Maria Matios - Magus Darusja (2026)

 

Järjekordne raske pärl Loomingu Raamatukogust, sel aastal midagi sarnast ehk Soometsa ja Drndiči puhul (Krohn ja Ginzburg on siiski veidi erineva, ee, alusega).

Lugu siis sellest, miks Darusja on lõpetanud rääkimise ja elab põhimõtteliselt omaenda maailmas, oma valude ja tõekspidamistega. Romaan jaguneb kolmeks osaks - kõigepealt Darusja enda vaatenurk, seejärel ta elukaaslase nägemus, viimaks isa ja Darusja lapsepõlve lugu. Kronoloogiliselt liigub tekst tagasi minevikku, saavutades nii oma õudustäratava lõpu (või siis alguspunkti) nõukogude aja kinnistumisega sellesse Bukoviina kanti.

Ja noh, trauma ja sellega elamine või ka allaandmine. Elu läheb edasi peale kõiki juhtumeid, aga kuidas õieti? Mil viisil seda varjata või alla suruda. Järelsõnas on toodud paralleeliks kreeka tragöödia ja selle koor - just selle küla koor on selline … laviin, mis elu ikka edasi kannab ja omal moel ka tasandab ja alla surub. Inimesed on võimelised nii õrnusteks, suuremeelsuseks kui mitmes vormis vägivallaks ja hoolimatuteks ihadeks. Ja siis on Darusja.

Omamoodi huvitav on ka küsimus rahvuslikust identiteedist - ajaliselt on seal kandis Poola ja Rumeeni ülemvõim, seejärel saabub nõukogude võim oma hullemate represseerimistega, tagajärjeks on kohaliku elu degenereerumine, nagu nähtav esimese-teise ja kolmanda osade võrdluses (mitte et siis kunagi olnuks kungla rahva mentaliteet - lihtsalt elu oli kuidagi … täielikum). Ega nad seal raamatus idenfitseerigi end laiemalt ukrainlastena, ikka oma Bukoviina rahvakilluna (või noh, mäerahvana). 

Ja siis on Darusja, kes nüüd käib isa haual ning lapsena käis ema järel. Ja peavalud ja miks ta ei söö kommi. See viimane osa lõikab lõpule lähenedes ikka väga valusalt ja potentsiaalselt pisarakiskuja. Jälle järelsõnas on palju tähelepanu pööratud vaikimise kujundile, aga tundub üleliigne seda siin korrata.

Ja järelsõna järgi paistab, et autorilt võiks veel midagi tõlkida: “Pöögimets”, mis siis käsitleks Bukoviina ajalugu läbi viimaste sajandite; see oleks kindlasti põnev ja silmiavav lugemine.

“OI-OI-OI… Mitte inimesed üksi, vaid ka kurat ise on närvis, kui kellelgi on veidi kauem hea olla, kui kuradil plaanis. 

Kuid ka kuradi plaane korrigeerivad lihtsad inimesed, kes usuvad Jumalasse, valmistuvad armulauaks ja paastuvad, õpetavad lastele kuuletumist ja issameiet, mälestavad surnuid ja kannavad hoolt oma laste tuleviku eest.

Ei, ei ole ühelgi kuradil sellist jõudu, kui kadeduse, vihkamise ja kättemaksu tunnil on lihtsatel inimestel…” (“Mineviku draama”, lk 51)

Maarja Kangro - Viimane tango Kiievis (Looming 3, 2025)

 

Veider tekst. Kuni puändini ei saanud ma õieti aru, miks selle pidanuks Loomingus avaldama, samas muidugi puänt ise lõi hoopis uue reaalsuse.

Kolm luuletaja ja ühe luuletaja vend sõidavad Kiievisse, et siis seal luule-esinemisi teha (PEN-klubi värk). Aga noh, nagu peategelane Iti arutleb, mida on õieti temasugustel luuletajatel vene agressiooni all kannatavatele ukrainlastele, mis on nendel esimese maailma muredest. Igal juhul, Lvivist sõidetakse öörongiga Kiievisse, seal majutatakse nad hotelli, edaspidi ringkäik Butšas ja Irpinis, järgnevatel päevadel ootamas järgmised ekskursioonid ja esinemised; vahelduseks Kiievi suurlinnaelu enne komandanditundi.

Ja siis tuleb puänt.

Muidugi, kui mõelda, siis eks selline luuleturismi kirjeldamine peabki lugejat nüristama oma tühisusega, et siis sellevõrra ootamatu puänt pääseks tugevamalt mõjule. Eks Kangro on varem kirjutanud Vikerkaare ajakirjas oma Ukraina käikudest, aga pole seni kahjuks neid lugenud. Eks see luuleturism on kahtlemata luuletajatele endile vajalik, lihtsalt väljaspool seda seltskonda on see vähe sisutühi ja eks see kirjeldus tekitas ka mõningast vastumeelsust teksti enda vastu.

Igal juhul, soovi korral loetav Loomingu kodulehelt.

Andri Krasnjaštšõhh - Jumal on. +/- (2024)

 

See on siis tsiviilisiku kogemus Ukraina sõjast, seda 2022. aastal Harkivis ja seejärel ümberasujana Poltavas (ja noh, nüüd siis Harkiv üsna samas seisus kui kaks aastat tagasi). Žanrit kui sellist on veidi keeruline määratleda, põhimõtteliselt on see avaldatud (telefoni)päevikumärkmed või nii.

Kuidas inimene reageerib, kui püütakse hävitada ta kodulinna. Kuidas sa üritad end ja oma lähedasi kaitsta. Aga sõbrad, tuttavad, töökaaslased (autor on lisaks ülikoolis lektor, seega ka suhtlus üliõpilastega, kes mingil moel püüavad jätkata õpinguid). Kuidas reageerivad naabrid, linlased, loomad ja linnud. Kuidas reageerivad vanainimesed, kuidas lapsed. Milliseks jaguneb ukraina ühiskond - need, kes elavad sõjatsoonis või turvalisemates paikades, kes on riigisiseselt ümberasunud (nagu siis autori pere Poltavasse, kus olevat elanikkond kahekordistunud ümberasunute võrra) või siis Euroopasse ja mujale läinud. Milline on trauma vägivaldsetest surmadest ja elukeskkonna hävingust (paratamatult on tegu vahetu traumakogemuse kirjeldamisega, mitte analüüsiga).

Eks üks asi on täiskasvanute maailm, teine laste kogemus; antud juhul autori kümneaastane tütar. Nemad, kes peaksid olema kaitstud ja maailma avastavad. Teema, mis on sama masendav kui okupantide seksuaalne vägivald.

Muidugi võiks esmapilgul paralleele tõmmata Ćosići maailmarevolutsiooni raamatuga - muidugi, serblase kirjutatu on selgelt ilukirjanduslik ja mänguline; ukrainlasel puhas vahetu kogemus - millestki, mis senini kestab, mille tulemus pole kaugeltki kindel. Kui järele mõelda, siis ei saagi neid tekste võrrelda, lihtsalt sedavõrd erinevatel alustel kirjutatud tekstid. Pigem siis juba Kurkovi “Ukraina päeviku” omamoodi järg.

Varem osaliselt tõlgitud Vikerkaares.

“Ma ei tule toime süütundega hüljatud kodu pärast. Iga kord, kui rakett kukub sinna lähedale, tunnen süümekaid, et jätsin ta maha.

Näen uudistest purustatud naabermaju. Loen majatšätist “Miinus aken”.” (“Kodutunne”, lk 56)

“Koerad kiinduvad peremeestesse, kassid elupaika. Me oleme nagu koerad, meie jaoks oli peamine päästa vanemad ja lapsed, viia nad põrgust välja. Nüüd oleme nagu kassid, meenutame kodu. Teda me ära päästa, põrgust välja viia ei suutnud.” (“Kodutunne”, lk 57)

“Piinlikkus - see on ümberasunu enesetunnetus. Piinlik on elada võõras mugavas korteris. Spordisaalis, kus on sada inimest koos. Piinlik, kui sinule pööratakse nii palju tähelepanu. Täiskasvanud, tervele inimesele.

Piinlik on tunnistada, et oled ümberasunu. Seda omaks võtta.” (“Teistsugused inimesed”, lk 60)

“Poltavasse kolimise järel ei ole ma Harkivis käinud. Ma pole valmis temaga kohtuma. Ma tunnen ennast mingis mõttes reeturina - et jätsin oma linna maha. Ja mingis mõttes reedetuna tema poolt. Harkiv on juba teine - ja mina olen samuti teine. Samuti purustatud. Mul on keerulised suhted nii tema kui ka iseendaga. Võib-olla kui ma lähen tagasi ja näen purustatud Harkivit, on mul lihtsam leppida iseendaga.” (“Interluudium”, lk 116)

Andrei Kurkov - Võõra surm (2007)

 

Fantaasiamaiguline romaan postsovetlikust elukorraldusest Kiievis kauboikapitalismi tingimustes (originaal algselt ilmunud 1999. aastal - või veelgi varem?). Viktor on keskikka jõudnud mees, kes kirjanduslikest ambitsioonidest hoolimata ei saa hakkama enama kui lehe või paari pikkuste lühijuttudega, mida õieti pole kusagil avaldada. Aga ühest järjekordsest ajalehest, kuhu ta on lühijuttu pakkunud, võetakse siiski ühendust ja pakutakse võimalust hakata kaastööliseks; selleks tuleb tal aga kuus 300 dollari eest kirjutada nekrolooge. Andmed antakse ette, koos rõhutustega, millele tuleks valmivas nekroloogis eriliselt tähelepanu pöörata. Ainult et see nekroloogide treimine pole äsjalahkunutele, vaid elavatele inimestele … kes küll peagi jätavadki eri õnnetuste läbi siitilmaga hüvasti.

Ja Viktor avastab, et ta tegevus äratab kummalist tähelepanu - aegajalt pöörduvad tema poole erinevad võimukad inimesed, kas siis koostööks või teistel eesmärkidel, ning kes räägivad, et Viktoril on “kõva katus”, mistõttu teda ei saa puutuda. Mitmel korral avastab mees, et hommikuks on ta köögilauale ilmunud rahapakid või kirjad, vahel peab ta ajalehe peatoimetaja soovitusel peitu pugema ja mis kõik veel. Ja nekroloogide “teemad” muutuvad - vahel rahvasaadikud, siis majandustegelased, sõjaväelased jne; kõigil neil on omad patud ja patukesed, mis tuleb sobivalt järelhüüdes märkida. Aga ikkagi, kuidagi õudne hakkab - kuid väljapääsu pole. Nagu peatoimetaja ütleb, et kui sulle antakse liiga palju teada, siis see tähendab, et sind pole vaja. Ja tõepoolest.

Kui eelmainitu on romaani postsovetlik pool, siis fantaasiamaigulisust lisab Viktori korteris elav pingviin, kelle ta tõi loomaaiast, sest seal polnud enam raha loomade eest hoolitsemiseks. Depressioonis pingviin, kes pole mingi koer või kass; ja kelle puhul Viktori maailma vägevad avastavad, et on väga vinge, kui selline matustel (mille puhuks Viktor on pahatihti järelhüüde kirjutanud)  kohal käib. Kuni üks hetk.

Mingil moel ei saa öelda, et see Kurkovi romaan just väga esile tõuseks teistest sellistest idaeuroopalikest irreaalsusse kalduvatest postsovetlikest romaanidest (ja ega suurt midagi pole võrrelda hiljutise tõlke “Hallid mesilased”; muidugi, ehk see peategelaste suhted teiste inimolenditega, selles oleks ehk midagi ühist), ikka see jube palagan, kus kõik on justkui lubatud … kuivõrd on piisavalt dollareid ja tõesti häid suhteid. Aga jah, siin on ikkagi see pingviin - kui algselt mõjus see vähe … lõbustava atribuudina, siis romaani lõpuks omandas temaga seonduv üksjagu traagilise mõõtme (ja seda ka seoses peategelase saatusega)-

Kolmest Kurkovi eestikeelsest raamatust on see vast kõige kergekaalulisem, ja ega otsest sundust selle lugemiseks pole (no kui muidugi pole südamelähedane pingviin või postsovetliku üheksakümnendate eluolu kirjeldused).

lugemissoovitus

vahel ma kirjutan ka

ulmeguru

Andrei Kurkov - Ukraina päevik. Ülestähendusi kriisikoldest (2014)

 

Omal moel päris hea sissevaade Teise maailmasõja järgsele ja kaasaegsele Ukrainale - piinlik küll, aga hoolimata kõiksugu Teise maailmasõja teemaliste raamatute lugemisest (nt Snyderi “Veremaad”) polnud minus küll õieti kinnistunud, mis see Lääne-Ukraina õieti on (Kurkovi raamatu lõpus on see kenasti lühidalt kokku võetud).

Kurkovi nägemust ei saa pidada mingiks harju keskmiseks ukrainlaseks - esiteks on ta vene päritolu (mitte et see imekspandav oleks, aga antud puhul pole tegu Ukrainas sündinuga). Ja ta on abielus inglannaga ja ta on rahvusvaheliselt tuntud kirjanik. Nii on need ülestähendused (huvitav, kui palju on neid mugandatud või ta siis kirjutabki igapäevaselt nii põhjalikku päevikut?) segu Ukraina poliitilistest sündmustest, tuntud inimese tegemistest, pereelust ja ümbritsevast igapäevaelust. Mistõttu … moodustub väga huvitav kompott oma kodumaad armastava inimese kogemuse läbi. Laiemas plaanis algab raamat Maidani protestidega 2013. a. novembrist ja lõpeb 2014. a. aprilliga - Krimm on Venemaa poolt okupeeritud, Ida-Ukrainas pole veel puhkenud lahingud.

Nagu algul öeldud, siis see on hea isikupärane sissevaade kaasaegse Ukraina olude läbi tuntud ja aktiivse kultuuritegelase silmade - kuivõrd mitmekesine on Ukraina ühiskond. Kurkov käib esinemas nii Lääne-Ukrainas kui ka perega puhkamas Krimmis (seda siis poolteist kuud enne Maidani kulminatsiooni. Eks nende põhjalike sissekannete järgi on veidi raske näha, millal Kurkov jõuab teha nö loometööd (selleks on tal eraldi ühetoaline korter Kiievi kesklinnas; aga peale selle tuleb käia ka suvemajas tegutsemas ja lisaks välismaal esinemas ja tuttavatega kohtumas jne jne).

Aga jah, mitmekümnemiljoniline elanikkond on oma toimimisega ikka midagi muud kui Eesti; seal on tollased kõiksugu inimkaotused nendes konfliktides kuidagi … seeditavamad. Ja muidugi ka jõhkrused (nt peade maharaiumised) kuidagi kapitaalsemad. Ja tõelistel radikaalidel lihtsalt rohkem mass. Ja samas kõiksugu riiklikke ja palgalisi peksjaid. Ja samas toimib kesklinna revolutsiooni kõrval ka nö kultuurieliidi tegemised, milles Kurkov osaleb. Ühesõnaga, massi on igale poole laiali paiskumiseks; hea, et vähemalt seekord nö euroopalikum suund on peale jäänud - aga muidugi millise hinnaga ja kui palju peab veel kannatama.

Kurkovil on möödunud aastal ilmunud raamat venelaste uue invasiooni alguskuudest.

“On teemasid, mis oranžist revolutsioonist saadik ikka ja jälle üles kerkivad, mistõttu kogu olukord on peaaegu nagu traditsiooniline maleavang. E2-E4 asemel puhkevad aga Kiievis rahutused ning Ida-Ukraina teatab kas kavatsusest organiseerida relvastatud vastupanu või asutada iseseisev vabariik, sellal kui Krimm palub Venemaal oma relvajõud üle piiri saata ja poolsaar hõivata. Seejärel alustavad valitsusele truud ametnikud ja poliitikud oma kodanikega kurjustamist, et nende aktiivseid lollusi võimalikult kiiresti summutada.” (5. veebruar 2014, lk 87)

“Poliitikas pole midagi lihtsamat üksnes rääkimisest ega midagi raskemat lihtsalt tegemisest.” (21. märts 2014, lk 150)

“Jah, Ukrainas on karnevalikultuur rahvale sama südamelähedane kui Itaalias. Ainult et meie maal kipub karneval alati kujunema veidi - või ka üpris - anarhistlikuks ja kontrollimatuks.” (29. märts 2014, lk 173)

“Kui suur peab küll olema Ukraina, kui Kiievis viibides paistab, nagu leiaks see kõik aset kusagil teises maailma otsas!” (9. aprill 2014, lk 191)

Andrei Kurkov - Hallid mesilased (2022)

 

Lugu Donetski halli ala mesiniku odüsseiast Krimmi ja tagasi - tegevus leiab aset 2017. aasta tingimustes, mil sõda on enamvähem külmutatud konflikti tasemel; Ukraina ja okupantide vahelisel hallil alal käib igapäevane vastase kostitamine suurtükitulega, aga otsesed laupkokkupõrked puuduvad. Tekkinud on teatud stabiilsus, “uus normaalsus”, mis võimaldab liikuda nii siin- kui sealpool kontrollpunkte.

Endine Donbassi söekaevanduste turvalisuse inspekteerija Sergei on mesinik, kes on jäänud elama ühte halli ala külasse - koos teise omavanuse Paškaga, kellega tal kooliajast saati pole olnud just kõige sõbralikum läbisaamine. Aga nüüd on nad siia kahekesi jäänud, üks elab Lenini tänaval, teine Ševtšenko tänaval. Kui Sergei on pigem enamvähem apoliitiline, siis Paška mehkeldab Donetski okupantidega. Aga peamiselt istuvad kodudes, kütavad kivisöega ahju, vahel käivad teise ukse taga. Taustaks on igapäevane suurtükikõmin, aga nende küla pole peale sõja algust rohkem pihta saanud.

Kogu nende elu on üks hall ala. Elektrit pole, mis toimub Ukrainas, suurt ei teata; Paška mehkeldab oma seltsimeestega, aga sellest ei taha Sergei suurt midagi teada. Sergei ukrainlannast naine koos tütrega on lahkunud juba varem tagasi oma suguseltsi juurde Vinnõtsjas, tedagi sinna kutsunud, aga peale sõja algust pole temagagi enam kontakti olnud - Sergei küll pidevalt mõtleb naisega koosoldud ajale, aga ei julge ega oska temaga uuesti suhelda. On vaid mesilased, ja mesilased ei saa sellise suurtükikõmina taustal rahus elada. Tuleb minna soojemal ajal suvitama rahulikumasse kohta. Kevade saabumisel Sergei pakibki tarud järelkärusse, jätab Paškale maja võtmed, ning sõidab hallist alast lõuna poole, algul Melitopoli kanti, seejärel pea kolmeks kuuks okupeeritud Krimmi.

“Kuid mesilased, nemad ju üldse ei mõista, mida tähendab sõda. Mesilased ei suuda end ümber lülitada rahult sõjale ja sõjalt rahule, nagu inimesed. Mesilased küll lendavad, aga üle viie kilomeetri nad ei lenda. Järelikult on nad jõuetud kõiges peale oma peamise töö, milleks loodus ja Jumal neid on määranud - mee korjamise. Seepärast ta sõidabki ja veab neid. Veab nad sinna, kus on vaikne, kus õhk täitub aegamööda õitsva heina magusa lõhnaga, kus selle heina koori täiendab õitsvate kirsi-, õuna- ja aprikoosipuude, lisaks akaatsiate koor.” (lk 167)

Halli ala elanik on nii Ukraina kui okupeeritud aladel nö omainimene (kuigi jah, ikkagi Donbassist oma eripäradega) - mõlemad eeldavad, et ta toetab eelkõige neid; see küll ei päästa mees konfliktidest, sest ühiskond on paratamatult traumeeritud, surmadest ja sellest lõputust pingest. 

Sergei on Ukraina venelane; eks ta abielu ukrainlannaga oli keeruline pigem seetõttu, et naine tuli linnast külla elama. Omaette huvitav on see, kuidas Sergei on oma tütre enamvähem unustanud (nimevahetus?), ta küll mainib teda naisega seoses, aga tütrest endast mõtleb raamatu jooksul enamvähem paari sõnaga.

Ma ei kujuta ette, kui autentselt suutis autor edasi anda selle halli ala ja Krimmi igapäevast õhustikku. Igal juhul see kauge kahurikõmin on meeldesööbiv; ja no see Krimmi okupatsioon - julgeolek, sõjavägi, turistid, kohalikud; elu käib vist sellises tähtsuse järjekorras. Eks valus ole seegi, et siin kirjeldatud odüsseia meetarudega toimuks praegu puhtalt Venemaa okupeeritud aladel, nüüdseks on vast Donetski senine hall ala maatasa pommitatud. Ja ometi, osad inimesed jäävad oma kodudesse.

Autor ei anna ega võta lootust. Ta lihtsalt lõi ühe halli ala, külmunud konfliktiseisundi, kus midagi justkui hingitseb, kas sunnitult või olude kiuste. Nüüd on kõik jälle teisiti, näis, milline stabiilsus saab siis uueks reaalsuseks.

Igal juhul, tasub lugeda huvitavat arvustust Sirbist (veider, et see romaan pole jõudnud blogijateni!).

Ljubov Jakõmtšuk - Donbassi aprikoosid ja teisi luuletusi (2019)

 

Nagu arvata võib, siis üsna tume luulekogu - kuigi vaid 1 tsükkel on kirjutatud mõjutatuna 2014. aasta sõjasündmustest, ülejäänud ikka sellest varasemad tekstid. Ja no need Donbassi tõlgendused.

Kuid sellevõrra intiimsemalt mõjuvad hoopis paar teisest ooperist teksti, ehk siis inimeste läheduse lood. Millest siis alljärgnevalt kogu kõige pikem tekst: no seda ei tahaks tõesti valikuliselt tsiteerida (huvitav, kumb on siinse blogi pikim luulepala - kas see või Maria Lee tekst?).

INIMESED; KELLE KOHTA ÖELDAKSE “PALJAD”

võtsid spordisärgi seljast

kleidi vedasin üle pea

pandlast lahti võtsid vöö

mina rinnahoidjad lahti tegin

sina püksid jalast, sokid jalast

tõmbasid, ja mina

langetasin püksikud - või mustikud -

jah, parem öelda nende kohta nõnda -

ja nüüd me lebame siin voodis

nagu kaks viilu leiba

või nagu kilud karbis,

üksteise lähedal

mu põske käega silitad

su käsi liigub minu kaela mööda alla

sõrmed õlgadel siis peatuvad

“kui kenasti on sinus kõik küll seatud!”

ütled mul, kui korraga näen sinu selja taga

sinu ema piilumas me tuppa

- Andrjuška, kas sa käed pesid ära?

pöörad ennast tema poole, näitad talle pihud ette

tema ulatab sulle purgi puuviljakompotti

ja läheb tagasi kööki

sina pöörad ennast minu poole tagasi

käed naasevad sealsamas

õlgadelt, siis rindadeni jõuad pea

puudutad mind pehmelt

nagu rannaliiv

kuid siis

ma tunnen kuklas ona isa hingeõhku

- mõtle peaga, pisike -

ta õhkab valjult

pööran ennast tema poole,

näen ta ajamata tüükas nägu,

ütlen tal

- millal ma peaga poleks mõelnud?! -

siis pööran ennast sinu poole tagasi

mu enda käsi liigub sinu rinnal nüüd

kui sasin selle hõredamaid karvu

kuid voodi sinu selja taga

jälle kääksatab

sa pöörad selja mul

- Andrjuška, söö oma kompott ära -

sa suudled ema valjult, ütled tal:

- emake, ma tahaks natuke nüüd omaette olla -

tema aga turtsatab:

- ei paista, et sa siin nii väga omaette oleksid -

ja lahkub siis kuhugi

nii et sa

oled jälle minuga

ja sinu käsi minu kõhul

liigub vähehaaval

madalamale

on juba ligi, on nii õrn

on juba nii

ja siis

ma kuulen selja tagant oma vanaema,

too oigab häälekamaltki veel

- seda ma just arvasin, va liiderdaja -

teist nägu lausa läinud -

ja mina

võtan oma kõhult sinu käe

pööran pooleldi end vanaema poole

ja sellesama sinu käega

pearätti lillat silitan,

ja ütlen valjusti:

- ma olen süütu, memm,

ja süütuks nõnda jäängi -

siis pööran ennast jälle sinu poole

samal hetkel sinu selja taga

seisab kevadkuldses pleedis

memmeke, see on

sinu vanaema nüüd -

no mis naisenimi see sihuke on, mis kaashäälikuga lõpeb -

vastaksin, et “minu nimi”,

aga ma jään vait

su käed ma lükkan puusadelt

nii et jaheneb

nii et lausa lumi

sajab meie vahel maha,

justkui kaks tinasõdurit

me hommikuni külmas lebame

aovalgel tuleb koristaja

lükkab lume meie vahelt kokku

siis kaua-kaua sinu rohelisi silmi piidlen ma

sa kaua-kaua piidled vastu

minu pruune nibusid

ja pärast ütlen:

tead, võtame end õige riidest lahti

ja ma võtangi

siis järgemööda seljast

oma isa

vanaema

ema

õe

ja sina nõndasamuti ka oma

ema

venna

vanaema

lapsepõlvesõbra

meelisklemist õpetanud

suhtenõustaja

siis olemegi lõpuks rüüta

inimesed,

need, kelle kohta öeldakse “paljad”

(lk 34-37)

err kultuur

mööda netti

värske rõhk

Poeetiline punane raamat. Ukraina. Poetics of endangered species. Ukraine (2007)

 

Mõned luuletused sellest kaunilt illustreeritud raamatust.

Loodjuur

Ei, ma ei ole äike,

olen äikese eelaimdus.

Kutsun välgu 

alla

enda peale.

Ise põlen ära,

aga taeva päästan.

(Oleksandr Šmok, lk 9)

Välekonn

Mu palve

on suunatud üles - taeva poole.

Laulan oma armsast hubasest soolaigust,

kuniks hakkab valus.

Kuniks teda veel on.

(Vassõl Gerassõmjuk, lk 22)

Salvei

Ära murra mind!

Ära kisu mu juuri!

Omaenda valu ei oska ma leevendada,

võõra valu võtan aga

oma surma hinnaga.

(Vassõl Gerassõmjuk, lk 32)

Ukraina jõesilm

Las mõni ütleb -

mis imelik elukas,

maailm pole sellist varem näinud.

See on ikkagi parem,

kui et siin mind

enam keegi ei näeks.

(Vassõl Rjabõi, lk 43)

Kuljuslill

Palun jumalat ja inimesi.

Vahetpidamata helistan oma kellukesi.

Ei kuulda taevas,

ei maa peal.

(Vassõl Slaptšuk, lk 60)

Alpi aster

Ma kasvan mägedes,

sirutan oma õiesüdame päikese poole,

sosistan tuulele kõrva

ja hoian maast juurega kõvasti kinni.

Ning ma tõesti ei taha leida end kuivamas raamatu vahel.

(Vassõl Gerassõmjuk, lk 90)

Sergi Žadan - Depeche Mode (2020)

Päris vinge postsovetlik road movie noortest ukrainlastest, kes päevad läbi teevad midagi, enamasti küll väga purjus või pilves olekus. Eks üheksateistkümne aastastel on teadagi meri põlvini, nii on selline olelemine omamoodi loomulik eluetapp - eriti muidugi üheksakümnendate aastate algul, kus riigikorra muutumise järel avanesid korraga tuhat võimalust paremaks või halvemaks eluks. Selle romaani tegelased ei seadnud endile erilisi eesmärke, mõned neist küll õppisid kõrgkoolis, aga noh, tollane ülikoolielu oli ikka midagi muud kui praegune kõrgharitute tootmine.

Kui algul mõtlesin, et teksti teatud satelliitideks võiks olla “Jelgava 94” või Marusja Klimova romaanid, siis tegelikult oleks see justkui “Trainspottingu” väiksem vend (muidugi, selliseid rämedaid arenguromaane on eesti kirjanduseski) - paar päeva noorte nö hedonistlikust (eks see on tõlgendamise küsimus, kuidas sellist elupõletamist nimetada) elust, kus kangeid narkootikume asendavad piiritusjoogid koos kanepiga ning sotsiaaltoetuste puudumisel otsitakse raha erinevate hangeldamiste (jajah, see Venemaalt viina toomine) või jaburate pättustega (Molotovi büst). Romaani nö teine peategelane ongi tollane ühiskondlik eluolu - lagunemise kõrval tärkavad kõiksugu väikeärid, mida siis kontrollivad mendid või organiseerunud kantpead. Ja muidugi lääneliku elu pealetung (adventistide misjonär, Depeche Mode), mida siis kohalikud omadele vahendavad (romaani vast jaburaimad kohad). Millele on omakorda vastukaaluks äärmuslaste trotskistlik utoopia, kus töölisi õpetatakse igavese revolutsiooni tarbeks erinevaid lõhkeaineid valmistama.

Ja kõige selle keskel siis kolm tuttavat, kes otsivad neljandat tuttavat, et talle teatada kasuisa surmast ja matusest. Selleks käiakse läbi üsna teadvusetu otsing mahajäetud tehasekompleksis, mustlaste getos, rahutu ja iseseisva kindralitütre korteris, kongides ja raudteejaamades, Ja kes kuhu viimaks jõuabki?

Eks see raamat on paratamatult võluv, kuivõrd peategelased on minust vaid paar aastat vanemad ja teadagi on noorus elu inspireerivaimaks ajaks. Muidugi, tollane Tallinn ja Eesti polnud vast nii troostitu kant kui raamatu Harkiv ja Ukraina, aga teatud olud ja jamad tekitasid küll kerget nostalgiat. Kuid sellele vaatamata on see romaan kuidagi … hea litakas.

“Naistel on meist suva, isegi ringteeäärsetel prostituutidel, mõnikord käime neid vaatamas, see on meie jaoks nagu mingi ekskursioon, tasuta meelelahutus, pappi meil muidugi pole, nii et lobiseme nendega niisama, lunime tobi ja räägime oma elust erinevaid lugusid, ühesõnaga, takistame neil oma prostituudi rasket leiba teenida. Aga nad suhtuvad meisse täitsa hästi, ega neid endidki seal ringteel kellelegi väga tarvis ei ole, nagu meidki ei ole, ka neil nagu meil pole piisavalt pappi, nii neile kui meile ei jätku ühiskonna armastust ning me vireleme sel märjal vihmasel suvepäeval Harkivi kõledas äärelinnas, mis on rohtu kasvanud ja reklaamplakatitest kirju - imeline paik, imelised prostituudid, imeline elu. Homoseksualismiga me ei tegele, ehkki kõik liigub sinna suunas.” (lk 36)

“Ma tean, seda kõike teeb tema, ja kui ma enda kõrval üldse kellegi olemasolu olen tundnud, siis just nimelt tema olemasolu, ehkki vaja oleks loomulikult kedagi muud, oleks hea, kui mu kõrval, kui mu ümber õhus poleks mitte pelgalt see paganama saatan, vaid keegi palju meeldivam, aga noh, on nagu on, on läinud nii ja mitte teisiti, ja seepärast ei häbene ma ühtegi oma tegu, ehkki mingeid tegusid polegi nagu otseselt olnud, on olnud lihtsalt mingi tungimine läbi tihke tummise õhu, püüd pressida end läbi, pressida veidike veel, veel paar millimeetrikest, ilma ühegi sihita, ilma ühegi soovita, ilma ühegi kahtluseta, ilma mingi edulootuseta.” (lk 159)