Louis-Ferdinand Céline – Vestlused professor Y-iga (2013)

Stiilne virisemine seotud sortsu eneseirooniaga, Celine kirjutab kui kolmekordse kiirendusega Griškovets, tekst kui kõnekeele väänatud rööpad. Keegi (igav stiilireetur?) on öelnud, et kunstis on kõnekeele (või ka vandesõnade) kasutamine problemaatiline sellepärast, et inimesed tajuvad keelt erinevalt, see mis teose autori arvates võib ilgelt (!) täpne või mahlane olla, on vastuvõtjale näiteks puine või lapsik või lihtsalt möödunud sajandist (see tähelepanek käis vist küll teatri kohta). Ühesõnaga, see Celine'i ekstaatiline rahmeldamine... on lööv ja samas väheke kunstlik (ikkagi kultuurrahva esindaja – prantslane; pärandi raskus ei anna vabaks); kui kaasaegseid häiris kolme punkti kasutamine, siis endal ajab meele mustaks hüüumärkide küllus. Nojah, küsimus on temperamendis?

Tegemist on siis kujuteldava intervjuuga, mida nõuab Gallimardi kirjastuse boss Gallimard, et Celine saaks tuntumaks autoriks ja seeläbi võimaldaks kirjastusel rohkem raamatuid müüa. Autor toogu raha sisse. No tegelane Celine siis valib endale võrdlemisi okkalise ja umbuskliku intervjueerija, kellele siis seletab oma teeneid inimkonna ees ning näitab, milliseid eesrindlikke samme on ta astunud kirjanduse või õigemini laiemas plaanis inimkonna päästmise nimel. Nimelt, ta on avastanud kirjutusstiili, mis päästab meid pseudonähtuste käest! Intervjuu kulgeb üle kivide ja kändude ning päädib intervjueerija hullumisega (kuidas autor seda markeerib – lihtsalt kordustega). Ning tegelane Celine otsustab ise kirjutada nö autoportreeloo. Hull värk.

“Hästi... aga ettevaatust, professor Y.! pange tähele! nad on juba kõik raadiouimas, kogu see klientuur! Kiiritatud!... veel lollimaks tehtud kui muidu!... minge proovige neile oma “kõnekeele emotsioonist” rääkida!... vaadake, mis nad ütlevad!... “kõnekeele emotsioon” puudutab lüürikat... ag pole olendit, kel oleks lüürika või emotsioonidega vähem pistmist kui “lugejal peldikus”!... lüürikust autor, ja ma tean, millest ma räägin, saab proledelt nii et on saadud, eliidist rääkimata!... eliidil pole aega lüüriline olla, see sõidab ringi, õgib, tüseneb, peeretab, laseb krooksu... ja siis läheb jälle uuele reisile!... eliit loeb samamoodi ainult peldikus ja mõistab samamoodi ainult pseudot... ühesõnaga, lüüriline romaan, see ei mängi välja... see on täiesti selge!... lüüriline žanr tapab kirjaniku läbi tema närvide, läbi tema veresoonte, läbi terve maailma vaenu... ma ei tee niisama sõnu, professor Y.!... ma räägin tõsiselt!... “transponeerida emotsioon” romaani, see on uskumatu piin... emotsiooni on võimalik tabada, seda on võimalik kirja tuua ainult läbi kõnekeele... läbi kõnekeele kaja! ja ainult lõpmatu kannatlikkusega! mikroskoopiliste märkidega!... proovige järele!...” (lk 15)

““Olgu! Olgu! laske aga edasi... väga huvitav just pole!...”
“Ah, kas tõesti? kas kohe tõesti mitte? aga mitte miski pole eriti huvitav, härra professor Y.! pange tähele! kirjutage ometi midagi üles!”
“Misasja?”
“Lihtsalt kirjutage!... et kui poleks sõda, alkoholi, vererõhku ja vähki, sureks meie ateistliku Euroopa inimesed igavusest!”
“Aga mujal?”
“Aafrikas on neil malaaria, Ameerikas hüsteeria, Aasias on nad kõik näljas... Venemaal on nad peast segi! kõigi nende kummituste peale igavus ei hakka...”
“Põrguvärk! Põrguvärk!”
“No mis siis nüüd!... ma üritan huvitav olla! mängin klouni!... kas me teeme interwjud või ei?... Ah?... kurat? põrgu?”” (lk 22-23)

““Teil on ju ometi raadio?... kolonel, on ju?... hästi! kas olete minuga nõus?... et jubedamat kuulamist annab otsida kui armastuslaulud! kas pole? masendavalt depressiivsed meloodiad! mida selle kohta peaksid ütlema rästad? vindid? ööbikud? nende armastuse surnumissade kohta?... isegi varblased, ma ütleks?”
“Nüüd olete siis armastuslauludel turjas?”
“Oh! absoluutselt mitte! aga mulle ei meeldi kokkuvarisenud trubaduurid...”” (lk 44)

““No kuulge ometi! ma ju rääkisin teile tehnika lahti!”
“Õige jah! õige jah!”
“Teil juba kõik meelest läind?”
“Oh ei! oh ei!... mul on kõik meeles: emotsioonide rööpad! metroo! kolmepunktiline ekspress! ühe minutiga Pigalle-Issy!”
“Ja veel?”
“Kõik lugejad ära tehtud!”
“Hästi! aga see pole veel kõik! see pole veel kõik!”
“Eritöötlusega liiprid!”
“Täpselt!”
“Murtud emotsiooni geenius! võimas ilukirjanduse revolutsioon!”
“Ja veel, kolonel! veel!”
“Enfin Céline vint!”” (lk 73)

lugemik

möödunud aasta parimad raamatud

Täidsa eksperthinnang, pärismõtteliselt adekvaatne muidugi, loeb emotsioonilaks, mitte kvaliteet.

1 Brett “Kõrbeoda”

2 Martin “Mõõkade maru: Veri ja kuld”

3 Celine “Reis öö lõppu”

4 Pinol “Pandora Kongos”

5 Aleksejev “Kindel linn”

6 Tänav “Euromant”

7 Järve “Esimene aasta”

8 Lauli “Kodutus”

9 Koidula “Peruamaa viimne inka”

10 Winterson “Kivist jumalad”

Jutt siis ainult 2011 ilmunud raamatutest. Kahjuks mitmed teosed lugemata (nt Hargla jutukogu, “Illuminatus!”, Sapkowski), mis ehk ootuste põhjal võiks selles esikümnes segadust tekitada.

Mitmed sarjad jäid keskpäraseks (Loomingu Raamatukogu, Punane raamat, Moodne aeg) või suisa talveunne (Sündmuste horisont), Ajavaim ja F-sari on päris särtsakas ning Orpheuse raamatukogu ambitsioonikas.

Ja ikka rõõmustav, et omamaist campi ilmub üsna stabiilselt, selleta oleks kurb maailm.

Louis-Ferdinand Céline – Reis öö lõppu (2011)

Sedapsi, noored kirjandushuvilised ja teised vaimuhaiged, see on üks raamat, mida tuleks lugeda ja seedida. Või siis jätta lugemata ning elada edasi oma võluvas bling-bling maailmas, suurt midagi ei muutu. Tegemist on tõeliselt vihase raamatuga, mis virutab heaolumakku mis hullu (ja vale pole see mitte). Tekstis on niipalju tavakäitumise eemaletõukavaid hetki või tabamisi, et tõepoolest, tunned mõneti solidaarsust Céline'i raevu või jälestusega. Raamatu esimene pool (sõda, Aafrika, Ameerika) on kui palavikuunenäo košmaar, romaani teine pool on kui Prantsumaa nimelise mülka argiõudus (oh, suured sõnad!).

Ehk siis lugu umbkaudu selline, et raamatu algul hüppab peategelane Bardamu rõõmuga I maailmasõtta marssivasse kolonni, ja noh, õige pea saab šoki sellest... sõjast. Järgneb hingeline põrutus ning satub vaimuhaiglasse paranema või nii (posttraumaatilise stressiga Švejk, eksole). Noh, lõpuks saabki sõjaväest vabastuse ning seilab edasi Aafrikasse... sinna sõites ja seal olles kogeb järgmisi, hmm, apokalüptilisi kogemusi ja konservielamusi. Seejärel toimetatakse ta laevale, millega aerutab Ameerikasse (Uus Maailm ongi vast ulmelisem osa raamatust, kõik see orjus ja muud juhtumid). Tüdineb sealgi seiklustest ja armastusest ning tagasi Prantsusmaale, kus omandab lõpuks arsti ülla ameti. Ehk siis möödub kuus aastat. Teose teine pool ongi siis, hmm, seiklemine sealses mädas ja roiskumises ja võrdlemisi moraalivabas ühiskonnas.

Natuke ajuvaba on jutustada tegevusest, sest kõikse aeg käib üks sumbunud või palavikuline nihverdamine ja peetimine. Kõigest sellest inimsitamassist mõjus kurblikuima hetkena hoopiski seaga juhtunu (lk 305). Mitte et tegemist oleks šokiproosaga, aga noh, eks tegelt nati on ka. Ja need esseelikud heietused elust võivad pakkuda nii mõnelegi avastamis- või äratundmisrõõmu (ent eks leidu kah autori väikekodanlikke mõttekesi, see ei ole äärmuslikeim lahknemine inimsusest). Ja milline stiilsus (siin toodud kaks tsitaati on küll tavakirjanduslikud, normaalsed, muidu on Céline'l ikka gaas põhjas).

“Ma olin alati kartnud, et olen seest tegelikult nagu tühi, et mul ei ole ühtegi tõelist põhjust olemas olla. Nüüd olin ma faktide toel oma olematusele kinnitust saanud. Selles keskkonnas siin – liiga erinevas mulle oma väikesel viisil harjumuspäraseks saanust – olin ma silmapilkselt nagu ära lahustunud. Ma tundsin ennast tõesti olemasolemise piiril, lihtsalt ja labaselt. Kohe kui minu ümber ei räägitud enam harjumuspärastest asjadest, ei takistanud miski mind üleni langemast mingisugusesse võitmatusse igavlemisse, vaiksesse, hirmuäratavasse vaimsesse katastroofi. Vastikus.” (lk 214)

Päris hullumeelne tõlge (peaks uuesti lugema!), sutt samast ooperist Hilsenrathi mölinamaailmaga. Või natuke võrrelda Griškovetsiga – ühel selline tiira-taara muhe semulikkus ja hinges oigamine, teisel näkku lõrisev tung&torm ja nihilistlik minnalaskmine. (Ajalooliselt oleks teksti ehk huvitav kõrvutada Camus “Võõra” või miks mitte ka Remarque'i pateetikaga.) Tore, et kirjastus lasi tõlkijal nii pika järelsõna avaldada, sai kah selgemaks, miks mõned nimed olid just sellised, et äratasid ähmast äratundmist. Ja mis tunne võis küll olla päevast päeva seda maailma tõlkides, respekt ja kummardus. Kui üldiselt on ilukirjanduses kõnekeelne väljendumine lugemist hõlbustav, siis see romaan on juba avalehtedest parajalt tiine ja põrplev, mida ei läbi just ülikiirelt lenneldes (no tegelt saab ka nii). Tõlge on päris füüsiline, kõik haiseb, lõhnade orgia (lk 292) ja pulbitsemine; või nagu tõlkija mainib – pudruline algmateeria, millest formeerub... midagi. Hullu? Tegelt mitte. Ju?

“Ta kaugenes iga minutiga elust ja enam me teda kinni ei hoidnud. Higi tuli ta näo peale nii suurte tilkadena, et ta oleks nagu terve näoga nutnud. Sellistel hetkedel on kõhe tunne olla muutunud nii vaeseks ja nii kõvaks, nagu sa oled muutunud. Sul pole enam peaaegu midagi järel, millega võiks aidata teist inimest surra. Sinus on alles ainult need asjad, mis on vajalikud igapäevaseks eluks, mugavaks eluks, ainult iseenda jaoks, lühidalt, kõnts. Sa oled tee peal kaotanud kogu usalduse maailma vastu. Sa oled peksnud selle vähese halastuse, mis sul veel oli, nii sügavale keha põhja kui said, nagu mingi vastiku väikese tableti. Sa oled surunud ta pärasoole lõppu, selle halastuse, koos sitaga. Mõeldes ise, seal on tema koht.” (lk 522)

Nojah. Tekst pole just soovitav lugemine näiteks isamaaliselt meelestatud kodanikele (aga kui vihkad prantslasi, siis küll). Või noortele emadele ja muudele sellistele. Suvalised idioodidki võiks raamatut mitte kätte võtta. Või noh, üleüldse, tasub lugeda. Tõesti.

veel üks raamatublogi
päikesejänku

maaleht
õhtuleht
postimees
päevaleht
sirp
ekspress