Susan Sontag – Vaadeldes teiste valu (2008)

Ilukirjanduse lugemisele vahelduseks Sontagi essee fotograafiast ja selle võimalikust mõjust vaatajatele; tekst keskendub eelkõige sõjafotograafiale. Kunst või antikunst, muidugi autentsuse ja vaatenurga ja eelkõige tõlgenduse küsimus. Ega mul tsitaatidele polegi suurt midagi lisada, illustreeriv foto pärineb minu „mälupangast“, mis assotsieerub mulle lootusetu väsimusega (huvitav, ma oleks seda fotot näinud nagu vähe tumedamates toonides; Sontag arvatavalt noogutaks resigneerunult).

„Meid ümbritseb lakkamatu kujundite voog (televisioon, digitaalne video, kino), ent mäletamise puhul pääseb sügavamalt mõjule foto. Mälu teeb stoppkaadreid, mälu põhiühik on üksikpilt. Informatsiooni ülekülluse ajajärgul pakub foto kiiret moodust millegi mõistmiseks, ning kompaktset vormi selle mällu talletamiseks. Foto on nagu tsitaat, maksiim või vanasõna. Igaüks meist talletab mällu sadu fotosid, mis meenuvad ainsa hetkega.“ (lk 24)

„Fotode eeliseks on kahe vastandliku omaduse liitmine. Objektiivsuseproov on neile kaasa antud. Samas on fotol tingimata oma vaatenurk. Nad on reaalsuse jäädvustus – ümberlükkamatum kui tahes erapooletust verbaalsest kirjeldusest –, kuna jäädvustuse tegi masin. Ning nad on reaalsuse tunnistajad – kuna keegi on need fotod teinud.“ (lk 27)

„Kuid reaalset õudust suures plaanis vaadata on nii piinlik kui ka vapustav. Vahest ainsad inimesed, kel on õigus vaadata pilte nii ekstreemset laadi kannatustest, on nood, kes saaksid nende leevendamiseks midagi teha – näiteks kirurgid sõjaväehaiglates, kus pilt tehti – või inimesed, kes võiksid neist õppida. Meie ülejäänud oleme vuajeristid, soovime seda või ei.“ (lk 40)

„Üldjuhul on avalikkusele eksponeeritud fotodel raskelt vigastatud inimkehad pärit Aasiast või Aafrikast. See ajakirjanduslik tava pärineb sajanditepikkusest traditsioonist eksponeerida eksootilist – see tähendab koloniseeritud – inimest: aafriklasi ja kaugete Aasiamaade asukaid demonstreeriti nagu loomaaialoomi etnoloogilistel väljanäitustel, mida kuueteistkümnendast sajandist kuni kahekümnenda sajandi alguseni korraldati Londonis, Pariisis ning teistes Euroopa pealinnades.“ (lk 65)

„Ent kujutised eemaletõukavast võivad ka ahvatleda. Igaüks teab, et raskest liiklusõnnetusest mööduvate autode kiirust maanteel ei aeglusta pelgalt uudishimu. Paljude jaoks on tegu sooviga näha midagi õudset. Sääraste soovide nimetamine „haiglaslikeks“ vihjab iseäralikule hälbimusele, kuid sääraste vaatepiltide kütkestavus ei ole iseäralik, ning on sisemiste piinade igikestvaks allikaks.“ (lk 84)

„Kuni tunneme kaasa, tunneme ka, et me pole kaasosalised kannatuste põhjustes. Kaasatundmine proklameerib meie süütust ning samuti impotentsust. Ses osas võib see olla (hoolimata kõigist headest kavatsustest) häbematu, ehk isegi ebakohane reaktsioon. Loobumine osavõtlikkusest, mida pakume neile, keda piirab sõda ning verejanune poliitika, ning mõtisklemine selle üle, kuidas meie privileegid on sama olulised kui teiste kannatused, ning võivad – viisidel, millest me ehk eelistame mitte mõelda – olla nende kannatustega seotud, nagu mõne jõukus võib vihjata teiste viletsusele, on ülesanne, milleks valusad, liigutavad kujutised pakuvad vaid algtõuke.“ (lk 90)

päevaleht

Dmitri Gluhhovski „Metro 2035“ (Tänapäev, 2017. Tlk Erle Nõmm)

On toimunud kolmas maailmasõda, loomulikult tuumapommidega. Terve Moskva linn on hüljatud ja radioaktiivne, elu on võimalik vaid metroos, kus umbes 50 000 ellujäänut ja nende järglast juba 20 aastat omapärases suletud universumis maid (või siis tunneleid, hehe) jagavad. Metroo on justkui mingi ühiskonnakriitiline minimudel, ei ole tegemist ühtse ja vennaliku redukolooniaga vaid maa-all on metroojaamadeti suisa erinevad riigid – on sõltumatud „agraarjaamad“, on kaubandusele orienteeritud Hansa jaamad, on Kommunistlik punane liin ja Neljas reich, mille motoks radiatsioonist põhjustatud väärarengutega indiviidide mahakandmine. Lisaks veel näiteks jaam-bordell ja jaam-teater.

Tegemist on sarja kolmanda osaga, aga see ei takista seda eraldiseisva ühikuna lugemast. Kuigi, kritiseerimast takistab siiski, sest kogu see seentel ja sigadel ning mingitel ebamäärastel konservi- ja tabletivarudel ja mõnel üksikul kanal ja ilmselt ka parajal hulgal selgrootutel ning määratlemata toorainest pruulitud alkoholil (“no ikka vene kirjaniku raamat!” ei saa ma rahvusstereotüüpe mängu toomata jätta) püsiv majandamine jätab ikkagi mulje, et vähegi realistlikult võttes ei tohiks populatsioon küll nii üleküllaselt arvukas olla, aga äkki esimestes raamatutes on kõik ikka juba nii usutavaks mängitud, et poole pealt norima hakata poleks enam aus. No ma siis rohkem ei nori.

Teine võimalus on muidugi läheneda asjale Loomade farmi võtmes ja võttagi puhta ühiskonnakriitikana. Et näe, selline see meie (vene) riiklus ja ühiskond ongi ... võta või jäta, inimesed püherdavad poris ja essus, ei oska seentest ja sealihast paremat tahtagi ja usuvad tõsimeeli, et üks ideoloogia on etem kui teine ja ... Siis oleks ehk õndsalt pilpal hoitud Artjomi tragikoomiline kangelasseiklus, mis kulgeb peadpööritava kiirusega läbi kõigi poliitiliste ladvikute ja kõige hullemate koondus ja näljalaagrite vähe kohasem ja humoorikam. Et pisut Gulliveri reiside kanti või midagi … no kaudselt ...

Lugemiselamust passiks jälle hästi kokku võtma see tunne, et millal, oh millal ometi peategelane lõpuks koju vanni saab! (no vähemalt kana ei lööda maha) Ning süda läigib algusest lõpuni kõikvõimalike erinevate jõleduste, kahtlase toidu ning kiirituse tõttu. Sest enamiku ajast on ikka, kas mingi laipu ja rotte täis vesi või niisama sopp või vangilaager või kiiritus või KGB või natsid või mingid muud õlised poliitikud või bordell või ... ja siis veel räppa, soppa, haisu, lehka, urupimedust, haiguseid ja viletsust ja .... ühesõnaga, küll on hästi, et ma tõenäoliselt kunagi elus Moskva metroosse sattuma ei pea.

Nojah, aga olgu selle vanni ja värske õhu ihalusega kuidas on, siis lõppkokkuvõttes tuli ideoloogiakriitilisus ja vaenufilosoofia ju ikka välja ka. Selle üle, et mis suhe on riiklusel oma vaenlastega ning kuidas selle imaginaarsusega lood on või ei ole ning kuidas inimlooma grupieksisteerima panna saab või ei saa, selle üle võib ju ikka mõtiskleda. Ning kuidas meil siin pärismaailmas on nende hallide niiditõmbajatega on ja mis on siis see, mis lõppkokkuvõttes paneb massi kellelegi enda üle võimu andma?