Vana bambuseraiduri lugu (2023)

 

Lugu siis inimestele, kes otsivad märke kunagisest Atlantisest või püramiidide tõelistest ehitajatest. Printsess Kaguya on üks … neist!

Või siis mitte.

Aga teksti on võimalik lugeda ka ulmeloona või siis fantaasiakirjanduse pähe - meie ilma külastab (või noh, sunnitakse külastama) olend, kes võtab endale imekauni välimuse (sest ta on ülimuslik). Mis siis aga paradoksaalselt pikendab ta vangiahelaid selles võõras maailmas (ta on ometigi inkognito!), kuna selline naissoost olend ei saa … meheta olla.

Või siis tegu armastuslooga, mille moraal on üsna tänapäeva idealismi vaimus - tõeline armastus teenitakse lähedusega, mitte et ollakse tänuks vägitegudele (nagu need viis kosilast püüdsid omal moel korda saata). Printsess Kaguya ei saanud küll oma päritolust lähtuvalt keisriga lihalikult lähedaseks saada, aga see järgnev kirjavahetus … tekitas intiimsemat kogemust. Muidugi, tegu oli siiski keisriga, mitte mõne keskmise mehega. Aga noh, miski õpetusiva võiks siit justkui kooruda.

Igal juhul, päris huvitav näide kirjanduse loomise võimalusest sellise vana kultuuri näitel (muidugi, jaapani kultuur pole nii iidne kui hiina või india oma). Eks sellist teksti ongi enamvähem võimatu joonealuste ja järelsõnata lugeda, tõlkija on neid siin meeldivalt põhjalikult jaganud.

Peeker Vägi - Tõemetseen (2005)

Nagu alljärgnevatest salmidest näha, on ka 21. sajandil karskusliikumine hoogsalt elus. Ja kes tõesti peavad Valkas alkoholi järel käima … võiks leida oma kiires aastas 15 minutit selle kogu lugemiseks, ning seejärel otsustada, kas odav alkohol on tõesti see, mille nimel elada ja vaeva näha. Peeker Vägi tõestab, et kainus on voorus.

Tegemist tundmatu autori luulekoguga (hiljuti lugesin veidi sarnast raamatut). lisaks psühhiaatrilistele nägemustele on oma õrnal moel väljendatud kriitikat Eesti ja Euroopa valitsejate asjus. Aga jah, luulekogu peamine toon on siiski joomise raevukal naeruvääristamisel, ning parema arusaamise nimel on värsitehnika viidud võimalikult algtasemele – et ka vaimust vaeseimad aduks.

Kas paremat saab olla sõpra,

kui laual seisev viinapudel?

Ta Sinu hingepõldu kõplab,

maast taevasse viib viinaredel.

-

Viin laual nagu kaunis neid -

kui annad käe, ta naiseks saad.

Ta isegi ei vihka neid,

kes teda litsiks sõimavad.

-

Kui oled kaotand eluisu,

peas muremõtted löövad tantsu, -

kork viinapudelilt siis kisu,

et muredele panna põntsu.

-

Võid Jumalana tunda ennast

ning mõista elutõdesid,

kui pudelist on saanud vennas

ja pitsides näed õdesid.

-

Miks vaikida kui tummahammas,

kui tõmmatakse perse lohku?

Just viin on lepitusesammas -

ta hõlpsalt heastab ülekohtu.

-

Kel jõulukuine tuisk ei meeldi,

võib talve veeta liivarannal.

Kuid lõunapäiksest etem veelgi

on põhjamaine viinamanna.

-

Vaenlast võib vaid parastada,

sest meil viinaleek ei kustu.

Kes küll julgeks anastada

maad, kus rahvas viinausku?

Vangi päevik. Papp, kepp ja räiged röövid (2010)

Kui juba esimest lõiku tahaks tsiteerida ja samas on järgnevad leheküljed samaväärselt tobedalt tsiteeritavad, siis see teeb nõutuks. Imetlen autori võimet tuima järjekindlusega samamoodi lihtlausetega teksti vorpida, aga mingi hetk muutub see lugemisel lämmatavaks. Totrad röövid ja masinlik porno, selle raamatu valguses hakkab Marquez suisa parem välja paistma. Ja siis selgub raamatu poole peal (lk 77), et tegemist peaks olema justkui mingi vangi unistusmaailmaga, mis mõjub mõneti usutavalt ja masendavalt. (Tõesti ei jaksaks sisulist poolt ümber jutustada, selle lapsik agarus ja juhuste kokkulangemine kuulub pigem unenäomaailma.)

Raamatu teine, “tõsieluline” pool, on muidugi selline, mis arvatavalt ei innustaks ühtki tööandjat mõnd värskelt vanglast vabanenut tööle võtma. 17. juuli toimub vanglast vabanemine koos vannetega korralikku elu elama hakata ja 20. juulil läheb lahti kriminaalsete pettuste tramburai (edasi tulevad ohtrad röövimised ja ärandamised ja netipettused). Totter debiilne loogika on röövide ohvrid peale uimastamist viinaga üle kallata, et nad ärgates arvaks nagu olnuks nad enne end rämedalt täis joonud – no nii ajuvaba mälukat saavad vast ainult paadunud ja allakäinud alkohoolikud endale usutavaks pidada (oleks pidanud huvi pärast kokku lugema säändse röövimisviisi ohvrite arvu, igatahes oli neid ohtralt).

Vähe vürtsikamaks teeb ühe seksikirjelduse naise soovil ta silmnäo kloppimine (lk 116-117), muud seksivärgid on ikka ühetabaselt oi kui märjad ja kivikõvad ning muidugi duubelorgasmiga ja alati koheselt korratavad. Kui algul arvasin, et raamatu esimene pool on jabur, siis teise poole lõppedes kasvas ka selle lugemise pettumus – lihtsalt totter tekst, ei tahaks seda ka nalja pärast lugemiseks soovitada, mõttetu vaimuvaene jama (isegi keeleline pool ei ärrita, internetis näeb ikka igasuguseid keelekasutajaid). On tore, et autor on kirjutamisele aega kulutanud, seeasemel et tänaval lolli mängida, aga ikkagi – paras käkk (millegipärast tuleb meelde üks tuttav, kes enne vangiminekut ka rääkis, et tema elust peaks raamatu kirjutama jne, mille peale saigi soovitatud seda teha – aga no kes viitsib). Ja millegipärast ei kahtle samas, et raamatul võiks olla oma lugejad, sest “papp, kepp, räiged röövid!”. Need lugejad võiks järgmisena lugeda Genet “Varga päevikut”, kah selline... pätiromantika.

Killeri armastus (2009)

Anonüümne autor jne jne jne – kirjastus Hotpress jätkab oma veidrat Kolgata teed. Seekord siis ilukirjanduslik kogu 5 lühikese jutuga.

Nimilugu on südantlõhestav ja traagiline ja vapustav jms lugu palgamõrvari armastusest. Pisut loogikavabalt käiakse ringi inimese eluaastatega – 21. aastane Maria on abielu lahutanud rohkem kui 3 aastat tagasi (ehk siis mingi aeg see abielu ka kestis), enne abielu kurameerinud tulevase abikaasaga üle 2 aasta ja enne neid pikki aastaid veel mõned aastad varem Ida-Euroopast parema elu järele lahkunud? Et heal juhul 10 aastane plika pani kodust ajama? Noh, autor astus selle numeroloogilise 21ga pisut ämbrisse.
“Vahest tunduvad mu sõnad tobedad? Aga sellised need on.” (lk 36) – jah, kogu see nimiloo II osa moodustav armastuskiri on tobe ja imal (nojah, harva tõusevad teiste inimeste härdad armastuskirjad imalusest kõrgemale).

“Killeri armastus” on arvatavasti raamatu nõrgim (ja paraku ambitsioonikaim) tekst, teised maalähedasemad teemad on autorile palju omasemad. Peale avaloo käsitlevad muud 4 lugu kas nõukaaega või vastse vabariigi algusaega – eks siis autorgi ole arvatavasti keskealine või vanem mees (vabandust, aga kirjastaja raamatu algul loodud müstifikatsioon ei mõju üldse usutavalt, tundub, et keegi lihtsalt sondeerib tagasihoidlikult pinda oma võimalikule kirjanduslikule loomingule). Raamat “Reporteri” vaatajatele, on tervendajaid ja omamoodi leiutajaid. Seni loetud Hotpressi trükistest nõrgim väljaanne. Loodetavasti maksis autor oma teose trükkimise eest, mitte et kirjastus ise kogu kupatuse kinni tagus.