene kommertslikuma ulme puhul.

Kaanekujundus on … No loodetavasti Loginovi puhul on see silmapaitavam.

Oleg Divov „Reetur“ 4/10

Leonid Kaganov „Mul veab“ 5/10

Leonid Kaganov „Maagia“ 6/10

Maria Galina „Pööripäev“ 6/10

Svjatoslav Loginov „Roheline kuppel“ 5/10

Svjatoslav Loginov „Tule tagasi Sorrentosse“ 5/10

ulmekirjanduse baas

Shanidar. Ulmeantoloogia (2017)

Kuigi hakkasin antoloogiat lugema teatud ettevaatusega (no polnud selliseid autoreid, mis äratanuks suuremat huvi), osutus see siiski üle keskmise antoloogiaks - vaid üks nõrgem tekst (Aickmani horror), ülejäänud on normaalsed (Simak, Leinster, Laumer, Dickson) või head ja väga head lood (Laumer, Foster, Zindell, Williams, Lansdale). Koostaja Arvi Nikkarev on jaganud lood mõtteliselt pooleks - vanem ja uuem ulme (kuigi uuem tähendab siin 80. ja 90. aastate tekste); neist leidsin endale huvitavamaid lähenemisi sellest uuemast kontingendist, kus kõik jutud olid huviga loetavad.

Nikkarev paistab olevat nö kirjanduslikuma ulme austaja austaja, nii on kõik siin kogumikus trükitud tekstid… mõttega, Nikkarev eesti lugejatele tühja-tähja meelelahutust ei paku (nagu vahel tundub, et Raul Sulbi programm tutvustada angloameerika ulmeklassikut mõnel puhul niisugust maiku pakub. Muidugi, selliste tekstide puhul tahaks tõsiduste vahele mõnd lõbusamat lühilugu, kui see antoloogia niisuguseid vahepalasid ei paku (kuigi Nikkarevi varasemates angloameerika tõlkekogumikes on mitmeid lõbustavaid lugusid.

Seda ulmevalimikku ei oskaks soovitada niisugusele lugejale, kellel tahaks muuta arvamust ulme olemuse kohta - valitud lood on üsna kindlapiiriliselt kinni traditsiooinlises ulme - ehk siis on kaheldav, kas see raamat puudutaks laiemat lugejaskonda. Aga noh, see vist polnudki koostajal eesmärgiks.

Murray Leinster ”Loogik Joe” 5/10

Clifford Simak “Naaber” 5/10

Robert Aickman “Muutuste kellad” 4/10

Keith Laumer "Sobivustest" 5/10

Keith Laumer "Elas kord hiiglane" 6/10

Gordon R. Dickson “Kutsuge teda Lordiks” 5/10

Alan Dean Foster “Tühise mehe kingitus” 7/10

David Zindell “Shanidar” 7/10

Walter Jon Williams “Issi maailm” 6/10

Joe R. Lansdale “Hullu koera suvi” 6/10

ulmekirjanduse baas

Soome ulme 2 (2014)

Kogumiku huvitavama osa moodustavad raamatut lõpetavad kolme noorema autori tekstid, mis on siis valitud lisaks tuntumate autorite tõlkejuttudele. Noh, iseloomulik neile kolmele tekstile on see, et neis puudub nö soomelik külg, põhimõtteliselt võiks ükskõik kes autoriks olla – mis on muidugi nii ja naa, kas soomlane peab olema soomelik või et kas on huvitav lugeda tekste, mis on loodud mingite üleüldiste reeglite või kaanonite järgi? Eks see ole samas suuresti tõlgete lugeja asi, et tahaks midagi muud kui tavapärases vormis angloameerika ulme pärandit (astmes x) tarbida (ja samas, kui palju see eesti lugejat häirib kui eesti autorid panevad kohaliku koloriidita jutte?). Ses suhtes on antoloogias soomelikku Hurtta kahes tekstis ja Sinisalo Cthulhu töötlus Helsingi tingimustes. (Omapärane küsimus ehk, et kas värsked tekstid mõjuvad huvitavamalt kui nt 10-20 aastat vanad tekstid?)

Magdalena Hai “Vaskmõrsja” on päris tore külm auruarmastuse lugu. Noorema venna kihlatu kukub surnuks, kuna tegelikult tahab naine vanemat venda endale kaasaks, vanem vend aga võrgutas teda niisama. Nojah, et noorem vend on õppimas aurupunklikuks inseneriks ja ta teeb salaja neiu laibast uue olendi, mis siis peale käivitamist on 24/7/365 täidetud armastusest venna vastu. Lugu on esitatud läbi tundetu vanema venna vaatepunkti, mis on võrdlemisi ebameeldivalt jahe või ignorantne teiste kannatuste suhtes.

Anni Nupponeni “See, kes ratast pöörab” leiab aset maailmas, mis on... noh, modifitseeritud. Aja jooksul on auruenergia hoogsalt edasi arenenud (ja ununenud) ning selle üheks tulemuseks on nö kellavärgiga inimesed, kel eluiga pikenenud 300 aastani. Aga see pole veel kõik, nagu selgub noorele veidi lihtsameelsele peategelasele. Eks vaikselt tekib küsimus, et mida õieti nii pika eluga peale hakata. Tuttavat on siit maailmast raske leida, see on mingi alternatiivse reaalsuse tulevik.

Maiju Ihalaineni “Terrakota” läheb vist fantasy valda, kus siis ühel hiinlasest pottsepal on veider võime saviloomakestele mõneks ajaks nö hing sisse puhuda. Ta plaanib tütre abil selle trikiga tänavaesinemistel raha teenida, kuid läheb pisut teisiti – peale esimest võrdlemisi ebaõnnestunud esinemist kutsutakse ta hoopis keisri õukonda oma imeasja näitama. Keiser jääb nähtuga rahule ja käsib pottsepal teha savist koopia keisri ühest surevast abikaasast (tõsi küll, täiendatud koopia). Kuid selgub, et naine... Vaene pottsepp satub korraga võimumängude keskele ja hästi need ei lõpe.

Eks Nikkarevi antoloogiad ole üldiselt koostatud mõttetihedama ulme tekstidest, vallatut paugutamist erinevatest superrelvadest neis naljalt ei leidu.

ulmekirjanduse baas
reaktor

Kaaren. Vene ulme antoloogia (2013)

Nikkarevi tuleb selle eest ausalt kiita, et tema iga-aastases tõlkevalikus on alati tänapäevased tekstid, ei mingeid hirmu ja õuduse jutte sajanditagustelt autoritelt. Kui “Nekromanteion” kui üks segapudru kõrvale jätta, on Nikkarevi tõlkeantoloogiad kindlakäeliselt oma maitse järgi koostatud – tekstid pole lihtne loba ja action, pigem, võiks öelda, lugejat harivad (kui tal on vastavad huvid). Ühesõnaga, antoloogiad intellektuaalsemale lugejale. (Kes ikka hända tõstab kui koer ise.)

Kogumiku isiklikud tipplood ehk Stoljarov “Kaaren”, Kalugin “Serjožik” ja Galina “Lodusaared” - kõik sellised nihkes lood, kus argipäeva tungib seletamatu jõud ja tegelased peavad end ümber kohandama uutele oludele (mitte et ühiskond samamoodi muutuks), väikesed narratiivid rahmeldavad suurte narratiivide sees (nojah, eks “Lodusaared” on tegelt Strugatskid 21. sajandi soustis), iroonia ja intertekstuaalsus. Kahjuks ei saa öelda, et mu senine leigus vene ulme suhtes oleks kuidagi soojenemas, ikka on see kirjutatud kuidagi tuntavalt... venelik (või tõlketraditsioon on säändne?). Või on see lihtsalt eelarvamus ja muidu laiskus. No ma ei oska sellest antoloogiast midagi mõttekat kirjutada, pole hetkel samal lainel.

“Keegi puudutas mind kärsitult küünarnukist. Buratino, kes oli istunud enne seda diivaninurgas nagu puunukk, oli sealt alla roninud ja seisis nüüd otse minu ees, pabeross sõrmede vahel.
“Onu, kas tuld saab? Teie juttudest hakkab kõri kuivama,” kähistas Buratino. “Noh, mis sa vahid? Ma küsin, kas tuld on?” Ja vastust ära ootamata lõi ta käega. “Ah, olgu peale... Kõik te siin olete napakad...”
“Kummaline mänguasi,” ütlesin ma teravat nina masinlikult eemale tõugates.
“Ise oled mänguasi, onu,” solvus Burationo. “Oled nüüd õhtuks nosu täis võtnud ega saa millestki aru.”
Ja äkki hammustas ta mind oma väikeste teravate hammastega valusasti sõrmest.”
(Stoljarov “Kaaren”, lk 137)

“Pere viimane liige oli bullterjer, kes taarus peremehe kõrval oma kõveratel jalgadel.
Ma pole kunagi mõistnud inimesi, kes endale sellise peni soetavad. Mida kütkestavat saab olla jõehobu ja krokodilli väärastunud miniatuurses segus, kes jõllitab maailma iiveldamaajavalt lollide seasilmadega? Kogu selle elaja väljanägemine – sest koeraks ei söanda ma seda nimetada – räägib sellest, et ta aju pole suurem metspähklist, see-eest nüri ja mõttetut raevu jääb aga ülegi.” (Kalugin “Serjožik”, lk 255)

“Kui suurepärane, kaunis idee. Kindlasti polnud nad seal oma Marsil veel marksistlik-leninlikku õpetust avastanud, vastasel juhul oleks Marss praegu õitsev, kaunis, haljendav maailm ja seal kasvaksid õunapuud.” (Galina “Lodusaared”, lk 348)

ulmekirjanduse baas
postimees
nuxxbooks

Soome ulme (2008)

Antoloogias võrdselt 3 nais- ja meesautorit, kui hakata võrdluseks eesti ulmenaisautoreid meelde tuletama, siis vast 2 meenukski lambist. Heas mõttes kõige tülgastavamate tekstide autoriks on siin Jenny Kangasvuo, tema muinasfantaasiad on ebameeldivalt kehalised.

Tõlgitud tekstid on pea igast ulme valdkonnast, nii kosmoseodüsseiat (Sinisalo) kui kõrgtehnoloogilist jantimist (Soikkeli), samuti õudus (Leinonen) ja muinasfantaasiad (Kangasvuo, Vaasjoki). Võrdlemisi lame on hoiatuslugu “Baby Doll”. Actionit on vähe (ehk Susi Vaasjoki), eelkõige annavad tooni intellektuaalsed meelisklused (nt Salin). Aga noh, tegemist on antoloogiaga, koostaja maitse ja maht seavad omad piirid. Ja see on loomulik. Ei ütleks, et tegemist on huvitava tekstikogumiga, ehk see on eelkõige põhjustatud laiskusest lugeda lühikesi tekste. Short attention span, mis muud. Olen vist halb lugeja ja võtan ulmet kui meelelahutust. Halva lugejana siiski kiidan tekstides vähe esinevat klišeelikkust.

Mõnigi siin tõlgitud tekst võiks pikkuse poolest saada trükitud eraldi raamatuna lühiromaani nime all. Kui tegemist oleks mõne eesti autoriga (no vabandust, kui pealkirja alla trükkida “lühiromaan”, kas siis see lisab tekstile kaalu?).

ulmebaas
mr costello