Carrie Vaughn - The Evening of Their Span of Days (Infinity Wars, 2017)

Hea lugu sellest, kuidas sõda hakkab kodudele lähenema. Loo peategelane korraldab keskastme juhina tööd ühes asustatud universumi äärealal asuva jaama sadamas, kus korraldatakse laevade hooldamist. Tegemist on äärealaga, millest ei peaks just midagi olema… aga ikka on kuulujutud sellest, kuidas on märgatud midagi kahtlast - kuid nagu ikka, on need vaid kuulujutud, ametlikult pole selle kohta midagi öeldud. Dokitöö on nagu töö ikka, alati on hoolduseks vajalikest materjalidest puudu ning peategelane peab päris osavalt võimlema, et tööks vajalikku leida.

Kuid ühel päeval katkestatakse jaamas ühendused ümbritsevaga, ning peategelane näeb, kuidas jaama poole loovib hiiglaslik sõjalaev… millest on järel vaid varemed. Niigi tööga ülekoormatud sadam peaks nüüd hakkam sellega tegelema, aga mille arvelt? Selgub, et korraga on sõjavägi võtnud jaama enda valdusalasse ning peategelane avastab end ülemuse ametikohalt - ning kõik vajalik varustus on nüüd vabalt tellitav. Kuid…

Jutt on eelkõige mõnus lugemine, kus järjepidevalt pinget krutitakse igapäevase jaamatöö kujutamise aiva edasi, kuni viimaks tundub, et tulevikul on hapnikukraanid kinni keeratud. Teksti võiks ehk pidada üsna tavapäraseks teadusliku fantastika looks (ehk kosmoseooperi kanti?), noh, ehk on naistegelasi keskmisest rohkem. Kuid eks lugejat peabki valdama see tunne, et nähakse mutrikese vaatepunktist millegi grandioosse juhtumist.

Nancy Kress - Dear Sarah (Infinity Wars, 2017)

Maale on saabunud tulnukad, kes pakuvad valitsustele abi Maa ökoloogilise olukorra parandamiseks - ühesõnaga, kuidas loodus saastamata energiat toota. Mistõttu kaob vajadus naftat või kivisütt kaevandada. Mille tagajärjeks siis töö kaotanute vaesuses virelemine. Et valitsused ja korporatsioonid toetavad neile (ja Maale) kasutoovat kaastööd tulnukatega, tekivad käärid tavainimeste tahtmiste ja soovidega - nemad soovivad endise olukorra taastamist ja tulnukate lahkumist. Kui valitsus toetub oma soovide täideviimisel sõjaväele, siis vastupanuvõitlejad loovad omakorda relvastatud gruppe.

Nii leiab pärapõrgus üles kasvav neiu, et ainus viis sellest keskkonnast pääseda on minna sõjaväkke. Ta teeb seda salaja, millele järgneb ta perekonna äge hukkamõist - enne ära perekonna juurde naase kui tapad tulnukaid. Noh, sõdurieluga ühinenud neiu jääb kahe heinakuhja vahele - ühelt poolt truudus oma riigile (ja keskkonnalegi), teiselt poolt aga… jännis pere kui ka paljud muud tavainimesed, kes on tulnukate pakutud rohelise energia tootmise pärast igati plindris. Nagu arvata võib, siis teksti jooksul see sisemine konflikt süveneb, kuni viimaks peab ta otsuse vastu võtma…

Niisiis, mis on õieti normaalne. Makroplaanis on Maale hea, kui tehakse ökoloogilist päästmistööd (seda küll eelkõige inimliigi päästmiseks; tõsi, kuivõrd tulnukaid on nüüd enam sisse rändamas, tekib küsimus, et mis on õigupoolest selle heategevuse taga); mikroplaanis tähendab see paljude inimeste harjumuspärase elukeskkonna ränka muutumist. Kas tähtis on lendorav ja sellest tulenev võimalik pikaaegne kasu või isiklikud mugavused.

Tekst on veidi sarnane mu esimese Kressi loo lugemiskogemusega - lähituleviku kolkanaised oma probleemidega; ka selle peategelase puhul ei saa rääkida just kõrgintellektuaalsest mõttelennust. Ikka lihtne inimene nagu meie kõik.

Dominica Phetteplace - The Oracle (Infinity Wars, 2017)

Lühilugu big data ja tehisintelligentsi sümbioosist - mis oleks, kui marketingi asemel kasutaks näiteks kaitseministeerium selliste programmi sel otstarbel, et teha… disainsõdu? Et nii aidata patriotismi tõusule ja ühtlasi saada tähelepanu eemale võimuesindajate probleemidest.

Loo peategelane on naine, kel õnnestub leida kood, mis suudab leida parimad vasted klientide ootustele - milline oleks nende lemmikhuulepulk või -viski jne. Tähtis pole sisu, vaid ootustele vastamine. Kaitseministeerium leiab, et niisuguse algoritmiga saab muuta ka sõdasid võita selliselt, mida ameeriklased igati heaks kiidaksid. Tuleb vaid programmil lasta valida riik ning viis, kuidas seda kõige edukamalt rünnata (ega enam inimesed eesliinil olegi, see on robotite töö).

“The Oracle somehow acquired a gender. All the men in the department seemed to agree it was a she.Rita resisted this. STARITA was software. It was code. It was information. A book didn’t have a gender, neither did a strand of DNA. It was an artificial intelligence, sure, but it wasn’t a person. Her colleagues and superiors didn’t know how it worked, it bordered on magical and so they assumed it was a woman because to them, women embodied magic and mysticism.  

Or: they didn’t know how it worked, they thought it was a person, and they hoped it was a woman, because women were the more benevolent sex. 

Or: they hoped it was a woman because that meant they could take away its power when the time came. This is what Rita thought as she felt her authority slipping on a project she once led.” (lk 158-159)

Muuhulgas saadetakse peategelanegi sõtta.

“Before she could go, she had had to get fitted for special fatigues and the right sunglasses. After that, she had to take a class on war photography. How you took pictures was a reflection of how you saw yourself. Pictures should be beautiful, they should reflect your patriotism.” (lk 160)

Aga et loo peategelane on idealist ning soovib maailmarahu, siis tekib teatud vastuolu ülemustega ja et need on veendunud, et programm on nende käpa all, saadetakse naine erru. Kuid naine siiski proovib tehisintelligentsile selgeks teha, et sõjad tuleks lõpetada. Läheb natuke aega mööda. Korraga korraldatakse väiksemaid tuumarünnakuid Ameerikas endas.

Lugu on üsna otsene satiir tänapäeva Ameerika poliitilisele ja sotsiaalsetele oludele (Trump, sotsiaalmeedia nartsissism). Paiknedes lähitulevikus, on praegused olud veelgi äärmuslikumaks keeratud; nii on Facebook ja Instagram sellised… inimsuhete asendajad. Ehk siis klassikaline satiir ühiskondlikel teemadel, niisuguseid tekste on igal ajajärgul, ning omas ajas ja kontekstis kindlasti vajalikud meeldetuletused aja vaimsest situatsioonist.

Elizabeth Bear - Perfect Gun (Infinity Wars, 2017)

Palgasõduril õnnestub osta endale tehisintellektiga superründelaeva - armastus esimesest silmapilgust. Laev on küll modifitseeritud kõiksugu seadusi ja Genfi konventsiooni ja mida iganes järgima, aga kui küllalt häkkida, saab sellistes palgasõduri jaoks kitsendavatest asjaoludest lahti (ent kui liiga palju häkkida, siis… noh, tuleb oodata loo finaalini).

“She had 36DD turrets and a 26-inch titanium alloy hull with carbonceramic plating. Double-barrel exhaust and a sleek underbelly. Her lines were magnificent. I had to stop myself from staring. I wanted to run my hand along her curves.” (lk 135)

Sellise superlaevaga on elu igati lill, palgasõdur omamoodi armub oma tehisintelligentsiga relva. Vahel nad küll vaidlevad nende eetiliste valikute üle, mida palgasõduri tööandjad ette seavad, aga kuidagi õnnestub tehisintelligetsi palgasõduri tahtmist täitma suunata. Ent ükskord vangistatakse palgasõdur ja ta pannakse valiku ette - sa kas teed midagi, mistõttu saab hukka hulk inimesi, või midagi halba juhtub nii su õe kui ka superlaevaga.

Palgasõduri tööandjate puhul võiks leida mõningast kriitikat tänaste valitsejate aadressil, kõik need diktaatorid ja autokraatlikud presidendid. Bear on loo jutustajana kasutand üsna macholikku tegelast, kel on samas rohkem tundeid tehisintelligentsi võludele kui ilmalikele rõõmudele. Mitte et see peategelast kuidagi sümpaatsemaks teeks, palgasõduri eetika on nagu on. Aga samas jällegi… sellised südamlikud tunded oma kaaslanna ja rahateenija vastu… eks autor on mõnuga vajutanud sellistele dilemmadele. Et siis tegelikult päris huviga loetav jutt.

Eleanor Arnason - Mines (Infinity Wars, 2017)

Lugu bilateraalsest tulevikust, kus maailma suurjõud on koondunud Ameerika ja Euroopa ning Hiina ja Venemaa laiade turjade taha. Kahe suurjõu suhted pole just kiita, aga täismõõduliseks sõjaks ei taheta minna, pigem püütakse erinevate konfliktidega eelkõige teineteise tsiviilelanikkonda kurnata. Nii on selline konkureerimine edasi kandunud ühele maasarnasele planeedile (sest kumbki suurjõud on veendunud, et just nendel on seal eesõigus), kus loo peategelane hoolitseb selle eest, et vastaspoole droonidega kohaletoimetatud pommid liialt põllupidajaid ei tapaks (no see planeet on tõesti maasarnane, nii on võimalik seal Maalt pärit põllukultuure kasvatada).

Peategelane on on vigastuse tõttu erru saadetud sõjaväelane - seetõttu igati modifitseeritud inimolend (nt naisena on tal opereeritud võimalus menstruatsiooniks), kuid niisugusena tsiviileluks vähe sobimatu. Et tegemist endise sõjaväelasega, on ta mitteametlike kohustuste hulgas siinses külaühiskonnas tutvalisuse tagamine. Nii puutub ta kokku ühe ravile saadetud naissõjaväelasega, kes tundub probleeme tekitavat, kuid seeasemel tekib neil igati lihalik suhe. Vigane tegevväelane ei paista olevat kõige tervema kupliga (sõna otseses mõttes, keha on tal kaetud nö kamuflaažiga), misjärel läheb nagu läheb.

Võibolla kui loeksin loo teistkordselt läbi, ärataks see enam mõtteid; praegune lugemiselamus on kui Arnasonilt kõige kahvatud loetud tekst. Jah, kirjeldatakse tulevikuolusid ja igati futuristlikku sõjamajandust (sest eks see ole antoloogia teemaks), aga… loo inimlik külg jääb kuidagi mittemidagiütlevaks - ometi tundub, et just see peakski olema teksti selgrooks. No pole pinget - jah, veteran ja ta modifitseeritud närilisest kaaslane justkui oleks midagi, aga see ravil sõjaväelane jätab üsna emotsioonituks, temaga seotud ja tekitatud draama ei hakka minu jaoks tööle. Et siis, mida õieti see lugu mu kogemuspagasisse lisab?

“I had never made love to someone covered with mesh before. Weird. The area between her legs was open and available, which made sense. She needed to pee and defecate. The rest was covered with mesh, except her head. The mesh kept changing when I touched it, sometimes soft like silk, then suddenly rigid. Imagine sex with a person whose surface is never the same. Though it stayed rigid along her back, support for her damaged spine. Even her breasts were mesh-covered, the nipples often squashed. I made do with what I could reach.” (lk 306)

Garth Nix - Conversations with an Armory (Infinity Wars, 2017)

Poolhumoorikas lugu tuleviku sõjategevusest (sest eks see ole antoloogia teemaks), kus inimestel tuleb muuhulgas kaastööd teha tehisintellekti omava… tööriistadega. Nii on kuskil kosmoses ulpiv laevastik sattunud võõrolendite rünnaku alla ning õnnetutel ellujäänutel on vaja pääseda relvaruumi, mida hooldab õige melanhoolne tehisintellekt.

Et tegemist on omal moel pagendusse saadetud laevastikuga, kus on kõiksugu vigased veteranid jne, pole laeva hooldamisele suuremat tähelepanu pööratud ja nii ka see tehisintellekt pole korralikult tööülesanneteks installeeritud. Nii siis avaneb pilt hetkeolukorra meeleheitlikkusest, nende vigaste veteranide teenistusest ja sellest tehisintellektist, mis pigem heameelega vestleks nende inimestega, kuid kel pole tema meelest õiguseid relvaruumi kasutamiseks. Ja nagu välja tuleb, pole see valvur üldsegi nii tavaline tehisintellekt, tal on oma minevik… Aga et laevastik on kohe-kohe õhku lendamas, peavad tulevikusõdurid selle tehisintellektiga midagi ette võtma.

Eks natuke võiks siin mõelda Leckie triloogia suunas, aga võibolla mitte. Tegevus toimub kuskil umbtulevikus, siin viidatud möödunud konfliktid on ikka parajalt kosmilised… niisiis tegemist õige kosmoseooperliku värgiga. Nix on päris tore lühijuttude autor, nii veab ta ka selle loo kenasti loetavaks - kuigi esmapilgul võib siin kasutatud dialoogivorm veidi harjumatuna tunduda.

Jonathan Strahan - The Best Science Fiction and Fantasy of the Year: Volume Eleven (2017)

Küllap olen reaalsustaju kaotamas ja liialt häid hindeid kergekäeliselt jaganud (samas, hiljutise džinniantoloogia puhul polnud hindamisel mingitki fantaasiat). Need autorid, keda ikka olen hinnanud, on seegi kord tuntud headuses (Yu, Goss, Abercrombie), on vägagi meeldivaid üllatusi (Wong, Gilman, Lee, Yu, Gregory, Allan, El-Mohtar), on ettevaatlikke üllatusi (Bacigalupi, Novik, Valente, MacLeod). On stabiilseid tekste (Kiernan, Larson) ja ahah-kogemusi (Jemisin, Irvine, McAuley, Sherman). On tavapärased mittemeeldimised (Ryman, Valentine, de Bodard, Tidhar, ehk ka Kim) ja ebaõnnestumised (Liu) ja seisukohavõtmatused (Miller, Dickinson). Niiet kokkuvõtlikult paistab olevat igati plusspoolel aasta parimate kogumik.

Paistab, et tuleb olla tänulik “The Starlit Wood” antoloogiale, et sedavõrd palju häid fantasyvärke käesolevasse kogumikku mahtus (miks Gregory seal just ilmus… aga igal juhul humoorikas tekst). Tulevikku käsitlev ulme oli kah enamvähem loetav, lood pole tingimata teadusliku fantastika vallast vaid pigem subjektiivsed isikulood, mis sellistena võiks kasvõi tavakirjanduse tarbijad lugeda. Kui miski närvidele käib, siis nö rajaniemilik imeteaduslik fantastika, selline undamine ulmekõrgustes lihtsalt… ei istu mulle.

Uuemad avastused endale olid ehk Gilman, Yu, Novik, Allan; viimaks olen ettevaatliku esmamaigu saanud ka Jemisini loomest. Rõõmus üllatus oli Lee, Wong, Gregory ja Valente. Suuremad ootused olid kindlasti Kiernani, Liu ja ehk ka Jemisini puhul.

Veider, et Strahani aasta parimate antoloogiate kaanekujundused on alati SF-teemalised - millest selline ebaõiglus!

7/10

“You'll Surely Drown Here If You Stay” Alyssa Wong

“Touring with the Alien” Carolyn Ives Gilman

“Mika Model” Paolo Bacigalupi

“Foxfire, Foxfire” Yoon Ha Lee

“Fable” Charles Yu

“The Witch of Orion Waste and the Boy Knight” E. Lily Yu

“Even the Crumbs Were Delicious” Daryl Gregory

“Spinning Silver” Naomi Novik

6/10

“Red as Blood and White as Bone” Theodora Goss

“The Visitor from Taured” Ian R. MacLeod

“Seasons of Glass and Iron” Amal El-Mohtar

“Two's Company” Joe Abercrombie

“The Art of Space Travel” Nina Allan

“The Future Is Blue” Catherynne M. Valente

5/10

“Number Nine Moon” Alex Irvine

“Red Dirt Witch” N. K. Jemisin

“Elves of Antarctica” Paul J. McAuley

“You Make Pattaya” Rich Larson

“Whisper Road (Murder Ballad No. 9)” Caitlín R. Kiernan

“The Great Detective” Delia Sherman

4/10

“A Salvaging of Ghosts” Aliette de Bodard

“Everyone from Themis Sends Letters Home” Genevieve Valentine

“Things with Beards” Sam J. Miller

“Those Shadows Laugh“ Geoff Ryman

“Laws of Night and Silk” Seth Dickinson

3/10

“Successor, Usurper, Replacement” Alice Sola Kim

“Terminal” Lavie Tidhar

“Seven Birthdays” Ken Liu

Delia Sherman - The Great Detective (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 11, 2017)

Õige aurupunklik lugu selles, kuidas tekkis selline legendaarne paar nagu Holmes ja Watson. Selleks siis vaja Briti impeeriumi, tehnikaleiutisi ja armunud südant. Hea küll, Sherlock & Watsoni moodustumine on siinses jutus kõrvallugu, niiöelda rosinaks koogil.

Aga jah, lugu algab sellest, et noorte leiutajate (rikas aadlinoormees ja käsitöölise tütar) laborist varastatakse Mitteloogika Masin (Illogic Engine) ning noored leiutajad pöörduvad Londoni kuulsa detektiivi poole, kes niisamuti eksperimenteerib robotite leiutamisega - nii on näiteks detektiivi abiliseks Arutlusmasin (Reasoning Machine). Noortel leiutajatega on kaasas noormehe lossist pärit Angharad, kes/mis on aastasadu seal lossis tegutsenud kummitus, kes/mis on nüüd leidnud endale mehhaanilise keha ning nõuab enda inimeseks pidamist. Jne jne.

Ühesõnaga, kõiksugu veidraid olendeid on siin loos küllaga; kõik siis aurupungi vaimus ülevad, ülbed ja valelikud. Paistab, et autor on mõnuga lustinud kõiksugu aurupungi ja Holmesi klišeedel ning nende alt tolmu välja kloppinud; igatahes Sherlocki saamine on üsna… jabur. Vastava ajastuga käib kaasas ka vastavas stiilis väljendumine. Mõneti võiks leida sarnasusi Mark Hodderi maailmaga (mis jäi mul küll peale teist raamatut pooleli, läks nagu liialt… pungiks).

Gabriel Zaid - Liiga palju raamatuid (2011)

Zaidi esseekogu on tore ja lootustandev - erinäolistel raamatutel on tulevikku! - aga samas… ise oleksin vähe pessimistlikum. Nimelt on need esseed ilmunud 21. sajandi algul, nüüd 15 aastat hiljem tunduvad need tekstid lähtuvat inimestest, kes on lapsepõlvest saati kasvanud mingil moel raamatutega kokku puutudes. Aga see noorsugu, kes on käsikäes kasvamas nutimaailmaga? Äkki on see viimaks murdehetk, mis viimaks raamatuharjumusi muudab?

Muidugi, alltoodud tsitaadid on enamvähem puhas kuld, eriti esimene ja viimane. Kui palju on neid vanemaid inimesi, kes hoiavad oma raamatuid järeltulijatele, lootuses, et ehk neid millalgi ikka vajatakse… ja kui palju on kõiksugu autoreid, kes vaid imetlevadki oma naba ja surematut omaloomingut.

“Kohutav lahendus on hoida raamatuid nii kaua, kuni on kogunenud mitmetuhandeköiteline raamatukogu, kõik see aeg endale kinnitades, et kuigi sul pole aega neid raamatuid lugeda, saad need oma lastele jätta. See vabandus kuivab teaduse edusammude valgel aina rohkem kokku. Peaaegu kõik raamatud on juba ilmumise hetkel vananenud, kui mitte varem. Ning turundusstrateegiad planeerivad uute ja paremate kriitiliste väljaannete näol isegi klassikute vananemist, et välistada turgu hävitava kirjandusliku maitse ühelt põlvkonnalt teisele kandumist, mis endistel aegadel turgu lämmatama kippus. 

Vananenud raamatutest oma lastele raamatukogu rajamist saab õigustada ainult samamoodi, nagu õigustatakse varemete säilitamist: arheoloogiaga..” (“Liiga palju raamatuid”, lk 8-9)

“On füüsiline paratamatus, et mida rohkem on osalejaid, seda vähem jääb keskmiselt aega dialoogile. Kogu maailma vestlusse kaasamine ei rikasta seda, sootuks vastupidi. 

Kujutage ette agoraad, turuplatsi, kokteilipidu, kus toimub hulk erinevaid vestlusi. Välja ilmub mikrofon. Mitu ringi muutuvad üheks, erinevatest vestlustest saab üksainus. Kas see on hea? 

See on müüt, läbipaistvuse müüt, kus Paabeli tori asemele astub totalitaarne mina. Me kaebame liiga paljude keelte üle ja vestluste paljususe üle, sest ihkame maailma jagamatut tähelepanu, mis ületaks meie lõplikkuse piirid. Ent kultuur on vestlus, millel puudub keskpunkt. Tõeliselt universaalne kultuur ei ole utoopiline mikrofoni ümber kogunenud Maailmaküla, see on Paabeli-laadne külade kogum, igaüks neist oma maailma keskpunkt. Universaalsus, millele me ligi pääseme, on piiratud, lõplik, mitmesuguste ühitamatute vestluste tajutav universaalsus.” (“Nurin Paabeli üle”, lk 18)

“Ka hästi kirjutamine saab luksuseks, sest see nõuab kirjanikult rohkem aega. Kui ta on vanglas või pensionil, on tal palju vaba aega, aga mitte siis, kui ta on arst, jurist või tegevjuht. Ta ei saa pühenduda ühe peatüki korduvale ümberkirjutamisele, ehkki kirjaniku lisatöö võib säästa lugejate aega. 

/-/ 

Lugemise hind langeks oluliselt, kui kirjanikel ja kirjastajatel oleks rohkem austust lugeja aja vastu ja kui tekstid, mil pole suurt midagi öelda või mis on kehvasti kirjutatud või halvasti toimetatud, ei jõuaks kunagi raamatusse.” (“Lugemise hind”, lk 46-47)

“Kui kõik inimesed, kes tahavad, et nende tekste loetaks, ise ka tegelikult loeksid, tekiks seniolematu lugemisbuum, sest mitte kunagi ei ole inimesed nii massiliselt avaldamisest unistanud. End kahtlase maiguga nartsissism stiilis “loe sina minu kirjutatut ja mina loen sinu kirjutatut” on asendunud nartsissismiga, mis ei ole enam isegi mitte vastastikuna: “Ära nõua minu tähelepanu. Pane mind tähele. Mul ei ole ei aega, raha ega tahtmist lugeda, mida sina oled kirjutanud. Ma tahan sinu aega, sinu raha, sinu kirge. Tühja sinu muredest, räägime parem minu omadest!”” (“Luule pakkumine ja nõudlus”, lk 49)

varraku raamatublogi
lugemik
lugemispäevik
lugemissoovitus

Catherynne M. Valente - The Future is Blue (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 11, 2017)

Õige masendav postapokalüptiline lugu Maast, mis on kliimakatastroofi järel kaetud veega. Inimesed elavad hiiglaslikel jäätmesaartel, mis ulbivad taasühinenud ookeanitel, ning elatud nende jäätmete taastarbimisest. Unistus on leida maad, midagi püsivat ja looduslikku, kus kasvaks puud ja rohi ja muu säärane.

Aga see pole võimalik, kuna loo peategelane tegi midagi sellist, tänu millele ei saa maale jõuda.  Lugu ongi sellest, kuidas peategelane sai selliseks nagu sai - kõige vihatumaks inimeseks, kellega igaüks võib ümber käia nii nagu soovib - välja arvatud tapmine.

Nii et tegemist on õige tumeda tulevikuga ning minajutustaja jutustab sellise postapo maailma toimimisest ja vähesel määral (kuna enam pole palju teadmisi säilinud) sellest, kuidas nii kaugele jõuti. Tegemist on cli fi’ga, kuivõrd inimtegevuse tagajärjeks  on selline lohutu prügisaarte olemasolu (poleks prügisaari, poleks…?). Autor ei jutusta seda pisarakiskuja laadis (kuivõrd peategelase elu on õige…), minajutustaja pole vaid vaene kannataja või sitapeast antikangelane, ta on… elav hing, kes säilitab kaine mõistuse olukorras, kus… võinuks asjad hoopiski teisiti kulgeda. Päris lööv tekst.

Valentina Žuravljova - „Kotkapoeg“ ei naase (Me armastame Maad 2, 2017)

Seda juttu lõpetades tahaks taas sõnastada, mis on see selgelt ära tuntav (nõukogude) vene (slaavi?) ulme. Ehk võiks seda kokku võtta kui literatuursust kokkusegatuna sotsrealismiga? Kahtlemata on neiust minategelane väga… hingestatud jutustaja, ning samas see situatsioon (kas teha kangelastegu või mitte!) üdini sotsrealistlikult lahendatud (kangelasteo peab sooritama, hoolimata isiklikust taagast!). Kui angloameerika autorid lahendaksid sellise situatsiooni kuidagi kainelt või koguni kuivalt, siis nõukogude autorid püha kirglikkusega.

Siinjuures tuleb muidugi mõelda niisugusele nõukogude ulme monumendile nagu vennad Strugatskid, kes oma küpsemas loomes panevad sotsrealismi asemel hoopis dostojevskit - ning eks nende kangelastegude tüüpsituatsioonid on hoopis… räpakamates tingimustes.

Muidugi, nõukogude ulmet ei saa niimoodi ühe mütsiga lüüa, siinses kontekstis on juttu eelkõige kosmoseulmest (kuigi eks tänapäeva autorid nagu Pehhov, Zotov, Jeskov või Gluhhovski on niisamuti venelikult lobisevad autorid, mis tekitab pähe ikka selle vene ulme klišee). Aga jah, kuigi Vandermeeride juhatusel võiks mõtiskleda sellest loost uue laine kontekstis, on need Žuravljova mõlemad lood minu jaoks pigem camp mis camp.

ulmekirjanduse baas

Gilgameši eepos (2010)

“Ea oma suu avas ja ütles, 

kõneles sangar Enlilile: 

“Sina, jumalate tark, sangar,  

kuidas sa ometi mõtlematult korraldasid veeuputuse? 

Kes teeb pattu, karista tema patt, 

kes teeb kurja, karista tema kurjus, 

päästa lahti, et ei katkeks, tõmba pingule, et ei [lõtvuks]! 

Selle asemel et saata veeuputust, 

pigem lõvi võinuks tõusta ja inimesi vähendada, 

selle asemel et saata veeuputust, 

pigem hunt võinuks tõusta ja inimesi vähendada! 

Selle asemel et saata veeuputust, 

pigem näljahäda võinuks tulla ja maad tõurastada, 

selle asemel et saata veeuputust, 

pigem katk võinuks tõusta ja rahvast tõurastada! 

Mina ei avaldanud suurte jumalate saladust, 

Atrahasisele unenäo ma ilmutasin, jumalate saladusest 

ta kuulis. 

Aga nüüd oma nõul otsusta tema üle!”” (lk 178-179)

Eeposes kirjeldatud veeuputus annab teadmise, et kui on ikka mitu jumalat, siis kellelgi ikka mõistus töötab - milleks Noa-laadne veeuputus, kui inimesi võinuks niisama tõurastada. Milleks selline ressursside raiskamine? Polüteism vs monoteism, see on omamoodi kiitus demokraatiale - mõni jumal võib ikka säilitada kaine mõistuse kui teised hakkavad amokki jooksma. Kuid kui oleks ainujumal, mis teeb väärotsuse, siis… võib olla kellad.

ekspress

sirp

Valentina Žuravljova - Astronaut (Me armastame Maad 2, 2017)

Veidral kombel on see tekst ilmunud hiljutises Vandermeeride koostatud teadusliku fantastika kõige kõige kõigemas antoloogias. Nüüd eestikeelsena selle läbi lugedes tekkis küsimus, et siis… miks, mida see õieti illustreerib? Näide kuuekümnendate progressiivsest nõukogulikust ulmest? Sotsrealismis teadusliku fantastika tingimustes? Eriliselt humanistlikku vaadet kosmoserändude teemale? Vandermeerid hoopis kirjutavad autoritutvustuses, et nende arvates on “Astronaut” lähedane uue laine ulmele. Ohoh. Ma ei tea… mulle ei ole see tõsiseltvõetavas. Vandermeeride antoloogias on muuhulgas Vadim Šefneri teadlaselugu, mis on eestindatud aastakümneid tagasi “Diogenese laternas” - peaks huvi pärast sellegi läbi lugema, et pääseda ingliskeelse tõlke veerimisest.

Minu meelest on “Astronaut” õige camplik. Unistus kosmose vallutamisest - see ei ole mingil juhul kerge, aga see on teostatav. Siis, kui sellega tegelevad õige hingelaadiga inimesed. Sest ainult nemad mõistavad vajalike eneseohverdamiste hinda - sa võid hukkuda, kuid inimkond pingutab edasi, see on ainuõige tee! (Vastukaaluks võiks olla Irvine’i jutt, kus kosmosevallutamist hoopis tõmmatakse kokku - milleks Marss, kui Maal nälgitakse?)

Ja jumala eest, kas kellelegi kirjastuses ei tundunud veider pealkirja asetus raamatu kaanel? "2 viimane laev"??

ulmekirjanduse baas

Adolf Rammo - Ole ikka mees! (1961)

Tänapäevase pilguga vaadates õige provokatiivse pealkirjaga luulekogu ja luuletus tekitab minus lugejana veidrat segadust või ka pettumust. Suurem poiss Kalev kiusab väiksemat poissi Otti, ning kahe esimese stroofi puhul võiks mõelda, et kas Kalev ärgitab lugejat mõtlema: hakaku see Ott nüüd talle vastu ja võidelgu enda eest; ära ole selline tohlakas, kes vaid õndsalt magusat nosida tahab. Või siis on tegu didaktilise pildiga nö koolivägivallast (need lapsed võivad küll noorema olla), kus nõrgemaid kiusatakse. Kuid… luuletuse viimases stroofis saab suurem poiss hoopis kokku kurja sokuga, mis paneb Kalevil püksid vett sõeluma. Deus ex machina?

OLE IKKA MEES! 

Ott on pisikene, hea, 

ei tee kellelegi paha. 

Kalev, suur ja sasipea, 

tõukas Otikese maha. 

“Ole ikka mees, 

ära rahva ees 

nõnda pirise 

ega virise!” 

Kõike maitsvat magusalt 

sööb me Ott, on silmis sära, 

aga Kalev võttis talt 

suure küpse pirni ära. 

“Mis sa virised, 

aina pirised, 

ole ikka mees, 

häbi rahva ees!” 

Kalev samal päeval ju 

kohtas naabri kurja sokku. 

Võttis, hirmust meeletu, 

kogu väleduse kokku. 

“Appi! Appi!” karjus ta 

ahastava häälega, 

putkas soku eest. 

Nähti alles meest! 

(lk 27)

Mis siis õieti on see õpetusiva? Hammas hamba vastu? Kes teisele auku kaevab? Kiusaja ja kiusatava probleem nagu ei lahenenud - Ott on ikka lükata-tõmmata, “pisike ja hea”; või on lahenduseks Kalevi võimalik naerualuseks saamine? Kas keegi üldse midagi õppis? Vaevalt, et suurem poiss nüüd väiksema poisi kiusamise lõpetab.

Et siis selline intrigeeriva pealkirjaga luuletus, mis küll kuidagi soorollide uuringutele kaasa ei aita.