Lugu nullindate alguse Tartu tudengi- ja ööelust, mida oli huvitav meelde tuletada: Zavood, Maailm, Illegaard, Werner, Ülikooli raamatukogu. Mõni neist kultuuriasutustest on tänini alles, aga vast päris palju muutunud.
Kuid lugu ise on üliõpilasneiust, kes satub kokku surnud joodikute hingede päästjaga. Jällegi, retro-Tartu. Eks peategelane satub muidugi kentsakatesse olukordadesse, ja päädib see tumedalt.
Et siis selline tudengikirjandus.
Jutt siis keskealisest filmitegijast, kes lihtsalt peab minema puhkama. Enne kui sureb kõiksugu tervisehädade kätte - mida küll perearst keeldub tunnistamast. Puhkama eksist ja lastest ja mehest ja Eestist. Ta jõuab Korfule. Üksinda puhkamine … on nagu on. Puhkeplaanid ja nende täitmine. Kuupuhastus ja sellega kaasnevad komplikatsioonid. Ja minevik ja olevik ja Korfu kreeklased ja turistid.
Vast tuleb eeldada, et teksti puhul tuleb olla tuttav autori tegemiste või omamütoloogiaga (kui nii võtta, siis ehk sama Meiu Mündi loo puhul?). Igal juhul, selline kaasaegne avameelne tekst elu keskpaiga valikutest.
