Kristjan Sander - Rott labürindis (Pidu aja lõpus, 2026)

 

Siin on olemas kõik, et moodustuks hea ulmetekst. Inimlik peategelane. Keeruline olukord, millest ta tuleb, ja veel keerulisem mõistatus, mida lahendada võõral planeedil. Ja muidugi see võõras planeet ise oma inimeste ja olendite ja olemusega. Ja noh, lugu, kuidas ülesande lahendamiseni jõuda. Draamat on küllaga, aga mitte seebiooperlikult; ikka põhjamaine kulgemine sisemuses ja ümbritsevas keskkonnas. 

Aga samas on veidi igav. Ja see iha pea sootunnusteta naisolendi asjus - loo loogikast arusaadav, aga visuaalselt kuidagi okseleajav. Mõistatuse niisugune lahendus lendas mul kaugelt üle pea, kas see läks nüüd puhtalt kõvaulme valdkonda või hoopis metafüüsilistele ja/või empaatilistele radadele. 

Ratsionaalselt vaadates ühes klassis Loolaidi ja Ariva tekstidega, emotsionaalselt aga liialt segadust tekitav.

Ari Lanto - Kutse (Looming 8, 2026)

 

Muinasjutulik lugu naisest, keda ühel vastikul kevadpäeval kutsutakse Lossi õhtusöögile - teda ja teisi juhuslikult Lossi lähedal liikujaid. Kõigile kutsutuile on see huvitav üllatus, sest milline tore vastuvõtt neid seal ootab! Õhtusöök inimlikele inimestele, kes on igati loomulikud olendid - erinevalt siis tavapärastest vippidest.

Eks veidi (või noh, päris) hämaraks jääb, mida autor õieti öelda tahab - esitleda siiraste ja rikkumata inimeste võlu? Näe elus väikseid üllatusi? Ei oska pakkuda.

Veiko Belials - Sõdalane Sauras (Kogu maailma au, 2026)

 

Enda sõnul on autor kirjutanud YA-maigulise loo, aga iseenesest ikkagi päris mõnuga loetav tekst.

Väikse lapsena on Sauras saadetud kloostrisse: perekonnast ei mäleta ta seetõttu midagi, ta ärasaatmise põhjuseks paistab olevat pärilussuhete lahendamine. Pärapõrgus asuva kloostri elu pole poisile just mokkamööda, eks ta on leidnud õpetajate pahameeleks endale tegevust lähedal mägedes.

Ühel õhtul näeb ta aga mägedesse suunduvaid tõrvikuid, lähemale hiilides näeb ta väesalga asemel relvastatud talunikke, kes püüavad tappa üht meest - Saurasele selline ebaõiglus ei meeldi, kohtupidamine olgu ikka aus. Ta hoopis päästab pimeduse varjus mehe talunike piiramisrõngast, juhtides selle oma peidupaika; senikauaks kuni olukord rahuneb. 

Päästetuks osutub legendaarse sõdalaste sekti üks liige, kes nähes noormehe vaprust ja muid kiiduväärt omadusi teeb Saurasest sekti liikme, ning lahkub seejärel oma teedele. Sauras hakkabki kloostris end sõdalaseks treenima ja ühel päeval saabub sõnumitooja teatega, et Saurase perekond on hukkunud ning teda on vaja nüüd maad juhtima. Nagu kohapeal selgub, ihutakse ta suguvõsa maadele hammast.

Seiklusi kui palju ning lõpuks tuleb suurem verevalaminegi. Tekst pole just eetiliste ja metafüüsiliste küsimuste poolest keeruline sasipundar, küllap seda autor hindaski siis YA kirjandusena. Kuid nagu öeldud, kenasti loetav.

Joe Hill - Ushers (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Vähemalt pole see tekst puhas horror, ehk võib avansiks nimetada tumefantaasiaks. Lugu siis FBI agendist, kes koos paarilisega on kaasatud ühe ohvrirohke rongiõnnetuse võimalikke põhjuseid. Muuhulgas on neil ülesandeks rääkida noormehega, kes olevat vältinud just sellele rongile minekut ning sama soovitanud ka ühele emale ja tütrele. Nagu selgub, siis noormees pääses ka noorena ühest koolitulistamisest, puududes samal päeval kehva enesetunnet tundes koolist.

Agendile näib, et noormees on küll omal moel veider, aga kindlasti mitte rongiõnnetuse põhjustaja. Õhtul üksi baaris lõõgastudes ilmub sinna ka see noormees, ning nüüd räägib ta agendile vähe teistsugust juttu: nimelt näeb ta olendeid, kes tulevad surijatele järgi. Ja tal on nendega pikaajalised kogemused. Agent otsustab asja lähemalt uurida, sest selgub veel üks surmajuhtum. Kuid kõigepealt tuleb aga seltskonnaga liitunud ärritunud partner puhkama saada.

Et siis selline hästi kirjutatud ja vägagi filmilik tekst, omamoodi well-made-play. Eks see vähe kristlik värk tundub, kuid ega need taevatalutajad pole miskid papist poisid, kui vahelesegamise tõttu plaanitut ei saa, võtavad suht suvaliselt kellegi teise.

Monica-Linde Klemet - Emmaks saamine (Looming 8, 2026)

 

Eks pealkirjast võib aimata, millest siin võiks juttu olla - neljakümnendatesse jõudnud Emma peab leppima sellega, et ta ei saa emaks. Hoolimata viimase aastakümne püüdlustest ja kõik need kujutlused, mida ühe või kahe lapsega teha. Need ei täitu. Temast saab üksik naine. 

Ja siis kohtab ta juuksurist väljudes naist (olendit? ettekujutlust?), mis muudab selle teksti kuidagi segaseks.

Tekstis tuuakse veel mitmeid näiteid, kuidas sellises vanuses naised ikka püüavad, nad ei anna alla kõigist vastulöökidest hoolimata. Aga Emma tunneb, et tema enam ei jõua, tema aeg sai otsa. Muidugi, see teksti teine pool kisub kuidagi kummaliseks ja ma õieti ei oska seda enese jaoks tõlgendada.

Igal juhul, nagu varasemate tekstide puhul näha, autor ei karda teemasid valida; loodetavasti pole see tekst mingist üsamaa vaimust kantud.

Andrei Ivanov - Kuiv purskkaev (Looming 8, 2026)

 

Lühilugu elust Kalamajas millalgi 1970.-1980. aastate paiku, nähtuna läbi poisikese silmade (on ka paralleel kaasajaga, mil minajutustaja jalutab oma pojaga). Suur aed ja majatäis inimesi, neist silmatorkavamad kaks vastandlikku naabrit. Üks neist vedeles päevade kaupa akna all tugitoolis (sest töökojas palgal olles polnud seal vaja muud käia kui palga järel), teine kutsekooli kalestunud õpetaja, kes kõigile närvidele käib. Ühe juurde voorivad erinevad inimesed ning mõnus elu podiseb; teine on oma suhtumistega paras inimpeleti.

Ehk siis kunst elada reaalset tööd mitte tehes või siis noorte eluks ette valmistamine, hambaid krigistades. Eks see paistab olevat järgmine mosaiigikilluke Ivanovi Tallinna maailmast; vast ehk tegu sama korteriga, millest juttu hiljuti ilmunud romaanis “Päevad”.

Tormi Ariva - Hanekanep (Pidu aja lõpus, 2026)

 

Loolaidiga samaväärne tekst, seda võiks ehk koguni nimetada friigiulmeks - kuivõrd ⅔ tekstist käsitleb üsna puhtalt seda, kuidas leida ja tõlgendada botaanilist … väärteavet. Nimelt avastab peategelane äsja orvustunud Väino (no on alles nimevalik! Aga ei, tegu pole mingi onuheinoga) ühest eesti taimede määrajast taime, mida aga ei eksisteeri (huvitaval kombel toetub ta teabe tõestamisel ainult internetiotsingule - ta ei vaatagi mõnda teist sarnast paberkandjal määrajat). Ja neid võltstaimi oleks justkui veel, ning nende taimede sissekannetel oleks justkui mingi sõnum peidetud - kui vaid leiaks lahenduseks võtme.

Ja tõepoolest, enamus teksti oleks justkui botaaniline thriller, alles lõpuosas tuleb see antoloogia teema tugevalt sisse; ja ka siin on autoril varuks oma üllatus. Kui Loolaidi tekst näis mõneti ebatüüpiline, siis Ariva lugu ongi ebatüüpiline, see on friigiulme ja sellisena vägagi hea tekst.

Ainus, mis selle loo juures tõesti imestama pani - miks Väino ei kasutanud kontrollimiseks teisi määrajaid, mida pole digitaliseeritud vms; elukutselt õpetajagi?

Annikky Lamp - Pidu aja lõpus (Pidu aja lõpus, 2026)

 

Igati stiilne lugu - ja eks raamatu kaaneillustratsiooniltki näha, et tegu õige glamuurse peoga (vaadake flamingot). Situatsioon on klišeelikust ajarännuloost mõneti erinev: ajarändurid (ehk siin Kõndijad) kasutatakse millegi muutmiseks (õnnestumine polevat küll 100%) - muuhulgas siis, pole inimest, pole probleemi. Ainult et antud juhul pole Kõndija just päriselt kindel, mida ta tegema peaks (ja eks ta neid pidusid ka juba küllaga näinud) …

Eks autor visandab ka seda, kuidas võiks laias laastus inimestega seotud muutused (sest mis on areng?) edasi liikuda ja eks see omamoodi masendav ole. Aga vähemalt sain nüüd pihta kogumiku kaanepildile, algselt pani see ikka päris kukalt kratsima. Hea debüüt.

Laura Loolaid - Kultuurseid vesteid keskdevonist (Pidu aja lõpus, 2026)

Antoloogia senise kuue teksti hulgast vast minu jaoks kõige parem või noh, toredaim jutt - ja siin pole mingit hullu pinget või midagi säärast; lihtsalt kirjeldus devoni ajastusse paigutatud ajarännubaasi igapäevastest tegemistest. Ehk pistmist on siis bürokraatlike küsimustega või baasi külastavate tudengite või turistidega. Sest noh, ka tulu tuleb teenida. Baasi kaks töötajat püüavad võimaluste piires kuidagi hakkama saada; pakkudes muuhulgas võltsnärvikõdi külastajaile, aga seda keskkonda kahjustamata (või muidu).

Teine asi on siis pealkirjas väljendatu: seda siis koguni … võttes eeskujuks Carl Mothanderi kulinaarseid mõtteid kunagisest Eestimaa kogemusest. Eks siis minajutustaja mõtleb ja kasutab teiste kogemusi, kuidas sealsest toorainet võimalikult mõnusaks söömakorraks muuta.

Muidugi on see tekst ka ajarändu käsitlev ja eks sellega on viimaks oma draamagi, aga see pole õnneks nii tüütu kui mõnigi muu ajarännukäsitlus võib muidu välja kukkuda (mõtlen siis laiemas plaanis): sest kui tegelaste ajastul rännatakse … miks siis mitte ei tehtud seda varem või hiljem?

Igal juhul, ootamatult mõnus lugemiskogemus - ei pea tingimata plahvatama mingi dramaatiline konflikt vms, võib ka lihtsalt … äraolemisest kirjutada.

A. Aurum - (m)ajahoidja (Pidu aja lõpus, 2026)

 

Kui antoloogia kolm esimest teksti (Kraft, Sempelson, Belials) olid päris löövad, siis nüüd teist lugu järjest jutt ajaparadokside teemal, ja see paneb ohkama.

Varjunimi ei ütle mulle midagi, teksti järgi võiks autoriks olla pigem nooremapoolne inimene, selline sõnamängude värk on kantud justkui nooruslikust uljusest. Kuidas see tekst õieti antoloogia teemaga kokku käib (mitte et see just eriliselt täpne oleks) … no selleks tuleks ehk lähemalt uurida kuupäevi, mis siis aegajalt tekstis esinevad - kuigi neist ei tohi tegelased rääkida! Tead küll, kelle juuresolekul. Või üleüldse.

Tea Roosvald - Ajakajaja (Pidu aja lõpus, 2026)

 

Selle teksti võinuks ehk pikemalt lahti kirjutada - mõttelendu on, aga kuidagi kohmakalt esitatud. Või noh, eks see oleneb muidugi lugeja vastuvõtust, kuidas keegi tajub.

Lugu siis Fraulissast, kel oli hullude mõtetega mees ja kes pidi kogema oma poja Giordano Bruno põlevat lendu. Sest ta abikaasa asus uurima muinasjuttudest tuntud haldjavaranduse saladust ning kui Fraulissa püüdis oma meest sellest üleloomulikust jamast päästa, sattus temagi sellest elust suurema teadmise jälile - haldjad on tegelikult …

Nagu öeldud, autoril fantaasialendu jagub ning jutu lõpuks osaleb Fraulissa juba õige pöördelise sündmuse lahendamises. Ei saa öelda, et see just usutav oleks (siiski: pigem teadusliku fantastika kui fantaasiakirjandus), mõneti oleks see justkui jaburate vandenõuteooriate kirjanduslik väljendus - aga noh, eks kirjandus või võrsuda ka telefoniraamatust. Ehk see jutu võrdlemisi puine väljendus lähtub omamoodi kangelanna ajastu jäljendamisest? No ei saanud selle tekstiga kuidagi ühele reale, lugemine ikka võttis aega.

Veiko Belials - Põhjakönn (Pidu aja lõpus, 2026)

 

Hakka või arvama, et Belialsile sobib rohkem ulme kui fantaasia kirjutamine. Siinne tekst on kinnisest maailmast, mille asukad (vähemalt need, kellest siin juttu) ei oska neid ümbritsevat tehnilist kaadervärki õieti kasutada - aga kuidagi saavad hakkama, samas noormehed põlevad uudishimust, et mis küll õieti nende ümber on.

Loo peategelane on Eldor, kes on põgenenud oma hooldajate juurest (vanemaid siin ei eksisteeri), kui suundus alumise tasandi metsikusse (õigemini - hooldamata?) eluolusse, et saada vastuseid teda painavatele küsimustele. No seal ja sealsete asukatega ta siis natuke seikleb.

Autor jätab täpsustamata (või ei pannud ma tähele), millises kinnises maailmas see toimub. Ehk on see Maal asuv tasandite süsteem. Ehk on see põlvkonnalaev, mille asukad on kaotanud aegade jooksul oma algse fookuse ja laev ehk jätkab teekonda oma sihtpunkti … või siis mitte. Mingi osa tehnikast on töövõimeline, aga vähemalt selle tasandi asukad oskavad vaid huupi mõnd kasutada … või siis mitte.

Ja siis on veel see folkloorne kiht, mille need allmaailma asukad on omaks võtnud ja elukorralduse osaks muutnud. Miks on muidu ingliskeelsete käskudega juhitavas süsteemis korraga eesti folkloori õilmitsemine, jääb selgitamata - ehk mingi kooliprogramm jäi veel viimati tööle?

Ehk peaks seda teksti võrdlema looga “Kübeke elutervet vihkamist”; häguse mälestuse järgi võiks neil olla sarnane meeleolu. Või siis mitte. Igal juhul - tekst, mis võiks pakkuda lugejale fantaasialendu, et selle tausta endale kuidagi paika panna.

Kaupo Sempelson - Mitmekülgne mees (Pidu aja lõpus, 2026)

 

Tekst on hulga parem kui viimati loetud jutuvõistlusel äramärgitud lugu. Temaatika on mõneti üllatav: polegi ammu lugenud natsi-Saksamaa teaduse saladuste ainelist teksti. 

Igal juhul, sõja lõpupäevil põgeneb salajasest uurimiseasutusest üks teadlane. Ta osales ajas ja ruumis rändamise uurimisgrupis ning väidetavalt võis lahendus olla üsna käeulatuses, aga nojah, enne kaotati sõda. Teadlasel õnnestus pääseda Ameerikasse ja seal vale nime all uut elu alustada - kuni viimaks panevad ameeriklased talle käpa peale, sest nemadki tegelevad nüüd selle teemaga ja nagu teadlane avastab, pole nad suurt kaugele jõudnud. Ja noh, vale-ameeriklane mäletab nii mõndagi, mis kulub ameeriklaste projekti arendamiseks ära. Aastad mööduvad, nüüd on gringodel soov tõelist ajarändu proovida.

Niisiis omamoodi huvitav temaatika. Peategelane pole geenius (seda oli kaasteadlane), ta ideaalid on pigem natsionaalsotsialistlikud ning omal ajal kasutati katsetes koonduslaagri juute. Autor ei idealiseeri ega ironiseeri teadlase üle; ta lihtsalt on üks ellujääja, kes on selleks valmis õige äärmuslikeks tegudeks. Eks iga lugeja saab anda oma hinnangu vastavalt tõekspidamistele.

Veiko Belials - Kohtumõistjad. Imed ei tohi surra (Kogu maailma au, 2026)

 

Kaks lühikest teksti, esimene nappide vahenditega dramaatiline, teine dramaatilise dialoogiga; mõlemad ehk erinevusest, pealesunnitud normidest erinemisest - ja mis ühiskond sellest arvab. Esimene lugu kaotusest (või õigemini kaotamisest), teine sõltuvalt võimu suvast lubatavuse piiril eksisteerimisest.

Ma ei saa kuidagi öelda, et oleksin siin autori kavatsustega kuidagi jõudnud ühele lainele, aga tundub, et autorile on aegade hämarusest saati meeldinud selliseid hõllanduslikke lühitekste kirjutada. Ja eks siin oleneb väga palju lugeja hetketujust, kuidas neid vastu võtta - kuuma päikese käes ei tekkinud ajus mingit meeleliigutust.

Meelis Kraft - Hauarahu (Pidu aja lõpus, 2026)

 

Päris lahe klassikaline ulmejutt Marsil tegutsevast meeskonnast, mis avastab … midagi. Selle loo maailmas on siis Marss juba mõnda aega külastatav ning nüüd jagatud erinevateks majanduspiirkondadeks - tõsi küll, majanduslik ekspluateerimine pole veel alanud. Ühele planeedi pinnal töötavale meeskonnale tehakse salajaseks ülesandeks hävitada ühe eksperimendi jälg, kuna see paikneb vales majandustsoonis. Tasu on rikkalik!

Meeskond sõidab oma erilise kulguriga kohale, aga … leiavad selle asemel midagi muud.

Et antoloogia kunstnik on levitanud selle loo illustratsiooni, siis jah, selle loo huvitavaimaks küljeks on tundmatu olendi kirjeldus ning arutelu, miks see võis … tekkida. See pole teab küll mis usutav, aga mõttelennuna huvitav. Loo tegelased ei jõua selle juhtumiga endile just liha luudele kasvatada, aga eks nad esinda sellist keskealist ja elult vähe sugeda saanud seltskonda. Eks mingil moel on huvitav näha sedagi fantaasiat, kuidas inimkond on praegusest ajast loo aega jõudnud.

Igal juhul huvitav, et muidu laiemale lugejaskonnale ulmelisi tekste kirjutav autor on korraga proovinud tõupuhast teaduslikku fantastikat (või koguni kõvaulmet?) - niipalju kui Kraftilt lugenud, siis vist küll esmakordselt.

Amal El-Mohtar - Pockets (Seasons of Glass and Iron, 2026)

 

Esmapilgul puhtalt teadusliku fantastika valda kuuluv tekst läheb siis ikkagi autori lemmikteema juurde ehk mis on see inimeseks olemine ja kuidas suhestuda teiste inimestega, kahju tegemata. 

Nadia on noor naine, kes ühel hetkel avastab häiriva asja: ta taskutest ilmub välja asju, mis pole tema omad. Kes temaga sellist nalja teeb? Ja miks küll? Sõbrad ei tea sellest midagi, ning pigem tekitab selline küsimus piinlikkust. Aga viimaks räägib ta selle küsimuse olemusest Tessale, kes viib ta seepeale oma töökoha laborisse - et Nadiat kaaluda ja seejärel võrrelda andmeid taskust ilmuvate asjade kaaluga (kuidas ja millest need õieti materialiseeruvad?), et seeläbi mingit teadmist luua.

Mitte et see teadmine neis tekiks, ning viimaks pakub Nadia, et ehk on hoopis tegemist sõnumiga - see mõte tekib ühe ilmunud klaverinoodi asjus. Tessa tunneb raamatukogus töötavat naist, kes oskab mängida noote ning nad viivad paberi talle: kes pistab paberilehe taskusse ja see kaob.

Nojah, jutu lõpuks hakkab siis kooruma see, miks asjad tulevad ja kaovad ning ega selles teaduslikku fantastikat küll pole, pigem ikka inimlikud unistused ja soovid, lähedused selles üksildases maailmas, õnne võimalus ja võimatus.

Häniläne - Tarõ ja timä pernanõ (Looming 7, 2026)

 

Kui eelmine lugemiskogemus selle autoriga oli üsna õnnetu, siis see tekst on märgatavalt parem. Eks see on puhtalt traagiline, kuid niisugune see võrokese elu ole.

Niisiis lugu majast, mis sai hinge, kui õige perenaine ta äratas. Maja siis vaatleb selle perenaise elunatukese veeremist, ta erinevaid mehi ja nende vigasid ning mis sellest kõik lõpuks välja kukkus. Eks elu on üks hädaorg ja mis see armastus õieti olla võiks, leiab see oma otsa üsna kiiresti - sest inimestel on ikka omad hädad küljes.

Tekst on tõepoolest üks õnnetuste elukäik, aga noh, see maamaja vaatepunkt on omal moel huvitav.

Seio Saks - Pärisasjade lühiajalugu (Looming 7, 2026)

 

Kui nüüd õigesti mõistan, on tegu postapokalüptilise utoopiaga - kirjeldus aastast 2285, sealse ühiskonna toimimisest, mille juured siis paiknevad 2050. aastal toimunud ökokatastroofis. Minajutustaja silme läbi arutletakse katastroofieelse ühiskonna toimimisest ning milliste printsiipide järgi võiks olla katastroofijärgne ühiskonnakorraldus - ka see ei tundu tuleviku inimestele ideaalne, aga samas keskmiselt toimib õiglasemalt kui meile tuttav formaalselt demokraatlik maailmakord.

Vaatepunkt on kirjeldav, sealse poliitilise olukorra pingete markeerimine. Ehk võiks seda nimetada ka filosoofiliseks ulmeks.

Heidi Iivari - Nõudepesumasin (Looming 6, 2026)

 

Ajakirja viies proosapla on samuti ühesõnalise pealkirjaga, ja samuti omamoodi nihkes olmekirjandus - erinevalt teistes võiks seda ehk pidada tragikoomilisekski (noh, samas muidugi kui koomiline on teiste inimeste õnnetu elu).

Lugu siis abielupaarist, kus Harri on perepea ja Helena ülesandeks on mehele neli last sünnitada, nagu Harri ühel sõbral. Naine olgu kodune. Ainult et … kuhu kõik see armastus kadus ja eks selle sümboliks on nõudepesumasin, mille mees ostis peale naise palumist ja aastaid laste kõrval rassimist … ja mis jääb kööki keset põrandat lihtsalt seisma, sest mehe järgi pole õige aeg seda töökorda seada (seda enam, et santehnikuna töötav Harri ei taha vabal ajal kodus torutöid teha). Aastad ja rõõmud kaovad, kolm poega kasvavad.

Võrreldes ajakirja teiste tekstidega on see kuidagi loetavamalt kirjutatud, aga ega kõike peagi mitmes kihis looritama, vahel võib ka lihtsalt lugu jutustada.

Karen Orlau, Veiko Belials - Sinilinnu sitt (Kogu maailma au, 2026)

 

Kui õigesti aru sain, pole punktuaalselt tegu üheskoos kirjutatud tekstiga, vaid Belials on omakorda üle kirjutanud Orlau käsikirjast kogetu (see tekst “Mõõkade emand” siis omakorda ilmunud ühes antoloogias, mida ma pole lugenud). Eessõnas nimetab autor seda linnafantaasiaks.

Tekst ise on kergelt kõhe lugu ennustajamoorist, kes suudab maailma muuta. Kahe peategelase vahel (ehk siis klient ja ennustaja) on palju särisevat mõttevahetust, aga lõpuks ma siiski ei mõistnud, kuidas selline inimsaatuse disainimine õieti võimalik on (aga eks ma ole skeptiline ka uhhuutamise asjus). Igal juhul autorile sellised mõttemängud meeldivad, lisaks veel erinevate elutõdede pakkumine.