Adam Roberts – The Time Telephone (The Time Traveller's Almanac, 2018)

Autor meeliskleb mõttega, et mis oleks kui saaks võtta ühendust minevikuga, või tulevikuga … kasutades selleks kogu maailma telefoniliinide ühendatud pikkust. Et kui helistada ühest otsast teise, peaks helikiirusel signaali kohalejõudmine aega võtta umbes üksteist tundi. Aga kui signaali panna seal pendeldama (või veelgi telefoniliine pikendada), pikeneks see aeg veelgi.

Ja sellele järgneb humoorikavõitu teooria (Robertsil on vast teatav huumorimeel?), kuidas seda signaali niimoodi mõjutada, et olekski võimalik minevikuga rääkida. Ainult et … nagu tuleviku teadlased avastavad, on minevikul punn ees – nimelt ei saa võtta ühendust 2004. aastast varasema ajaga: tolleaegsetel inimestel lihtsalt puudub tehniline arusaam, mida teha tuleks, ning nendega kontakteerumine jookseb paratamatult ja stabiilselt liiva.

Eks see on naljaga pooleks kirjutatud lugu, mis ilmus 2002. aastal. Kuid ometi osutab ühele võimalikule paradoksile: me võime ju unistada millest iganes, aga kui meie kogemused või vajadused pole teisele kultuurile ümbertõlgendatavad, siis on tulemuseks vaid … hädine null. Ja eks see tekst osutab võimalikele kitsaskohtadele, kuidas muidu võib ajarändur minevikku vangi jäädes püüda tagasi saada, aga … kas see tegelikult võikski võimalik olla, või nii.

Adam Roberts - Between Nine and Eleven (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2017)

Omal moel humoorikas võtmes kirjutatud lugu sellest, kuidas tulevikus inimkond sõdib ühe tulnukarassiga. See on veider sõda - tulnukad teevad ühelt poolt kõiksugu geniaalseid asju, samas aga teevad mitmesuguseid napakaid otsuseid.

Loo peategelane on väiksema sõjalaeva kapten, kes ühes kokkupõrkes on hävitamas vaenlaste laevu, kui korraga … kõik läheb sõnulseletamatult sassi, midagi olemuselikku justkui … kaob. Nimelt on tulnukad lajatanud relvaga, mis hävitas numbri, mis asus üheksa ja üheteistkümne vahel. Nagu takkajärgi selgub, on tulnukad jõudnud järeldusele, et inimkond arvutab kümnendsüsteemis - ehk siis süsteemide totaalseks kokkujooksmiseks tuleks anda kogupauk kümnendsüsteemi lipulaevale.

Ainult et … inimeste kasutatud tehisintellektid ja muud virtuaaljõud põhinevad 1 ja 0 peal. Et tulnukad on omakorda tertsiaarsed, valmistavad inimesed samasuguse relva ja hävitavad kolme. Tulemuseks on …

Ehk siis selline vähe jabur tekst, mis ei taotlegi make-believe efekti, vaid pakub niisuguse vallatu … mõttekäigu. Mingil põhjusel olen senini vältinud Robertsi tekstide lugemist, aga küllap asjatult – esmatutvuski oli meeldiv.

Jonathan Strahan – Reach for Infinity (2014)

Antoloogia teemaks on niisiis inimkonna Maast lahtirebimine, edasi tähtede poole. Muidugi, mõne loo puhul tekib küsimus, et kas inimesed on üldse võimelised kosmoserändudes osalema, või saab see toimida vaid nö tehniliste abivahendite toel. No aga kui kord Maalt ära, milline ühiskond siis moodustuda, kui palju säiliks vana (ühel juhul ka rahvuslikku) uutes oludes. Ma pole transhumanismiga tuttav, aga eks mõnel puhul käib vist see teemagi paarist loost läbi. Lood on nii lähitulevikku käsitlevad (nt hiiglaslike orbitaaljaamade rajamine või Marsi kasutamine) kui ka määramatusse tulevikku paigutuvad (need tekstid jäid mulle üldiselt arusaamatumaks).

Kogumiku autorid jagunevad sooliselt üsna pooleks – on 6 nais- ja 8 meesautorit. Varem neist lugenud vaid 4 autorit (mitmel puhul küll jäänud pooleli teistes antoloogiates esinevate tekstide lugemine). Tekstid võiks jagada kolmeks – huvitavad, tavapärased ja mõistmatud. Huvitavad lood pärinevad sellistelt autoritelt nagu Cadigan, Roberts, Reynolds, ehk ka Schroeder ja Goonan. Tavapärased ulmetekstid sellistelt autoritelt nagu Egan, de Bodard, McDonald, Klages (loetav siit) ja Nagata. Mulle mõistmatuid (meh-möh) tekste on koostaja valinud sellistelt autoritelt nagu Lord, MacLeod, Rajaniemi, Watts.

Raamat on kena väljanägemise ja sobiva suurusega, hea kaasas kanda. Meeldiv üllatus, et selline kogumik Eestis müügile sattus.

ulmekirjanduse baas

Adam Roberts – Trademark Bugs: A Legal History (Reach for Infinity, 2014)

Juuraulme, mis pole ulmejura ehk üpris lohutu nägemus 21. sajandi tulevasest ajaloost, kus jätkub justkui heaoluühiskonna eluolu (pole juttugi sellest, et laieneda kuhugi tähtedele vms). Sajandi esimeseks kolmandikuks on leitud efektiivne ravi kõiksugu levinud haigustele. Mistõttu peagi lasevad ravimifirmad välja omad kontrollitud viirused – mille puhul öeldakse, et kui järgid hoolsalt hügieeniprotseduure (pesed seebiga käsi nii tihti kui võimalik jne), siis need ravimifirmade viirused sind ei nakata. Aga kui jäädki haigeks, siis saad osta tablette jms, mis just täpselt selle haiguse edukalt maha suruvad.

Võiks öelda, et inimesed pole just rahul sellise pealesunnitud tervisekorraldusega ning asuvad aastakümneteks protsessima ravimifirmade sellise tegevuse vastu. Kuid juuralahingutes jäädakse alla seadustele ja juristidele (on loodud “Porteri seadused”, mis nö määravad ravimifirmade viiruste tugevuse; need ei tohi muteeruda jne). Seepeale laiendavad metsikult rikastuvad ravimifirmad veelgi tegevust – lastes välja uued “viirused” näiteks kasvajate või kiilaspäisuse tekkeks. Kolm suurimat firmat on enneolematult võimsaks saanud ning võtavad aastakümnete jooksul üldse üle riikide funktsioone.

“The bigger countries all passed over to systems where income tax and sales taxes were reduced to between 2% and 5% - and in some cases abolished altogether (less than 2% did not provide enough income to cover the expense of gathering the tax). Where previous generations had worked and then paid tax on work income, the new generations quickly adapted to receiving their salaries effectively tax-free, but paying money instead to maintain baseline levels of health and productivity.” (lk 191)

Vaesemate alade puhul on probleem selles, et elanikel pole sellist raha, millega firmaviiruste ravi osta, ja nii tabavad need leiutised vägagi rängalt sealset elanikkonda. Mis omakorda tekitab kohalikel firmadel vajaduse koopiaravimeid toota. Ja niiläbi astuda meditsiinisõtta suurte tegijatega (et ise selliseks saada).

“Recently, Bayer has undertaken pre-emptive strikes against the factories of the MPMU, following intelligence reports that they were working on trademark-infringing cures for the weapons of the Bayer forces. 'Killing and maiming is one thing,' said Bayer vice-chairman Hester Lu. 'Wars have entailed that for thousands of years. But violating commercial copyrights and trademarks is quite another, and such behaviour will not be tolerated, in peace or in war'. Retaliation has brought long-range missile strikes to the European base of Bayer manufacture, and threatens to spread the conflict further.” (lk 194-195)

Tekst lõppeb üsna võltsoptimistlikus võtmes, mis pole just meeltülendav. Igal juhul, kui loo kuivast algusest mitte ära ehmatada, siis järgneb päris loetav tekst inimkonna Maale aheldumisest.