Aliette de Bodard - Immersion (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 7, 2013)

 

Tegemist siis looga kultuuri (õigemini identiteedi) kaotamisest, kui seda ühtlustatakse suurema kultuuri poolt. Seda tehakse “immerser” (kohandaja?) seade abil, mis siis tõlgendab võõra kultuuri sulle sobivaks ning õpetab sellega suhtlema vastavalt Galaktilise Impeeriumi tavadele. Muuhulgas loob see sinust teisele nähtava avatari, mis siis peaks samuti vastava impeeriumi ilustandartidele - ehk kui oled tumedama nahaga pilusilmne, siis avatarina näed sa välja üsna europiidne.

Muidugi, impeeriumi tavakodanikud seda “kohandajat” suurt kasutama ei peagi - kui palju sul ikka on kokkupuuteid nö ääremaailmaga? Aga nagu üks endine ääremaalane avastab, siis seadme liiga tihe kasutamine lasebki sel kohandajal isiksuse üle võtta … või õigemini see nullida.

Lugu ongi siis sellest, kuidas üks isiksuse kaotanud abielunaine satub oma sünnikohta … ja see tekitab temas ootamatuid tundeid.

Iseenesest nö üsna tavaline või ootuspärane ulmetekst kolonialismi või postkolonialismi ainetel (lisaks siis naise identiteedi küsimus), aga samas päris huvitavalt teostatud, ja noh, omal moel ka emotsionaalselt paeluv. Ma nüüd ei oskagi arvata, kas tegu on de Bodardi Xuya maailma kuuluva tekstiga või mitte, kõiksugu vietnamipärasust on siin küllaga, aga … ehk on tegu mõne eellooga? Või siis tõepoolest lihtsalt eraldiseisev jutt.

Terry Pratchett - Rahvas (2020)

 

Romaani võiks nimetada utoopiaks - milline oleks parem maailm, kui inimesed elaksidki … enamvähem arukalt (ja teadust austades) ja oma (kultuurilistest) eripäradest lähtuvalt (sest utoopiline ühiskond ei saa tegelikult olla ühe latiga löödud). Pratchett lähtub (sõltuvalt oma päritolust?) koloniaalpärandist, nii on siin nö kokkupõrge 19. sajandi Briti impeeriumi ja Vaikse ookeani pärismaalaste vahel, mis lõppeb siis (kuivõrd tegu on positiivse programmiga) nö utoopiliselt, mõlemad maailmad (ehk siis eelkõige muidugi väiksem osapool) säilitavad oma eripärad, ent rahumeelsel viisil laenavad teineteisele mõndagi - pärismaalastele teadust, impeeriumile mõistvust. Nagu autor järelsõnas rõhutab, on siin tegu ühega paljudest alternatiivmaailmadest (nö hilisem Pikkmaa?) - juba põhjus, miks hakkab impeerium korraga Vaikse ookeani saari läbi kammima, on vähe … utoopiline,

Lugu siis sellest, kuidas Vaikse ookeani üht pisikest saarestikku tabab ilmatu tsunami, mis tapab enamvähem kogu elanikkonna (järelkaja 2004. aasta jõulutsunamile?). Oma harjal veab laine ühe brittide laeva saarele ning peale laeva metsa kukutamist jääb seal ellu vaid üks neiu - ja saarel endal on järel vaid üks noormees, kes peab nüüd tsunamijärgselt maa laipadest puhastama. Neiu ja noormees tutvuvad ning tasapisi tilgub ümbruskonna saartelt veel üksikuid ellujääjaid. Noormehel tekib paratamatult küsimus: miks nende jumalad lasid tema rahval niimoodi hukkuda, mis jumalad need siis õieti on? (Tema endaga hakkavad kohalikud vaimud rääkima, mis käsivad siis end kummardada jne.) Neiu peab nüüd hakkama end ületama ülesehitavas pärismaalaste ühiskonnas - kuidas teiste eest hoolitseda, kuidas süüa valmistada jne. Ent ta avastab peagi, et neil pärismaalastel on vägagi üllatav ajalugu (millest kohalikud ei mäleta küll midagi).

Et Euroopas möllab tappev taud, osutub selle neiu isa (trooni pärilusliinis tervelt 138. kohal asuv sugulane) korraga impeeriumi troonipärijaks, kes tuleb kiiresti üles leida, enne kui näiteks prantslased hakkavad nõudma Briti kuningatiitlit (jajah, Saja-aastane sõda jms) (trooni hooldajad on omamoodi segu sir Humphreyst ja James Bondist). Raamatu lõpus need kaks maailma kohtuvadki … ja ei juhtugi midagi hullu, pigem positiivset.

Kuigi on rõhutatud, et tegu on Pratchetti täiesti eraldiseisva romaaniga, võiks seda kergelt siduda (lähtuvalt sellest paralleelmaailma kontseptsioonist) hilisema Baxter-Pratchetti Pikkmaa romaanitsükliga, kuid siin muidugi Pratchett tahabki kirjeldada üht nägemust, kuidas meie maailm võiks toimida paremini. Autorile omasel moel see katastroofidest toibuv saar kõige õudsam koht võimalikest ning tegelased on omal moel head ja kohmakadki, mistõttu romaani lõpp pole ka täielik klišee - muidugi, sel maailmal on ka kokkupuude nö euroopaliku kurjusega, kuid niisugune eluviis peabki alla jääma.

Ühelt poolt on see üpris igav (või noh, vanamoeline) romaan, samas selline soe, positiivne lähenemine on hea vaheldus. Ning leppimine jumalatega on kah midagi väärt. Ja tuleb välja, et Eestiski on näidatud romaani dramatiseeringut.

“Tumedad, läbitungivad silmad püsisid veel natuke aega Daphne näol, siis tundus, et ta oli mingi proovi läbi teinud.

“Sa oled väga tark,” lausus vanamees häbelikult. “Ma tahaksin ühel päeval sinu ajud ära süüa.”

Etiketiraamatutes, mida vanaema oli Daphnele peale sundinud, päris selliseid juhtumeid ei käsitletud. Rumalad inimesed muidugi ütlevad ka lastele: “Sa oled nii armas, et tahaks kohe su nahka pista!”, aga kui seda ütleb sõjamaalingutes mees, kellele kuulub rohkem kui üks pealuu, ei tundu see jamps enam nii naljakas. Viisakate kommetega neetud Daphne leppis sõnadega: “Väga kena teist nii öelda.”” (lk 318-319)

ulmekirjanduse baas

K. J. Parker - Sixteen Ways to Defend a Walled City (2019)

K. J. Parkeri loome on hea näide mõnusast ja küünilisest meelelahutusest, mis tuletab kenasti meelde inimloomuse nurjatumaid külgi. Peategelane on nagu ikka üks tõsimeelne kelm, kes satub sündmuste keskele, millest siis püüab omal moel pääseda.

Nii on selle romaani jutustajaks (jajah, kuidas kirjutatakse ajalugu jne jms) Orhani nimeline mees, kes on tõusnud Impeeriumi insenerivägede koloneliks – kahtlemata saavutus, kuivõrd tegu on lapsena orjastatud võõramaalasena, kelle tehniline taip ja organiseerimisvõime ja oskus kasu lõigata (või nahka hoida) on lennutanud niisugusele soojale kohale.

Aga juhtub siis, et ühel varustusretkel satub Orhan tunnistama seda, kuidas lihtlabased mereröövlid ründavad Impeeriumi nö varustuslinna ja panevad selle ladudele tule otsa (muuhulgas põlevad seal ka köied, mida Orhan tuli nõutama ja mida keelduti talle andmast). Selliseid rünnakuid järgneb veelgi ja korraga on Impeerium suuremast osast maaväest ilma, mereväel kas puudub varustus või on need blokeeritud ning pealinn on tundmatu väe piiramisrõngasse jäämas – ja pealinna tagasi saabunud Orhan oma insenerikorpusega avastab, et ta on nüüd seal kõrgeimaks sõjaväeliseks ülemaks ja peab võtma linna kaitsmise enda peale. Nüüd avastab ta, millises hädas Impeerium tegelikult on – ja kes kurat seda kõike organiseerib? Mõne aja pärast selgub seegi, kes on organiseerinud niisuguse Impeeriumi vastase operatsiooni – ning Orhanil on selle mehega õige pikk ajalugu.

Romaan jutustabki sellest, kuidas mees organiseerib linna kaitse (inseneriväed pole teadupärast sõjamehed, nii peab linnarahvast midagi kokku kraapima – või ostma), kasutades selleks inseneritehnilist taipu (alati tasub uurida vanemaid ürikuid!, sealt leiab mõndagi, millest kohalikel või piirajatel pole aimugi) ja võimet erinevaid, kohati vastandlikke inimgruppe ühendada (raha eest saab kõike – iseasi, mil viisil seda raha valmistada).

Siiski, piirajate jõud on kaugelt suurem kui pealinna kõiksugu sulelised ja karvased; kõiksugu kavalused ja lihtsalt õnnestumised saavad viimaks otsa ja linna ootab paratamatu hukk (umbes nagu kass mängiks hiirega) – ning piirajad lubavad igal juhul kogu elanikkonna maha nottida (miks, ei hakka paljastama). See tekitab jutustajale paratamatult küsimuse, kas oma nahka oleks võimalik päästa – ja sellist võimalust talle pakutaksegi …)

Nagu öeldud, kjparkerlik romaan, kus tegelaste moraal on parimal juhul ambivalentne ning peategelane pole kindlasti niisugune, keda võiks kasvavale noorsoole eeskujuks seada. Tõsi, see romaan pole küll niivõrd sünkmorni kalduv kui „The Two of the Swords“, kuid musta huumorit ja küünilisust on siiski enam kui küllaga. Igal juhul, hea meelelahutus ja kiidulaul inseneritehnilisele mõtteviisile.

„You look – at least, I do, or I did – at the emperor and the nobility, lording it over the people while they starve and suffer, and you say to yourself, something’s got to be done about all this. This can’t be right. The lions of the earth must not destroy the worms any more. And then you do something about it, and what do you discover? The people turn out to be – well, people, a collective noun for all those individuaal men and women, none of them perfect, some of them downright vicious most of them monumentally stupid. As stupid as the emperor, the great hereditary lords, the priestly hierarchs, the General Staff and the Lords of the Admiralty, the Merchant princes and the organized crime Barons. When push comes to stove, thick as bricks, the lot of them. You wouldn’t trust any of them with the helm of a ship, or the regimental welfare fund, or your dog, if you were going away for a few days, or anything sharp.“ (lk 330-331)

Paistab, et autor jätkab selle loo lüpsmist, nii peaks augustis ilmuma järellugu „How To Rule An Empire and Get Away With It“, mis sisututvustuse järgi jutustab siin toimuvast ja sellele järgnevast hoopis teisest (ja muidugi ebausaldusväärsest) vaatenurgast.

Jaagup Mahkra – Riisirahvas (Täheaeg 18, 2019)

Natuke paneb kukalt kratsima, et see tekst võitis jutuvõistlusel teise koha – minu meelest on Mahkra paremaid tekste kirjutanud (vähemalt need, mis on mulle eri paberväljaannetes kätte sattunud). Küllap mõjus eksootika külgetõmbavalt (huvitav, kuidas näiteks ulguhiinlane Ken Liu oleks sellise loo lahendanud – arvatavalt kaunis-traagilisemalt).

Teksti stiil meenutab mulle justkui sajanditagust õuduskirjutamist (Whitehead ja Benson, hiljuti ilmunud hirmujuttude kogumikke pole ma seni kätte võtnud) ning poole teksti peal üldse mõtlesin, et Mahkra on igasuguse hoo kaotanud. Aga siis tuleb üks ja teine gorejäledus ja noh, selline inimkehadega süüdimatu laamendamine on Mahkra tekstide puhul ikka ütlemata armsaste mõjunud.

Niisiis, inglastest abielupaar tuleb Hiinasse kolonialistlikku põllumajandust õppima, kohalik kuberner saadab nad kolkakülla, kus … toodetakse kahtlaselt palju riisi, aga seda mitte just silmaganähtavalt tarmukalt, nagu tõdevad inglastest takseerijad. Nagu selgub, on sealne maaomanike suguvõsa aretanud enda tarbeks õige omapärased orjad – millest aga välisilm ei tohi teada. Tulemuseks on mitmekäiguline veresaun.

Kui mälu ei peta, siis sellist koloniaalõuduse võtmes agraargore’i pole Mahkra vast kirjutanud. Kui see vanamoodse stiili järeleaimamine kõrvale jätta, siis … tegelased on õige puised, sellest siis mõningane pettumus.

ulmekirjanduse baas

Kadri Umbleja – Siis, kui nad tulid… (Täheaeg 18, 2019)

Seniloetud jutuvõistluse tekstidest on sellel lool kahtlemata kõige emotsionaalsem mõju (ja tore, et žürii ei lasknud sel massi uppuda). Sellele aitab kaasa autori saatesõna, mille järgi loos kujutatud olukorrale sai ta inspiratsiooni Teise maailmasõja eelloos ja sõja edenemisega Jaapani okupeeritud Okinawal: ainult et kasutatav tehnika on mõnel juhul tänasteski oludes õige ulmeline.

Niisiis, noor viieaastane tüdruk kogeb, kuidas ta kodukohta saabub metall-lindudel uus võim. Uus võim on vägev, ning tüdruku unistuseks on saada õpetajaks, et õpetada teistele lastele selle uue maailma imesid (mida ta kuuleb kohalikult õpetajalt). Aastate pärast valitaksegi ta õppima uue võimu õpetajaks … kuid eelduseks on, et ta peab unustama emakeele ja kultuuri. Paari aasta pärast puhkeb sõda teise, koleda impeeriumiga. Koolidirektori hommikuste kõnede järgi läheb see sõda nende impeeriumile hästi, aga siis korraga hakatakse nende saart ründama, ning viimaks määratakse tütarlastekooli õpilased sõjaväe meditsiiniteenistust abistama. Ja avanev olukord on hoopis midagi muud kui koolidirektori senine propaganda.

Autor toob väga kenasti välja ajupestud tüdruku olukorra ja kuidas sõja tõttu see olukord väga hulluks pöörab – kuni kõik lõppebki väga traagiliselt (ja mõttetult). Kui muidu on ulmekirjandusele iseloomulik teatav mängulisus (sa pead uskuma, et teatud asjad on loo loogika jaoks võimalikud), siis Umbleja jutustab lihtsalt traagilise loo ulme vahenditega. Hea töö.

ulmekirjanduse baas

Joseph Conrad „Pimeduse süda“. Varrak (2002), tlk Riina Jesmin.

„... kui aga aurutorud lekkima hakkasid, roomasime hirmaeglaselt. Süvasängid avanesid meie ees ja sulgusid taga, nagu oleks mets pikkamisi üle vee astunud, et meil taganemistee ära lõigata. Me tungisime üha sügavamale pimeduse südamesse. Seal oli väga vaikne. Mõnikord öösiti kandus puueesriide tagant mööda jõge meieni trummipõrin ja püsis otsekui kõrgel meie pea kohal õhus hõljudes vaevu kuuldavalt ao hakuni." (lk 99)

Üks keeleosav ning suurepäraselt sünge atmosfääri loomise ja uduna lahti rulluma panemise kunsti valdav meremees jutustab pimedal Thamesi jõel mõõna ootavale seltskonnale loo oma seiklustest Aafrika südames. Tee viib aurulaeval mööda (Congo) jõge mandri südame poole, palavus, niiskus, haigused, ohtlikud ja arusaamatud mustad kehad džungliga ühte sulamas ning elevandiluupalavik – vastupandamatu tung , mis inimesi siia tumma ja pimedasse mädasohu hukkuma ajab. Valguskiireks näib olevat müstiline härra Kurtz, visionäär, kelle missiooniks on tuua valgust pimedusse ja tsivilisatsiooni metslusse.  Kuid Kurtz on seesama inimene, kes ühtlasi kogub ka rohkem elevandiluud kui keegi teine...

„Pimeduse süda“ on inglise keelsesse kirjanduslukku raiutud ka kui üks esimesi kolonialismi kriitikaid, mis demonstreerib Eurooplaste tsiviliseeriva missiooni inetust kogu oma alastuses. Kriitika ennasttäis ülimuslikkuse teesklusele ning ülluse sildiga kasuismile, kohalike elanike mitteinimesena kohtlemisena on väga otseselt ka olemas (eriti kui veel teist korda ka läbi lugeda, loengut kuulata, ning loo algusele ja Kurtzi kirjatükkidele kohast tähelepanu pöörata), kuid tunda on ka seda, et see ongi tõepoolest väga Euroopakeskne raamat – kohalik maa ja inimesed on möödalibisevad varjud, mis on defineeritud ja vajalikud vaid niipalju, et jutustaja enese kogemust edasi anda. Mõtlesin lugedes paralleelselt Chinua Achebe raamatule „Kõik vajub koost“, mis on ju koloniseerimisest kohaliku pilgu läbi ja nõnda on eriti hästi tuntav vahe terviklike ning elu ja tähenduslikkust täis tegelaste/keskkonna ning Conradi dekoratsioonide vahel.

Suur oli siis mu üllatus, kui avastasin, et Chinua Achebe „Kõik vajub koost“ ongi ametlikult raevukas vastuhüüe „Pimeduse südamele“.  Nimelt olla Achebe „Pimeduse südame“ suhtes ja selle suhtes, et see inglise kirjanduse kaanonis säärasel positsioonil on, vägagi kriitiline. Olgu kolonialismi kritiseerimisega kuidas on, kohalike elanike kujutamine oli tema meelest selles raamatus sellegipoolest lubamatult rassistlik. Milles on muidugi täielikult tõetera ka  - tummad, arusaamatud, treenitud koerad, loodusega ühte sulavad metslased jne, nõnda nad seal on. Aga teisalt on muidugi Conradil kavalalt jutustama pandud isegi mitte loo minategelane ise ... nõnda võib sellest kõigest igasugu tähendusi ja tasandeid välja lugeda...

Muidugi jääb fakt, et kui ilma asja ülearu keeruliseks mõtlemata lugeda, siis need kirjeldused ikkagi jäävad mõjuma. Isegi kui tuleb ilmsiks kolonialistliku süsteemi pehkinud tuum, siis selleks, et Congo jõge lunastada, tasuks Chinua Achebet vägagi kõrvale lugeda. Ei maksa unustada, et sellal kui aurulaeva kütab ebausklik tsirkusekoer, siis valged on ühed parajad tuhatagumikud ning ainult soov mitte asjatult sõda ja hävingut kannatada, paneb tsiviliseeritud inimese nende ülbamist välja kannatama.