29 juuni, 2020

Maniakkide Tänav – Tähed täis surma (Tuumahiid 5, 2020)


Teksti võiks ehk liigitada militaarsugemetega teaduslikuks fantastikaks – ja kas sel on pistmist Tänavi mõne pooleli oleva tsükliga, ei oska kahjuks öelda; igal juhul paistab see olevat lugu, mis võiks tausta avada või olla millegi uue alguseks.

Lugu ongi sellest, kuidas korraldatakse kangelase põgenemine tema eluaegsest vangistusest (või noh, sunnitööst Kuu kaevanduses) – kuivõrd tegu on digitaliseeritud isiksusega, siis seetõttu võib eluaegne tähendada mida iganes (näiteks tema sunnitöö on kestnud juba tuhat aastat). Kangelase puhul on tegemist palgaarmee süüdimõistetud juhiga, kelle vabastamise oleks tellinud justkui ta endised alluvad, aga kui kangelane kohale jõuab, selgub, et ega teda niiväga ei oodatudki, kuna nüüd lasub neil kohustus tasuda põgenemise korraldamise eest.

Tekst on eelkõige sellest peadpööritavast põgenemisest, kus peategelane peab paljuski üle laipade astuma, et vabaks saada (oleks huvitav teada, kas autor on lugenud Yoon Ha Lee kurikavalat Hexarchate’i maailma ning sealset Jedao tegelaskuju). Inimkond paistab olevat transhumaanne ja erinevate tulnukarasside konfliktide vahel – konfliktid, mille põhjused on arusaamatud.

Vaat et puhas action ja maailmaehitamine, taasloetav Reaktori lehelt.



26 juuni, 2020

Aleksei Ivanov - Sööklaplokk (2019)


Nostalgiaromaan vampiiridega! Meelelahutuseks igati lahe lugu pioneerilaagrist, mida vaevab vampiirinuhtlus. Narratiiv tuleb läbi kahe tegelase silmade - kasvatajaks saadetud humanitaartudeng Igor ja 12-aastane poiss Valerka. Teadagi, noored mehed, nii satuvad nemadki romantilistesse rägastikesse, kui vaid … vampiiri ja ta käsilasi segamas poleks. Ja nagu ikka, siis vampiiri vastu astudes ei piisa ristatud toigastest ega küüslauguhaisust.

Romaan võiks olla YA, või kes teab, äkki ongi. Samas see nõukogude korra eripärade üle irvitamine (tihti küll on see naer läbi pisarate) ei pruugi olla just kõigile arusaadav. Igal juhul saab siin läbi hekseldatud nii pioneerimentaliteet kui nomenklatuuriprivileegid, pätielu ja kommunistlikud ideaalid ja mis kõik veel (Moskva olümpiamängud!). Ühelt poolt on lapsed oma eripärase maailmaga (mis samas on universiaalne - no kui ikka on sellist lapsepõlve, kus reaalselt näost näkku inimestega suheldakse), teiselt poolt tudengiealiste kohanemine nõukogude täiskasvanuelu seadustega. Ja siis on vampiirid, kes oma eluviisi varjamiseks püüavadki olla korralikud nõukogude kodanikud ja pioneerid.

Kokku moodustub sellest päris naljakas supp, milles potjomkinluse varjus elatakse nii hästi või halvasti oma elu. Sest loosungid … nende abil on küll kena karjääriredelil ronida, aga muidu ...

“”Pioneeri ausõna,” kordas Valerka endamisi Gelbitši sõni. No mis pioneer see Gelbitš on? Kannab rivistustel rühma lippu, aga ise arvab, et vanglalauludes on elutõde. Võib-olla pole Gelbitš halb inimene, aga närune pioneer küll. Aga mis siis, kui vampiirid on sama ebatõelised nagu pioneeridki? Hammustavad korra ja kõik, astu oma teed, midagi hullu pole sinuga juhtunud. Pole hirmus, et vampiirid on olemas,. Pole hirmus, et hammustavad. Ja vampiir pole mingi koolnud, kes kardab päikest. Ja see, keda vampiir hammustas, ei muutu samuti vampiiriks, vaid käib ringi nagu ennegi: toigas, toigas, kurgikene, välja tuli inimene. Ehh, kõik on nagu alati. Pole enam tatšankasid ja budjonnõilasi, ehkki on punalipud ja fanfaarid. Pole ka vampiire, kuigi on kummalised inimesed, kes imevad kuuvalgel verd. Viieharulised punatähed ei tähenda praegu enam muhvigi ja ka öistest vereimejatest pole kellelgi praegusel ajal sooja ega külma.” (lk 159)


päevaleht
sirp

25 juuni, 2020

Kadri Umbleja – Kollaborant (Tuumahiid 5, 2020)


Tekst on veidi sarnane jutuvõistluse loga – mõlemas siis nooremad kangelannad, kes jäävad kahe võitleva poole vahele ning nüüd pealesunnitud valikud pole mingist küljest neile head. Tõsi, siinse teksti (mis on ka varasem kui jutuvõistluse oma) kangelannad on pigem nooremapoolsed naised, ning nii tuleb neil aegajalt kokku puutuda suhteprobleemidega.

Autor ehk vaatlebki, kuidas üks või teine pool võimu kasutab, kui varjatud või avalikud on represseerimismehhanismi (luureohvitser vs vastupanuvõitlejate liider) – mida sunnitakse kangelannasid tegema, millised on survevahendid. Lugu võinuks ehk olla neutraalsema pealkirjaga, nii on konflikt juba ette ära toodud (kuigi see kollaborantsuse teema on sees ka laiemas mõõtkavas).




23 juuni, 2020

Diana Wynne Jones: Pimeduse isand Derkholmist

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et ma ei oodanud sellest raamatust palju.
"Howli liikuv kindlus" on saanud enamiku eestlaste jaoks Diana Wynne Jonesi margiteoseks ja kuna see oli minu meelest kõlbulik, isegi hea, aga mitte midagi erilist, oli mul sama autori mitteniimärgilise teoses osas vähe ootusi.

Nüüd mõtlen, et võibolla peaksin "Howli" uuesti üle lugema. Sest seesinane oli selline rõõmus ja helge raamat, nagu hea noortefantaasia olema peab. Et nagu siingi, ka "Howlis" olid naised sama palju tegelased kui mehed, on meeles.

"Pimeduse isanda Derkholmist" sündmustik saab aluse tõsiasjast (keegi ei seletanud, kuidas, nii lihtsalt oli), et fantaasiamaailma, Päris Maagiat täis maailma korraldab seiklusrännakuid tegelane teisest, meile tuttavamast maailmast. Ta on ebameeldiv, väga kasumiahne ning saanud enda kätte suure võimu. Ehk teisisõnu kogu maagilise maailma jutu all oleva piirkonna elukorraldus on allutatud tema korraldatavatele retkedele, mida nimetatakse "palverännakuteks", kuid mis sisuliselt on mõõga ja maagiaga päris elus rollimängud Pimeduse Isanda (kes valiti igal aastal uuesti ja kelle kehastamine oli raske töö) kukutamiseks.
Päris surmasaamistega mängud.

Raamat keskendub tol aastal valitud Pimeduse Isandale (kes tohtis olla ainult meessoost, sest too Meie Maailma Võimukas Korraldaja lubas ainult meessoost võlureid ja noil pidi pealegi olema habe, naised tegid niisiis muid asju, näiteks mängisid Võrgutavat Sireeni) ja tema perekonnale, mis sisaldab greife ja hulganisti erineval määral mõistuslikke ja maagilisi loomi, sest pereisa on fanaatik, kes tahtis üha aretada, tekitada ja kasvatada.
Peres on kaks inimlast oma erinevate annete ja kirgedega ning neli greifidest last, igaühel omad oskused ja kired. Kuidas nad hakkama saavad Pimeduse Isanda abiliste, asendajate ja teenritena, võtab enda alla enamiku teosest.

Kuna autor on hea jutustaja, on ta suutnud sujuvalt lisaks naeruväärsustele ja õudustele, mis vajalikud Pimeduse Isanda kehastamiseks, lisada kõrvalliine pereema käitumise, noorte erinevate armumiste ning pere loomade (MITTE greifide, nemad on lapsed!) trikitamistega, ning kuigi kokku tundus lugedes ikkagi kõik suunduvat sinnapoole, et Kuidagi Alistatakse Vastik Korraldaja, ei mõjunud raamat mitte tuima teekonnana sinna suunas, vaid laia värvilise pannoona, mis peaks, no peaks ju kuidagi tooma vastiku paha alistamise juurde.
No PEAKS ju?!
Mingil ajal enne lõppu hakkasin nutma, sest nii-nii kurb. Kõige selle helge värvilise teismelise maailma sees oli must samuti värv ja kuigi ta lõpptulemusele ainult kirevust juurde annab, oli kurb osa ikka tõeliselt kurb - mitte "oh, kõik saab kohe korda, see on ju tunda!"-kurb.

Päris lõpp oli võibolla veidi liiga tihe, paljastusi liiga palju, aga kokku jättis ikkagi hea helge tunde ja niisiis minu hinnangul tore raamat üleni.

Garth Nix - Fire Above, Fire Below (Tor.com, 8.5.2013)


Armas lugu maa-alusest draakonist, kelle eksistentsi lõpp pole just meeldvate tagajärgedega - kuid nii on seepärast, et inimasustus laiub nüüd nende iidse asukoha kohal.  No raske on maa-alt väljuda, kui selle kohale on ehitatud linn. Ja no inimesed… ega neidki rõõmusta ootamatud ja destruktiivsed tulekahjud. Kuid…

Kuid nagu pärast ühe ärihoone hävingut, eksisteerib salajane leping linnavõimu ja nn draakoniinimeste vahel, kes linnale ohtlikes olukordades tulevad appi maa-aluse draakoniga tegelema (vastutasuks on siis see, et neid nn inimesi jäetakse rahule) - nimelt tahavad surevad draakonid naasta maapinnale, et sealt taevasse lennata  ja surra (romantiline kujutelm, eksole)... ning nad on valmis avauste ees olevaid ehitisi tulega kõrvetama niikaua kuni saavad välja. Leping seisneb selles, et ohu süttides tuleb draakoninimene, saab draakoni meeltamiseks kulda (sest need ju armastavad seda) ning noore tugeva orvust mehe või naise, kes aitab kulda maa alla tarida ja siis…

Niisiis kokku on kergelt humoorikas ja armas lugu sellest, kuidas tänapäevane maailm puutub kokku millegi harjumatult mütoloogilisega. Ning inimesed, kes sellesse saladusse pühendatakse, neil on veidi keeruline olukorda muud moodi kui muinasjutulisena aduda - kuni ikkagi peavad oma arusaamides radikaalsed korrektiivid tegema. Igati kena lugu, loetav Tori lehelt.

22 juuni, 2020

Theodora Goss – Lily, with Clouds (Lightspeed 71, 2016)


 Lühike lugu kahe õe taaskohtumisest. Eleanor on kodukandis hinnatud naine, ta on abielus väärika mehega ja neil on igati andekas tütar. Eleanor on oma suguvõsa väärika järglane. Lily on ta noorem õde ja kännust eemale kukkunud käbi. Pole tal õe saledust ega välimust, ta kolis üldse New Yorki elama ja abiellus kunstnikuga, kes on pealegi nüüdseks hukkunud. Õed pole ammu kohtunud, nüüd on aga Lily tagasi kodukandis, sest ta on vähki suremas.

Eleanor kõnnib Lily peatuskohta, seal võtab ta vastu üks ilmetu naine ja hunnik pappkaste. Naine on (oli) Lily kunstnikust mehe mänedžer ja armuke, kastides on mehe taiesed. Ja millised taiesed! Fantastilised. Vaatad ja nähtu sööbib meelde, kangutab veidi su reaalsust. Maalidel on poseerinud Lily, ja kunstniku nägemus nooremast õest on... No kohe on.

Et siis jah, näiv on päriselt, inimese õnn ei pruugi vaid seisneda asjades ja saavutustes, kunst võib olla virgutav. Kunst võib ka ellu ärgata, tungida läbi tuimema inimlooma kaitsekihi. Kui selleks on võimalust. Taasloetav veebist.

19 juuni, 2020

Veiko Belials – Raevu päevad (2019)

Vahelduse mõttes on huvitav lugeda idapoolset ulmet (on vast ebaõiglane nimetada seda vene ulmeks, kuivõrd üks autoritest on ukrainlanna), samas ei saa öelda, et see vaheldus oleks just suuremat naudingut pakkunud – kümnest tekstist vaid kaks head lugu, mõned loetavad ning ülejäänud jäid ühel või mitmel põhjusel hamba alla krigisema. Kuivõrd kümnest autorist üheksa on mehed, siis ka kogumiku tonaalsus on pigem selline … õhinapõhine meesteulme, kus paljudel tekstidel on juures miski machomaik. Aga ehk olen uuema angloameerika lühiproosa lugemisega maitsemeele ära nüristanud, ehk seetõttu jäi pigem üheülbaline mulje.

Muidugi ei saa öelda, et see ongi läbilõige vene (või siis idapoolse) vähe karmimast ulmest – autorite valik on kahtlemata õige napp ja niisuguse kogumiku puhul on kahtlemata koostaja maitse õige määrav. Huvitav, et eelmine aasta ilmus tegelikult ka Arvi Nikkarevi valikkogu vene ulmest, aga see meenus alles nüüd Stalkeri nimekirju lugedes: ehk siis ka see kogumik mälusse talletunud suurema jäljeta (muidugi, mu mälu on niiehknaa sõelapõhi, enamvähem nädalaga unustan loetu).

Samas ei saa jätta rõhutamata, et niisugused tõlked väljaspoolt inglise keeleruumi on vägagi vajalikud tajupiiride avardamiseks – oleks siis veel näiteid poola või tšehhi ja teiste euroopa keelte kirjandustest … aga jah, pole tõlkijaid ega võimalust avaldadagi. Muidugi oleks nüüd loogiline ette võtta Belialsi „Me armastame Maad“ kaks kogumikku, et saada laiemat pilti vene lühiproosast (kuivõrd pikema proosa puhul on ometigi olemas Strugatskid ja Jelizarov ja Bulõtšov; ääriveeri võiks huvitavaks pidada ka Sorokini ja Pelevini romaane).


Sever Gansovski: Raevu päev 6/10
Sergei Lukjanenko: Rong Soojale Maale 4/10
Tim Skorenko: Revanš 4/10
Kirill Benediktov: Koletis 4/10
Andrei Tepljakov: Naabrid 5/10
Andrei Livadnõi:Teine kolonisatsioon 5/10
Aleksandr Batšilo: Mittevajalikud 5/10
Aleksandr Butškov: Ja nad püüdsid loomi seal 4/10
Julia Ostapenko: Kuninglik jaht 6/10
Juri Poguljai: Ökokeskus 4/10




18 juuni, 2020

Grady Hendrix – Transcript of Interaction Between Astronaut Mike Scudderman and the OnStar Hands-Free A.I. Crash Advisor (Lightspeed 13, 2011)


Transkriptsioon astronaudi vestlusest tehismõistusega, mis on loodud abistamaks juhul, kui teed kosmoselaevaga avariimaandumise.

Tehismõistuse esimene reaktsioon on: sa sured. Hea küll, kui lisada programmile 50% enam positiivsust... läheb tehismõistuse jutt õige jaburaks. Äkki oled maandunud ikkagi Maale (siis võidakse sind konserveerida nagu juhtus Roswelli puhul) või tuleviku-Maale (ahvide planeet?). Kui on ikkagi võõras planeet, vaata, kas elanikud on sinust tehniliselt tasemelt üle, või mitte. Kui mitte, õpeta neile metallide töötlemist ning alistage konkureerivad hõimud – peale seda saad rohkelt seksi!

Tehisaju lähebki õige meelaks kätte... ning ajab astronaudilgi pea segaseks.

Humoorikas lugu kõiksugu ulmekirjanduse klišeedest ellujäämise kohta. Tee seda, teist ja kolmandat – mis sest et sa pole just „Marslase“ oskustega imemees. Taasloetav veebist.

17 juuni, 2020

Marika Piip - Üksi (Tuumahiid 5, 2020)


Lugu on üles ehitatud kui klassikaline õuduslugu, aga finaal pole just selline, mis nii lugejat kui kannatajat jalust rabaks (õdukrimi eeskujul võiks seda nimetada õduõõvaks?). Tõsi küll, jalustrabamine toimub, aga veidi teistsuguses võtmes.

Niisiis, noor neiu jääb pidama Põhja-Norra rannikukülla, ning aitab seal võõrastemaja pidada, kui selle omanik on ära. Kuid sel maanurgal on oma saladus … ja sellega tuleb kas lepitust otsida või lahkuda. Neiu otsustab omapära omaks võtta. Mööduvad suved, kohvikukülastajad kas saavad paiga omapäraga hakkama või ei. Kuni siis …

Nagu öeldud, loo finaal on veidi teistsugune kui klassikalistel õuduslugudel. Autori keelekasutus on harjumatult neutraalselt kirjakeelne, ehk soovi korral saab seda ka seisukohavõtuna võtta, kuivõrd minajutustaja mõningad reageeringud külastajate kohta on sellised … traditsioonilised. Veidike segane mulje jäi sellest iseenesest korralikult teostatud tekstist.


Lugu loetav Reaktori lehelt.

16 juuni, 2020

Rein Pakk - Abielu. Inimkonna suur vandenõu (2019)


Asjalik perekonnaõpetuse õpik nii noortele kui täiskasvanutele, mis peaks üsna selgelt ja humoorikalt seletama kahe inimese lähisuhte dünaamikat. Ja selle ajaloolist ja religioosset tausta. Ja klišeesid. Ja miks on inimesi, kes abielu kui institutsiooni pärast niimoodi pöördesse lähevad. Sest nende peas kolisevad kapid.

Raamatu kõvaks lisandväärtuseks on Hmelnitskite kokku pandud illustratiivne materjal, mis pole pelgalt vaid teksti toetav jõud; eks see tekitab küsimuse, kuidas on tekst sõltuvuses pildimaterjalist või siis pildimaterjal on hiljem lisatud ning seejärel tekstiga sobitunud (noh, loogilisem ju oleks, aga kongeniaalsust on tõesti rohkelt). Eks Allan Hmelnitski kollaaže olen varemgi nautinud, nüüd siis kahe kujundaja topeltpanus.

Kuigi tagakaane reklaami järgi poleks tekst justkui sobiv alla 18-aastastele (liialt mõtlemapanev?), siis minu meelest võiks küll seda keskkooliklassides lugeda. Et noh, see esiisade (!) traditsiooniline suhtekultuur vajaks tõepoolest ajakohastamist - ja kui inimestel on vähegi ajusid, siis pole tulemuseks mingi eepiline-eetiline apokalüpsis. Aga noh, samas meie esiisade-ihalejad panevad tõesti mind mõtlema, et ehk me ei olegi tulevikku väärt.

15 juuni, 2020

Amal El-Mohtar - Florilegia; or, Some Lies About Flowers (The Mythic Dream, 2019)


Kui hiljuti sai loetud Pat Murphy üsna head lugu abikaasataimest, kes/mis astub lõpuks vastu oma inimesest, ee, abikaasale, siis seekordne tekst on taimedest tehtud naisest (Blodeuwedd), mis on valmistatud mehele, kes poleks tohtinud sündida. Ja kes viimaks sellise naiseks loodud olendiga abielludes saavutab enamvähem surematuse.

Aga noh, enamvähem surematus tähendab muidugi seda, et naiseks loodus on võimalus abikaasat surmaga ähvardades vabaneda endale pealesunnitud olekust.

Tekst põhineb keldi või kõmri mütoloogial, alusteksti pole muidugi lugenud, aga eks sellegi loo kaudu võib saada mingitki aimu. Kui esimesel lugemisel pani kogetud maailm ohkama, siis ülelugemisel avanes hoopiski päris poeetiline ja rikkalik müüdiilm, kus loodud naise siseilm kaudu näeb päris kaasahaaravat lugu (seda siis tänapäeva moraalist lähtudes). Ja nagu välja tuleb, siis autor on sellel teemal ennegi sulge teritanud (peaks või üle lugema, tol korral jäi küll loost väga hägune mulje).

12 juuni, 2020

Charles Stross - Saturnuse lapsed (2020)

Romaan siis inimestejärgsest maailmast, kus robotid jätkavad nende tööd - sest noh, inerts viib edasi ja muidugi ka Asimovi robootikaseadused, mis ka väljasurnud inimsoo järel oma painajalikku jõudu omavad.

Kuid niisugune maailm pole steriilne ja veatult töötav robotiilm - osad neist on võtnud üle orjapidamise (inimestelt õppinud) ja teised siis enda alla surunud. Veel hullem, osadel neist orjapidajatest on hull plaan inimsugu teatud määral taastada, et seda oma võimu all hoides kogu süsteem enda võimusse allutada. Kainemad / pragmaatilisemad robotmõistused võitlevad aga senise status quo nimel ehk Loojata maailm on kahtlemata parem kui Loojaga maailm.

Romaan on siis ühest inimeste vajaduste jaoks loodud seksiroboti (enne selle käikulaskmist jõudis küll inimsugu enam kui pool sajandit varem välja surra) seiklustest erinevate jõudude vahel, mis kas soovivad teda võimalikult piinarikkalt hävitada või siis oma huvides ära kasutada (noh, tegelikult enamvähem sama) oma võimumängudes inimesest looja taasloomise asjus. ja noh, see inimesele sarnanev robot satub üha suuremasse plindrisse, kui ta talle laotud ülesannete tõttu liigub meie Päikesesüsteemi äärealade poole.

Tegelikult on see romaan ka tulevikuvõimaluste läbimängimisest - mil viisil oleks võimalik üha uute tähtedeni jõuda, milleks on inimesed võimelised ja millal tuleb paratamatu piir ette. Strossi inimkonna piiriks on küll lihtlabane enesehävitamine (selles on süüdi liigne mugavus robotite rõõmudest - eks praegunegi maailm ole selles suunas ehk nihkumas). Autor on erinevaid visioone läbi mänginud ka varasemates eestindustes - pähe torkab muidugi “Accelerando” ja “Palimpsest” (siin küll jääb asi transhumaansusest kaugele).

Raamatu reklaamis viidatakse, et see romaan on austusavaldus Asimovile ja Heinleinile. Kui Asimovi puhul on asi selge, siis Heinleiniga tundub olevat segasem suhe: et see “Friday” romaan ja siinne peategelane Freya; see seksiroboti lahtikirjutamine tundub küll olevat lahendatud parajas paroodiavõtmes (kuigi jah, romaani loogika jaoks on see kahtlemata vajalik tööriist (jajah, teen ka nalja)). Eks romaani algne kaanekujundus justkui viitaks, et Freya tegelaskuju pole, noh, just ülimalt tõsiselt kirja pandud.

Ulmekaugetele lugejatele ei oskaks seda romaani soovitada - eks siin muidugi on huvitavaid tulevikunägemusi, aga jah. Või kes teab, äkki Stross ikkagi võttis Freya tegelaskuju tõsiselt?

“Näete? Tähtedevaheline koloniseerimine on lihtne! Tuleb lihtsalt pühendada sellele mitmesaja aasta jooksul märgatav osakaal planeetidevahelise tsivilisatsiooni kõigist ressurssidest, anda see robotite väsimatutesse ja tõhusatesse kätesse, kellel on kästud püüelda eesmärgi poole nii kaua kui vaja. Võib-olla ei ole meie Loojate väljasuremise tegeliku lugu seotud mingi masendava seguga demograafilisest vajakajäämisest, dekadentsist, seksuaalse ülestimuleerimise põhjustatud meeltesegadusest ja lisaks pahatahtlikkusest. Äkki nad lihtsalt otsustasid, et võivad sama hästi teha väikese uinaku, kuni see tüütu galaktika vallutamine nende eest ära tehakse - teades kindlalt, et robotid äratavad nad õigel ajal ellu ettevõtmise vilju maitsma.” (lk 269)

11 juuni, 2020

Vajra Chandrasekera – Documentary (Lightspeed 58, 2015)


Lugu sellest, kuidas vändatakse dokumentaali libahelikopterist. Tõepoolest, täiskuu ajal muutub üks naine militaarkopteriks, muulgi ajal juurdleb ta kopterimõtete kallal. Võiks öelda, et ta abikaasa on selle asjaolu tõttu üsna õnnetu (muuhulgas on ta kaotanud kolm sõrme, kui esimese libamoondumise korral ta naine kuju muutis), närvilisemaks teeb ka mõte, et mida küll teised inimesed peaks sellisest naisest arvama. Ainult et... naabreid enam pole, sõda on need minema pühkinud. Arvatavalt just sõja tõttu on toimunud naise kopteristumine, küllap ta sai sel ajal mõnelt libakopterilt „pureda“.

Mees süüdistab ühtlasi dokumentaliste, kuna nende pidev eraellu sekkumine ei lase abielupaaril normaalse elu poole pöörduda – küllap privaatsema elujärje taastumisel võiks nainegi jagu saada sellest libakopterluse pisikust (mehe arvates võiks üheks tervenemise viisiks olla see, kui naine end libaksolemise ajal end... vabaks laseks, avaks pardarelvadest tule, kasvõi selle võttegrupi suunas – noh, see oleks umbes nagu taldrikute lõhkumine pingete vabastamiseks).

Üpris omapärane lugu, võibolla kajastub siin midagi Sri Lanka kauaaegsest kodusõjast. Taasloetav veebist.

10 juuni, 2020

Terry Bisson – The Cockroach Hat (Tor.com, 26.05.2010)


 Lugu, mis on... vale, haige, mitmeti mööda. Aga mis teha, kui Kafka „Metamorfoos“ saab uue elu – mis teha, kui inimene muutukski reaalselt prussakaks. Mitte et see peategelane oleks seda lugu lugenud, küll aga on tal sõber, kes on loengu jaoks lugenud ning kes on lubanud peategelasele, et kui midagi sellist tõesti juhtub (ehk prussakaks muutumine, sest olgem ausad, Kafka kirjutatu on ju fiktsioon), siis sõber päästaks peategelase. Ainult et... kui peategelane muutubki prussakaks, on sõber surnud. Ja sõbra naine – kes on nüüd peategelase naine – tahab meest (ehk prussakat) maha lüüa. Kuid mehel õnnestub kodunt põgeneda ja saab viimaks abi iidvanalt juudi kabalistilt. Peategelane jõuab tagasi koju ja seal on naine armukesega rõõme jagamas (sest naine ütleb, et peategelane peaks ju prussakas olema). Armuke lahkub, aga siis nad avastavad, et laps on prussakaks muutunud. Peategelane ja ta naine otsustavad oma suhtele uue alguse anda ning otsustavad selle prussaka laiaks litsuda. Aga siis helistab...

Ja nii edasi. Absurdihuumor rõhub rängalt õlgadele ja omal veidral moel on see vaimukas tekst. Kõik muutub, on nihkes, on valesti, see on iluvalekirjandus. Kafka ja Harms... võibolla ehk tõesti ameerikapärane harmslik tekst Kafka ainetel. Ja see on tore. Taasloetav veebist.

09 juuni, 2020

Jitshak Šami - Isade kättemaks (2020)


Peale Schweblini ja Hrabalit on see raamat kirjanduslikus mõttes õige tasane ja vaikne – kuigi kirjeldatud sündmused päris tormilised, kuivõrd Lähis-Idas möllavad usulised kired pole vast kunagi keemispunktist madalamad. Ja noh, keeruline on leida Kalle Kasemaalt sellist tõlget, mis poleks mingist otsast huvitav.

Lugu siis sellest, kuidas kahe „maakonna“ kogukondade usulised rongkäigud põrkuvad kokku Jeruusalemma kandis, sest kumbki neist tahab olla templis esimene, kanda oma lippu kõige austusväärsemas seltskonnas. Üha kuumenev konflikt lõppebki sellega, et peategelasest kogukonnaliider tapab pea kogemata konkureeriva kogukonnaliidri, mistõttu peab ta elupäästmiseks põgenema, suundudes Egiptusse. Pattu oleks ehk võimalik heastada tapetu suguvõsale hüvitust tasudes, kuid need pole just koostööaltid. Millele järgneb siis paguluses peategelase igati moraalne allakäik. Kuniks …

Eks see lühiromaan kergelt selline kultuurilooline külastuskäik ole sajanditagusesse Lähis-Ida (siin siis Palestiina, Iisrael ja Egiptus) oludesse; autor ei anna hinnanguid, vaid kirjeldab ja jutustab (noh, niivõrd kui on võimalik ilukirjandust hinnata mentaliteediajalooliselt). Draamat kui sellist muidugi ülepea, ja eks need ühiskondlikud olud kipuvad olema sellised … tavapärasest harjumatud, kuigi eks kindlasti on praeguselgi ajal teatud protsent valijaid, kes midagi sellist ihaldavad.

Ei oska ette kujutada, kui oluliseks võis autor pidada seal kirjeldatud perekonnaelu ja selle osalisi – muidugi, mida roosilist on oodata niivõrd meeste- ja usukesksest ühiskonnast. Kui järele mõelda, siis selline monotoonne meesteühiskond vast tekitaski minus endas lugemise ajal raamatu vastu teatud vastumeelsust ja ängistust. Mitte et romaan kui selline, vaid selle ainese taust. Ei suuda seda hetkel lahti seletada, sest mu aju on väsinud.

08 juuni, 2020

Andy Duncan - A Diorama of the Infernal Regions, or The Devil's Ninth Question (Wizards, 2007)

Sissejuhatus sellesse Pearleen Sunday tsüklisse - kuidas siis ühest vanemate poolt hüljatud tüdrukust sai võimas võlur, kes päästis Kuradi vangistusest ja sai jagu Kuradi väimehe esitatud kaheksast mõistatusest.

Lugu on iseenesest veidi veider, kuidagi palju on kokku kuhjatud, igal juhul eelnevalt loetud kolmas lugu oli kuidagi kompaktsem (nojah, samas võib mõista, et siin olevast lõngakuhilast hakkavadki eri niidid hargnema). Kui kolmas lugu näis olevat folklooripärase põhjaga, siis see on pigem tavalisem fantaasiakirjandus, kõik need võlurid ja tsirkused ja teised dimensioonid.

Ja mis mind kõige rohkem üllatas - tegelikult see tsükkel algabki kuskil 19.-20. sajandi vahetusel, niiet kolmandas loos mainitud 1929. aasta auto võibki paigutada selle toimumisaega; tolle lugemise ajal millegipärast arvasin, et tegu on Kuradile kuuluva stiilse uunikumiga … Ohjah, tuleb ikka terasemalt lugeda! Aga jah, eks siitki on koorumas Kuradi ja tema väimehe konflikt, mis siis hiljem … kipub veelgi süvenema.

05 juuni, 2020

Bohumil Hrabal – Liiga vali üksindus (2020)


Eks tuleb liituda kiidukooriga, mis on saatnud Hrabali eestikeelse tõlke ilmumist– teos on tõesti vägev kirjanduslik jõuproov, hinges ja üksinduses ja mõttemaailmas ja ühiskonna muutumises. Sest eks raamatute hävitamine on emotsionaalselt võttes valus teema, aga puhtpraktiliselt paratamatu (võib muidugi enam kui kindel olla, et kohalikes vanapaberikonteinerites võib leida igasuguseid pärle – ja milline osa neist üldse tagasi müügile või erakogudesse jõuab?) – kuigi selle raamatu puhul on raamatute hävitamise praktilised põhjused midagi muud kui on kombeks normaalses kapitalistlikus ühiskonnas.

Hrabali hull tegelaskuju on juba selline jändrik, et hoia ja keela, kogemata harituks saav mustatööline koostab esteetilisi paberimassipakke … koos kokkusurutud hiirtega. Iseseenesest kirjeldab autor seda mudelit, mis mõneski kirjandusteoses toidab lugejate nostalgiaunelmaid: vanasti oli muru rohelisem. Nii on tegelase jaoks vanasti rohi rohelisem (kuidas küll noor Kant vms maailma(tunnetust) kirjeldab, eksole), nii on vast meie jaoks ka selle lühiromaani maailm hulga rohelisema muruga – olenemata sellest, et kirjeldatud ajajärk on õige repressiivse ühiskonnakorraldusega. Aga millised sisemised vabadused, eksole (kuniks – aga sellest kohe järgmises lõigus). Selles vast ongi niisuguse realistliku kirjanduse hukutav mõju, et paneb igatsema aegu, mida ei ole ega ka tule sellises vormis; jajah, vastukaaluks võiks muidugi lugeda Kundera tolle ajastu romaane. Aga võibolla ajan udu, millel pole mingit pistmist teiste lugemiskogemusega.

Muidugi, tegelase teekond lõppeb siiski tragöödiaga, allajäämisega ühiskonnale; lõputult ei saa palgal pidada mõttetut Sisyphost, kes pigem takistab oma tuiamisega ühiskondlikku ja tehnoloogilist arengut – niisiis, eelmises lõigus kirjeldatud rohelisem muru on siiski allakäigu kirjeldus. Aga milline kirjeldus, eksole.

„Tajusin, et on tulnud ots väikestele rõõmudele, mis saabuvad väiksesse kogumispunkti leidudena, eksikombel vanapaberi hulka visatud raamatute ja brošüüridena, et see, mida ma näen, on ka hoopis teistmoodi mõtlemine, ja võib-olla võtabki iga tööline ühe raamatu igast trükist omale meeneks koju kaasa ja loeb selle isegi läbi, aga see on ikkagi mu semude pakkijate lõpp, see on ka minu lõpp, sest kõik me vanad pakkijad olime vastu omaenda tahtmist haritud, vastu omaenda tahtmist oli meil kõigil kodus korralik kollektsioon raamatutest, mille me kogumispunktist olime leidnu, ja kõik me lugesime neid raamatuid õndsas lootuses, et ükskord loeme neist midagi, mis meid kvalitatiivselt muudab. Aga kõige rängema hoobi andis mulle see, kui ma nägin, kuidas need noored töölised täiesti häbitult joovad piima ja limonaadi, jalad harkis, üks käsi puusas, joovad himuga otse pudelist, ja siis oli mulle selge, et vanadel aegadel on ots peal, et on lõppenud ajajärk, kui tööline põlvili, sõrmede ja pihkudega tunnetas oma makulatuuri, nagu maadleks sellega kui mees mehega ja paneks selle selili, nii oli iga vana tüüpi tööline tööst tapetud ja muserdatud, sest pidi laskma tööl omale naha vahele pugeda. Aga siin oli alanud uus aeg uute tööliste ja uute töövõtetega, uus epohh, kui töö ajal juuakse piika, kuigi igaüks teab, et isegi lehm pigem kõngeb janusse, kui et joob piima.“ (lk 51-52)

04 juuni, 2020

Andy Duncan - The Devil's Whatever (The Book of Magic, 2018)


Ameerikapärane lugu kuradist ja tema tegemistest maa peal - ehk siis kuidas tekkisid erinevad kuradiga seotud kohanimed ja -pärimus. Loo üheks peategelaseks on Kuradi üks väimees (aga neid on tal palju), kelle on Kurat määranud temaga seotud kohti läbi, üha uuesti ja uuesti ning kordama neid Kuradi legendiväärilise tegusid - ainult et kuivõrd Kurat on siin loos õige vanapaganlik olevus, siis peamiselt on Kuradiks arvatav väimees see, kes tihti inimestelt petta saab (või siis sooritab jäledaid kuritöösid). Aastatega on see väimees üsna vaevatud neist korduvatest seiklustest ning kui ta viimaks mõistab, et milleks ta määratud on, kutsub ta endale appi noore nõia Pearleen Sunday (kes omal ajal Kuradi vangistusest päästis), kellelt ta palub kohtuda oma äiapapaga ning nii aidata vabaneda sellest kohustusest.

Viimaks naine nõustub palutuga, ta otsib sobiva risttee ja kutsub Kuradi välja. Tulebki eriskummaline auto eriskummaliste sõitjatega ning peale põrgulikku teekonda viiakse naine Kuradi ette. Kes on siis õige folkloorse olemisega vanamees ja edasi ..

Nagu öeldud, Ameerikakeskne lugu - üks hetk tunnistab Kuratki, et ta saab vaid Põhja-Ameerikas tegutseda, kuna vaid seal usutakse teda. Olemata mingitki moodi ekspert folkloori alal tundub see olevat paras segu valgete, mustade ja punaste folkloorist (no millestki peab folkloor koosnema ja laenama) - on nii triksterit, onu Remust kui kristliku rahvausundi põhja; ikka siis sellest, kuidas mõnd iidsemat jõudu ninapidi tõmmata. Ei saa öelda, et maagial oleks just kandvat rolli (kuigi üks peategelane on nõid), pigem siis (kas olen juba maininud?) folklooripärane jutuloogika - kuskil nimetatigi seda “Southern tall tale”.

Eks vast oluline seegi, et tegu kolmanda jutuga Pearleen Sunday sarjast, üllataval kombel on esimene tekst sellest sarjast mullegi kättesaadav ühest antoloogiast, mille lugemisest vist muidu olen loobunud. Näis!

03 juuni, 2020

George R. R. Martin - A Night at the Tarn House (The Book of Magic, 2018)


Ainus tekst antoloogias, mis on tegelikult ilmunud ühes teises temaatilises antoloogias, aga et tegu on ikkagi sellise superstaarautoriga, siis on kõlblik seda uuesti avaldada. Minu mäletamist mööda pole ma lugenud ühtki teksti Jack Vance’i “Sureva Maa” tsüklist, aga kui lähtuda Martini austusavaldusest, võiks see maailm küll loetav olla.

Niisiis, öisesse kõrtsi satub kokku kõiksugu rändajaid ja seklejaid, kel on üsna erinevaid põhjuseid just seal peatumiseks. Aga et planeet on suremas (nagu selgub, võlurite tõttu), siis valitseb kogunenutel üsna valdav minnalaskmismeeleolu ning seetõttu on võimalik muidu vaenulike jõudude vahel üsna lähedane kokkupuude. Mille tagajärjeks on siis, et sõbralikult naha üle kõrvade tõmbamisest sünnib verine arveteõiendamine, millest eluga väljub see, kel on kõige suurem elutahe selles väljasurevas maailmas.

Nagu öeldud, pole ma tuttav Vance’i loomega, ja seetõttu ei oska suurt hinnata kõigi nende kummaliste olendite omavahelisi jõuvälja, igal juhul moodustub neist üsna verine maagiakarneval. Omal moel on see justkui must komöödia, kõik need egoistlikud ja blaseerunud võis siis hoopis pühast vihast toituvad tegelased, kes kõik on nüüd ninapidi kokku surutud. Puänt on selline, et jällegi - ehk on see Vance’le iseloomulik, ehk on see Martini ninanips.


ulmekirjanduse baas

02 juuni, 2020

Maria Turtschaninoff - Undine (Giants at the End of the World, 2017)


Poeetiline lugu näkkidest, kes elutsevad kaugel merest, pagulastena kuskil suures mägitalus. Miks nad seal on, miks nad püüavad igal juhul võimalikult inimestena välja näha, miks nad ookeanist võimalikult kaugel on, jääb minu meelest otse välja ütlemata; eks iga lugeja võib selle põhjuse ise enda jaoks välja mõelda (näiteks - merede ülemajandamise tõttu?).

Aga näkid muidugi igatsevad elavat merd - kuigi nad ei tohi seda teistele välja näidata. Kõige hullemini mõjub see nende hulgast noorimale, kes tahtmatult rikub kõiksugu kirjutamata reegleid, mida teised näkid on enesevangistusele kehtestanud. Ja see reeglite rikkumine … on omal moel valuskaunis, aga ka häiriv.

Lühike poeetiline lugu kaotusest ja enesesalgamisest; autor on kirjutanud päris mitu head kujundit kaotusvalust ja igatsustest.

01 juuni, 2020

Karen Orlau - Sealtmaalt (Sealtmaalt, 2002)


Etnoõudus kiindumuse koletust jõust. Või noh, olgem ausad, tegu on õige maniakaalse peategelasega, kelle otsused tekitavad päris jäleda okserefleksi.

Ehk siis maapoiss kaotab lapsepõlvesõbrast tüdruku, kuna see upub. Tegemist on noortega, kes pole veel murdeikka jõudnud, seega polnud nad sellised “sõbrad”, aga noh, igal juhul on meeletu kaotusvalu. Peale matust mõtleb poiss proovida, et äkki saab sõbranna äratada nagu Okasroosikese.

Mõeldud-tehtud, öösiti ongi nüüd Okasroosike olemas (maagia!). Ainult et … aastad mööduvad, poisist saab noormees, öine külaline jääb ikka plikatirtsuks. Ja kui viimaks noormees ülikoolis tõelise neiuga tutvub ja temasse kiindub, siis … no imelik on sellist Okasroosikest endaga kaasas kanda. Kuid vaimul on omad tahtmised.

Et siis jah, üsna jõletu ja jälk maailmapilt, mis sellel poisist noormeheks sirgunul avaneb. Mingil moel võiks seda teksti pidada splätteriks, kuivõrd … noh, jälk on. Omal moel hea näide sellest, miks ei huvitu suurt õuduskirjandusest … ja päev peale lugemist selgus, et olen sellest tekstist juba 2013. aastal kirjutanud (eelmine postitus on tegelt paremgi!).