Steven Brust – Yendi (2018)

Romaan on kui segu Zelazny Amberist ja Butcheri Dresdeni ilmast – ühelt poolt maagiliste aristokraatide jagelemine, teiselt poolt vinge detektiivi eluohtlikud tegemised (nojah, kui ettevõtjast palgamõrvarit saab nii nimetada). Sellist kirjandust ei oska millegi muu kui puhtalt meelelahutuslikuna tarbida – siit lihtsalt pole võimalik vastuseid võimalikele eksistentsiaalsetele ängidele.

Teksti võikski lahterdada fantasy-kriminulliks: on keeruline mõistatus, mis tuleb lahendada. Tuleb jääda ellu ning hakkama saada väljakutsete ja kõrgemalt paika pandud kommetega. Siin siis küsimus selles, miks Vlad Taltos on korraga seotud gängisõjaga ja kuidas see omakorda on osa ühest vanast troonipärimisintriigist.

Paistab, et mul pole Brustiga suuremat õnne (esimene raamat pani üsna õlgu kehitama), ka Zelazny Amberi puhul jäi mulle üsna arusaamatuks selline järjejutu või kuuldemängu vorm: on selline eriline maailm, kuid tegevus toimub pigem kammerlikes oludes – tõepoolest, kui palju on neis kirjeldatud rahvamassi sagimist või looduse erinevaid vorme? Aga eks igaühele oma, loodetavasti on küllaga eesti lugejaid, kellele sellised tekstid õige mokkamööda on.

Kiita tuleb kindlasti seda, et kirjastus katsetab järjekordset kujundajat (varasem töö Merca raamatuga), loodetavasti kujuneb sellest asine koostöö.

„Aliera oli endiselt hõivatud võluriga peetava võitlusega, ise kolme valvurit eemale hoides. Tema läheduses kerkis äkki kerge tuulepööris ja veel kolm valvurit ründas teda. Tekkis võimatu metallipundar ja kolm valvurit langes. Aliera oli ikka veel püsti, kuid ta selja tagaosast ulatus välja nuga, ja mõõk oli tegelikult läbi ta keha tunginud, just selgroost paremal, vöökohast kõrgemal, eest taha. Ta tundus seda ignoreerivat; arvan, et võlukunst aitab ka šokist üle saada. Kuid polnud tähtis, kui osav võlur ta oli, ta kleit oli rikutud.“ (lk 166)

ulmekirjanduse baas

Steven Brust - Jhereg (2017)

Fantasypõnevik, mida võiks kirjeldada kui äraspidist kriminulli. Detektiivi asemel on palgamõrvar, kes probleemi lahendamiseks peab kurjajuure paljastamise asemel hoopis ta tapma. Selleks tuleb siis kavandada - kuritöö lahendamise asemel - kuidas lahti murda see kaelamurdev mõistatus, et tapmine õnnestuks töö tellija soovide kohaselt. Asja teeb keeruliseks see, et kuigi mõrvatav on käeulatuses ja atentaadis poleks selles ühiskonnas miskit eriskummalist, tähendaks lihtlabane mahalöömine väga suurte konfliktide lahvatamist - seda ka juhul, kui tapjaks osutuks keegi muu palgamõrvari asemel. Ühesõnaga, palgamõrvaril ja ta erinevatel abilistel on päris keeruline pähkel, kuidas just atentaat sooritada.

Sellise äraspidise kriminulli äratundmine aitaski seda romaani paremini vastu võtta, muidu tundus niisugune raamat paraja jahmerdamisena, umbes nagu Robert Asprini või Roger Zelazny fantasy-seeriad. Mis on vastavas meeleolus meelelahutuseks igati normaalsed, aga vaimutoitu või fantaseerimist siit suurt välja ei koori. Brusti loodud maailm on täis kõikvõimalikke olendeid ja maagiat ja muidu võlurite asju; vahel sooviks, et see oleks neist vähe napim - kas pole mitte liialt palju kokku kuhjatud?

ulmekirjanduse baas