Leena Krohn - Hotel Sapiens ja teisi irratsionaalseid jutte (2026)

 

Krohni lugemine pole mingi meelelahutus ning seda keerulisem on lugemismuljet kokku võtta. Niisiis, võimalik vaatenurk inimkonnna hääbumisest - sest masinad võtavad üle selle hoolimatu ja kasuahne inimprojekti, mille tegevuspõhimõtteks paistab olevat “pärast meid tulgu või veeuputus”. Aga mida tehisintellekti singulaarsus õieti taotleb, see pole enam mõistetav ega ka hoomatav.

Vähemalt on autor lähtunud sellest, et mingil määral on see tehisintellekt huvitatud inimsuse uurimisest, sellest siis see inimhulk, mis kogutud sinna Hotel Sapiens asutusse. Tehisaru loogilisusele on siis vastukaaluks inimeste hooti irratsionaalne käitumine, nö ootamatud vaatepunktid reaalsuse kogemiseks või muutmiseks. Mitte et tegu oleks märatsevate hulludega - ei, lihtsalt omamoodi läbilõige ühiskonnast. Keda omakorda peaks harima tehisaru poolt esile kutsutud inimkonna kuldsete peade, ee, avatarid (mis küll on mõneti teisenenud mõttemaailmaga kui teadatuntud viisil). Niisiis omamoodi loomaaed.

Teos on esitatud suhteliselt lühikeste peatükkidena, kus siis vaatluse all on inimtegelastega seonduv nii sealsest reaalsusest kui mineviku kogemustest; omamoodi stseenide paraad. Minu jaoks vast meeldejäävaimaks terapeudi hullumine ja ühe seltsi loengupidaja puustumine. Aga eks pea igas peatükis on midagi meeldejäävat sellest kaduvast inimeseks olemisest.

Nagu tõlkija Kadri Jaanits sedastab, ei pea Krohn end ulmeautoriks ja see on arusaadav; aga kui mõelda, kui laiahaardeline see soome ulme õieti on (kasvõi rahvusvaheliselt tuntud autorid nagu Emmi Itäranta, Pasi Jääskelainen, Hannu Rajaniemi), siis … see on ikka hämmastav.

“Mis siis rahaga juhtus? Oli nii palju valerahategijaid, et raha ei tähendanud enam midagi. Kummitusraha tehti õhust derivaatide, tärminite, optsioonide ja futuuridega. Seda nuumati suunates ja lühikeseks müües, laenuraha investeerides ja intressidega manipuleerides. Varipankade bilansid paisusid, kapitalivood ajasid üle ääre ja ammendamatu likviidsuse võlakukru sisu jagati pankurite vahel ära. Legaliseeritud röövimise mehhanismid muutusid aina keerukamaks. Raha ilmus maailma arusaamatutes, mõistusevastastes kogustes. Sellel polnud enam mingit pistmist töö, väärtuse, hüvede ega heaoluga. Ja mida kummitusvaluuta eest saadi? Rohkem vaesust ja viha, veel enam näljaseid suid, aina uusi sõdu.” (“Lillepoodnik”, lk 70)

Leena Krohn - Tainaron. Posti teisest linnast (1994)

Olen nüüd minagi “Tainaroni” lugenud, imetlenud loodud maailma fantaasiarikkust ja lüürilisust ning suurt midagi sellest mõistnud. Tegemist kirjadega putukate maalt, kuhu minajutustaja on sattunud ning kus ta oma muljeid armsamale kirjadeks vormistab - kirjavahetus on küll ühepoolne, need kas ei jõua kohale või armsam ei saa või ei hooli vastamisest. Tainaron on koht, kus putukad elavad kui inimesed (arhitektuur ja taristu), ent siiski putukalikult. Minajutustaja on siis selle koha inimeste ja kommetega tutvumas, aga mispärast tal see ülesandeks on, selle on ta unustanud.

Eks niisuguse reisiraamatu tõttu tahaks paralleele tõmmata Calvino “Nähtamatud linnadega”, aga seda ma enamvähem ei mäleta. Kahtlemata on eripärane ja tunnustusväärt, kuidas autor kujutab Võõrast, Teist - tekst ei põhine ohhoo-efektil, see on orgaanilise vaatepunktiga, mis eeldab, et lugejapoolset süvenemist. Ning mõtlemist teemal, et mida see romaan ütleb meie, inimeste kohta.

ulmekirjanduse baas

Leena Krohn - Gorgonoids (The Big Book of Science Fiction, 2016)

Viimases ulmeülevaateantoloogias on Krohnist nii kiitvalt tutvustatud, et paratamatult tekkis uudishimu ning asusin suure hurraaga õhinal lugema lühikest lugu. Ning teisel leheküljel vandusin alla, sest… no jäi arusaamatuks, mingid olematud gorgonoidid ja mis iganes. Aga… sama tekst on eesti keeles niisamuti olemas (raamatus “Matemaatilised olendid ehk jagatud unenäod” (2008)), oh õnne!

Tegemist siis tekstiga, mille ulmelugejad on laenanud tavakirjandusest (ütleme näiteks… postmodernsest osast?), umbes nii nagu eesti ulmelugejad tassivad Heinsaare tekste oma põllule (ja imestavad, et Heinsaar ei loo ulmereeglite järgi!). Ulmeks loetakse seda siis seepärast, et tegu… alternatiivse elukäsitlusega - mis on elu, kuidas tõlgendada elamist-olemist (nt kas tõeliselt üksik inimene elab - sest elu on sotsiaalsetes sidemetes?).

Ühesõnaga, selline tekst eeldab filosoofilisemate mõttemängude hindamist ja seda näiteks ulmeks pidades. Eestikeelse tõlge järelsõna erineb kui öö ja päev Jeff VanderMeeri austusavaldusest - eesti keeles pole juttugi SFF taustast, inglise keeles jääb aga mulje, et tegemist on üldse kaasaja ühe olulisema alternatiivse autoriga. Põnev värk, kas pole.

Ja nii õnnestubki jutule hinnangut mitte anda. Huvitav, aga mitte minu tavalisele naudinguprintsiibile vastav.

“Certainly there were moments when I should have liked to have exchanged my life for that of the gorgonoid, or even better, the lissajoune, in order to be as flawless, precise, and beautiful as they. 

And another reason why I should have liked to be like them is that they could at any moment - true, the moment was defined by us, but they could hardly have known - cease to exist, and then come back just the same as before. We were not allowed to pause for breath, we had to live without stopping. Sleep was not real absence, it was not enough. Everything continued through the nights: the stream of images was ceaseles, it merely took place in different surroundings, without need of eyes or light. And when the night was over  and we returned to our desks, we were not quite the same creatures who had left in the evening, for even our dreams changed us. And our changes were always irreversible, whereas they could start again from the beginning - or from the exact pointt at which they had left off.” (lk 1005)

Sama eesti keeles:

“Kahtlemata oli selliseidki hetki, mil oleksin tahtnud vahetada oma elu gorgonoidiga või veel meelsamini lissajouniga, et olla sama eksimatu, täpne ja kaunis.
Ja veel sellegi pärast oleksin tahtnud olla nendetaoline, et nad võisid millal tahes - seda tõsi küll meie poolt määratud silmapilgul, aga vaevalt nad seda teadsid - lakata olemast, ja siis jälle tagasi tulla nendesamadena, kes nad olid enne. Meie ei saanud hingetõmbepausi, meie pidime elama ilma vaheta. Uni ei olnud tõeline äraolek, sellest ei piisanud. Kõik jätkus ka öösel: piltide vool oli katkematu, see kulges vaid teistsuguses ümbruses, selleks polnud vaja ei silmi ega valgust. Ja kui öö oli möödas ja meie olime tagasi oma töölaudade taga, ei olnud me enam needsamad inimesed, kes siit õhtul lahkusid, sest unedki muutsid meid. Ja meie muutused olid alati pöördumatud, samal ajal kui nemad said alati kõike alustada algusest - või siis täpselt sealt, kus see oli lõppenud.” (lk 15)