Mia Leelo Kanarbik – Kaks on parem kui üks (2014)

Võib peale lugemise lõpetamist tõdeda, et Loore küllastamatute armurõõmude seiklused saavad veel ühe järje. Sest selget pole veel midagi! (Samas, miks peakski?) Mida teeb deemonlik Annabel ta Roberti ja Mattiasega? Kas puhkeb titaanide heitlus ehk võitlus Loore ja Annabeli vahel, mis teeks viimaks selgemaks, kumb saab need kaks kuuma meest-riistvara endale kasutamiseks? Kes teab! Muidugi võiks autor anda järgmises osas lugejatele ninanipsu ja näidata hoopis seda, kuidas Loore kujuneb isamaaliseks koduperenaiseks (kel kuumad mälestused tormilisest noorusajast jne). Või saata naise vontrierilikesse painajatesse.

“Mu käsi on endiselt ta riista ümber ja ma suunan selle paika. Sätin meid õigeks ja istun ta endale sisse. Ma ei tea, mis sellega on, aga hommikuti tundub ta alati nii palju suurem. Ja ta tundub alati suur, aga hommikuti tundub ta nii suur, et peale tema riista ei mahugi minusse enam midagi. Nagu ma oleks üleni teda täis, nagu oleks tema iha see, mis mind püsti hoiab.” (lk 60)

Kui “Tubli tüdrukut” reklaamiti eesti esimese sadomasoromaanina, siis siin raamatus on ehk vaid poolteist BDSM stseeni; seeasemel on tavaline kuum seks. Mis ühel hetkel jõuab viimaks kolmekani (huvitav, mis võiks olla kolmanda romaani pealkirjaks?). Loore nimelt avastab raamatu algul, et ta ei suuda unustada Roberti rohelisi silmi. Kuigi tegelikult armastab naine Mattiast. Aga Mattias on kurb, et eelmises osas Loore ja Roberti vahel juhtunu tõttu ei saa ta suhelda oma vana sõbra Robertiga. Kuid siis nad kõik leiavad, et nad peavad suhtlema. Ja Loore jõuab kristalse selguseni, et ta tahaks enamat kui Roberti üdilummavalt rohelistesse silmadesse (mis on kui merekivikesed!) vaadata. Üks asi viib teiseni ning kolmekesi jõutakse otsuseni, et Loore ja Robert võivad niisamuti lähedaselt suhelda. Kõik on rahul. Jalust nõrgaks võtvalt rahul.

“Ei ole kerge olla... suhtes... kahe sedamoodi segase mehega nagu Robert ja Mattias. Ime, et ma siiamaani närvivapustust saanud ei ole. Nad ei reageeri peaaegu kunagi millelegi nii, nagu ma eeldan, et nad reageeriks. Lükkavad seal, kus ma arvan, et nad tõmbaks. Tõmbavad seal, kus ma tahan, et nad lükkaks. Nad mõlemad on märksa kaugemale mulle hinge ja pähe roninud, kui mulle tervislik oleks.” (lk 118)

Aga siis! Eestisse naaseb Annabel! Kellega Robert ja Mattias olid eelnevalt pikalt sellises kolmiksuhtes olnud! Ja tõepoolest, hingematvalt lööva välimuse ja vabameelsusega Annabel noolib vägagi aplalt kaht meest endale tagasi. Mis viib selleni, et kas Loore... kas ta saab enam oma kahte vägevat partnerit usaldada? Või on see vaid üks tuuleviiv naise armusuhete antoloogias? Ei tea! Äkki järgmises osas saab teada!

Võiks öelda, et romaan on ehk elust suurem... igatahes meeskarakterid on küll sellised seksikiisud, et kohe... kohe on. Alaväärsustunnet tekitav! Muidugi, samas see meeste võimalik biseksuaalsus... pole just unistus. Raamatu lugejateks ongi ehk pigem naissoost kirjanduse tarbijad, näiteks peategelase riietusdetailid ei ütle mulle suurt midagi (kuigi ega see nüüd tekstis prevaleerinud). Ja noh, kolmiksuhte puhul vist ei kujutaks iharalt vaimusilmas, et voodis oleks lisaks teine polt. Häbi on nii vanamoodne olla.

Kui “Tubli tüdruku” puhul võlus omamaine sadomaso, siis see osa on ehk vähe erootilis-naistekam. Noh, uudsushetk on lahtunud (kaanepiltki pole nii raju) ja annab mõelda, millega autor järgmises osas üllatada võiks – aga eks see ole maitse, rikutuse või huumori küsimus. Eks mingit tulevast mänguruumi võib pakkuda ka see Loore vanemate teema, kuid see läheks vast liialt olmerealismiks.

“Ma ei tea, kui kaua ma seal sedasi istun. Liikumatult, ühe käe sõrmed Roberti haardes, tätoveerimispüstoli surinast ja Roberti täielikult naudingule allunud näost kuhugi kehavälisesse olekusse lennutatud. Kui Rudolf ükskord lõpetab ja toast välja astub ning Robert oma plahvatuslikult suurte pupillidega merekivikesesilmad lõpuks lahti teeb, on mul tunne, et ma ei saa hingata. Et ma ei saa liikuda, et ma ei saa midagi, mis ei tähendaks kohe, siinsamas, jalamaid kõikide riiete seljast kiskumist ja iga oma alasti nahasentimeetri Roberti vastu surumist. Tema sisse sulamist.” (lk 112-113)

2013!

1

Enne nende poomist

2

Crash

3

Ma teenindasin Inglise kuningat

4-10

Metsik manner

Põrgu idarindel

Raud ise

Sinine kaardivägi

Tubli tüdruk

Täheaeg 12

Veripunane lumi

Mia Leelo Kanarbik – Tubli tüdruk (2013)

Erootikat naistele, sadomaso Bridget Jones Eesti moodi. Eks see tekst natuke muinasjutulik ole, kõik naised on vapustavate kehadega ja mehed säravad trimmis lihastes, ning vallatu orgasmirikkus tekitab muidugi hootist masendust. Kuigi see raamat saab arvatavalt rohkem negatiivset kui positiivset vastukaja, siis mulle see küll fantaasiaromaanina üsna meeldis, ootused polnud üleüldse suured (milline eesti erootiline romaan on hea?) ja nende ületamisest siis hea meel, tekst lippab ja kangelannal vahel jalad nõrgad. Ent tõepoolest, raamatust võiks pigem kirjutada mõni naissoo esindaja, oleks vähe huvitavam lugeda kui nüüd alljärgnevat.

“Ma näen peeglist, et ta silmad on jälle sellised nagu eile, ainitised, keskendunud. Sellest piisab, iha mu jalgade vahel puhkeb nagu pung maipäikese käes.” (lk 32)

Lugu siis umbes selline, et umbes kolmekümnendates edukas karjäärinaine Loore avastab üürikese põletava armusuhte käigus, et tegelikult on päris tore... midagi rollimängulikku, allumine või nii. Peale seda armusuhet tunduvad järgnevad teiste meestega seksimised äärmiselt igavad nätsunärimised, ei saa orgasmi varjugi. Probleemne isiklik olukord tekitab Loorele muret ja ainus viis end tippu viia on masturbeerimisel fantaseerida sellest kordumatust ja vapustavast laksatustega Stockholmi ööst. Viimaks kurdab naine tõsist muret sõbrannale, kes soovitab tal tutvuda vaimustava netimaailmaga – ja Loore avastabki kõiksugu blogisid, lehti ja kogukondi, mis mõjuvad talle vägagi meeliavardavalt ja erutavalt (ning on ka kõiksugu saasta). Tuleb välja, et Eestiski on mitmeid BDSM huvilisi, ent muidugi, kes teab kui ohtlik on siinsete esindajatega tutvuda, arvatavalt maniakid või ullikesed. Põnevus süveneb, ja naine soovib üha enam tutvuda selle salapärase maailmaga.

“Kinnismõte proovida iseendast teiste eeskujul mingi seksikana mõjuv foto teha kummitab mind mitu päeva. Ma ei olnud selle peale kunagi varem mõelnud. See on imelik, sest kui piisavalt pikalt peegli ees seista ja ennast niimoodi jupikaupa vaadata, selgub, et kõik võib ilus ja ihaldusväärne paista isegi nendel päevadel, kui su tervikpeegeldus sulle üldse ei meeldi.” (lk 52-53)

Ühel hetkel satub Loore kunstinäituse reklaamile, mille külastamist soovitatakse siinseteski sadomaso ringkondades. Põnev, põnev. Loore läheb kergelt napsusena näituse avamisele, vaatab fotolavastusi, mis justkui vaimustavad ent on samas nagu liialt lõdvad imaginaarseks sadomasoks, pole nii rajud kui seni netis nähtud meelierutavad kompositsioonid või võtted. Ent korraga ilmub ta kõrvale vaimustava välimusega naine, kes küsib Loore arvamust nähtu kohta ja seejärel tutvustab teda kaunitest neidudest ümbritsetud irriteeriva meesisendiga, kes – nagu peagi selgub – on aidanud kunstnikku näituse jaoks modelle kompositsioonidesse kinni siduda. Tema on Mattias. Ta on ülbe. Ta on huvitav. Tema oskab siduda. Naine leiab peale järelemõtlemist, et ta tahaks Mattiasega proovida... neid värke.

“Mattiase käsi masseerib tulekeeltena mu reitele jäljed jätnud valu laiali. Ei, mitte laiali, hoopis sisse. Ta mudib selle valu sügavamale, nahast läbi lihasse. Sinna, kus see muutub tõelisuseks. Mu kehatemperatuur tõuseb nii, kuidas põletus mu nahalt mu lihasse ja luusse imbub. Ning ma oigan, aga see ei ole valu, see on mõnu. See on “tahanveelpaluntahankõikesedakoheveel”. Ma suudan keskenduda ainult nendele välkvalusatele siirudele-viirudele oma tagumikul ja jalgadel. Mattiase käejälgedele. Tema jälgedel minu nahal.
Ma tunnen, kuidas erutus kuuma ja märjana mu aluspükstesse valgub.” (lk 94)

Ent teineteise usaldamine ja õppimine võtab aega (ja põhjustab magusvalusaid laksusid), Loore peab täielikult loobuma oma tahtest neil sessioonidel; Mattias leiab, et naine pole veel valmis selleks, et enam sügavuti naudinguisse sukelduda. Lisaks tekitab segadust see, et mis see siis on, kui nad kahekesi koos on ja kogevad teineteise seltsis vaimustavaid kehamahladest nõrguvaid hetki? Kas mees kasutab Looret lihtsalt ära? Kas naine ootab enamat? Kas midagi nii ainulaadset on üldse võimalik kellegi teisega kogeda? Nagu ikka, tuleb vastuste leidmiseks läbida üks konarlik ja okkaline tee, mis täis pisaraid ja tülliminekuid ja vaimustavat lähedust. Ning Mattiase saladusi.

“Tean ühtäkki täie kindlusega, et leida inimest, kes sind eriliseks peab, on märksa lihtsam, kui leida seda, kellega saad nii aus olla, nagu mina olin Mattiasega. Ja kes sinust sellise sügavusega lugu peab. Ning selle juures ei takista see teda kätt su suule surumast, kui ta sind millegi valusaga lööb.” (lk 138-139)

“Ta tõmbub jälle tagasi ja ma rapsin tulutult oma köidikutes. See on julm. Julm, julm ja ebainimlik. Ma olen meeleheitel. Ma olen erutusest hullumas. Ma ei tohi reegleid rikkuda ja ilma tema loata orgasmi saada. Tundub, see treeningfaas on nüüd lõpetatud. Sel hetkel, kui see mulle kohale jõuab, tunnen äkki tuliseid pisaraid oma silmanurkades, sealt edasi põskedel ja lõua otsast alla nirisemas. Need voolavad ja voolavad. Ma nutan! Ma nutan! Ma ei saa täpselt aru, millest. Osa sellest on sulaselge viha ja abitus, rahuldamatus ja kannatamatus. Aga seal on midagi veel, ma olen endaga rahul, et ma ilma tema loata orgasmi saada ei oska. See teeb minust – hea alluva. Ma olen uhke? Ja ma olen... Ma nutan ja nutan ja mul on nii hea olla.” (lk 197-198)

Eks omaette küsimus ole, et millised tuntud tekstid ja kui palju on need sellise romaani kirjutamist mõjutanud; aga õnneks olen ma neitsilikult puhas kõiksugu varjunditest. Ja noh, tegemist pole raju pornoga, mis on vast pigem kasuks.