Aurora Venturini - Täditütred (2025)

 

Kuigi on alles september, siis see tekst tundub küll olevat aasta lugemiselamus, igal juhul oli justkui samasugune laksakas nagu möödunud aastal Bora Ćosići tõlke läbimise järel. Ja milline üllatav kombinatsioon: Argentiina ühe ekstsentrilise vanaprouast autori  tour de force. Aga noh, sellised üllatused teevad lugemise erksaks ja eks Loomingu Raamatukogust on huvitav õngitseda.

Lugu on siis ühe arengupeetusega neiu vaatepunktist, kes kirjeldab oma perekonda ja sellega seonduvat (sellega ehk piirdub seos Ćosićiga). Ja see pere ja nende lähisugulased on üks isemoodi kamp. Yunast aasta noorem õde on sügava arengupeetusega ja ehk nelja aastase tasemel (nagu seda tõdeb Yuna, tegelikult tundub küll pigem 1-2-aastase tasemel olevat). Ema ja tädid ning nende lapsed - sealt kerkib esile liliputist täditütar Petra, kellega koos avastab Yuna maailma. Tüdruku kunstiõpetaja (kes samuti ühineb selle majapidamisega) väidab, et Yuna on andekas maalija ning tõepoolest, ta töid ostetakse, mis võimaldab siis täisealiseks saades teatavat iseseisvust perekonnast ja sugulastest … sest need on ühed parajad (ja tihti surevad nö enneaegselt).

Kui järelsõnas räägib tõlkija Mari Laan siin leiduvad mustemast mustast huumorist, siis minu jaoks läheb see juba liiga tumedaks, pigem võiks nii mitmelgi puhul rääkida groteskist. Aga milline lööv ja parajalt traagiline tekst. Üks tõlke lugeja jõudis seda võrrelda Han Kangi “Taimetoitlasega”, aga minu meelest oleks see pigem võrreldav Kairi Looki romaani ja teise argentiinlase Mariana Enriquezi jutukoguga - Lookilt siis üleskasvamise lugu, Enriquezilt see Argentiina veidram maailm (tõsi küll, omaette ooper on siin romaanis seksuaalne vägivald, see on üsna lämmatav). Aga tõepoolest, milline üleskasvamise lugu. Milline areng ja millised kaotused ja millised sitapead; abjekte siin jagub. Ja no muidugi stiil. Lähtuvalt autori šokeerimissoovist on üks viis seda lugeda autobiograafilised, aga no tõesti, see oleks nagu liialt … luule (jajah, elu on tihti dramaatilisem kui kirjandus seda kirjeldada suudab). Aga milline vanamutist autor, ikka täiesti hämmastav.

“Vaatasin Pegasust ja nägin et tema ilusal laudjal ratsutab Carina ja ma küsisin sosinal kuhu nad lähevad ja nad vastasid et nad lähevad maale kus on kuu kuuke kullane ja ma mõistsin et enam ei ole vaja Carina pärast arstile helistada sest ta läheb otsima kaotatud last. Magasin rahulikult järgmise päevani kui anti teada Carina ootamatust surmast millest mina juba teadsin ja ma rõõmustasin sest ükskõik milline paik on parem kui see õnnetu maailm.” (lk 32-33)

“Lõpetasin maali, seekord õlivärvidega, ja see jäi nii imekaunis et oli kahju seda ära müüa aga ma olin uhke et elatusin oma töödest ja maksin oma elamise eest majas mis päev-päevalt ja ma ei tea põhjusel tundus mulle üha võõram, rohkem nende kui minu kodu kes ma olin rauge (samas) vari mis mõnikord uitles (samas) selle sisemuses ja läheduses; lisan selgituseks et samas tähendab sõnaraamatut aga kuna see on lühem sõna siis on seda mugav kasutada ja kuna ma ei võta endale kunagi ühtki võõrast asja siis ma ütlen millised sõnad pärinevad minu kultuurialasest uurimistööst sõnaraamatuga mis aitab mul pärilikust alaarengust välja tulla.” (lk 64-65)

“Ma pingutan et punkti või koma pannes ei oleks mu pea sees, ajus müra ja mulle tundub et tahtejõu abil see õnnestubki ja kui ma harjutan lugedes mõnd teksti mis on spetsialiseerunud sellistele juhtumitele nagu oleme meie peaaegu kõik siin peres suurema või vähema alaarenguga, leian ma lahenduse nendele ebamugavustele mis ilmselt on takistuseks selle lugemisel mida ma kirjutan, ka teil lugeja kellelt ma palun tuhat korda vabandust ja kui te olete usklik siis te annate mulle andeks sest preester ütleb andesta et jumal andestaks ja ma ei oska veel kasutada suurtähti raskuste tõttu punktide ja paljude muude reeglitega mida ma ei tunne aga ma kordan et kui tahta siis on kõik võimalik ja te kindlasti märkate et ma kaldun kõrvale sest ma ei tea millega lõppeb perekonna kogunemine ja sügaval sisimas tunnen ma hirmu.” (lk 83)

Mats Traat - Mänguveski (Eesti uuem novell, 1986)

 

Lugu Least, kes ühise puhkuse ajal viib oma insenerist mehe vaatama naise lapsepõlvemaad: seal, kus ta oli elanud enne linnaminekut elanud kolmeteistkümnenda eluaastani. Suvi, palav, tolmavad teed, nemad liiguvad bussipeatusest jala Lea lapsepõlvekodu otsima. Lea proovib mehele rääkida, kuidas ta seda maastikku koges, palju elavamana kui see muidu on; mõndagi meenutab ta vaid ise.

Ja see naabripoiss Väino, tema tollane vaenlane - nii koolis kui kodukandis. Väino, kes teda ikka kiusas ja vahel ootamatult musi nõudis, kuni viimaks võttiski. Ja kes kinkis talle mänguveski, millest Lea lapsena nii unistas - ning millest ta ikka ilma jäi, kui poiss võttis kingi tagasi. Lea palub nüüd oma insenerist abikaasat, et see meisterdaks talle mänguveski. Mees viimaks nõustub, kuigi ta pole varem teinud midagi sellist. Ainult et …

Omamoodi lugu unistustest ja reaalsusest, mis tegelikult vastu vahib. Tüdrukuna unistas Lea abikaasast, nüüd tal ongi tüsenev insener, kes just pilgust soove ei loe. Millest siis Lea õieti unistas ja kuhu ta siis on välja nõudnud? Eks see tekst ole linnastumisest ja juurte kaotamisest; vanad majad ja maamärgid on hävinenud või ümber tehtud, insener ei oska enam … mänguveskit teha.

Brigitta Davidjants - Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte (2025)

 

Kui Loomingu Raamatukogust üldiselt ei oota lahedamat lugemist (eelmisel aastal võinuks need olla ehk Ondjaki ning võibolla Eisenschmidti mälestused), siis tõepoolest, nagu tagakaanel lubatud, saab Davidjantsi lugusid kogeda südamerohtu võtmata.

Mis ei tähenda, et oleks vaid rõõmus ülevaade ühe suguvõsa helgematest hetkedest - pool suguvõsa on siiski pärit Bakuu armeenia kogukonnast, mis Karabahhi sõja tõttu on lagunenud diasporaaks. Huvitav, et emapoolsetest sugulastest on juttu vaid eesti-läti vanavanematest (kes on vägagi olulisel kohal), aga erinevalt armeenia poole rägastikust siin rohkemat pole.

Eks selle raamatu puhul tekib paratamatult paralleel Kairi Looki “Tantsi tolm põrandast” romaaniga - autorite sünniaasta (1983) on sama, enamasti jagatakse ühiselt ka Tallinna aegruumi. Tõsi küll, mõlema teksti puhul tekib autobiograafilisuse küsimus: kui Davidjantsi puhul küsiks, kui palju on autobiograafias ilukirjandust (nimekuju “Danieljants” kasutamine?), siis Looki puhul pigem vastupidi, kui palju on ilukirjanduses autobiograafilist (aga sel juhul pole muidugi vaja suurt arutada selle üle). Sellest lähtuvalt on autoritel erinevad lähenemised - kui Davidjants mängib üsna lahtiste kaartidega, siis Looki puhul pole midagi otseselt kindlat.

Aga millised lahtised kaardid - kuidas üks kuueliikmeline armeenia-eesti pere hakkama saab kauboikapitalismi tingimustes, kuidas mässavast tütarlapsest sirgub … sirge seljaga naine. Nätsukommid, peod, alternatiivmuusika. Ja pered ja suguvõsad ja lapsed ja sõbrad ja Tallinna vanalinn ja Jerevan. Autor ei võta siin ette mingit süva-uuringut mäluteemade või traumade asjus, see on õnneks ühe inimkogemuse kaardistamine, mis samas ei pretendeeri ülimuslikkusele; see on raamat inimestest ja kuidas autor on nendega kokku puutunud. 

Kultuuriline taust ütleb vast ehk rohkem praegustele keskealistele ja miks mitte ka noorematele lugejatele; samas muidugi tollastele keskealistele ehk huvitav kogemus, kuidas nende lapsed võisid tol ajal end tunda.

Urmo Jaanimägi - Olla õnnelik (Looming 9, 2024)

 

Lugu üksikvanemast isast, kes on oma tütrega lähedane. Noh, mitte ebaloomulikus mõttes lähedane, vaid ikka isana - kasvatab, on toeks ja mängukaaslaseks ja temaga saab kõigest rääkida. Ühesõnaga, lähedus, mis loodetavasti on tütre üleskasvatamiseks vajalik.

Aga eks see on ka osa isa inimeseks kasvamise okkalisel teel. Kui tütart koolis kiusatakse, meenub isale samalaadne tuttav situatsioon ja ta püüab tütart julgustada enese eest seisma. Kuid lõpuks tuleb isal endal selg sirgu lüüa. 

Et jah, loo lõpplahendus on kena, aga millest see tekst õieti on? Kus on konks selles lapse sirgumise ja isaks kasvamise loos? Või selline kanaemana käitumine peaks looma kergelt häirivaid jooni? Et õnnelik olemine ongi vaid sõnakõlks? Lapse ema mittemainimine on märgiline? Kuidagi segane värk, nagu ei saa õieti pihta.

Tekstis on viide eelmisele Loomingus ilmunud tekstile, ehk siis isa oma nooruses vanavanemaid külastamas.

Elo Viiding - Tõmban! (Looming 3, 2024)

 

Lugu 1980. aastate lõpu lapsepõlvest, kui noor tütarlaps püüab oma kohta leida. Ehk siis teismeiga, kui kõige tähtsamaks saab sõpradega seotu ja enesega eksperimenteerimine - antud juhul siis suits ja alkohol, poisid pole veel meeli vallutanud.

Ainult et need tüdrukud, kellega peategelane suhtleb, elavad hoopis teises maailmas kui peategelase humanitaaridest pere. Need on pigem proletaarlased, üksikemade kasvatada. Aga peategelane tahab olla nagu teised, vajadusel suitsetadagi ja nii koguni suitsu alla tõmmata - kuid see võib teadagi lõppeda koledalt. Viimaks pöördub ta oma ise poole, et see aitaks tal esimest suitsu proovida. Isa aitabki.

Tekst ehk peamiselt tuletab meelde seda ajastut, milline veidrus see oli oma varakapitalismi algusega, kui inimesed said ühtaegu elada nõukogudeaegse moraali ja läänelike ihadega, aeg enne kauboikapitalismi. Või noh, kuidas siis tüdrukust sirgub neiu.

Samas ajakirjas intervjueerib Igor Kotjuh autorit, eks sealtki leia kergelt mõnd mõtet selle teksti tõlgendamiseks. Igal juhul, ajakirjal paistab olevat keskmisest tugevam proosanumber.

Aliis Aalmann - Poistega ei mängi (Looming 2, 2024)

 

Aalmanni proosa on selline … ääremaa proosa. Seekord on peategelane noor tüdruk, ning maailma nähakse läbi suhete kohalike tüdrukute ja poistega. Eelteismeliste iga, kus veel saab mängida nii nukkude kui ka poistega, aga läheb juba vähe imelikuks. Tahaks nagu … maailma avastada.

Aga eeskujuks on muidugi lähedased ja nende suhted. Kas armastus tähendab muuhulgas seda, et kui lüüakse, siis armastatakse? Üks tüdruk laseb poisil end lüüa ja päris valus on, kuigi ema on öelnud, et temal pole midagi hullu.

Ühesõnaga, elu läbi lapse silmade, nende mängudes kajastub siis täiskasvanute maailm - viis, kuidas nukke koheldakse (miks mitte lasta rongil neist üle sõita?) või mida omavanustelt oodatakse, kasvõi läbi mängu. (Nukkudega seoses kogeb peategelane muuhulgas kehahäbi - miks nemad on nii ilusad?) Mingil moel jätk möödunud aastal Loomingus ilmunud tekstile “Mina ei käinud siis veel koolis” - tunnetuslikult siin küll pigem hilisem aeg ja linnastunum elukoht.

Aalmann on huvitav autor.

Jari Järvela - Kahele poole koske (2023)

 

Raamatut polnud just lihtne lugeda, kuivõrd ma pole just lapsepõlvemälestusi kajastava ilukirjanduse austaja (vabandust, aga sellelaadne tekst on üldiselt igav ja klišeelik). Aga kui viimaks ree peale saab, on päris huviga loetav tekst - eriti kui tekib võrdlusmoment kahe kodusõjaaegse tütarlapse kogemusest eri vaenupooltega. Ühtmoodi märatsesid ja mõrvasid ja hävitasid mõlemad pooled, ühtviisi lähtusid mõlemad ideaalidest. Ühtviisi olid kõik inimesed, siit ja mujalt Soomest.

Mõlema nüüdseks vanaema (nende arvates lapselapse eest varjatud) kogemusele vastukaaluks on noore poisi seitsmekümnendate suvine lapsepõlv kummagi vanaema kodus, kus Jari peab siis laveerima kahe maailma vahel ja samas ellu jääma vanema õe ja nõbude ning kohalike tegelaste seltsis. Aga see kogemus viib siis lõpuks teose finaalini.

Põhimõtteliselt võiks seda nimetada tragikoomiliseks romaaniks - üheltpoolt Soome kodusõja kunagised õudused läbi laste kogemuste, teiselt poolt ühe noore poisi ellujäämine oma vanemate ja vanavanemate ja noorte sugulaste keskel (või noh, kõrgushüppe kiuste). Ja ikka need rahvuslikud haavad.

Sarah Pinsker - The Low Hum of Her (Sooner or Later Everything Falls Into the Sea, 2021)

 

Lugu kaotusest ja leidmisest ehk noor tüdruk on peale vanaema suremist jäänud vaid isaga. Ühel päeval toob isa koju aga vanaema moodi roboti, et see lapsega oleks, kui isa tööl on. Tüdrukule on see enam kui võõrastav - see on küll välimuselt vanaema moodi ja räägib tema häälega, aga … jah.

Siis aga peavad nad kodust põgenema ja nagu selgub, saab vanaemabotti nii mõndagi peita - kuni ühes piiriületuspunktis peab isa selle roboti jälle lahti võtma, sest üle piiri pole võimalik sellist vanaema-jäljendust toimetada. Tüdruk on selle pagemistee jooksul temaga juba üsna harjunud …

Ehk siis jah, iseenesest üsna südamlik lugu, mis leiab vast aset ebamäärases lähitulevikus. Pinskeril on päris hästi käpas selliste väikeste isiklike tragöödiate ulmevõtmes kirjutamine, esmapilgul üsna tavalist laadi lood arenevad sellisteks … pooleldi pisarakiskujateks.

Aliis Aalmann - Mina ei käinud siis veel koolis (Looming 6, 2023)

 

Kurblik lugu maatüdrukust, kelle vanem vend on korraga kadunud. Seal, kus ta teiste külapoistega midagi ehitas, seal üle raudtee, kuhu väiksed lapsed ei tohtinud minna. Tüdrukus tekitab segadust, kuhu vend kadus ja miks sellest ei räägita, miks teised poisid justkui ei tea, mis juhtus. Miks need poisid senini ei taha temaga tegemist teha. Miks matustel on kirstus hoopis nukk, mitte tema vend. Aga viimaks saab ka tüdruk teada, mis vennaga juhtus, kuhu vend jäi, mis on kurbuse koht.

Loo aegruum meenutab mõneti nõukogudeaegset külaelu, kus majandites hingitses elu ja väikemajapidajad jõid mehiselt. Noh, kaheksakümnendad või nii - mis on nii noore autori puhul huvitav valik. Algul tõesti arvasin, et tegu võiks olla autobiograafilise looga (mitte et mul oleks aimugi), aga tegu on pigem ikka puhta fiktsiooniga. Ja selline sisseelamine väikelapse maailma on päris huvitav, tema reageering traumale ja sellega toimetulek. Eks siin tekib kerge paralleel Unduski Tallinna nõukogude ajaga, mis on muidugi hoopis teine ooper võrreldes Aalmanni Võrumaa olustikuga (kuigi tekstis jääb täpsustamata, kus see õieti võinuks toimuda - lihtsalt nimed ja keelekasutus on lõunaeestilikud).

Igal juhul, päris huvitav ja sugestiivne suleproov (eks Aalmann ka mujal proosat avaldanud), hoopis midagi muud kui autori luule.

Theodora Goss - Lessons with Miss Gray (The Collected Enchantments, 2023)

 

Järjelugu loole “Miss Emily Gray” - siingi pole peategelaseks Gray ise, vaid grupp tütarlapsi, kes ühel suvel otsustavad ajalehekuulutuse peale minna nõiaks õppima. Sarnaselt eelnevale Gray loole, pidin sedagi teksti lugema kaks korda, et õieti pihta saada, mis seal täpsemalt juhtub - ja kes seal õieti jutustab, kust tuleb see meie-vaatepunkt.

Paistab, et Gossile meeldib selline 19. sajandi lõpp olustik, milles tegutsevad noored neiud (näiteks ta romaanitriloogia paigutub sellesse ajajärku). Igatahes selles loos on ta kokku pannud viis tüdrukut - kolm neist keskklassist või kõrgemalt, üks “poor white trash” ja üks orjade järeltulija, kel pole veel õigusi valgete ühiskonna hüvedele (näiteks siis raamatukogu kasutamine). Ja siis on Emily Gray, kes pakub neile oma ülesannetega hoopis uusi vaatenurkasid enese leidmiseks. Lugu pole samas mingi liikumine parema ja helgema tuleviku suunas, kuivõrd tekstis aset leidev tragöödia lööb mõnedki eluplaanid sassi (mis muidugi annaks võimaluse jätkata Emily Gray tegemistega). Sarnaselt kogumiku mitmele teisele loole, on siingi vaatepunkt nii minevikus (kuidas need neiud Gray juures õppima asusid) kui ka olevikus (kui nüüd kaks täiskasvanud naist kokku saavad ja kogemusi jagavad - kuidas need nõiaõpingud nende senist elu õieti mõjutasid).

Võibolla minu jaoks on see tekst keeratud kuidagi liialt keeruliseks jutustamiseks, või liialt ambitsioonikalt kokku segatud; see juhtum oleks tõesti pigem pikemat vormi väärt kui niisugune lühijutt. Näis, kas siin raamatus on veel kohtumist Emily Grayga.

Holly Black - The Poison Eaters (The Poison Eaters, 2011)

 

Raamatu nimilugu on vast ühtlasi ka parim tekst selles kogus; tegu on ehk tumefantaasia kanti muinasjutuliku looga neiust ja tema isast ja selle ambitsioonidest.

Oli kord kolm neidu, kes olid justkui õed, kuigi ühevanustena täiesti erinevad. Ja nende varaseimad mälestused iseendist olid õige häirivad - neid ümbritsesid surevad või surnud tüdrukud, ja nende juurde tuli mees, kes kutsus end nende isaks. Ja surma nägid need tüdrukud küllaga - iga inimene või loom või lind või putukas, kes neid puudutas, langes peale seda kokkupuudet peatselt surnuna maha. Kogu nende neidude elu oli kui üks … veider halb unenägu.

Kuid isal oli plaan neide naida nimekate ülikute poegadega. Ilus unistus, aga kaks õde on viimaks tüdinud sellest “elust” ja võtavad pigem endalt elu. Mis, nagu selgub, pole üldsegi lõplik lahkumine siit ilmast.

Allesjäänud õde viimaks põgeneb isa lossis, jõudes viimaks ühe õe peigmehe perele kuuluvasse lossi. Seal ootab teda isa, kes paneb kiiresti noored paari - seda siis esitades surnud õe pähe põgenikku. Värske abielumees sureb pulmaööl esimesest puutest.

Järgmine loss, järgmine surnud õe peigmees. Järgmine pulmaöö ja taas vale nime all kiirlesestumine. Isa viib ta viimaks ta õige peigmehe juurde … ja seal ootavad üllatused.

Toredalt mitmetasandiline tekst, siinses ülevaates jäi täiesti puudutamata raamjutustus. Väga sünge muinaslugu, mille puhul õiget eeskuju nagu ei meenugi (kas tõesti peaks Grimmide toodangut tundma süvitsi?).

Kate Atkinson: Emotionally Weird

 Sihuke raamat, mille osas ise ka kirjanikuna mõtlesin esialgu: "Kas tal lihtsalt oli hunnik poolikuid töid võtta ja siis ta leidis viisi, kuidas neid siduda ja kõik ühtede kaante vahel ühe romaanina esitada v?"
Võibolla oligi alguses nii, tont teab. 
Aga sel juhul tegi ta seda nii neetult hästi, et kellelgi ei tohiks olla etteheiteid, et on üks lugu tudengielust Dundee linnas, teine peategelasest tütarlapse päritolust - kuigi "tütarlaps" kõlab pentsikult, malbelt ja süütult, samas kui Effie on väga maine, eluline, tõeline - vahele on lükitud lõike kriminaalromaanist, mida Effie kirjutab, ja et asi veel segasem oleks, ka lõike teiste inimeste kirjutatavatest romaanidest.

Et "veel segasem oleks"?
Tegelikult ei ole segane.
Et kergem lugeda oleks, on kõik need lood eri fontides ja mind rõõmustas (mitte ei seganud), kui tudengielu-loo vahel oli kolm rida Effie ja tema ema loos toimuvast dialoogist. Kõik need lood ühtaegu põimuvad omavahel, mõjutavad üksteist ning laias laastus on üks - no kui KÕIK kokku võtta, eks.
Üks romaan. Ühtede kaante vahel.
Korduvalt on rõhutatud, kuidas kõik need lood on LOOD - kui ühes ütleb Nora, et kuule, ei, keeldun, ta ei tohi surra! siis teises leiab aset tolle tegelase päästmine ja me ei tea, kas ta siis tegelikult suri või päästeti ja mis üldse on TEGELIKULT. KÕIK need on ju ainult lood ja vähemalt minu aju küll suriseb naudingust selle mängu juures, mida Lugude Olemusega mängitakse. 

Dundee lugu on kõige pikem, ent selgelt üksinda poleks ta eriti palju väärt. Elab ta just koos jutustusega Norast ja Effiest ja sellest, mida Nora räägib Effie pärinemisest. Kriminaalromaan on teiste kahega lõdvemalt seotud, raamatu saaks ka selleta, ning küsimuseni, kes on mõrvar, ei jõutagi - "kas ohver on mõrvaohver?" on enam-vähem selle osa küsimus. 
Teatav oluline side ülejäänuga muidugi on. Et tudengielu-loo laused ja sõnad leiavad tee Effie kriminaalromaani, kuidas veest leitud naisega saab, kas ja kes, on kuidagi selgem ja ühesem side, ent ema-tütre dialoogid ja mis nende tagajärjel juhtub või ei juhtu Dundee-tudengielu-loos, on palju keerulisem. 

"Ha! Vot selline maagiline realism!" ütleb Effie Norale, kui on jutustanud taas mitu lehekülge oma lugu. 
Effie on tütar. 
No kellegi oma ikka. 
Nora on ema. Effiele kindlasti. 
Aga kuidas miski pole lihtne, kui lähemalt vaatama hakata, on ka osa sellest raamatust. MISKI pole lihtne - ja ometi on mõned asjad täpselt sellised "tundus nagu ta oleks ..." ja hiljem selgub, et ongi. 

Väga mõnus. 

Lugemine oli puhas nauding, kuigi neid inglisekeelseid sõnu, mida ma ei tea ja pidin järele vaatama, oli ikka hulgem. Ega ma ei olegi mingi tõlkija, sõnavara on selline, millega vestlustasandil täiega hakkama saab, ent hea ilukirjanduse lugemiseks jääb piiiisut väheks. Ent ma ei kaeba: tasus ära. 

Naomi Kritzer - Isabella's Garden (Cat Pictures Please and Other Stories, 2017)

 

Vähe õuduse või anekdoodi kanti paigutuv lugu 2,5 aastasest Isabellast, kellele meeldib vanemate aeda kõiksugu köögivilju ja lilli istutada. Ja ema suureks üllatuseks läheb kõik ka kasvama - erinevalt siis tema enda katsetest midagi istutada, mis juhtus enne Isabella sündi.

Kaalikad ja kapsad ja viinamarjad. Isegi kommipuu, mille Isabella koos isaga kommist kasvama pani. Või kupüüripuu, mis hakkas dollareid kandma. Isa muidugi arvas, et ta naine ja laps püüavad talle nalja teha. Ühel hetkel uuris tüütu naabritädi, kas Isabella ei sooviks endale väikeõde (mitte et ta oleks teadnud, kui palju muresid oli kasvõi Isabella eostumisega). Üks nukk kadus vaateväljalt ja paari nädala pärast oligi ühel varahommikul kuulda aiast beebi nuttu. Aga see polnud veel kõik …

Nagu öeldud, sõltuvalt vaatenurgast kas õuduslugu või siis omamoodi anekdoot. On muidugi hämmastav, et 2,5 aastane võib nii asjalik tegelinski olla (tõsi küll, loo jooksul sai ta vähemalt poole aasta jagu eakamaks).

Margit Lõhmus „Sterne“. SA Kultuurileht (2019)

Esimese hooga meenus mulle Rosa Liksomi „Ühe öö ekstaas“, sellesama sõnaosava, ent usalduslikult kõnekeelse/netikeelse mingisuguses nii-öelda teisesuses seesviibiva jutuvoolu tõttu. Ent niipalju kui ma ühe öö ekstaasist mäletan, kõige paremini mäletan seda mitte just vastastikusel nõusolekul, vaid pigem kogukonnaseadusil ja olengureaalsusel põhineva sündmusest põhjustatud raseduse likvideerimisega lugu, on „Sterne“ tegelikult oluliselt pehmem, turvalisem, kelmikamgi – siin võib end küll leida haiglast, aga kavatsused olid iseenesest head ning ka suvalisest vahekorrast või trepilabürintidega majast võib üldiselt lahkuda pelgalt „ei“ najal, isegi pilves seiklus Valka ei lõppe ülemäära traagiliselt, aga samas muidugi on ilustamata maailm siiski selline, kus „lollid libud“ vedelevad siiani kraavis ja ükski mees su elus ei vii sind traumapunkti ja kõik on nii kaugel ja nii kaugel üksteisest, olgugi, et lähedal.

Kahtlemata on tagakaanel välja toodud veritseva sugupoole seksuaalsuse käsitlus ja üllatav-veenev „erootiline hullus“ kindlasti õigusega väljatoodud ja sellisena nii plusspunkt kui lüngatäit kirjandusmaastikul. Teravus (ehk siis too mainitud hullus) seisnebki siinkohas ehk peaasjalikult esiteks mõnes mõttes sellise tütarlapseliku perspektiivi, mida harjumuspäraselt ehk seostataks romantiliste komöödiate, hingeliste eneseotsingute, salmikutesse õhkamise või millegi muu süütu ja siivsaga ühildamises joomingute, punkluse, narkootikumide, ekskrementide, moodsa kunsti loomise enesehävitusliku varikülje ning muidugi tolle siivsa neiu kuvandiga samavõrra sobimatu vahetu ja loomuliku seksivärgi kui hariliku elu osana kõikvõimalikes ebaharilikemas nüanssides; teiseks ja ehk isegi peamiseks on asi muidugi kõikvõimalikes kehavedelikes ja -eritistes ning vähemal määral ka elundites. Sest eks termosetäis sooja uuriini või virnade viisi täis menstrueeritud madratseid võiks ju ikka natuke vürtsi anda küll. 

Mina-naine võiks ontlikule väljastvaatavale pilgule nii mõneski loos tunduda selline kahtlane jommis parmnaine kusagilt pargist, aga siiski jääb see asi pigem sinna piiri peale, pigem on nii, et see on sellise kirjeldusnurga ja perspektiivi küsimus ka, sellise „meil on kõigil mingeid hetki“ küsimus, ning lisaks on läbivaks pingeks seksuaalsuse ja lähedusevajaduse vaheline vastuolu – lahkumine Sternest, kellega kõik ometi nii hästi klappis, kuid kehalistest funktsioonidest sõltuv klapp seksi ja fetišite osas sai rikutud ja nii ka muu, või siis üheöösuhte lugu, kus see seksi värk võib olla lihtsalt käepärane abinõu korraks kusagil mujal olemiseks või siis pöörane fantaasia raamatukogus (mina ei saanud jätta ette kujutamata TÜ raamatukogu) võtmaks voli teha kõigist kohalviibijaist seksuaalsed objektid, millest tahaks teistpidi ära tunda justkui ka soorollide ümberpööratuse vaibi.

Muidugi on sellist soorollide pehmet valgustamist mujalgi, kasvõi „Kättemaks lollile libule“, mille pealkirjast võib ju märgata, kui tahta, et seksuaalse promiskuiteedi hukkamõistetavus erineb pisut sooti, aga tegelikult on see lihtsalt jälle üks juhtumine ja kui sellist asja märgata võib, siis mite sellepärast, et see karjutaks välja vaid, et see on lihtsalt minahääle elureaalsus ja seetõttu niiväga lahutamatu loo osa...

Samas, ega mind tegelikult niiväga selline maailm lihtsalt niisama ei köida – see on nagu joomakirjandusega, et kord „Moskva-Petuškit“ on ju muhe, aga kui sarnast kraami ridamisi lugeda, siis saab kõigist neist peaparandusist, värisevatest kätest, pohmakatest ja kahtlase tarbimisohutusega substantsidest siiber ka. Kui sellest kõigest aga midagi sügavamat ja erinäolisemat tekib, siis muidugi pole joomarlus põrmugi viletsam kuliss kui mõni teine … „Sterne“ osas ma sellest punktist mingit õiget hinnangut anda ei tahagi, kui maagiline realism, siis maagiline realism. 

Mulle isiklikult meeldis too „Vulvaklubi“ lugu ehk kõige enam, jõudis mõnusalt ogara end samas vägagi loomulikuna mõjuva lõpuni. Ja kui nüüd mõtlema hakata, siis too uriinitermose lugu võis näiteks teisena meeldida, sest see oli oma kulult kah jälle nii loomulik... ja kolmandana meenub ehk käeluumurdude lugu, mis on jällegi nii loomulikult lähedusevajaduse ja distantsi ja naisperspektiivi ja … ah, no las olla. Kaanepilk klapib ka väga hästi üldisse teemasse.

Kui me ta maja juurde jõuame, ütlen talle, et ma ise sõidan nüüd koju. Ja ma ei ütle seda, ta tõstab mu ratta koridori ja ma panen selle lukku. Ta tõmbleb ja asjatab kuidagi nii palju, üritan näidata, et kõik on chill, tegelt ma tahaks olla tema kodus nii, et teda ennast ei ole. Kui ma praegu koju läheks, vanaema oleks juba üleval ja keedaks kohvi ja koer hüppaks üles. Ja ma jooks kohvi ja sööks munavõid jee. Kuulame muusikat, päris lahe muss, pikutame. (lk 29)

Ahjaa, ja seda raamatut on Loteriis kohe ohtralt loetud.