Karen Lord – Hiraeth: A Tragedy in Four Acts; Ken MacLeod – 'The Entire Immense Superstructure'; An Installation (Reach for Infinity, 2014)

Et püüan käesolevat antoloogiat kaanest kaaneni läbi lugeda, siis katsun ühtlasi hambad ristis igast loost ka midagi kirjutada. Iseasi muidugi, kui mõttekas on ebaselgeid lugemiskogemusi postitusteks teha, aga noh, selliste postituste lugejad on niiehknaa pigem autorid ise, ja mida nad sellisest eestikeelsest möh-tekstist arvata võivad... Loodetavasti lisab guuglitõlge mingitki salapära.

Üks rohkem või vähem mõistuspärane kokkuvõte kummastki loost (ja antoloogia teistest lugudest) on siin.

-

“Hiraeth”:

Et siis... et tulla toime maavälise eluga, tuleb inimestel lasta end modifitseerida... tulemuseks küborg või nii... Muidu lähed tuksi sellise kosmosehaiguse nagu “Hiraeth” läbi. Noojah, aeg lendab, käib agar laienemistöö Päikesesüsteemis (ja kaugemalgi), küborgid on orjastatud oma modifitseerijate poolt... ja inimkond üldse kuidagi kahtlases olekus; on neid järel peale maiseid madinaid...? Ei tea, kuskil kaugel täheruumis pole täisverelistest inimestest enam haisugi.

Vähese keeleoskuse tõttu jäi lugu mulle parajalt hämaraks (no lugu on ühe küborgi arenguteest ja konfliktist), ja arusaam loo finaalist vist... liialt möödapanekuks, et parem ei hakka sellest rohkem kirjutama. Või nii.

-

“An Installation”:

Nonii, sellest loost mõistsin veel vähem. Kunstnik sai aastaks stipendiumi viibimaks Antarktikas, ent 6 kuu pärast on ta tagasi tsivilisatsioonis, viibides mõnda aega väidetava vaimuhaigusega haiglas, kust ta ühel hetkel omal soovil lahkub ja küberkaob (?) ning mõni aeg hiljem tekitas installatsiooni – nagu talle määratud aastases stipendiumis nõutud oli, mingi kunstiakti peab ta sooritama.

See on enam kui hägune kokkuvõte enam kui hägusast lugemiskogemusest. Arvatavalt tegu mingilaadse lähitulevikuga, kus toimub mingil moel interneti nö lihaks saamine (juttu on WikiThing'idest, mis vist üle maailma levinud arhitektuurilised-interaktiivsed moodustised – või midagi sellist?). Nojah, nagu öeldud, midagi ei saanud aru, mis selles tekstis õieti toimus.

Benjamin Prado – Lumes on tühjus (2015)

Selline kiiksuga kriminaalromaan, kus teksti jutustaja peaks olema see, kes saadab korda tapatöö – ehk üks kolmest tegelasest. On see ametnik, arst või autorihakatis? On kolm kõrtsituttavat, kes kohtudes arutavad autorihakatise kirjutamisplaane. Eelkõige jälgib romaan ametniku hukatuslikku armumist ühte kaunisse kinnisvaramaaklerisse; kellele see kindlustusametnik tahab esineda rikkurina, milleks on tal järgnevalt vaja röövida oma firma kassat – et naine vaid temasugusele tähelepanu pööraks. Muidugi lõppeb see muudmoodi kui see ametnik oma vaimusilmas ihaldab. Ent samas, ehk on just ametniku kiiksuline elu see, mis võiks autorihakatist suurtöö kirjutamiseks innustada?

Eks vahel tekib kahtlus, et kas jutustaja räägib oma fantaasia raames või segunevad siia jutustusse autorihakatise ja ta sõprade loomekatsetused. Kuskil on väikesed vastuolud. Aga miks, selgub loo lõpuks.

Et on siis selline lühiromaan. Tuleb elada ikka oma elu, mitte ennast läbi teiste teostada.

“Õnnetuseks siin see lugu veel ei lõpe. Mõnikord on nii, nagu ütleb laulusalm: kui oled kaotanud kõik, ei tähenda see veel, et sa ei võiks kaotada veel rohkem.” (lk 60)

kultuuritarbija60

Pat Cadigan – Report Concerning the Presence of Seahorses on Mars (Reach for Infinity, 2014)

Järg on siis niikaugel, et toimub Marsi terraformimine inimeste abil. Asunikud saavad üheotsapileti Punasele Planeedile – ela, tööta, ole kasulik. Ühesõnaga, moodustub omaette ühiskond, mis jagunenud Marsil mitmesse asupaika. Igasugune kõrgtehnoloogia möllab nii kuis jaksab; et kulutusi vähendada, on uusmarslased niisamuti tegelased 24/7 reality show's – maalastel ikka huvitav vaadata teisi imelikke inimesi eksootilises kohas taidlemas (ja et tegemist reality show'ga, siis on tootjatelt vahel surve intriige näha jms).

Aga lugu algab sellest, et äkitselt saabub Marsile Maa esindaja (kes on füüsiliselt mingi kõrgtehnoloogiline ämblikulaadne jurakas), et uurida järele, mida Marsil salaja toimetatakse. Et selle juraka kaudu toimub otseühendus Maaga, tuleb arvestada, et küsimusele saadakse vastus mõnekümne minuti jooksul (planeetidevaheline valguskiirus umbes 7 minutit). Nimelt, marslased ei taha seal vaid töötaja ja surra, nad tahavad ka täisväärtuslikult elada ning nad otsustavad paljuneda. Mis on aga maalaste poolt rangelt keelatud.

“Actually, the statute, which every nation with interests on Mars signed, was quite specific: all females resident on Mars, whether on the surface or underground, were prohibited from engaging in any activity that would result in their becoming pregnant with the intention of carrying a foetus to term, resulting in a live birth, and all residents of any gender were forbidden to aid, abet, or conspire with others to cause a woman to become pregnant and deliver a child, or to conceal same.” (lk 151)

Kohalikud leiavad JOKK lahenduse – lapse sünnitab hoopis mees. Maalased on vihast lämbumas... ja ähvardavad igasugused sidemed kolooniaga katkestada.

Noh, selline üpris meelelahutuslik lugu, mis algab kui üks sci-fi paraad, et siis korraga hoopis inimsuse teemaga edasi minna. Cadigan on kergelt humoorikas ja ta neiulik kangelanna on päris tegelase moodi. Nojah, kas nüüd dawkinslikud geenid päris sellisel viisil levida suudaks...

Taavi Novek – Valegiid (2014)

Ega selle raamatu lugemine lihtne ole. Emotsioonid, nägemused, unenäod paiskuvad vastu, see on tõepoolest tulv inimese hämaramast poolest, punn põhjas panemine haigusest ja sellega seonduvast. Eks autor ka irriteerib vastuvõtjat (tegemist ikkagi kontakteerumisega, mitte krüptiliselt endale kirjutamisega) mitmesuguste kahtlaste väljendumistega (aga noh, see selleks, ehk).

Kuna autor on ikkagi kõrgharitud kodanik, siis käib tekstis ka üks pidev suuresõnaline ühiskonna ja isiklik dekonstrueerimine, kõiksugu kõlavad märksõnad lendavad sinna ja tänna, otsa veel ports sõnamänge (tõepoolest, kui kirjutaks mõni vähese haridusega inimene, kuidas tema võiks sellist kogemust kirjanduslikult väljendada?), mis muutub pikapeale päris väsitavaks ja ositi kadus mul kontakt loetavaga – noh, et, mida siis need sõnad, väljendid ja konstruktsioonid lõpuks muud ütlevad, kui et autor oskab koostada neist löövaid lauseid. Mis peitub selle palavikulise mõttetegevuse taga? Peale selle, et kajastab haiguseaja võimalikku mõttevoogu/katkestust?

Pole aimugi, kui palju on Novek teksti (sisuliselt, mitte vormiliselt) toimetanud, või selline võimalik toimetamatus ongi autori poos. Ühesõnaga, kas kõik, mis pähe tuleb ja failiks trükitud, on võimalik kohe ilukirjandusena vastu võtta. Kas täiskirjutatud lehekülgede mass moodustabki kirjanduskogemuse. Kas kirjandus on algne loomehoog või selle toimetatud variant. Või noh, kas millegi mõju all kirjutamine on neutraalne, negatiivne või positiivne nähtus?

Vikerkaares kirjutab Pilv sellest raamatust hoopis teisiti. Ma saan aru, miks see tekst on huvitav ja lööv, aga ma ei saa öelda, et oleks sellele täiega kaasa elanud.

“Vastikud hallukad, vastik kidur äng, vastik tasakaalutus, vastik diazepam... ei diazekas on väga maitsev, tuleb tunnistada... viirastused, depressiivsed lõustad, parmud... kõik see kisub, iga viimne kui lõust, kelles ma üritan ära tunda mingit äratundmist, kisub jälle tõmbluse sisse, närvivalu, tuikumise, olematuse. Kuradi marginaal!
Käsi! Tühi! Tühi! Suits! Tühjus! Sigaret! Tõmblus! Paranoia! Seletamatu kidurus, närvirakud kisuvad krussi, asetan käe närviliselt vastu lõuga, peanahk tõmbleb, sähvatused... appi! Keegi ei tule.
Janu... jälle! Vahin tühja pudelit! On see alkoholism? On seeeee... mm... k u r A t? Kas see eee onnn kurivaim? Onn see deliirium?” (lk 108-109)

vikerkaar

Juan Gabriel Vásquez – Asjade kukkumise hääl (2015)

Selline kenasti teostatud romaan Kolumbia lähiminevikust ning selle mõjudest tol ajal üleskasvanutele. Ehk siis riik satub kodusõtta ning atentaadid ja pommid hävitavad igasuguse turvatunde, kaheksakümnendad on must auk. Loo jutustaja, juurateadur Antonio arvab nüüd üheksakümnendate keskel, et peale Pablo Escobari surma on suurem jama möödas, kuni ühel õhtul saab ise kuuli kerre juhtumis, kui ta üks huvitav kõrtsituttav mõrvatakse. Läbielatu tõttu tabab Antoniot ränk posttraumaatiline stress, mis saab ehk leevendust alles siis, kui mitu aastat hiljem hakkavad talle selguma selle tapetud kõrtsituttava elu tagamaad. Ent selleks ajaks on Antonio enda elu päris krussi keeranud.

Nagu öeldud, on tegemist korralikult teostatud romaaniga, millest ehk huvitavam osa Kolumbia 20. sajandi teise poole eluolu. Noh, ja eks omal moel on see niisamuti traagiline lugu ka, mis avaneb nii jutustaja kui uuritava elulugude kaudu.

err kultuur

Richard Dawkins – Isekas geen (2014)

Mõningaid tsitaate pereplaneerimise vallast.

“Geenid kontrollivad kaudselt orgaaniliste kehade valmimist, seda rangelt ühesuunaliselt mõjutades: elu käigus omandatud tunnused järglastele edasi ei kandu. Ükskõik kui palju tarkust ja teadmisi sa oma elu jooksul ka ei omanda, mitte kübetki sellest ei kandu geenide kaudu sinu lastele. Iga põlvkond peab uuesti nullist alustama. Keha on tööriist, mille abil geenid säilitavad oma muutumatuse.” (lk 51)

“Kuid põhiline, mida ma siinkohal öelda tahan, on see, et geneetilises mõttes pole vanema/lapse lähedus mitte kuidagi erilisem kui venna/õe lähedus. Asjaolu, et laps saab oma geenid otse vanematelt, ent õdede ja vendade puhul mingit otsest geneetilise materjali ülekandumist ei toimu, on täiesti ebaoluline.” (lk 128)

“Rasestumisvastaste vahendite kasutamist rünnatakse tihti kui “ebaloomulikku” tegevust. Häda on aga selles, et ka heaoluriik on ebaloomulik nähtus. Kuigi ma usun, et enamik inimestest soovib väga heaoluriigis elada. Ent meil ei saa olla ebaloomulikku heaoluriiki, kui meil puudub ebaloomulik sündimuskontroll, sest vastasel juhul on lõpptulemuseks veelgi suurem viletsus, kui seda iial looduses esineb. Heaoluühiskond on küllap kõige suurem altruistlik süsteem, mis loomariigis iial on olnud. Ent igasugune altruistlik süsteem on loomupäraselt ebastabiilne, kuna see on avatud isekate indiviidide omakasupüüdlikele tegevustele. Tõsi, neid inimesi, kes on saanud rohkem lapsi, kui nad üles suudavad kasvatada, ei saa enamasti süüdistada süsteemi teadlikult pahatahtlikus ärakasutamises – nad on enamasti selleks liialt ignorantsed. Kuid mõjuvõimsad institutsioonid ja riigijuhid, kes inimesi ülemääraselt sigima julgustavad, ei ole küll mu meelest sellest kahtlustusest vabad.” (lk 154-155)

“Tihtipeale tuleb isastel päris tublisti kosjamängudesse investeerida. Näiteks võib emane seni kopuleerimisest keelduda, kuni isane pole pesa ehitanud. Või peab isane enne emast päris tublisti nuumama. Emase seisukohast on see muidugi kõik väga kasulik, ent viitab samal ajal ka koduse õndsuse strateegia teisele versioonile. Kas emased suudavad sundida isaseid niivõrd suurelt nende ühistesse järglastesse investeerima veel enne, kui need järglased eostatudki on, nii et isastel pole pärast sigimist enam kasulik jalga lasta? See on väga huvitav idee. Kannatlikult kopuleerimisega venitava emase meelemuutust ootav isane kannab ju kulusid: ta laseb mööda teiste emastega kopuleerimise võimalusi ning kulutab palju aega ja energiat väljavalitu kosimiseks. Selleks ajaks, kui emane viimaks sigima soostub, on isane juba paratamatult väljavalitule “pühendunud”. Isasel ei teki suuremat kiusatust emast hüljata, sest ta teab, et kui ta mõne teise emase leiabki, siis solgutab seegi teda enne asja juurde asumist pikalt.” (lk 190-191)

“Ka meie geenid teevad omavahel koostööd ning mitte seepärast, et nad on meie sees, vaid seepärast, et neil on ühine väljund tulevikku – meie sugurakud. Kui mõni ükskõik millises organismis asuv geen avastaks mingi võimaluse levida kuidagi teisiti – nii et selleks ei oleks tarvis end sugurakkudesse munsterdada –, siis hakkaksid nad kohemaid seda võimalust kasutama ja teeksid palju vähem koostööd. Ja nimelt sellepärast, et neil oleks nii võimalus ülejäänud geenidega võrreldes edukamalt tulevastesse põlvedesse kanduda.” (lk 297)

postimees

vot nii  

Stanisław Ignacy Witkiewicz – Hullumeelne ja nunn (2015)

Enne telenovelasid oli Witkiewicz...

Raske on uskuda, et poola kirjandus on niivõrd elav nagu see Lindepuu tõlgitud autorite tõttu mulle näib – ja seda eelkõige modernse draama poolelt (millest on tulnud selline poolalik elavus? Katoliikluse, slaavi ja euroopa mõjudest?). Peale Witkiewiczi lugemist on üldse vähe piinlik mõelda eesti draamakirjandusele enne Unti ja Kõivu. Aga noh, eks erand kinnitab reeglit ja eks oma võlu ole ka tasa-ja-targu-kirjanduses (O'Neill!).

Kuna 14 näidendit järjest 550 leheküljel läbilugemiseks on selgelt liig, jäi ajju vähe hägune, aga rammus maitse. Endale küündisid väga esile “Väikeses häärberis” (kas tõesti poola koolilastele kohustuslik kirjandus? Ei tule ette, et eesti koolikavas oleks midagi niivõrd... üleannetut) ja “Vesikana” kui

sellised vägagi kiivas nö perekonnadraamad (või kuidas neid määratledagi), mis rokivad ikka täiega – armastused ja armukesed paiskuvad sinna-tänna, vaimud või surnust ülestõusjad naaksuvad elavate kallal edasi, käib üks armutu manipuleerimine millegi nimel. Lahtine maailm – kes on kellega koos (ja millal), kes on kelle laps ja kuidas sellised sugulussuhted muutuvad. Kui armastuse heitlikkus on, noh, üldiselt oodatav (samas stseenisiseselt sellised sügavad armumised eri partneritega on vast... lööv), siis laste ja vanemate suhted elavad kriisist kriisi (muidugi, kas tegelased seda üldse kriisina võtavadki – see on lihtsalt mänguline olukord, milles nad autori poolt eksisteerivad; psühholoogilisi karaktereid neis näidendites ei leia).

“ORDUMEISTER: Veel kord – nägemist. Ja mis puutub Janulkasse, siis kõige rohkem häiris mind see, et ma armusin temasse kõige tavalisema, nõndanimetatud Suure Armastusega. See oli juba väljakannatamatu. Eile petsin teda prooviks hertsoginnaga ja veel kellegagi, aga see ei aidanud ühti. Ma ei ole üldse selline tavaline moodne aristokraat. Ammustel aegadel püüdlesime meile tõeliselt suurte inimeste poolt antud tiitlite poole. Täna varjab suurem osa meist nende tiitlite taha tühisust, tihti täiesti tavalist sigadust. Ei – selline ma ei ole ja selliseks ma ka ei saa. Noh – viimast korda – nägemist.
Meister läheb Peletiste juurde, istub nende vahele ja siis põrutab endale brauningust kuuli kolpa; vajub selili. Kostab aeroplaani mootorimüra. 

FIZDEJKO: Imeline, imeline! Sellisest muretust hommikust olen juba ammu unistanud.
ELSA: Natuke liiga palju rääkis enne surma see meie peaaegu väimees. Ma jään magama. Ärata mind üles, kui midagi huvitavat juhtub.” (“Janulka, Fizdejko tütar”, lk 224)

Tegevustik toimib kenasti punktist A punkti B, aga see toimimine ise on kuidagi... erineval loogikal, Eros ja Thanatos liiguvad üheltpoolt väga sirgjooneliselt (ihad tuleb rahuldada), ent teisalt väga hämaratel aladel (kuidas neid ihasid ikkagi täide viia). AB asemel on WTF. Ja asi pole selles, et autor viskaks lihtsalt hanguga sürri või absurdi (kuigi, ka see oleks võimalik).

“KARMAZYNIELLO: Vaene ema. Oh Jumal, Jumal! Milline kohutav tõbras on ikka see minu isa.
MIKULINI: Ma palun sind väga! Ma tapsin ta ka sellepärast, et ma piinlesin temaga. Mina püüdsin uuesti läbi elada ammust armastust, uuesti kokku laduda oma katkise elu tükke ega suutnud seda. Ma vihkasin teda sellepärast, et ta oli liiga vana. Andesta mulle ja anna mulle Mirabella.” (“Kahepealise vasika metafüüsika”, lk 389)

Witkiewicz loob tavamõistusega võttes koleda maailma, kuid üldiselt täidab selle füüsilise iluga – enamasti on tähtsamad tegelased ikka väljapaistva välimusega (omamoodi lõbustav lugeda näidendite algul tegelaste tutvustusi) ning tupsutavad-mürgeldavad enamvähem kodanlikes oludes (no veduri- ja leeduteemalised näidendid on ehk “higisemad”). Nagu öeldud, pole tegelased psühholoogilised karakterid, nad etendavad autori (õigemini vastuvõtja?) silmis nö kõrget kunsti, aga seda väga vabas või väändunud võtmes; kõik need aadlikud või kunstnikud või ärimehed või deemonlikud iludused, nad on autori käes reaalsusest irdunud hüpiknukud – miski meenutab meile võimalikku argisituatsiooni (või no kasvõi draamasituatsiooni), ent need toimivad siinsetes näidendites tavaloogika kõrval. Draamat on justkui liialt palju ja see draama toimib pahatihti harjumatult. Ja ega autor end kammerlikkusega tagasi hoia, intiimsed jutuajamised võivad paisuda masside mölluks.

Autori eneseiroonia on ehk kokkuvõetav niimoodi:

“MIRABELLA: Eh, see on üks tobe ja komplitseeritud plära. Ma olen täiesti tavaline neiu. Ärge ajage mind vihale. Nüüd on nad kõik teatrirekvisiidid välja otsinud ja vehivad nendega: see on selle poeg, nagu toogi, see jälle ei ole selle õde, aga see jälle armastab teda ja nii edasi. Kas te ei saa aru, et nende jaoks, kes ei osale teie mängus, võib see olla tõeliselt traagiline? Te olete rumalad lapsed, ei midagi enamat.” (“Kahepealise vasika metafüüsika”, lk 398)

Ühesõnaga, on selline groteskne (võlts?)paatosliku otsinguga näidendite maailm. Üleküllastatud maailm. Veel hullem, aegajalt langevad tegelased filosofeerivasse targutamisse (mille jooksul ja lõpuks juhtub ikka teadagi

mis). Võiks öelda, et kõik kokku on üks kunstiline tilulilu, aga... kuradi lööva poeetikaga – naeraks, aga mille üle; saaks toimivast aru, aga kuidas? [Järgnev lause pole ehk süvamõtestatud.] Näidendid on ehk võimalik näide sellest, kui kirjandusautor keerab pööraseks draamaautoriks (sest ega kõik draamaautorid harrasta ilukirjandust – natuke raske on ette kujutada nt Kane'i proosat või luulet) – tegemist on lavatekstidega, ent ühtlasi intensiivsete lugemiskogemustega.

Ja nagu öeldud, sellist intensiivset draamatellist ei soovitaks järjest läbi lugeda, seedimine jääb vähe poolikuks nagu eespool kirjas. Aga noh, võib juba ette öelda, et arvatavalt üks mu selle aasta lugemiselamusi (hmh, 2014 oli kuidagi tuimavõitu); loodetavasti jõuab siit midagigi eesti teatrilavadele.

“ELLINOR: Härra Price, te olete kohutav inimene. Te olete minu mehe sisse mässinud. Nii targa mehe võtsite oma võimusesse vaid selleks, et minuga kohtuda. Mulle tundub, et ta ei suuda enam ilma teieta elada.
PRICE: Kas see ärritab teid? Muuseas, ma olen talle tõepoolest vajalik. Peale selle, ma armastan teid. Ma ütlesin seda juba eile. Täna kordan sedasama, ehkki ma ei usu, et sellel oleks mingi eesmärk.” (“Mister Price”, lk 480)

Enn Pakri – Julgustuseks kõigile eestimaalastele enne inimkonna etteotsa asumist (2006)

Pea kümme aastat tagasi jäi EV (ja ÜRO) ilma heast võimalusest maailm päästa – nimelt leidis käesoleva raamatu autor, et tema juhtimisel võiks ja peaks inimkond edasi tähtede poole rändama. Sest Maaga on lood hapud.

Eks raamatus on juttu paljust muustki (lisaks luuletused, mille autor kirjutas möödunud aastakümnetel enne filosoofilise selguseni jõudmist), ent siin tsiteerin lühidalt vaid sci-fi valdkonnast mõtteid (paistab, et autori fb-lehel on ta päästeprogramm uuesti avaldatud – kuigi vaevalt, et sama sõnastusega?).

“Kui eestimaalased soovivad presidendiks eestimaalaste ja inimkonna kestmajäämise huvi eest võitlemiseks suutlikku isikut, tuleb neil kasutada viimast võimalust – minna kodanikuallumatuse teed.
Seekord kandideerin mina Eesti Vabariigi presidendiks. Ma kutsun kõiki eestimaalasi poliitilisele üldstreigile alates 21. augustist. Streik peab kestma niikaua, kuni Riigikogu rahva nõudmise rahuldab. Varuge toiduaineid ja püsige kodus. Ühekorraga saab siis ka selgeks, kes on Eesti Vabariigis kõrgeim võim, kas tööandjate poolt ära ostetud Riigikogu või Eesti rahvas.
/-/
Eesti Vabariigi presidendina viiksin ma Eesti Vabariigi konvergentsi teele ja päästaksin tühikäigult maailmavalitsuse, et viimane saaks alustada desarmeerimist ja vabanevate ressursside suunamist valguse kiirusest suurema kiiruse otsingutesse.
/-/
Varsti saan ma 67-aastaseks. Kui te mu nüüd Eesti Vabariigi presidendiks valite, jõuan 10 aastat president olla ja võib-olla ka 10 aastat ÜRO peasekretär (kui maailmavalitsus minu presidendiaja lõpuks tühikäigult päästetud on ja desarmeerima hakata saab). 87-aastaselt läheksin pensionile.” (lk 2)

“Järgmine kinnistäht asub meist küll nelja valgusaasta kaugusel ja meile sobivad planeedid kindlasti palju kaugemal ning valguse kiirust ei saa altpoolt ületada, kuid teoreetiliselt eksisteerib võimalus alustada liikumist kohe kiiremini, kui valguse kiirus. Seda võimaldab oletada üks Einsteini võrrandi imaginaarne lahend. Nii peaks olema võimalik leida uusi planeete koloniseerimiseks.” (lk 72)

Henning Mankell – Näota mõrvarid (1997)

See romaan on Mankelli esimene Wallanderi raamat, ent hiljem on ta kirjutanud jutte, mis eelnevad sellele romaanile, eelkõige siis “Püramiid”, mis peaks olema otsene eellugu “Näota mõrvaritele”. Kuid need eellood on pigem kohendatud sobituma hiljem kirjutatud Wallanderi romaanidega, ja erinevad mitmeski detailis siinses raamatus tooduga. Nii on Wallanderi eraelu peale Monast lahkuminekut vähe teistsugune (“Püramiidis” suhe medõega, siin peale lahkuminekut kurvalt kuival), sõprussuhe Sten Wideniga muudmoodi, Ystadi töökaaslased samuti... vähe muutunud rõhuasetusega (noor Martinson vs kogenud Martinsson, Rydberg on kui modifikatsioon Rydbergist ja Nybergist (kellest pole üldse juttu, ent ometi eksisteerib eelloos)). “Püramiidis” sai Wallander nuga 21-aastaselt, siin aga 23-aastaselt, ja eks erinevusi ole veelgi.

Lugu ise on teadagi jõhker ja sisepoliitiliselt pinev. Tõurastatakse vanapaar, kahtluse alla satuvad sisserändajad, mistõttu marurahvuslased hukkavad külmavereliselt ühe somaallase. Nagu ikka, selgub, et muidu korralike inimeste elu osutub lähemalt uurides vähe teistsuguseks kui see muidu avalikkuses paistab. Eks ühtlasi kordu raamatust raamatusse tuttavad refräänid, mille võib lugemata jätta (selle uue ilmakorra jaoks on vaja uusi politseinikke, kes mõistaks paremini käsitleda seda tänapäevast arutut vägivalda jne). Miski on Rootsi riigis mäda!

Nagu ikka, on hämmastav see, kuidas korralikult toitumata ja puhkamata on Wallander ja semud võimelised sellisele elutempole vastu pidama. See tekitab endale füüsilist ebamugavust.

raamatukoi

juuli raamaturiiul

Terry Pratchett – Malakas (2009)

Kui eelmiste Vahtkonna ja Vimesi seikluste puhul tundus, et Ankh Morpork on sündmuskohana end suuresti ammendanud ning vahtkondlased on Vetinari käes pigem välispoliitilised tööriistad, siis nüüd ähvardab linna trollide ja päkapikkude pikaajaliste pingete täismõõduline lahvatamine.

Lisaks avastab Vimes, et ta poeg on juba üle aasta vana ja selle järeltulijaga on võimalik suhelda – ning ta võtab endale pühaks ülesandeks iga päev kell kuus lapsele raamatut ette lugeda, juhtugu linnas mis iganes. Eks see tekitab probleeme, et kella kuueks koju jõuda, aga meest sõnast!

Nojah, ühesõnaga, taas kord on lahvatamas trollide ja päkapike konflikt, veel hullem, linna alusest salajasest kaevandusest avastatakse päkapike ühe liider, kes on justkui trolli poolt maha löödud. Aga vahtkondlased ei usu, et see nii juhtus – ja üleüldse, mida päkapikud linna alt otsivad? Mida nad iga hinna eest varjavad? Veel hullem, miks üritavad päkapikud Vimesi kodus tema perekonda maha nottida? Ja probleem areneb edasi... vähemalt ei toimuks päkapike-trollide esimene lahing Ankh Morporkis endas.

Raamatu kõrvaltegelaste hulgas jälle tähtsamal kohal naised, seekord Vahtkonna enda omad – nimelt on Vimes sunnitud palkama naisvampiiri, kes äratab libahundis meeletu armukadeduse kapten Porgandi pärast. Veel hullem, Nobbsil on tekkinud suhe võrratu striptiisitariga. Ja Lõbus Pisipepu avastab, et naistega on tore hängida.

Pratchett on ikka vaimustunud von Lipwigist, nii on linlaste kõnepruuki ilmunud ohtralt väljendeid a la “pöörane nagu postiülem” jne. Seletamatul kombel on jäljetult kadunud viimaste raamatute üks enimmainitud vahtkondlasi Reg, see asemel on foonil alati märgatav ajalehefotograaf Otto. Ning seekord pole ka plaani Vetinari mõrvamiseks.

ulmekirjanduse baas

loterii

Karl Schroeder – Kheldyu (Reach for Eternity, 2014)

Lugu lähituleviku maailmast, kus naftaga on lood kehvasti ja kliimasoojenemise peatamiseks on ärimehed välja pakkunud kaht konkureerivat viisi, millega üleliigset CO2 “püüda” - üks viis on püüda seda hiiglasliku tornikompleksi abil otse taevast (vastav püüdur-ehitis on kaugelt üle kilomeetri kõrge), teine viis on seda maandada geneetiliselt muudetud metsaga (mis kasvab imekiiresti). Probleem siis selles, et Maa võimalikud “uued kopsud” asuvad kumbki kõrvuti Siberi hiiglaslikel aladel. Ja et tegemist eelkõige ärilise ettevõtmisega, siis see metsakasvataja on sundinud selle CO2 koguva torni töö peatada.

Aga mitte päriselt, nagu selgub... Tornimees on nimelt saanud inspiratsiooni Permi ajastu lõpetanud ökokatastroofist, mille abil saaks need uued geenimuundatud puud hävitada. Noh, selle käigus hävineksid niisamuti muud puud ja eluvormid – ja nii jääks CO2 püüdmiseks käiku vaid tema tornisüsteemid. Ökoagent Gennady, kes on palgatud tornimehe poolt torni taaskäivitama, seisab raske valiku ees...

Omamoodi päris tore lähituleviku ökothriller. Maailm seisab katastroofi lävel, Venemaa loodusvarad on maha müüdud ja igasugu tuumatehnoloogiaga tehakse kahtlaseid mahhinatsioone. Aga Gennady, tema päästab maailma järjekordsest ökokatastroofist. Noh, vähemalt on lool minekut ja intriigi.

“Achille Marceau wanted to replace 4% of the world's coal-powered generating plants with solar updraft towers. With no fuel requirements at all, these towers would produce electricity while simultaneously removing CO2 from the air. All together they'd suck gigaton of carbon out of the atmosphere every year. Ignoring the electricity sales, at today's prices the carbon sales alone would be worth $40 billion a year. That was $24 million per year from this tower alone.” (lk 91)

E.F. Benson – Õudusesarv (2014)

Bensoni ja Whiteheadi lugemine eeldab tarbijalt teatud soodumust kirjandusliku õõva nautimiseks. Minul see puudub ja nii olnuks õigem jätta see raamat lugemata, milleks kulutada aega tekstidele, mis tegelikult ei huvita. Aga noh, kui raamat juba kätte pisteti ja tegemist ikkagi asjaliku väikekirjastusega, siis võib elust paar päeva selle lugemiseks kulutada.

Samuti imetlen kirjastuse missiooni tutvustada selliseid, ee, oma ajastu autoreid nagu Benson ja Whitehead, kelle tekstid muidu langenuks siin ehk viljakamale pinna nii 20 aasta tagustes oludes. Aga praegu lugeda klassikalisi tondijutte sellest, kuidas briti härrasmehed kuskil kolgastes aega veedavad ning hirmutavaid hetki kogevad... võiks öelda, et see jätab kõhedalt ükskõikseks. Muidugi, ega mina tunne õuduslugejate hingeelu, ehk praegugi loevad nad südamevabinal selliseid jutte. (Ega ma oskagi endale seletada, miks mulle 20. sajandi esimese poole ulmeautorid üldiselt ei istu – Howard, Lovecraft, nüüd need kaks klassikut; olen ette loobunud viimastel aastakümnetel kirjastatud õudikute kättevõtmisest – nende tekstid näivad nii... aegunud? Kirjanduslikult mannetud? Kui klassika pole ajatu, siis enamasti võikski need tekstid jääda kategooriasse “ahah-olen-kuulnud-nime-ja-hägusalt-tean-millest-kirjutatakse-ning-keda-mõjutasid”-kategooriasse. Nojah, muidugi oleks see iga lugeja enda asi.)

Kui siit kogust midagi silma jäi, siis ehk “Hr Tilly seanss”, mis on üllataval kombel üsna humoorikas ninanips spiritualistide tegevuse suunas – midagigi erinevat kogu üldisest tonaalsusest. Aga muidu jah, kõik need halvad vaimud, mis jäänud majadesse pidama... kõik see ei tekita mingit kaasaelamist (no hea küll, ühes loos on juttu jänestena kalpsavatest šotlastest, või siis see jutukogu nimilugu alpiinimestest; need on mingil jabural moel meelelahutuslikud ehk campi kogemuse alla liigituvad).

Sulbi asemel võinuks raamatule järelsõna kirjutada pigem tõlkija Sära (kes ise lood valis ja kes tundub päris kohusetundlik tõlkija olevat), paistab, et Sulbi on Bensoni tutvustamisega vähe nõutu olnud ning seetõttu on tervelt 2/3 järelsõnast loomekäsitluse asemel mingi biograafilise ainese ümberjutustus. Vähemalt võib tõdeda, et Krošetskin on meisterdanud hullemaid kaanekujundusi kui selle jutukogu oma.

Nojah, nagu öeldud, pole tegemist tekstidega, mida muidu loeks, ning seepärast siis selline... mittemõistmine.

“Ta süda hakkas kurgus peksma ja näis siis üldse seisma jäävat. Ta pea hakkas ringi käima, otsekui tahaks ta hing oksendada, sest otse tema ees oli see, kes pidi talle varsti järele tulema. Need punakad juuksed, eemaleulatuvad kõrvad, lähestikku asuvad iharad silmad ja ühe poolega naeratav ning teise poolega õelalt irvitav suu, mida ta nii hästi teadis. See võis olla pigem ta enda luupainaja kui elav modell, kes maalikunstnikule oli poseerinud.” (“Nägu”, lk 28)

ulmekirjanduse baas

Henning Mankell – Püramiid (2013)

Viis juttu Wallanderi nö varasemast ajast – kuidas ta Malmös kriminaalpolitseisse püüdles ja seejärel mõned juhtumid 80ndate Ystadist. Monaga tutvuse algus ning hilisem lahkuminek. Ystadi perioodil on veel Rydberg elus, kuid juba igati haiglane. Ja noh, neli esimest juhtumit pole nii õõvastavad kui hilisemat aega käsitlevates romaanides. Muidugi on igas loos probleemiks seegi, et Rootsi demokraatlik kord on muutumas ja seda on raske aduda.

Kogumiku nimilugu läheb juba hilisemate romaanide laadi – jõhkrad mõrvad ja rahvusvahelised sidemed; pigem ongi see lugu nö täiemahuliseks tellisromaaniks lahti kirjutamata jäänud. Rydbergist kui geeniusuurijast siin suurt aimu ei saa, on näha vaid Wallanderi respekti vanema kolleegi suhtes (kes pealegi töötab Wallanderi alluvuses).

Ja sega suurt selgemaks saa ka Monaga minevik, juba esimest loost (mis leiab aset 1969. aastal) on näha, et noortel pole klapp just täiuslik, ning hiljemgi ütleb Wallander endale, et koos ollakse/oldi vaid tütre pärast. Noh, ja üks hetk sai tütar täisealiseks ja pere lagunes. Esimeses loos on ka selline humoorikam hetk, kus ligi kuuekümneaastane isa nuriseb 21-aastase Wallanderiga, et see pole talle lapselapsi andnud. Nonoh.

“Ta läks ukse juurde ja andis kella. Siis märkas ta, et kella juhe on lahti rebitud. Ta koputas ja jäi ootama. Lõpuks tagus ta ukse peale nii kõvasti, et see läks lahti. Ta hüüdis, kas keegi on kodus. Ei mingit vastust. Ma ei peaks sisse minema, mõtles ta. Sellega rikun ma tervet rida reegleid, mis ei kehti ainult politseinike, vaid kõikide kodanike kohtta. Seejärel lükkas ta ukse lahti ja astus sisse.” (“Püramiid”, lk 299)

raamatukoi
juuli raamaturiiul

M.C. Beaton – Hamish Macbethi jõulud (2014)

Äärmiselt tore jõulumuinasjutt, kus Hamish peab ühe tülika eide kadunud kassi ja lõppeb see otsing kohalike üleüldise vennastumisega jõuluaja vaimus. Kõlab ehk juustuselt... aga mis siis, erinevad lookäigud ja tegelaste arenemised mõjuvad lõppkokkuvõttes toredalt ülendavalt. Nagu öeldud, tegemist on jõulumuinasjutuga ja sellisena on teksti tõesti muhe, ja ega siis liigselt juustune ka ole... Hamish lastakse arreteerimise käigus peaaegu maha ning võimalik pruudikandidaat saab paraja pettumuse osaliseks, sest Hamish on... Hamish. Plussiks seegi, et peale kassiotsingu ja varguse uurimise midagi letaalsemat ei juhtu. Ning inimesed kogevad rõõmu ja lähedust... mida küll Priscilla kaugjuhtimisega segada suudab.

Igal juhul, Beatonilt positiivne üllatus.

Henn Leetna – Tapke Lotomängija! (2015)

See õhuke raamat on võrdlemisi halb jutustus või kirjanduslik toode. Tegemist siis ehk absurdikastmes mõistulooga (kui tahad proovida kirjutamist, siis see vast üks kindlamaid viise selleks), kus muuhulgas saavad vastu pead erastamised-ärastamised, sundüürnike tekitamine ja kooseluseadus. Riik pole meie oma, see on riigipöörajate ja välismaalaste oma. Ja need riigipöörajad-valitsejad olid võimul juba (eelmise) okupatsiooni ajal. Teisitimõtlejad (ehk õigestimõtlejad?) sunnitakse nüüd vaikima kasvõi surmaga ähvardades.

Jant käib ühtlasi riikliku lotomängu ümber, mille puhul peategelane (ehk Lotomängija) avastab, et numbreid võltsitakse. Peale politseile kaebamist hakatakse ta järele nuhkima ja Lotomängija peab üldse välismaale põgenema. Ja kui ta ikkagi kodumaale naaseb, püütakse teda kõrvaldada atentaadiga. Jne. Lõpuks selgub, et see kõik võis olla hoopiski unenägu.

Nagu algul öeldud, pole tekst kirjanduslikult just õnnestunud, rääkimata sisust, mis mõjub üsna lapsikult. Vahel on tõesti vaja, et enne teksti trükikotta saatmist loeks keegi teine inimene selle teksti kriitiliselt üle ja osutaks võimalikele ebakohtadele, mis autori silmis võivad tunduda vaimuka ja teravmeelse ja tabavana jms (sest ta on ometi selle ise välja mõtelnud!), ent ei pruugi iga kord teps mitte nii olla. Kuigi jah – see on autori õigus oma teksti just sellisena esitleda, nagu tema tahab, lugeja asi on sellega kaasa minna või mitte. Eks muidugi on võimalik, et mul puudub vajalik huumorimeel ja olen ühtlasi riigi poolt ajupestud jne, ning seepärast ei taba selle raamatu vahedat sära.

Eero Lattu – Kaitstud Eesti (2014)

Fantaasia sellest, mis võinuks juhtuda, kui 1939. aastal poleks Eesti Vabariik sõlminud Nõukogude Liiduga baasidelepingut. Jah, siingi raamatus olid Eesti valitsejad läbirääkimiste käigus valmis lubama kuni 7000 nõukogude sõdurit baasidesse, aga mitte rohkem – see olnuks Eestile suveräänsuse kaotamine. Kahe riigi läbirääkimised ei jõua kuhugi, Eesti valitsus püüabki selle käigus võimaluste piires venitada (ja Stalin omakorda vastu survestada), et mingilgi moel võimalikuks agressiooniks oma valmisolekut parandada.

Sest mujal on olukord hull – Poola on langenud, Leedu on sõlmimas Nõukogude Liiduga kokkulepet Vilniuse saamise eest (mille tõttu siis hiljem lubati vastutasuks nõukogude baase), Lätit ähvardatakse samamoodi, ning ühtlasi on nõukogude valitsus ette võtmas Soomet. Saksamaal teadagi värske leping Nõukogude Liiduga, nemad ei pilguta silmagi selles suhtes, mis toimub Poolast põhjapool. Teistel Euroopa suurjõududel tähtsamad probleemid ning Rootsi muidugi neutraalne.

Läbirääkimised ei jõua kuhugi, peagi korraldavad nõukogudelased paar jõhkrat piiriintsidenti, milles süüdistatakse eesti diversante. Jaanilinna ja Petseri taha on koondatud vähemalt sada tuhat nõukogude sõjaväelast koos hirmuäratava koguse rasketehnikaga. Eesti korraldab kordusõppuste nime all varjatud mobilisatsiooni ning valmistab rahvast ette võimalikuks konfliktiks. Rahvas on kindlameelne – Vabadussõjas raskelt kättevõidetud vabaduse eest tuleb seista. Niisamuti on sõjaväelased meeldivalt üllatunud, et eesti poliitikud ei löö lõpuks vedelaks. Ent abi pole kuskilt oodata – on küll vastastikuse abi leping Lätiga (autor kirjutab, et Läti oli tollal militaarselt võimsam kui Eesti – kas päriselt oligi nii?), soomlastega on vaid suusõnaline jutt, et vajadusel lukustada Soome laht. Leedu on Vilniuse üle rõõmus, ja meie kandi suurriik Poola... Poolat pole.

“Ei olnud mingit kahtlust, et president hoiatas rahvast läheneva õnnetuse eest. Kõne tõstis isamaaliselt mõtlevate meeste, ja neid ei olnud teps mitte vähe, eneseuhkust piisavalt, et kodustele võrdlemisi sõjakalt öelda:
“Tulgu ainult, eks me vaata, kes keda!”
Vähemasti oli nüüd teada, et riigimehed ähvarduste ees araks ei löönud.
Naised seevastu ohkasid raske südamega ja toimetasid oma igapäevaseid asju vaikides edasi.” (lk 138)

Oktoobris katkevad kõnelused lõplikult ning Kremli varasemad jõulised ähvardused saavad tõeks.

“Sõda algas 14. oktoobri hommikul. Komarovka kordonis oli vaevalt koitnud, kui valgeneva taeva ja sünktumeda metsaviiru taustal nähti eredaid sähvatusi ja kohe seejärel kostus piirivalvurite kõrvu suurtükkide kanonaad, mis katkematult jätkus. Kogupaukude mürin üha tihenes.” (lk 165)

Nõukogude vägede kaks pealetungisuunda kohtavad südi vastupanu. Mingil moel toimib Tallinna õhutõrje, mingil moel õnnestub üle piiri voolavaid tanke hävitada-rikkuda. Samaaegselt ründab Nõukogude Liit ka Lätit (suuresti abiks Leedus paiknevad lennuväljad, mis Vilniuse vastu saadud). Soome peab nüüd omakorda baaside asjus läbirääkimisi (Kremli omad toovad neile hoiatavaks näiteks Eesti-Läti saatuse; neil on vaja piiri Leningradist kaugemale nihutada ja muidugi Soome lahe üle kontrolli saada), kuniks novembris needki katkevad ja sealgi tungivad nõukogude väed peale lavastatud intsidenti üle piiri – Eestit ja Lätit see mõneti aitab, nüüd peavad nõukogudelased ka soomlastega jändama. Vähemalt on viimaks võimalik Eesti ja Soome vaheline sõjaline koostöö ja nii üritatakse Soome laht nõukogude laevastikule lukku panna. Ent jama on see, et eesti vägede kangelaslikust ja oskuslikust vastupanust ning nõukogude vägede ohtrast hävitamisest hoolimata tuleb üha sisemaale taganeda ja Eesti sõjaväel terendamas meestepuudus (kuskil oli Laidoneri poolt võrdlus, et Vabadussõjas langes keskmiselt 8 meest päevas, siis selles konfliktis 114? Võin hetkel numbritega eksida, pole raamatut enam käepärast)...

Ja raamatu lõpus teeb autor ootamatu pöörde fantastikasse (või paranormaalsusse?) ning lahendab selle sõjalise konflikti päris jaburalt ja kirvehoobiga. See on tõesti... ootamatu. (Ei hakka raamatu sündmustikku spoilerdama, aga kas see lõpus sisse toodud tegelane reaalselt omas tol ajastul mingisugust mõjuvõimu?) Ehk polnud autoril südant julma lõpuni välja minna? Soov säästa eestlastest lugejaid? Kui muidu püsib tekst mingil moel usutavuse piirides, siis lõpp läheb juba Tõivelemb Vallaku fantaasia kanti.

Eks omaette nähtuseks ole ka raamatus valitsev paatos, tegelased räägivad ilukõneliselt nagu teatrilaval, kõik on Eesti vabadusest kantud ja muidu heroilised. Pole märkigi ühestki kahtlejast või äraandjast, eks rohi rohelisem ja taevas sinisem, tollane elukorraldus kui asjalik ja isamaaline idüll. Rahvusromantism 21. sajandil? Tegelaskonnas on nii Eesti kõrgemad võimukandjad kui erinevad mobiliseeritud; pilgu saab heita ka Kremli südamesse ja nõukogude sõjaväelaste peas toimuvasse. Ja väheke ka soomlaste vaatepunkti.

Ühesõnaga, intrigeeriv raamat oma selgete kirjanduslike puudustega – see veider lõpplahendus (kuidas siis võinuks maailmasõda edasi kulgeda? Ei kujuta ette, et Eesti jäänuks edasiste sündmuste käigus natside või enamlaste poolt okupeerimata) ja tegelaste ühekülgsus. Aga noh, sellisest rahvuslikust konfliktist polegi lihtne kirjutada (näiteks kasvõi lähitulevikuainelised Kivisivi või Reichardti romaanid).

Frederick Forsyth – Tapmisnimekiri (2014)

Einoh, igati tempokas glamuurpõnevik – ameeriklaste, brittide ja iisraellaste väga vinged ja ülisalajased eriteenistused madistavad erinevate muslimitest terroristidega; nii tehnika kui inimesed, kõik on nö viimane sõna, ja eks terroristidel on niisamuti selline konspiratiivsus, et seda annab lahti muukida. Tegevus leiab aset nii Ameerikas, Inglismaal, Pakistanis kui Somaalias – on vaja kätte saada Jutlustaja nimeline jutlustaja, kes läänemaailma muslimitele suunatud videopöördumistega piitsutab jüngreid ametiisikutest läänlasi tapma. Ja tõepoolest, tema järgijad asuvadki Ameerikas ja Inglismaal ametiisikuid hävitama, mille käigus siis ise niisamuti paradiisi saadakse.

Probleem on tõsine, sest lääne eriteenistused ei saa sellele Jutlustajale kuidagi jälile, kuna teda abistab arvutigeenius, kes suudab kõik jäljed netiavarustesse peita. Jutlustaja on pandud ameeriklaste salajasse tapmisnimekirja, ainult et pole halli aimugi, kellega üldse tegu võiks olla, rääkimata sellet, et kus ta paikneda võiks jne. Teda pannakse jälitama Jälitaja, kes on viinud läbi ameeriklaste salajases eriteenistuses kõiksugu valgustkartvaid operatsioone. Ühel hetkel juhtub nii, et järjekordne Jutlustaja jünger oma tapatöö käigus ühtlasi haavab surmavalt Jälitaja pensionärist isa. Nüüd on Jälitajale asi personaalne! Ta peab Jutlustaja tapma!

Noh, selleks tuleb sukelduda üliturvatud kübermaailma ja arhailisse külaühiskonda, pista rinda somaali piraatide ja angloameerika bürokraatiaga. Droonid põrisevad taevas ja agente leidub kõige hullemaski põrgus. Kuid ometigi võib viimaks idenfitseeritud Jutlustaja pääseda... Aga seda ei tohi juhtuda!

Forsythi tegelased ei jagune üksüheselt mustvalgeks – on muslimid (k.a. läänlastest muslimid), kes on nii head, neutraalsed kui pahad tegelased; ja on läänemaailma inimesed (v.a. läänlastest muslimid), kes võivad olla nii head kui neutraalsed tegelased. Pole siin hinnangut Iraagi või Afganistani sõdadele, need lihtsalt eksisteerivad eriteenistuste õnnestunud või ebaõnnestunud operatsioonide nimekirjas. (Huvitaval kombel jääb usbekkidest mulje kui ühest raevukamast läänevastasest rahvast.) Forsyth annab oma peamistele tegelastele ajaloo ja motiivid tegutsemaks nii nagu nad selle raamatu reaalsuses teevad, aga eks tegemist on tüüpidega, mitte karakteritega. Eks see raamat ole omamoodi toetavaks jõuks läänemaailma tugevuse kuvandile, siin leiavad õigustuse ka need probleemsed juhtumid, mis iseenesest pole seaduslikud, kuid on üldise hüve hüvanguks.

Et siis selline paarisajaleheküljeline adrenaliinisahmakas, pole siin mingit molutamist või argumenteerimist.

Enrique Vila-Matas – Dublinesk (2014)

Metafiktsioon! Selles mõttes tänuväärselt kirjutatud, et olemata tuttav Joyce'i või Becketti loomega, on see teos igati huviga loetav. Sest noh, autoril sulg lippab ja ta pole vaevatud soovist iga hinna eest lugejat võluda – on üks isepäine raamat ning lugejana kas aktsepteerid seda või oled ükskõikne. Tegemist on justkui seguga ilukirjanduse ja essee ja miks mitte ka biograafiaga; käsitledes nii kirjanduslikke otsinguid kui ka isiklikku road moviet kuskil selles olemises. Kuigi tekst seilab aegajalt õige sünkjatel meredel, on siiski kirjutatu selline... kerglane või mänguline, noh, ühesõnaga stiilne.

Kui üldiselt väldin teoseid, kus autorid ilukirjutavad kirjanikuks olemisest ja kirjanduse olemusest, siis Vila-Matas õnneks kirjutab neil teemadel suuresti pateetikavabalt ja higihaisuta, ning see on igati meeldiv. Kirjandus on niigi üksindus, pole siis vaja seda koormata liigse melodraamaga.

“Ta leiab, et kui kirjastajalt või kirjanikult nõutakse annet, tuleb seda nõuda ka lugejalt. Sest pole mõtet ennast petta: lugemise tee on sageli raskesti läbitav ja nõuab emotsionaalset intelligentsust, soovi teist mõista ning tahet kasutada teistsugust keelt kui meie igapäevase türannia keel. Nagu ütleb Vilém Kok, ei ole sugugi lihtne tajuda maailma nii nagu Kafka seda tajus: maailma, kus pole liikumist ja isegi ühest külast teise minna on võimatu. Neidsamu oskusi, mida on vaja kirjutamiseks, on vaja ka lugemiseks. Kirjanikud veavad lugejaid alt, aga juhtub ka vastupidist, et lugejad veavad kirjanikke alt, otsides neilt vaid kinnitust, et maailm on selline, nagu nemad seda näevad...” (lk 68-69)

“Praegu oli ta jätkuvalt sellel samal halvimal, kõigist kõige madalamal järjel. Ainsaks päästerõngaks teadmine, et paradoks, mis ühendas nii paljusid õnnetusehunnikuid, käis ka tema kohta: ühte kohta vangistatuse tundel võiks mingi mõte olla vaid siis, kui tõeline rändamine oleks üldse võimalik.” (lk 319)

Ian McDonald – The Fifth Dragon (Reach for Eternity, 2014)

Lugu Kuul tööstuse rajamisest, kuidas see Kuu peal toimida võiks ja millised tingimused seal elamiseks-töötamiseks valitseks. Meeste suur arvuline ülekaal ja füüsilised ohud, mis seal taevas elades kaasneksid. Kuu on salakaval ja halastamatu! Aga nii põnev ja kasumlik ka.

Loo kangelanna on Brasiiliast pärit Corta, vabameelne ja raudse tahtega kaevandusharidusega naine, kes jääb igas olukorras pinnale (mis otseses tähenduses pole Kuul kõige tervislikum) ja kes ei kõhkle meestemaailmaga rinda pistmast (või mehi seksuaalselt tarvitamast). Corta on pärit lihtsatest oludest ja nüüd Kuul leiab ta, et siin on tema koht eneseteostuseks, selle uue maailma vägevate hulka tõusta. Kui Kuul on nö neli Draakonit, siis tema tahab saada viiendaks Draakoniks, kasutades ära üht senikasutamata võimalust Kuul vajaliku tööstuse arendamiseks.

“In the year and a half we had been on the moon, our small world has changed. Things move fast on the moon. Energy and raw materials are cheap, human genius plentiful. Ambition boundless. Four companies had emerged as major economic forces: four families. The Australian Mackenzies were the longest established. They had been joined by the Asamoahs, whose company Aka monopolised food and living space. The Russian Vorontsovs finally moved their operations off Earth entirely and ran the cycler, the moonloop, the bus service and the emergent rail network. Most recent to amalgamate were the Suns, who had defied the representatives of the People's Republic on the LDC board and ran the information infrastructure. Four companies: Four Dragons. That was what they called themselves. The Four Dragons of the Moon.” (lk 82)

Tegelikult on see ühtlasi lugu kahe naise lähedasest sõprusest – Corta, kes jääb Kuule, ning Achi, kes naaseb Maale enne luude atrofeerumist. Eks autoril kulub palju auru kirjeldamaks (peale selle, kui bad ass Corta on), milline Metsik Lääs see Kuu tööstuslik vallutamine on ja miks see elu seal nii keeruline on (kohv on kullast kallim!). (Võiks ka omapoolselt edasi mõelda, et millise hoolimatusega seda Kuud töödeldakse ja milline kuumaastik hiljem päranduseks jääb.) Karm maailm tugevatele inimestele, vabameelsus on alati kasuks.

“After two years on the moon human bone structure atrophies to a point where return to Earth gravity is almost certainly fatal. The medics drop it almost incidentally into your initial assessment. It can take days – weeks – for its ripples to touch your life. Then you feel your bones crumbling away, flake by flake, inside your body. And there's not a thing you can do about it. What it means is there is a calcium clock ticking inside your body, counting down to Moon Day. The day you decide: do I stay or do I go?” (lk 70)

Aliette de Bodard – The Dust Queen (Reach for Infinity, 2014)

Maagiline vietnamulme? Scififolkloor? Vietulme? Orbitaalvietnam? Et siis, vietnamlased võtavad osa Marsi terraformimisest, ja on selle gigantse projekti käigus säilitanud oma rahvusliku eripära. Maa-Vietnami on muidu tabanud üleujutus, ja sealgi käib nüüd ülesehitus – ühesõnaga, luuakse nii uut kui vana Vietnami; ainult et senini pole võimalik Marsile jalga tõsta, kuna seal käib terraformimise tehnoloogiline täppistöö. Orbitaalvietnamlastel on ühtlasi oma spirituaalne juht – Tolmukuninganna, kes loob näiteks uueaastapidustusteks enneolematuid vaatemänge jms, mis sügavalt puudutavad Marsi nimel töötavate vietnamlaste hinge. Nojah, minu poolt väga segane sissejuhatus, aga mul senini puuuduvad kogemused tulevikuvietnamlusega.

Lugu ise siis sellest, et see Tolmukuninganna on vanaks jäänud ja tahab naasta lapsepõlve Maale – no aga Maa on muutunud jne. Et reaalsust talutavamaks muuta, palub kuninganna loo kangelannalt, et see sooritaks tema aju kallal ühe operatsooni (rewiring), millega saaks esile tuua nö valutu mälestuse, mis aitaks reaalsuse kogemist talutavamaks muuta (ausalt öeldes ei saanudki aru, miks Tolmukuningannale seda vaja oli – et saaks hinge puruks käristamata lahkuda orbitaalvietnamlaste juurest?). Kangelanna leiab... et operatsiooi ei saa teha, sest... oh õudust...

Igal juhul, mulle mõneti segaseks jääv lugu. Loodud maailm on omapärane, kõik see vietnamlus segatud tulevikutegemistega, ja seda kõike naiselikust vaatenurgast, aga ei tekitanud suuremat kaasaelamist. See tõdemus ei ütle küll suurt midagi loo enda kohta.

ulmekirjanduse baas

Aile Alavee – Viimnepäev veeparadiisis (2014)

Armastusromaan mehest ja naisest, kel jõulueelsel nädalavahetusel jõudekeskuses aega veetes puhkevad tunded pööraselt õide. Kõik võiks vapustavalt ilus olla – ikkagi selline tundelahvatus ja hingesugulase äratundmine! – kui kummalgi poleks paarilist linna maha jäänud. Ja need mõlemad paarilised tulevad peagi ka sinna terviseparadiisi, et oma suhte tuleviku nimel võidelda. Sest noh, värskete hingesugulaste teineteise leidmine, see on vaid väike kõrvalehüpe, selliseid asju suhtes ikka juhtub. Nii on seal kokku kuus inimest (kummalgi värskel armunul on spaas sõber kaasas), kes kahe vana ja ühe võimaliku uue paari suhteid klativad. Kõik on kokku segadus, kaalukausid pendeldavad sinna ja tänna.

Autoril on ehk veidi probleeme olnud teose nähtavaima tegelase Vahuri loomisega, kes on nii poeetiline ja mehine, iga õrnahingelise naise unistus millegipärast. Kui algul tundus Vahur vähe paroodiline, siis tegelikult vist ikkagi nii polnud ja see tekitas kerge tõrke selliste tegelase vastu. Samas meeslugejana jälle tundub, et naistegelaste siseilmad (Helen, Viivika, Mare-Kerttu) on õnnestunumalt kirjutatud (kuigi niisamuti poeetilisevõitu?) - löövamad, elusamad, hingeminevamad. Ei saa öelda, et autor oleks kirjutanud tõsimeelset armastusromaani, pigem on tegemist lõbusavõitu fantaasialoo või meeliskeluga tundetormide asjus. Nii 3 meest kui 3 naist markeerivad pigem erinevaid tüüpe kui karaktereid (hiljem arutlebki Vahur omaette, kes võiks kellega pigem kokku sobida). Karjeristid, romantikud, edukad, ringitõmbajad jne. (Päris naljakas, kui Viivika tõi tervisekeskusse kaasa eelmisel päeval küpsetatud koogi, mida siis kohvikulauas üheskoos nosima hakati.)

Ehk siis, tänapäevastes oludes üpris vanamoodsate (või nö ajatute?) inimeste armastusromaan. Vahel lõbus, vahel tõsine; palju arutlemist ja mõned klassikatsitaadid. Raamatule lisab värskust autori mõneti vabameelne suhtumine teksti esitamisse, küll on seal vahel suuri algustähti või punkte puudu. Ja see on alati tore.

mae maailm

Greg Egan – Break My Fall (Reach for Infinity, 2014)

Millalgi peab inimkond Maalt lahkuma. Siin loos on üheks selliseks “katsepolügooniks” Marss, mida siis muudetakse elukõlbuliseks jne. Marsile väljarändamiseks on tehtud omaette süsteem – nimelt on suunatud Maa ja Marsi vahele asteroidiparv, mis siis tiirleb nende vahelisel alal; seda on vaja selleks, et kosmosetranspordivahendid saaksid “hüpata” asteroidilt asteroidile, saades nii igalt asteroidilt kiirendust edasi liikumiseks (okei, see koht jäi mulle natuke hämaraks).

Marsile minnakse konvoides, transpordialused kargavad üksteise järel kivilt kivile. Lisaks sellele, et asteroidid liiguvad kindla trajektoori järgi, on need ühtlasi varustatud proviandi ja muuga – juhuks, kui probleemi korral peab transpordialus sinna asteroidile pikemaks jääma (ehk siis seal viibima vähemalt selle aja, kui asteroid ringiga tagasi jõuab, mis võib aega võtta kaks või rohkem aastat – sõltuvalt sellest, kui kiiresti on võimalik organiseerida ülikallist päästeoperatsiooni kas Maalt või Marsilt).

Nojah, jutt ongi siis sellest, kuidas üht sellist transpordikonvoid hoiatatakse, et peagi tabab neid päikesetormi laine, ning selle vältimiseks peavad nad end asteroidile “parkima” et niimoodi päikesepuhangut vältida. Kaptenid asuvadki üheskoos oma aluseid maanduma... ent ühel laeval see ebaõnnestub, ning see jääb trossi otsas taevaruumi tilpnema. Ja oodata on, et see päikselaine kärsatab kaitsetu aluse sõitjad läbi. Appi ei saa minna, sest kaptenid ei tohi oma laevadel reisijaid ohtu seada. Kuid... meie loo transpordivahendi kapten otsustab proovida neid päästa...

Loost võib välja lugeda, et tuleviku superjõud paiknevad ehk Hiinas ja Indias, kuna kõik tegelased on sealt kandist pärit. Aga see pole muidugi selge järeldus tuleviku kohta.

“The Baza was not so much a spacecraft in its own right as a life support capsule being tossed from Stone to Stone, but this choreographed relay race would deliver it to Mars in just four and a half months.” (lk 17)