Hana Lee - Bari and the Resurrection Flower (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

 

Nagu loo järelsõnast selgub, on tegu korea mütoloogia ainelise jutuga, kus siis väheke teistsugused rõhud kui tavaliselt ehk siis kväärkorealikult.

Bari elab metsas, igasugu olendite seltsis (või armul), kui korraga tuleb talle külla õde - nende vanemad on mürgitatud ja suremas ning neid võiks päästa vaid see, kui Baril oleks midagi pakkuda. Ta maagiline olend räägib ühest taimest, mis kasvab allilmas. Bari ei taha õdesid eriti aidata - õed elavad oma kuningapaarist vanemate juures, kuid Bari hüljati sünnihetkel, kui avastati ta sootunnusteta keha ning viidi metsa surema; kust ta aga korjati ja kasvatati üles kohalikud metsaolendid. Õed on käinud teda vahel vaatamas, justkui kaastundest, aga erilist lähedust pole tema ega õdede vahele tekkinud.

Aga viimaks soostub Bari minna allilma otsima seda Ülestõusmise Lille, aga kas seda üldse leiab ning kas seda peaks siis Barile antama - või miks peaks Bari aitama oma vanemaid, kes teda vastsündinuna metsa surema jätsid. Vähemalt loodab Bari, et tal õnnestub siit allilmast eluga tagasi pääseda … või veel parem, kui leiaks nõiaks olemiseks vajaliku abilise …

Minu suureks rõõmuks pole siis tegu õudukaga. Autori kirjelduse järgi on ta mitmel moel algset müüti muutnud (mitte et eksisteeriks ainuõige müüditekst) ja noh, tulemus on kirjanduslikult päris mõjus.

Charles de Lint - Kusagil lennata (2000)

 

Kolmandat korda selle raamatu kallal, ja ikka väga mõnus lugemine. Eelmistest postitustest autori tekstide kohta paistab, et de Linti tekstide lugemine on just aasta pimedaima aja värk, igatahes olen neid postitusi teinud novembrist jaanuarini. Ja eks nüüd tuleb mõelda, kas lugeda edasi “Südame metsad” (kah siis kolmandat korda) ja “The Onion Girl” (seda küll esmakordselt), kuivõrd noh, algselt need romaanid on enamvähem järjekorras ilmunud. Samas muidugi ei taha ka autorimürgistust kogeda.

Aga jah, romaan on ilus. Varasemate lugemiskogemuste võrreldes läks ehk rohkem hinge see Jacki ja Nettie ja nende tütarde lugu. Ja eks aastate lisandudes ei tundu ka varesetüdrukute toimimine niivõrd irreaalne (või kuidas nüüd öeldagi); samas, kui järele mõelda, siis miks sellised maailma alustalad (ja Jack) on niimoodi vihajalul just kägudega, kuivõrd tegu pole just sama kaalukategooria suurustega.

Ja vähe seletamatuks jääb, miks Kaaren valis korraga Katy potikandjaks - kes vast ei ole (erinevalt Kaarnast) surematu (mul vist läks jälle täiesti mööda, milliseks olendiks see Katy lõpuks osutus). 

Kui õigesti mäletan, siis Jilly Coppercorni (“The Onion Girl” kangelanna) nimetati selle romaani jooksul ühel korral, oleks pidanud selle konteksti üles märkima, oli vist seoses Lily tegevusliiniga. Igal juhul, varem lugenud siin ja siin.

Carlos Hernandez - !Cuidado! !Que Vienne El Coco! (The Mythic Dream, 2019)

 

Tõesti segane versioon el Coco nimelisest pähklipeaga vaimust, kes ajaloolise pärimuse kohaselt varastab halvasti käituvaid lapsi (ehk siis “käituge paremini või el Coco tuleb ja võtab teid ära”). Autor lahendab selle loo omamütoloogiliselt - nagu selgub teksti järelsõnast.

Vaimsete probleemidega mees on perest lahus - naine soovib vaheaega, et saaks taas ülikooli õppima minna, ning lähebki noore lapsega eraldi elama. Suitsiidsete kalduvustega mees teeb dramaatilise žesti, mis noh, olukorda üleüldse paremaks ei tee - kuniks ta ühineb eksperimentaalse ookeaniuurimisega, saatjaks vaid uurimislaeva tehisintellektist “osa”, mil ülesandeks ka teraapiat pakkuda.

Mehe mentaalne olukord paranebki ning kui naine mõistab, et ülikooliõpingute ja väikse lapse kasvatamist on väga raske koos teha, siis nö paranenud mees võtab väikse ja alatasa nutva tüdruku enda juurde laeva. Ning nutvale lapsele tuleb el Loco, mis võtab tüdrukult pea, jättes elava keha uurimislaeva. Probleemne mees ja kaastundlik tehisintellekt asuvad el Locot jälitama, et lapse pea tagasi saada.

Jällegi, tundmatu müüdimaailm, aga samas vägagi isikupärane lugu - mis ei pruugi küll kuidagi meeldiv olla (probleemne mees ja tema minevik ning muidugi see peatu lapsega seonduv), aga samas see tärkav isadus või kasvõi selle poole püüdlemine on päris hingeminev. Üpris sürreaalne õuduslugu.

Witi Ihimaera “Vaalaratsanik”. Allikaäärne (2014)

Kui inimese senised teadmised Uus-Meremaa maooridest piirduvad valdavalt “Kapten Granti lastega”, siis on “Vaalaratsanik” ikka väga suur samm edasi. Muidugi on see selline mütoloogiakeskne raamat, natuke nagu kaasaegne muinasjutt, kus müütilisest ürgvaalast saab tõelisus ning vana vägi ja vana veri toovad tagasi inimese võime mereelukate keelt mõista.

Selle müütilise reaalsuse taustal toimub aga täiesti usutav argipäev tänapäevases maoori kogukonnas. Ja selles mõttes ei ole eriti vahet, kas taustal toimub muserdav realism või tegutseb mütoloogiline viimane oda. Vana pealiku kraaklused oma naisega ja kummagi vereliinide pidev välja toomine, see, kuidas lähikondsetele obaduste jagamine käib vanaema Nani tavapärase suhtlusetiketi juurde. Noored mehed ja poisid oma võrridel ringi vuristamas, see, kuidas neid ühel või teisel puhul jalule ja välja aetakse (võib arvata, kui palju neist pintsaklipslastest kontoritöölised on).

Loo jutustajaks ongi õigupoolest Vaalaratsaniku noor onu Rawiri, üks neist võrriga ringipõristajatest. Ning lugu saab alguse sellest, kui vana Koro ehk pealiku vanima poja esimene laps osutub poisi asemel tüdrukuks ning järsku on sassis kogu teadmiste edasiandmise pärilusliin. Jäi küll segaseks, et kas see tõepoolest nii harukordne juhus on, aga Koro Apirana oli igatahes arvestanud, et vanema poja vanim poeg ametit edasi kannab … ja nüüd siis, mingi plika.

Kuid Koro Apiraana naine, Nani Flowers ei mõtlegi sellele end heidutada lasta, laps saab nime (näe, kus kristlik kultuuriruum ikka on sees, äärepealt pidin kirjutama, et 'laps ristitakse' ja eespool kippusin sõna messias kasutama :D) isapoolse suguvõsa küla esiisa järgi Kahuks ning ka tema emakook maetakse isa küla pühapaika. Vanale pealikule seesugune ketserlus muidugi ei meeldi. Eks see ole ka natuke selline muutuvate aegadega kohanemise värk, võib-olla pole enam kasulik, selline jaotus, et mehed pühad, naised mitte, noh, liiatigi on toodud ka välja mütoloogilisi soomuutmispretsedente, kus Nani Flowersi esiisadest (või -emadest) üks end vajaduse sunnil meheks muutis, et saaks pealikuna vajalikke käske anda.

Rawiri jõuab vahepeal viibida ka Sydneys ning külastada Paapua Uus-Ginead, kirjeldades õige põgusalt noorte maooride elu Austraalia suurlinnas ning Paapua Uus-Gineal ikka veel valitsevat koloniaalpärandlikku rassismi, mis teda ennastki muuhulgas tagasi koju pöörduma paneb. Teatava ajaloolise täpsusega on ilmselt kirjeldatud ka vaalade randaujumist ja hukkumist Wainui rannal, kuigi, ma ei ole kindel kui suure ajaloolise täpsusega, sest siin raamatus on vaalu ligi 200, aga veebist leidsin ühe üsna ammu juhtunud sündmuse, kus oli mainitud 80 vaala. Ega ma väga põhjalikult muidugi ei otsinud ka, aga usun, et inimeste meeleheitlikud päästmiskatsed ja päästjate ja rüüstajate vahelised konfliktid võisidki küllap nii olla. Ning vihje veealustele tuumakatsetustele ning nende hukutavale mõjule on kahtlemata ka üsnagi otsene. Eriti hästi jõuab see kohale peale Balcombe'i “Mida kala teab?” lugemist, kus veeasukate maailm alles värskelt mõttest läbi käinud on.

Ühesõnaga, olgu pealegi osalt selline rahvusromantiline muinasjutt, rohkem lähedust ja lugupidamist mereasukaisse ja üldse elavasse on tänapäeval vajaminev kaup. Mis mind üllatas, on see, et maoorid alles 13. sajandil Uus-Meremaa asustasid. Põhimõtteliselt on maoorid Uus-Meremaal isegi uuem nähtus, kui Tallinna linn. Sellal, kui meie siin Taanlaste ja Sakslaste ja ristiusuga maid jagasime, sõudsid paadid (suure ürgvaala juhtimisel) üle Vaikse Ookeani Polüneesiast Uus-Meremaale, ehk Aotarangile.

Ja siis läks veel oma 6 sajandit enne kui nad võtsid ette Paganeli ära tätoveerida.