Richard Dawkins – Isekas geen (2014)

Mõningaid tsitaate pereplaneerimise vallast.

“Geenid kontrollivad kaudselt orgaaniliste kehade valmimist, seda rangelt ühesuunaliselt mõjutades: elu käigus omandatud tunnused järglastele edasi ei kandu. Ükskõik kui palju tarkust ja teadmisi sa oma elu jooksul ka ei omanda, mitte kübetki sellest ei kandu geenide kaudu sinu lastele. Iga põlvkond peab uuesti nullist alustama. Keha on tööriist, mille abil geenid säilitavad oma muutumatuse.” (lk 51)

“Kuid põhiline, mida ma siinkohal öelda tahan, on see, et geneetilises mõttes pole vanema/lapse lähedus mitte kuidagi erilisem kui venna/õe lähedus. Asjaolu, et laps saab oma geenid otse vanematelt, ent õdede ja vendade puhul mingit otsest geneetilise materjali ülekandumist ei toimu, on täiesti ebaoluline.” (lk 128)

“Rasestumisvastaste vahendite kasutamist rünnatakse tihti kui “ebaloomulikku” tegevust. Häda on aga selles, et ka heaoluriik on ebaloomulik nähtus. Kuigi ma usun, et enamik inimestest soovib väga heaoluriigis elada. Ent meil ei saa olla ebaloomulikku heaoluriiki, kui meil puudub ebaloomulik sündimuskontroll, sest vastasel juhul on lõpptulemuseks veelgi suurem viletsus, kui seda iial looduses esineb. Heaoluühiskond on küllap kõige suurem altruistlik süsteem, mis loomariigis iial on olnud. Ent igasugune altruistlik süsteem on loomupäraselt ebastabiilne, kuna see on avatud isekate indiviidide omakasupüüdlikele tegevustele. Tõsi, neid inimesi, kes on saanud rohkem lapsi, kui nad üles suudavad kasvatada, ei saa enamasti süüdistada süsteemi teadlikult pahatahtlikus ärakasutamises – nad on enamasti selleks liialt ignorantsed. Kuid mõjuvõimsad institutsioonid ja riigijuhid, kes inimesi ülemääraselt sigima julgustavad, ei ole küll mu meelest sellest kahtlustusest vabad.” (lk 154-155)

“Tihtipeale tuleb isastel päris tublisti kosjamängudesse investeerida. Näiteks võib emane seni kopuleerimisest keelduda, kuni isane pole pesa ehitanud. Või peab isane enne emast päris tublisti nuumama. Emase seisukohast on see muidugi kõik väga kasulik, ent viitab samal ajal ka koduse õndsuse strateegia teisele versioonile. Kas emased suudavad sundida isaseid niivõrd suurelt nende ühistesse järglastesse investeerima veel enne, kui need järglased eostatudki on, nii et isastel pole pärast sigimist enam kasulik jalga lasta? See on väga huvitav idee. Kannatlikult kopuleerimisega venitava emase meelemuutust ootav isane kannab ju kulusid: ta laseb mööda teiste emastega kopuleerimise võimalusi ning kulutab palju aega ja energiat väljavalitu kosimiseks. Selleks ajaks, kui emane viimaks sigima soostub, on isane juba paratamatult väljavalitule “pühendunud”. Isasel ei teki suuremat kiusatust emast hüljata, sest ta teab, et kui ta mõne teise emase leiabki, siis solgutab seegi teda enne asja juurde asumist pikalt.” (lk 190-191)

“Ka meie geenid teevad omavahel koostööd ning mitte seepärast, et nad on meie sees, vaid seepärast, et neil on ühine väljund tulevikku – meie sugurakud. Kui mõni ükskõik millises organismis asuv geen avastaks mingi võimaluse levida kuidagi teisiti – nii et selleks ei oleks tarvis end sugurakkudesse munsterdada –, siis hakkaksid nad kohemaid seda võimalust kasutama ja teeksid palju vähem koostööd. Ja nimelt sellepärast, et neil oleks nii võimalus ülejäänud geenidega võrreldes edukamalt tulevastesse põlvedesse kanduda.” (lk 297)

postimees

vot nii  

Richard Dawkins – Luul jumalast (2011)

“Selle raamatu eesmärk on tõsta teadlikkust – teadlikkust tõsiasja suhtes, et ateistiks olemine on realistlik ja julge ning suurepärane pürgimus. Sinust võib saada ateist, kes on õnnelik, tasakaalukas, moraalselt kõlbeline ning vaimselt rahulolev.” (lk 11)

Jumalat ei ole ja pole olnud. Eestis selline täppisteave just suuremat meeleliigutust ei peaks tekitama, aga mujal ehk küll. See raamat pole tõsiusklikele, sest, noh, neid ei saa ümber veenda (jumalasse tuleb uskuda jne), küll aga kõigile teistele, kel vähegi huvi religiooni ja/või loodusteaduste vastu. Keskel on 1-2 peatükki, mil mul juhe vähe kokku jooksis (mis pole muidugi eriline näitaja), aga muidu on igati arusaadav tekst. Eks siingi raamatus on mitmeid väljendusi, millele saaks nagu vastu vaielda, aga noh, kui lähtutakse loodusteaduslikust vaatepunktist, siis on rõhud vähe asjalikumad kui minusuguse rahvusromantilised vaated eluolule. Õigemini ongi raamatu point kokkuvõetav alltoodud tsitaatidega.

Ahjaa, kas üleüldine moraal põhineb pühakirjal, nagu väidavad usklikud (pole usku, on anarhia)? Ei põhine, ütleb Dawkins, moraalireeglid kujunevad niiehknaa ühiskonnas vastavalt Zeitgeistile (lk 265-273; seal ka toredad “ateisti 10+4 käsku”).

Raamat suurendab õudust Ameerika ees selle fundamentalismi pärast – tavaliselt vaatad sellist “tsirkusest” mööda kui (endale) mitte tõsiseltvõetavast totakusest, aga tegelikult on see ikkagi hämmastavalt jube.

Dawkins on muidugi paras jutustaja ja kõrvalepõigete austaja, nii saab lugeda nii mõndagi seltskondlikku ja muidu poleemilist. Natuke päevakajaline samuti, suisa veel ilmumisaasta juhtumistele on viiteid.

“Selle asemel defineerin ma jumala hüpoteesi märksa kergemini kaitstavamalt: on olemas mingi üliinimlik, üleloomulik mõistus, kes tahtlikult kujundas ja lõi maailmakõiksuse ning kõik selles sisalduva, kaasa arvatud meie. Minu raamat toetab alternatiivset lähenemist: ükskõik milline loov mõistus, mis on piisavalt keerukas, et midagi kujundada, saab olla tekkinud vaid pika järkjärgulise evolutsiooniprotsessi lõpptulemusena. Loov mõistus, tekkinud evolutsiooni teel ja seetõttu ilmunud universumi alles üsna hiljaaegu, ei saanud kuidagi selle kujundajaks olla. Selliselt määratledes on jumal luul, ja nagu näitavad selle raamatu edasised peatükid, üsna ohtlik luul.” (lk 41-42) 

“On üsna kulunud klišee (ja nagu paljude klišeede puhul, nii puudub ka selles igasugune tõetera), et teadlased tegelevad rohkem “kuidas”-küsimustega ning teoloogid on pädevad vastama “miks”-küsimustele. Mis siis on see “miks”-küsimus? Iga ingliskeelne lause, mis algab sõnaga “miks”, ei ole ju tõsiselt võetav küsimus. Miks on ükssarvikud seest õõnsad? Mõni küsimus lihtsalt ei väärigi vastust. Mis värvi on hajameelsus? Kuidas lõhnab lootus? See, et küsimust saab esitada grammatiliselt korrektses inglise keeles, ei tee sellest veel sisukat ega tõsist tähelepanu väärivat küsimust. Ja isegi siis, kui küsimus on asjakohane, ei tähenda teaduse suutmatus sellele vastata veel seda, et religioon on selleks suuteline.” (lk 66) 

“Fundamentalistid teavad, et neil on õigus, sest nad on pühast raamatust tõde lugenud ning teavad juba ette, et mitte miski ei suuda nende uskumusi kõigutada. Püha raamatu tõde ei ole saadud mitte arutluskäigu tulemusena, vaid see on puhas aksioom. Raamat on tõde ja kui tõendid tunduvad sellega vastuollu minevat, siis tuleb kõrvale heita tõendid, mitte raamat. Vastupidiselt sellele usun mina kui teadlane midagi (näiteks evolutsiooni) mitte püha raamatu lugemise põhjal, vaid seetõttu, et olen uurinud vastavaid tõendusmaterjale. Tegemist on täiesti teistsuguse lähenemisega. Evolutsiooni käsitlevaid raamatuid ei usuta mitte selle tõttu, nagu oleksid need pühad. Neid usutakse selle tõttu, et need esitavad tohutul hulgal igakülgselt toetatud tõendusmaterjali. Põhimõtteliselt võib iga raamatu lugeja selle tõendusmaterjali ise üle kontrollida. Kui teaduslik raamat millegi suhtes eksib, siis on vältimatu, et lõpuks keegi selle vea avastab ning järgnevates raamatutes on see juba parandatud. Pühade raamatute puhul on asjalood ilmselgelt teistmoodi.” (lk 284) 

“Kristlus, just nagu islamgi, õpetab lastele, et küsimusi mitteesitav usk on voorus. Sa ei pea oma usku kuidagi kaitsma. Kui keegi teatab, et mingi asi käib tema usu juurde, siis laialt juurdunud tavade kohaselt on ühiskonnal kohustus “austada” seda ilma küsimusi esitamata ning hoolimata sellest, kas see kuulub ka nende usu või mõne teise usu juurde, või ei ole üldse usuga seotud; seda tuleb austada kuni selle hetkeni, kui see ilmutab end mingi kohutava verevalamise läbi, nagu seda oli Maailma Kaubanduskeskuse hävitamine või Londoni või Madridi pommirünnakud. Sellele järgneb vastuvaidlejate koor, kui vaimulikud ja “kogukonnajuhid” (kes nemad üldse selleks valis?) üritavad seletada, et ekstremism on “tõelise” usu väärastunud vorm. Kuid kuidas saab tegemist olla usu väärastumisega, kui usul, millel puudub igasugune objektiivne põhjendus, ei ole mingeid kindlaksmääratud standardeid, millest kõrvale kalduda?” (lk 308)

 skeptik
sirp

Richard Dawkins – Jõgi Eedenist (2000)

“Geenid ei parane ega täiustu kasutamise läbi, nad lihtsalt antakse muutumatuna edasi, välja arvatud mõned väga harvad juhuslikud vead. Edu ei tooda häid geene. Vastupidi, head geenid toovad kaasa edukuse, ja mitte miski, millega indiviid ise oma elu jooksul hakkama saab, ei mõjuta kuidagiviisi tema geene. Heade geenidega sündinud isenditel on suurem tõenäosus üles kasvada, et saad edukateks esivanemateks; seetõttu on headel geenidel suurem tõenäosus tulevikku edasi kanduda kui halbadel. Iga põlvkond on otsekui filter või sõel: headel geenidel on kalduvus minna sõelas läbi järgmisse põlvkonda; halvad geenid aga tavatsevad sattuda kehadesse, mis surevad noorelt või järglasi andmata. Ka halvad geenid võivad põlvkonna või kahe kestel sõelast läbi minna, vahest seetõttu, et neil on õnne asuda samas kehas koos heade geenidega. Ent selleks, et edukalt läbi tüürida tuhandest järjestikusest sõelast, on tarvis midagi enamat kui paljas vedamine. Tuhat edukat generatsiooni läbinud geenid peaksid tõenäoliselt olema head.” (lk 15)

“Praegusel ajal on DNA-jõel olemas umbkaudu kolmkümmend miljonit haru, sest just nii palju arvatakse maakeral leiduvat erinevaid liike. Ligikaudu on arvestatud ka, et ellujäänud liikide hulk moodustab umbes ühe protsendi kõigist kunagi elanud liikidest. Sellest võib teha järelduse, et ühtekokku on DNA-jõel olnud olemas umbkaudu kolm miljardit haru. Kõik tänapäeva kolmkümmend miljonit harujõge on üksteisest jäädavalt lahutatud. Paljud neist on määratud hääbuma olematusse, sest enamik liike sureb välja.” (lk 20)

(David Quammen on pakkunud, et kaks kõige vastupidavamat liiki on varblased ja lutikad, vabandan, et täpselt ei viita.)

“Geneetilist analoogsüsteemi on ju võimalik küll ette kujutada. Kuid me teame juba, mis juhtub analooginformatsiooniga, kui seda kopeerida läbi paljude paljude üksteisele järgnevate põlvkondade. See on otsekui telefonimäng. Võimendatud telefonisüsteemid, ümbervõetud helilindid, valguskoopiad valguskoopiatest – analoogsignaalid on sedavõrd vähe kaitstud kumulatiivse degradeerumise eest, et neid on võimalik kopeerida üksnes läbi väga piiratud arvu põlvkondade. Seevastu geenid on võimelised isekopeeruma kümme miljonit põlvkonda järjest, seejuures vähimalgi määral degradeerumata. Darvinism toimib üksnes seetõttu, et – arvesse võtmata juhuslikke mutatsioone, mis loodusliku valiku poolt kas välja roogitakse või alles jäetakse – on kopeerimisprotsess perfektne.” (lk 32)

“Ühes uurimuses leiti, et meeste jala pikkuse päritavus on 77%. /-/ Mõningad muud päritavuse näitajad on inimeste puhul näiteks 95% pea laiuse osas, 85% keha pikkuse osas isteasendis, 80% käsivarre pikkuse ja 79% kasvu osas.” (lk 94-95)

Kreatsionism vs darvinism:

“Jumala kasulikkusfunktsioon osutub väga harva olevat suurim võimalik heaolu suurimale võimalikule hulgale. Jumala kasulikkusfunktsioon reedab oma päritolu talitsematu rüselusega isikliku kasu nimel.” (lk 135)

“... igaüks meist põlvneb esivanemate katkematust liinist, kellest küll kõik olid kord oma elus noored, ent kellest paljud ei saanud iialgi vanaks. Niisiis me pärime küll kõik selle, mis on vajalik, et olla noor, ent sugugi mitte tingimata kõike, mis on vajalik, et olla vana. Me kaldume pärima geene, mis põhjustavad surma kaua aega pärast meie sündimist, mitte aga neid, mis põhjustaksid surma üsna varsti pärast meie sündimist.” (lk 145)

“Darwini käguvamplase geenide jaoks on parem, et vastne, kellesse ta muneb, oleks elus ja seetõttu värske, kui teda süüakse. Milliste kannatuste hinnaga see toimub, pole oluline. Geenid ei hooli kannatustest, sest nad ei hooli üldse mitte milleski.

Kui Loodus oleks heatahtlik, võiks ta lõppude lõpuks teha pisikese möönduse ja vastsed tuimestada, enne kui nad seestpoolt elusast peast ära süüakse. Ent loodus pole ei heatahtlik ega pahatahtlik. Ta pole ei kannatuste vastu ega ka mitte nende poolt. Loodus ei ole huvitatud ühestki kannatuste viisist, välja arvatud siis, kui see mõjutab DNA ellujäämist.” (lk 145)

Hea raamat alaväärsuskompleksi põdejale – sina oled väärtusetu.

silveri raamatublogi
nloeb