Seth Dickinson - Laws of Night and Silk (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 11, 2017)

High fantasy undamine, õnneks mitte nii hullult kui Abrahami või Wolfe’i puhul… aga ikkagi päris tüütav lugemiskogemus.

On siis kaks impeeriumi, mis võitlevad ellujäämise eest (küsimus on veeressursside kasutamises). Vanem impeerium (peategelase pool) kasutab võitlemiseks erilisi noorukeid, keda on sünnist saati pimeduses ja üksikvangistuses kasvatatud, et siis vajalikul ajal maagi/võluri juhtimisel ta võitlusväljale paisata ja nii ta toorest võluenergiat vaenlaste hävitamiseks kasutada. Noorem impeerium ei taha nii radikaalseid lahendusi kasutada, nendel on kasutuses sadu võlureid, kes siis püüavad vaenlasi maha niita. Ühesõnaga siis probleem selles, et kas nende laste sõjariistadena kasutamine on kokkuvõttes sammumine eetika Pyrrhose võitudel või on see taktika lõppkokkuvõttes edukas noorema impeeriumi tagasitõrjumisel või koguni ohjamisel.

Aga lool on veel üks kiik - nimelt on need erilised lapsvõlusõdurid vanema impeeriumi võlurite lapsed; mis siis tekitab mõnevõrra eetilisi piinu nende sünnitajates või sigitajates, kuivõrd vanemlike tunnete puhul on mõneti kurb vaadata, kuidas niisuguse plahvatusliku võlujõu käsitlemine neid lapsi hävitab. Nii vaatab loo peategelane õudusega, kuidas tema tütart kasutatakse… ja temalt oodatakse oma hoolealuse sama edukat destruktiivseks ülirelvaks kujundamist.

Nii võttes pole lugu kõige hullem… küll on aga mõneti emotüütu, justkui tuumapommile elu sisse puhumine. Võidetakse lahinguid meeletu ülekaaluga vaenlaste vastu, aga selline massimõrv ei oma mingit tähendust, ikka paisatakse nende impeeriumi vastu uusi sõjavägesid - et nagu kaua võib? Nojah, high fantasy, vaja sinna toppida kõiksugu üleloomulikku ja eetilisi dilemmasid.

Seth Dickinson - Please Undo This Hurt (The Year’s Best Science Fiction & Fantasy, 2016)

Otseselt ma ei mõista, miks see lugu on just ulmeloona kirjas. Eks siin on viiteid lovecraftlikule mängumaailmale või siis veel ühele võimalikule üleloomulikule asjale (seda siis finaalis), kuid seda saaks vabalt hinnata ka tavakirjandusliku kujundina. Kuigi tekst on igati emo, on taas selline, mis kraabib hingekeeli.

Niisiis kaks depressioonis inimest (mõlemal oli äsja lahkuminekud) kohtuvad pühapäeviti baaris ja räägivad ja joovad. Peategelane on Dominga nimeline naine, kes töötab kiirabibrigaadis ja on kokkuvarisemise äärel. Nico nimeline mees on arvutimängude tegija ning arvab, et temast on maailmale rohkem kahju kui kasu - kusjuures, nagu nad mõlemad arvavad, kas see pole mitte universaalne seisund, kõik inimesed on eostumishetkest alates pigem kahjulikud kui kasulikud teineteisele. Mitte et see kõigis süü nägemine oleks kuidagi nende seisukorda leevendav.

Nii need kaks depressioonikut suhtlevad kuni viimaks jõuavad arusaamisele, et nad vajavad teineteist (ega mitte neid, kellest lahku läksid), hoolivad teineteisest, ainult nii suudavad sellist maailma taluda - ja võibolla paremad inimesed olla. Sest ega suitsiid pole lahendus, kuivõrd see asetab mahajääjatele liialt suure koorma.

Nagu tutvustusest näha, pole just ulmelisusest särtsuv tekst (mis on täismahus loetav siit). Peategelane oma hingekarjetega on üpris elav karakter, ta tahab pääseda sellest… tühjusest või võimetusest või lootusetusest. Meesautorilt üsna julge samm võtta naine minajutustajaks, eks lugejad oska paremini öelda, kuivõrd tema sisemaailma loomine õnnestus; igatahes mulle tundub see üsna elus.

“I want to say what Nico would say: actually, sir, that’s not the problem at all, the problem is caring too much, caring so much you can’t ask for help because everyone else is already in so much pain.Nico wouldn’t say that, though. He’d find a really clever way to not say it.” (lk 123-124)