Naomi Novik - The Long Way Round (Buried Deep and Other Stories, 2024)

 

Esimene tutvus Noviku uue Folly nimelise maailmaga ja tuleb tõdeda, et sissejuhatus on päris intrigeeriv.

Loo peategelanna on navigaator Tess, kes koos tuulepeast noorema vennaga (samas on ta vägagi osav laevaehitaja) otsustavad minna otsima uut laevateed - sealtkaudu, kuhu keegi pole arvatavalt sattunud. Meeleheitlik samm, mis läheb veelgi hullemaks kui nendega soovib ühineda võlurist ülik, kes omakorda vajab mingit meeleheitlikku vedamist, et teda kõrgseltskonnast välja ei heidetaks.

Kaks kuud seilamist, kui korraga avastatakse üks saar. Lähemale saades nähakse seal mingit tohutut torni keset metsikut loodust. Kus on inimesed, milleks on see ehitatud? Tornilt … vastust ei saada. Nad seilavad rannikut pidi edasi … ja tegemist on pigem kontinendiga, mille rannikul võib näha erinevaid torne jms. Mis värk on?

Eks selline maadeavastamine on huvitav, kuidas lisaks on veel reisiseltskond oma murede ja mõradega. Saab (loodetavasti) näha, kuhu Novik õieti suundub - nagu ta ise eessõnas kirjutab, siis see sissejuhatus loo maailma võib veel küllaga muutuda järgmistes tekstides. Igal juhul, miks mitte, võiks lugeda.

Naomi Novik - Araminta, or, The Wreck of the Amphidrake (Buried Deep and Other Stories, 2024)

 

Tore lugu aadlineiust, kes ei taha olla tavaline aadlineiu - ta vanemad on otsustanud Araminta ära saata asumaadesse, et seal abielluks. Nii saaksid nooremad õed rahumeeli oma saatusele vastu minna, ilma et vanem õde neile häbi teeks ja nii võimalusi ahendaks.

Merereis pole teadagi miski lõbus väljasõit rohelisse ja vanemad siiski hoolitsevad, et tütar jõuaks pärale võimalikult siivsas konditsioonis - peale saatjaneidude ja ihukaitsja antakse Aramintale kaasa hädaolukorra amulett; juhul kui mereröövlid peaksid vallutama laeva vms. Aga jah, merereis on aadlineiule tõesti huvitav - kuni viimaks tõesti piraadid üritavad laeva kaaperdada. Eks siis tuleb võtta amulett kasutusse ning aadlipreilist Aramintast saab habetunud aadlik Aramin, kes pakub end mereröövlitele vangi, kui need lasevad laeval lahkuda. Tõepoolest, selline pantvang ja ta kaasavõetu väärtuslike esemete eest saaks rohkem raha kui ühe tavalise asumaa vahet sõitva laeva lasti eest.

Kuid … Araminta ei soovigi naasta oma perekonna juurde - sel juhul oleks ta saatuseks piraatide poolt arvatavalt häbistatuna eluks ajaks kloostrisse sulgemine. Talle meeldib hoopis Araminina merel seilata. Kuniks aga mereröövlite laeva ründab hiiglaslik merekoletis.

Kui esmapilgul tundub see olevat justkui britilik maailm (nagu “Tema Majesteedi lohe”), siis tegelikult on see puhtalt fantaasiailm - Araminta isal on mitu abikaasat, kuskil on kurjad haldjad, nõiakunst on valitutele, meredes ulbivad hiiglaslikud koletised (leviaatanid). Ja siis on veel maailm, mis on ammusest ajast uppunud. Ühesõnaga, külluslik fantaasiamaailm.

Gene Wolfe - Build-A-Bear (Year's Best Fantasy 7, 2007)

 

Kergelt sürrealistlik lugu vallalisest naisest, kes loodab kruiisil mõnd normaalset meest kohata, aga seeasemel on nüüd sügavalt pettunud sellest laevast ja endast. Järjekordse päeva meelelahutusvaliku hulgast võtab ta endale mängulooma loomise kursuse, ning kursuse juhendaja nõuannete järgi laseb ta endale valmistada suure roosa mängukaru - mis on ühtaegu armas ja ähvardav.

Ja nagu õhtusöögil kohatud meestega ja nendega hilisemal suhtlemisel selgub, on sellist roosat ja maskuliinset mängukaru vägagi vaja.

Tekst algab kui mingi jabur satiir ja keerab lõpus ühtäkki päris vastikuks horroriks, ning takkajärgi jääb ebamugav tunne - mis see nüüd õieti oli, mida autor selliste käikudega õieti saavutada tahtis. Nagu ikka, žanriliselt on keeruline seda teksti lahterdada, pigem võiks seda pidada õuduskirjanduseks või teaduslikuks fantastikaks.

Christopher Buehlman - The Blacktongue Thief (2021)

 

Kui on isu lugeda möllurohket fantasyt, kus pole pikka möla kangelase üleskasvamisest ja muud heroilist taaka, siis … see raamat võiks sobida. Plussiks näpuotsaga tumedamat huumorit. Ja mitte et siit puuduks üleskasvamine ja heroiline taak, aga see on talutavas koguses.

Kinch on väljaõppega varas, kes on nö rahvusvahelise Varaste Gildi järjekordne võlglane: ta peab oma õpinguaastate eest nüüd pikka aega tagasi tasuma (umbes, et oled maffia liige, aga et saada täieõiguslikuks liikmeks, pead võtma maffialt õppelaenu nende koolis õppimiseks - kui õnnestubki ära tasuda, on hea, kui jääd maksmisel hätta, langed enamvähem orjastaatusse (no igal juhul oled nende lõa otsas)). Kinch pole olnud just agar tasuja ning helgem tulevik hakkab vähehaaval oodatavat sära kaotama - kuniks talle antakse käsk saata üht sõdalasnaist kontinendi teise nurka, kus sel on mingi salajane ülesanne. Ja alles kohale jõudes selguks Kinchile, miks Varaste Gild teda sinna sõjatsooni saadab - kuid igal juhul peab ta selle naisega koos olema.

Sõjatsoon on sellepärast, et hiiglased on tunginud Oustrimi nimelisse piiririiki ja selle enamvähem purustanud (Kinch näeb sellest omamoodi salvestust, kui talle ülesannet tutvustatakse). Miks nad seda tegid ja kas hiiglased plaanivad edasi teiste riikideni tungida, ei tea. Nimelt on inimeste riigid üsna vaevalises olukorras peale aastakümneid kestnud sõdu paharettidega (“goblin”, eks silma ette kerkib pigem midagi orkilaadset), mille tagajärjel on tapetud terved generatsioonid mehi; kelle asemel pidid võitlema asuma naised, mille tagajärjeks on nüüd üsna võrdõiguslikud ühiskonnad (kus küll mitmed mehed soovivad, et naised rohkem lapsi sünnitaks - aga proovi sa sundida sõjas karastunud-kalestunud veterane selleks; eks senini tegeletakse demilitariseerimisega). Paharettidega on sõlmitud rahu, aga kui kauaks - arvatavasti seniks, kuni jõudu on saanud järgmine generatsioon inimesi või paharette, kes on võimelised vaenlasi hävitama (ehk siis arvatavalt on paremad võimalused selleks paharettidel).

Igal juhul, Kinchi kaaslaseks ja teejuhiks ongi üks sõjas karastunud amatsoon Galva, kel, nagu ajapikku selgub, on õige ehmatavad saladused (jajah, muuhulgas hiiglaslik sõjaronk - neid kasutati edukalt paharettide vastu, kes tunnevad vastumeelsust lindude vastu. Kuid sõja järel kästi hävitada need maagia abil loodud sõjarongad). Nende reis koos paari kaaslasega (kes on samuti olulised, aga jäägu nad lugejale avastamiseks) mööda maad ja merd (kraaken!) viivad neid õige ohtlikesse ja võigastesse olukordadesse, ning Kinchi arvatav ülesanne muutub noormehele üha vastumeelsemaks - eriti kui ta kogeb neid sunnivahendeid, millega Varaste Gild teda ohjes hoiab (ning ühtlasi on selge ähvardus, et Kinchi mittegildiliku tegevuse tagajärjeks on muuhulgas tema perekonna hävitamine). Viimaks Oustrimisse jõudes selgub, miks seal olukord õieti nii äärmuslikuks keeras. Ja järgmised seiklused kasvavad üle pea.

Kui tegu on triloogiaga, võiks seda küll edasi lugeda - kuigi seda raamatut on võimalik ka nö üksikteosena lugeda - põhiline quest saab omal moel täidetud, aga nüüd on avanenud veelgi sügavamad ja struktuursemad haavad ning panused on korraga hullemaks keeratud. Mis võiks järgneda - Varaste Gildi ja teiste sarnaste organisatsioonide osa riikideülestes jamades, muidugi see hiiglaste laastamistöö tagajärjed ning arvatav uus konflikt paharettidega. Eks ole huvitav teada sedagi, kas raamatu algul toodud kaart saab täiendust - see saaks laieneda nii mitmessegi suunda (muidugi, ehk tegu on hoopiski lamemaaga).

Kui seiklused kõrvale jätta (ja neid on palju), siis autori loodud maailm on päris huvitav. Need sõjast taastuvad ühiskonnad, mis on täis sõjahaavu ja veterane - paharetid on muuhulgas kasutanud ühe sõja käigus nö biorelva, mille tagajärjeks on isaste hobuste häving, ning seetõttu on laialdaselt kasutusel olnud hobused enamvähem sugupuuduses väljasurnud. Muidugi, et tegu on maagiarikka fantaasiamaailmaga, siis kasutatakse eri eesmärkidel õige mitmesugust maagiat: ühelt poolt paharettidele vastusaamiseks, teiselt poolt ühiskonna võimusuhete tarbeks. Nii kasutatakse muuhulgas mitmeid maagilisi tätoveeringuid, mis aitavad võimaldada vaat et teleportatsiooni ja ajarände ja taassünde jne jne jne. Maagia on siin külluslik ja ohtlik ning pigem nö piktograafiline (muuhulgas leitakse üks elav raamat, mille lugemine on surmav - kui sa ei mõista kirjutatut); muidugi on ka traditsioonilisemat laadi manamist jms, aga täppistöid tehakse ikka kujundi  ja sõnaga.

Eks peaks pead murdma sellega, kas tegu ongi originaalse meelelahutusliku maailmaga või on tegu nö well made play’ga - kuivõrd ma pole just suuremat tuttav nüüdisaegse madinafantaasiaga, siis optimistina loodaks pigem ikka seda originaalset maailma kui sellist.

Aleksandr Zolotko - Eluskala kaugete vahemaade taha transportimise spetsiifika (Me armastame Maad 2, 2017)

 

Jälle üks päris hea jutustus sellest, kuidas üheotsapiletiga koloniste aastasel reisil nende uude elukohta võimalikult vaimselt värskena hoida. Lahendus on lihtne ja brutaalne.

Nii nagu mitmetel eelmistel tekstidel, nii ka siin on küsimus pragmaatilistest otsustest ja neist lähtuvalt eetilistest dilemmadest. Kuidas teha nii, et üheotsapiletiga kolonistid segi ei keeraks? Paku neile igapäevast tegevust. Aga sellest ei piisa: paku neile … närvikõdi.

Hea küll, aga kuidas sellesse neid koloniste transportiva laeva meeskonnad suhtuvad? Selline inimestega manipuleerimine nende elu hinnaga … ärritab. Eriti see pragmatism.

Eks nagu selle antoloogia puhul omane, on siin raske leida kõvaulmet (jajah, see aastane reis), pigem on ikka küsimuseks olemise ilu ja võlu, aga äärmuslikes tingimustes.

ulmekirjanduse baas

Karri Tiigisoon - Q-ketas (Täheaeg 20, 2021)

 

Teksti ei tohi just spoilerdada, igal juhul on autor kokku sidunud põlvkonnalaeva ja ühe tuntud loomismüüdi. Milline just täpsemalt … nojah. See tekst tuletab kenasti meelde, miks kõiksugu põlvkonnalaevade teemad niivõrd masendavad tunduvad: eks tsivilisatsioon vajab päikest ja tuult. Autor on päris hästi kujutanud neid kinniseid ühiskondi oma kongide ja elurütmidega ning mis sellega kaasneb.

Aga jah, päris vaimukas (ja sünge) loomismüüdi tõlgendus - ega kõik saagi kulgeda kungla rahva trallitamise rütmis.

ulmekirjanduse baas

Meelis Kraft - Tagasipöördumine kummitavatele randadele (Saared, 2020)

 

Seekord on autor kirjutanud hirmsa laevahukuloo, kus meremees (või piraat) on osalenud varanduse otsingul, kuid varandust peitval saarel on kummaline ja õige koletu saladus.

Ühelt poolt meenutab see tekst veidraid rännulugusid, kus sajandeid tagasi rändurid ja meremehed kirjeldasid kohtumisi kõiksugu kükloopide ja merekoletist jms; teiselt poolt tekib kahtlus, et siin võivad kirjatüki taustal olla kõiksugu 20. sajandi vahetuse paiku ilmunud angloameerika hirmu- ja seiklushood, mida Fantaasia kirjastus on 20 aasta jooksul hoolega kirjastanud. Sest noh, kuni finaalini kulgeb tekst enamvähem fantastilise seikluse võtmes, loo lahendus läheb igati (seda on küll vähe vale öelda) ulmeliseks.

Jutukogu kolmas tekst ja jälle eelnevatest täiesti erineva laadiga (aga ikkagi - saared!), selline mitmekesisus on juba päris intrigeeriv.

Herman Melville “Benito Cereno”. Eesti Raamat (2007)

1799. aastal seisis Duxburyst, Massachusettsist pärit kapten Amasa Delano oma väärtuslikku lasti vedava vaalapüügi- ja kaubalaevaga ankrus Tšiili pika ranniku lõunapoolses otsas, väikese asustamata Santa Maria saare sadamas. Laev oli sinna sisse põiganud, et vett võtta.

Teisel päeval, varsti pärast päikesetõusu, kui kapten alles oma koil lamas, tuli tüürimees alla tema juurde ning teatas, et lahte siseneb üks võõras laev. /.../

Kui kapten Delano laeva läbi pikksilma vaatas, ei näinud ta oma üllatuseks sellel lippu, kuigi kõigi rahvaste rahumeelsetel meremeestel oli tavaks sadamasse jõudes laeval oma lipp heisata hoolimata sellest, kas sadam oli tühi või oli selles kas või üksainus laev. Kuna piirkond oli asustamata, valitses selles seadusetus ning nende merede kohta oli tollal levinud küllalt kuuldusi, nii et kapten Delano üllatus oleks võinud süveneda rahutuseks, kui ta poleks olnud erakordselt usaldava ja leebe loomuga mees, kes lubas endale ärevust tunda vaid erakordse ja korduva erutuse korral, kui sedagi, ning kes isegi ei kahtlustanud, et inimeses võib peituda õelust ja kurjust. Kui vaid mõelda, milleks inimkond on võimeline, siis jäägu see tarkade otsustada, kas ei nõua sellised kahtlustused peale heatahtliku südame ka keskmisest kiiremat ja hoolikamat taipu. (lk 5-6)

Edasisel vaatlusel ilmneb, et laev on hädas, suundudes veealuste karide poole ning häbiväärselt hooletusse jäetud ning räämas. Abivalmis kapten sõuab asja uurimaning tutvub võõra laeva hispaanlasest kapteni Benito Cerenoga ning tolle kummalise pardaseltskonnaga, mis suuremas osas koosneb Aafrika päritolu orjadest, kellele lubatakse kummaliselt vaba käitumist, sekka mõni tõrges ja loid hispaania meremees, kelle seas samuti distsipliin õige lõdva näib olevat, et laev nõnda käest lastud on. Kapten is vaevleb haigushoogude, raskemeelsuse ja ootamatute tujumuutuste käes. Tema ustav orjast teener Baba valvab andunult isanda iga sammu, temast hetkekski lahkumata, mis ühest küljest avaldab sügavalt positiivset muljet kapten Delanole, kes Aafriklasi loomult rõõmsameelseiks ning kirevaid värve armastavaks rahvaks peab ning arvab kõik kohatu käitumise ilmingud kaptenipoolse korra ja õpetuse puudumise süüks – nagu heatahtlik täiskasvanu suhtub ta neisse suurtesse lastesse ning imetleb naiste ja laste loodusrahvalikku süütust –, kuid teisest küljest head kaptenit ka pisut ärritab, sest olles valmis hättasattunud seltskonda aitama, sooviks ta mõningastest rahalistest üksikasjadest kapteniga omavahel rääkida, kuid too ei nõustu oma ustavast teenrist hetkekski lahkuma. Ah, jaa ... mis häda siis seda kummalist veetaimedesse ja koorikloomadesse mattunud ning samblaga kaetud, vana kloostrit meenutavat laeva tabas? Kapteni ja laevaliste jutust selgub, et skorbuut, tormid ja tuulevaikus on laastanud nii laeva kui meeskonda nõnda, et vaid üksikutel hispaanlastest meremeestel on õnnestunud eluga pääseda, kapteni enda tervis on rängalt kannatada saanud, toit ja vesi on otsakorral ning laev ise on kursilt kõrvale kaldunud ja kuidagimoodi selle saareni jõudnud, et siin vett hankida.

Nii veedab kapten Delano võõra laeva pardal terve päeva ja võitleb sealjuures kõige kurjemate kahtlustega – kas pole mitte too hispaanlasest kapten Benito Cereno mõni kurjade kavatsustega röövel, kes plaanitseb kõige halvimat ja on käskinud pardalolijail võõrast suurejoonelise petumänguga haneks vedada? Kas pole end kapteniks nimetava mehe juhtimisel laeval ehk mõnd koletut mässu ja röövlitööd korda saadetud? Kord julgeb üks aafriklastest valget meremeest suisa noaga susata, ent kapteni haigushoog ei luba tal korda jalule seada, kord näib üks vana karune hispaania meremees suisa ebaloomuliku alandlikkuse ja pelglikkusega töö juures konutavat – kuid küllap häbeneb ta lihtsalt käestlastud laeva ning kardab võõra kapteni noomitust, kord tundub, nagu keegi viipaks Delanole ja üritaks miskit öelda, kuid seegi oli vast meelepete, juhusliku žesti väärtõlgendus. Kõige selle taustal istub dekil seltskond rütmiliselt kirveid teritavaid aafriklasi – lastiks olnud kirved saanud kahjustusi ja nüüd puhastatkse neid vähemalt roostestki. Keskpäeval aja laseb too kummaline hispaania kapten endal habet ajada – toiming, mida ta ise näib närviliselt pelgavat – narr mees, on ju ometi nii mõnus lasta sellistes asjades loomupäraselt osavala aafrika tõugu habemeajajal enese eest hoolitseda. Sealjuures võtab too narr lipukorvist põlleks Hispaania lipu, milline pühaduseteotus, aga kas võib siis heasüdamlikule metslasele tema naiivset erksate värvide lembust süüks panna?

Küllap ei peeta „Benito Cerenot“ asjata üheks suurepäraseks näiteks ebausaldusväärsest jutustajast. Sest kuigi jutustus on kolmandas isikus, ei toimu see kaugeltki mitte objektiivselt kõiketeadja positsioonilt, vaid lugejale esitatav objektiivne reaalsus on tihedalt seotud kapten Delano pilgu ja tema tõlgenduste ning eelarvamustega. Gooti romaanilikult on õhus pidevalt midagi tumedat ja ähvardavat, mis kapten Delanole hoolimata tema optimistlikust ja heausklikust loomusest siiski päris märkamata ei jääa, ja nõnda kerkivadki ikka ja jälle kurjad kahtlused Benito Cereno suhtes, isegi kui kapten ise need kohe jälle endamisi välja naerab. (Näib, et ka kirjanik naerab midagi välja ja see miski võib vabalt olla hea kapten, õigemini tema läbi väljendatud eelarvamused.)

Lugedes meenus veel Joseph Conradi „Pimeduse süda“, kuigi too on tegelikult hoopis märksa hiljem kirjutatud, mine tea, ehk oli Conrad hoopis Melville'i lugenud. Kuid erinevalt Conradi võõrast ja kummalisest, peaaegu loodusjõulisest pimeduspainest, mida kujutab nii tundmatu maa kui selle inimeste ja looduse orgaanilist terviklikkust moodustav ning lõpuni arusaamatu ähvardavus, laheneb Benito Cereno ikka oluliselt mitmekihilisemalt ja peenemalt, mis võimaldab seda lugu tõlgendada ka rassismivastase kommentaarina, liiatigi veel Ameerika Ühendriikide kodusõjaeelsel ajal. Kurjus ei küsi nahavärvist nagu ka nutikus mitte. Pilt, mis objektiivsete ilmingute kildudena justkui otse lugeja nina alla peidetud on, seisab kõrvu kapten Delano maailmapildi ja sellest tulenevate tõlgendustega, justkui natüürmort kõverpeeglis ning nõnda on hea üsna mitmedki hea kapteni mõtlemised, ütlemised ja käitumised vähemalt tagantjärelegi vaadates üsna teravalt tragikoomilised. Ja kus on teiste rahvaste hävitamise ning orjastamise läbi sündinud kurjuse ning rumaluse ots ja mõõt?

Kapten Delano tõstis pilgu. Mõtliku uudishimuga piilus teda ülevalt üks takunäppijatest, kes oli enda oma kürgelt istmelt ühele välimisele poomile libistanud; neegrist allpool aga kükitas – neegrile märkamatuks jäädes – ning piilus läbi illuminaatori nagu rebane, kes oma uru suudmest kõike jälgib – jällegi hispaanlasest madrus. Mehe ilmet vaadates tekkis kapten Delanol äkki mõte, et don Benito tervisehäda ja alla kajutisse minek olid vaid teesklus: et ta sepitseb mingit vandenõu, millest madros oli mingil viisil haisu ninna saanud ning mille eest ta tahtis nüüd võõrast hoiatada, võib-olla tänuks temalt hea sõna eest laeva pardale tulles. Kas oli don Benito tahtnud selleks, et võimalikku vahelesegamist ennetada, oma madruseid laitnud ja samal ajal neegreid kiitnud, ehkki esimesed näisid üsna kuulekad ja teised sõnakuulmatud. Valge rass oli juba loomult nutikam. Kas ei võinud kurjade kavatsustega mees rääkida hästi neist, kes oma juhmuses olid pimedad tema kõlvatuse suhtes, ning halvustada taibukaid mehi, kelle eest seda ehk poleks õnnestunud varjata? See oli täiesti võimalik. (lk 63)

„Benito Cerene“ on lisaks kõigele faktilisest küljest tugevalt inspireeritud ka ühest tõestisündinud juhtumist päriselt eksisteerinud Amasa Delano nimelise kapteniga.