Laura Loolaid – Öö Laulupeomuuseumis (Tuumahiid 5, 2020)

Hoogne splätter Maniakkide Tänavi varasema loome laadis ehk siis meie kallis Laulupeomuuseumis ärkavad ellu õige verejanulised vahakujud ning asuvad maiustama seal majas pidutseva Emajõe Ööbikute nimelise naiskoori kallal. Nagu selgub, pole vahakujude elustumine teps mitte traditsioonilistel põhjustel …

Et tegu on splätteriga, siis ei saagi tegelaste puhul eeldada suuremat psühholoogilist usutavust (köhh-köhh, öö lõpp) – nende roll on olla omal moel lahe või siis sattuda võikaks laibamassiks nende vahakujude (milleks osutuvad papa Jannsen, Koidula ja nende lähedased) märatsemise tõttu. Selline hoogne nihilism tundub autoril päris õnnestuvat – ühel pool siis üha harvenev naiskoor ja teisel pool vahakujude seletamatu käitumine. Eks loo lõpus viidatakse sellelegi, et laulupeomuuseum polnud ainus mäluasutus, mille eksponaadid ellu ärkasid … Võib vaid kujutleda Jääaja keskuse või Zooloogiamuuseumi bakhanaali. Tekst loetav Reaktori lehelt.

ulmekirjanduse baas

Carl Robert Jakobson - Rõõmus laulja. Kooli lugemise raamatu wiisid. Esimene jagu. Kahe, kolme ja nelja healega laulud, laste ja segatud kooridele (1872)

Üks kahe healega viisike kevade tervituseks! Rõõmsaste! Lydia Koidula järgi!

Tulnud.

1. Nüüd õue, õue! wäljad ja metsad lehkawad! Kõik mäe kingud haljad, all õitswad maasikad! Mu süda wõidu hüüa, laul, taewa poole püüa sa linnu healega, sa linnu healega!

2. Sind päikse terad wõitnud ka mure paelte seest, so ümber õhud köitnud nii kindlat sõlmekest! Laul, üless, üless püüa, maailmal teadust hüüa: ta tulnud kewade, ta tulnud kewade!

(lk 1)

Aino Kallas „Tähelend: Eesti poetessi Koidula elulugu“. Eesti Raamat (1999), tlk Ants Paikre

Tegemist on siis elulooga, mis esmalt avaldati 1915, 1935. a tehti parandatud ja täiendatud kordustrükk, millest siis omakorda on tehtud eelmise aastatuhande lõpus faktiliselt kohendatud ja kommenteeritud tõlge.

Nõnda siis oli selles mõttes tegemist põneva lugemisega, et esiteks erinevad ajaloofaktid, mis kas päris uudsena või uue valguse ja meeldetulemisega esile kerkisid. Näiteks oli valgustav lugeda 1869. aasta priiuselaulupeost, mis tähistas pärisorjuse kaotamise 50ndat aastapäeva. Sellisest nurgast vaadatuna tõusis ka enneminevikuna tajutav pärisorjuse kaotamine kuidagi mõttega hoomatavasse kaugusse. Sammhaaval ajas tagasi minnes õnnestub paremini kombata meid kaugemate sündmuste ja ennesema minevikuga ühendavaid jätkujooni.

Tänasest päevast 91. aastani on veel minu eluea mõistes lähiminevlik hüpe, alles eile see oli. Ja sealt lapsepõlve ja sula-aega, vanemate noorpõlve, sõja-aega, jõuamegi Wabariigini ning Kallase kirjutatud Koidula eluloo teise trükini, kust 20 aastat Wabariigi eelse esmatrükini hüpata pole enam teab mis ime ja olemegi ajas, kus Koidula vend Eugen võis protestida varalahkunud õele kleptomaania kalduvuse omistamise üle – eluloo peakangelase isikust jäänud jälg on veel elavate seas alles, ning siit hüpata tagasi tema surmani, elukäiku pidi ajas tagasi sellesama 1869. aasta priiuselaulupeoni ja jääbki vaid 50 aastat pärisorjusest. Nõnda siis ongi minevik samamoodi lähedal nagu tuttavat teed ositi läbi mõeldes ei tundu kaugemalgi asuv sihtpunkt enam kättesaamatu.

Teiseks on põnev jälgida elulookirjutamise traagelniite, sajanditaguseid arusaamu õigest elulookirjutusest. Tublis positivistlikus vaimus peab alguspunkt olema päritolus ja genealoogias, nõnda seletab Kallas kenasti ja loogiliselt lahti nii ema- kui isapoolset sugupuud, tuues välja vaarisa (kes tõlkija märkuse kohaselt küll vanaonu olnud) kangelaslikkuse, vanaema Malli jutuvestmise ja sõnaseadmise ande ning emapoolse suguvõsa võõra (tõlkija märgib küll siinkohal, et Kochide puhastverd sakslasteks pidamine olla täielikult ekslik ja muidu eesti päritolu peres olla vaid tilgake soome verd) ja haiglase vere, neurootilisuse. Neist pärilikest osistest on siis Kallase tõlgenduse järgi tingitud ja võimaldatud Koidula iseloom, milles domineerivat paralleelselt nii tahtejõuetus ja haiglaslikkus kui ka erakordne vaimustumisvõime – geniaalsuse säde ja tuli.

„Ühelt poolt haiglane, teiselt poolt veel suures osas terve, elujõuline talupojaveri, aga selleski juba sisemise vastuolu idu – niisugune oli Koidula koetis. Ta on perekonna algava allakäigu õis, mille haiguslikudki omadused sunnivad hetkeks rõhutama üürikese õitsemise ilu. Temas on kõrvuti segatud vere andekus ja tahtejõuetus. Ta lähimas sugulasteringis leidub enesetapjaid ja langetõbiseid ning elu hammasrataste vahele jäänuid, aga tema sirutub sellest haiguslike omaduste mülkast nagu uimastavalt lõhnav soolill.“ (lk 27)

Äramärkimist leiab ka ajastu vaim, mida Koidulal õnnestus erakordselt esindada (Kallas isegi toob tsitaadi omaaegselt positivistliku käsitluse suurkujult Hippolyte Taine’ilt, Koidula kui pikim lill kimbus või midagi, tea, kas sealt tulebki kirkaim kriit ja teravaim pliiats?), ajastu (muutuvad) olud ei ole mitte lihtsaks täienduseks vaid lahutamatu koostisosa pärilikkuse-keskkonna/ajastu-läbielatu kolmainsuses, millest üks õige objektiivne ja teadusloogiline elulugu pidi koosnema.

Lisaks populaarsed ka teooriad loomingulisuse vahetust seosest erootilisusega:

„Teisisõnu, niisugune isamaaline, rahvuslik ekstaas ongi naistes esiletuleku puhul enamasti oma sügavamalt põhiolemuselt erootiline tunne, ainult et see ilmneb teistsugusel kujul kui tavaliselt.“ (lk 42)

Üheks eluloo läbivaks jooneks ongi Kallase tõlgendus Koidula naiselikkuse olemusest, leides, et hilised ja õnnetud armumised ning kiretu abielu olla tunnistus sellest, et Koidula just väga naisena naiselikuks ei saanudki (no mida iganes see tähendab, ehk seda, et ei õnnestunud tal olla saatuslik ja erootiline kirgleja, mida vist Kallase enda puhul oluliseks on peetud ja mida näib ka Kallas ise oluliseks pidavat) ja päädides sellega, et Koidula naiselikkus avaldunud lõpuks vaid emaduses oma kolmele lapsele.

Jääbki siis lõppmulje Kallase koidulast kui sellisest pisut palavikulisest ja haiglasest geeniusest, kes inimesena jäi poolikuks, ei seisnud oma loomevabaduse eest ja ei uskunud oma asja tähtsusse võrreldes argieluga ning lasi üsna tahtlikult elul end hääbumisse triivida läbi vaimses mõttes viljatu abielu. Kuid järelsõnaski öeldakse, et Kallas kirjutavat siin oma nägemusse Koidulast üsna palju iseennast ja nii see tundub küll. 

Et siis kolmandaks saab välja lugeda üht-teist hoopis elulookirjutaja kohta ning õhku jääb rippuma pidevalt värskendav kahtlus, kes too Koidula siis tegelikult oli? Tänapäevasemal viisil kirjutatud ja pisut vähem tõlgendusliku eluloo puhul (sest Kallas üsna otsesõnu üritab Koidulat oma tõlgenduse alusel loogiliselt ära põhjendada ja kokku võtta) oleks lugemiskogemus ilmselt vahetum ja kriitikameelel vähe kinnihakkamisvõimalust, jutustatud lugu imbuks pigem mällu nagu tõde ise.

Neljandaks ehk veel keelekasutus ja sedagi mitmel tasandil. Ka Kallase väljenduslaad, esmalt ilukirjanduslik, teisalt ka õigusega möödanikuhõnguline (mis sest, et tõlkes, küllap tõlkija on tasemel) on sellevõrra huvitav lugeda, mis siis veel tsitaatidena ära toodud Koidula ja tema eluaegsete väljenduslaadist rääkida. Näiteks lõik Koidula kirjast Kreutzwaldile (sain nüüd ka lõpuks teada, mis värk sellega oli):

„Teie, h ä r r a, Teie võite minust ja minuga teha, mis tahate ja arvate võimaliku olevat – ma olen kui vaha Teie käes! /../ kui lõo /.../, kes, päikest silmava kotka sulgede vahele ära peidetud, end teisepoole pilvi laseb üles kanda. /.../ tuhandetele ei ole seda õnne antud, mis minule, seda õnne: õpetust võtta kõige kaunima õpetuse allikast, kõige karastavama vooluga oma vaimu joota!“ (lk 64)

Ahh, milline romantiline väljenduslaad. See vaha olemise teema, kui õigesti mäletan, oli kirjavahetuse algusaegadel, mil noor Koidula end imetlevalt oma ala asjatundja meelevalda andis jms. Sest ei olnud romantistlikult liialdatud väljenduslaad ju siitkandi rahvalgi mööda külge maha jooksnud. Kes kirjutaks tänapäeval meili, et „olen kui ussike tuvi noka ees, üksainus smaili ja jätan igaveseks kõik postitused, niivõrd täielikult on kogu minu sotsiaalmeedia Teie otsustada jne, jne“?

Võib ära märkida, et Kallase kirkaim elamus Koidula materjalidega töötades pidi vististi olema see kiri, mille Koidula oma Soomes elavale potentsiaalsele abikaasakandidaadile kirjutanud. Siira heakskiiduga tuuakse välja ’naiselikku kavalust’ ja osavust kirjutada kiri, mis annaks vastaspoolele sada võimalust abieluettepanekuga lagedale tulla, ent võimaldaks kõigil teha ka nägu nagu midagi poleks olnud. Aga vat seda kirja, polnud raamatus kahjuks ära toodud.

„Pärnu ei olnud tollal (1850) veel see tõusev ja kuulsust saavutav supellinn, milleks ta praegu kiiresti on saamas.“ (lk 31)

möödunud aasta parimad raamatud

Täidsa eksperthinnang, pärismõtteliselt adekvaatne muidugi, loeb emotsioonilaks, mitte kvaliteet.

1 Brett “Kõrbeoda”

2 Martin “Mõõkade maru: Veri ja kuld”

3 Celine “Reis öö lõppu”

4 Pinol “Pandora Kongos”

5 Aleksejev “Kindel linn”

6 Tänav “Euromant”

7 Järve “Esimene aasta”

8 Lauli “Kodutus”

9 Koidula “Peruamaa viimne inka”

10 Winterson “Kivist jumalad”

Jutt siis ainult 2011 ilmunud raamatutest. Kahjuks mitmed teosed lugemata (nt Hargla jutukogu, “Illuminatus!”, Sapkowski), mis ehk ootuste põhjal võiks selles esikümnes segadust tekitada.

Mitmed sarjad jäid keskpäraseks (Loomingu Raamatukogu, Punane raamat, Moodne aeg) või suisa talveunne (Sündmuste horisont), Ajavaim ja F-sari on päris särtsakas ning Orpheuse raamatukogu ambitsioonikas.

Ja ikka rõõmustav, et omamaist campi ilmub üsna stabiilselt, selleta oleks kurb maailm.

Lydia Koidula – Perùamaa viimne inka (2011)

Pöörane Lydia! Hea campi lugemine on mõneti nagu infarktieelne seisund, elad tekstile igati kaasa, rõõmustad järjekordsete pöörakute või pahvakute peale ja samas on see rõõmus lugemine südamlikule hingele niivõrd tormiline, et kardad närvipingele mitte vastu pidada – kui palju neid kangelasi saatuse poolt veel taga kiusatakse, millal ometi rahu saabub, kaugele see sadomaso läheb? Suures koguses campi lugeda mõjub tõepoolest väsitavalt. Eks see veider ole – ühelt poolt irvitad loetu üle, teiselt poolt lähedki mänguga kaasa ja teksti reibas deliirsus vapustab (mitte et ma midagi infarktieelsest seisundist teaksin, aga peaks vist hakkama südametilku võtma).

Raamatust endast nagu ei tahakski kirjutada, ikka vaid endast ja endast (jah, see lause läks metsa). Campinarkomaanina tuleb tunnistada tõsiasja, et suures koguses ei saa campi tarbida, see mõjub ruineerivalt. Ja võib suisa sedastada mahud, kus seesihandne nähtus on hingele nauditav – minimaalselt on vajalik vähemalt 20-30 lehekülge teksti ja maksimaalne kogus 150-200 lehekülge, üle selle muutud tundetuks või tühjaksväänatud kaltsuks (nagu juhtuski).

Niisiis tuleb tunnistada, et raamatu nimilugu oli vaimustav laksakas ja järgnevad lood ei suutnud enam nii köita ja kaks viimast lugu jäid praegu üldse lugemata (ehk millalgi hiljem rahunenuna), tekstiloome hakkab neis korduma, see lugejaga vestlev jutustamine muutus rutiiniks; noore Koidula värskus läheb hilisemate lugudega liialt rahvahariduslikuks. Või siis – tundmatu Peruu eksootika on ikka miskit muud kui Lääne-Euroopa ajaloolisevõitu võimulood. Muidugi tuleb teadvustada, et tegemist Koidula mugandustega saksa originaalidest, aga vast nimiloo puhul on enim tajuda noore autori... loovat hullust. Sest kontekstist väljarebituna Koidula loome vähe napakas on.

Paar lauset sellest vapustavast loost, mis toimub inkade alistamise järgses Peruus. Humaanne pastor Las Casas saabub Peruusse ning näeb indiaanlaste kallal toime pandud metsikusi ja sealsete hispaanlaste võimuvõitlust omavahel, kuld on kurja juur. Las Casas kukub nukraks ja hakkab omapäi (ustava inkast abimehega) ristiusku levitama ehk siis läheb back to the roots – metsa indiaanlaste manu jutlustama. Seal tutvub ta inkade viimase võimupärija noore Huaskariga, kes on algul valgetevihkaja, ent siis leebub kristluse embuses. Meestegelased käituvad kui metroseksuaalid, ikka kallistavad ja halavad ja panevad pea teineteise õlale ja muidu sentimentaalitsevad. Kaua see indinaanlaste paha olukord kesta ei või! Üks hetk sõidavad Las Casas ja Huaskar Hispaaniasse, et õiglasele kuningale kaevata Peruu kohutava olukorra üle. Kuningas vapustub ja eksootiline imeloom Huaskar saab kuningriigi parimat doteeritud haridust. Kui senini on tekst unise malbe campi vormis, siis õige vunk algab nüüd, mil Huaskar kohtab jälki härjavõitlust vaatavat kõrgemast soost Elvirat, nad vahetavad mõned laused ja noored muidugi armuvad esimesest silmapilgust nagu arutud amööbid.

“Tema ligilähedal istus ühe vanema suurtsugu naisterahva kõrvas noor tütarlaps kallis riides. Tühi teab, kuida see tuli – ja niisugust asja peab mujal nõnda tulema – Huaskari silmad juhtusid nimetatud tütarlapse silmadega teineteise vastu ja – mis mina sinna võin parata? – tema ei saanud ega saanud enam silmi temast ära pööratud. Ilusamat roosikest ei arvanud tema kuskil maa peal enam kasvavat. No teada muidugi, ega seda Huaskar üksi nõnda arvanud, aga sest pole meil siin aega palju kõnelda.” (lk 56)

Aga oh seda ebaõnne – Las Casas peab minema Huaskariga tagasi Peruud marodööride käest vabastama. Huaskar on peale seda ainsat kohtumist Elviraga teadagi nagu ümber tehtud – masendunud tarretis klaaspurgis, ohib omaette. Ent mis teha, minna tuleb, vabadusvõitlus pole niisama nuuskamiseks, mehed kaovad uuesti džunglisse guerillatama. Mis edasi selgub? See, et Elvira isa on just see, kelle kuningas on määranud Peruu demokraatia uueks arendajaks! Nägus neidis saabub inkade maale ja toimub mõningane võimu ülevõtmine pahadelt poistelt. Väheke on probleeme sellega, et üks araloomuline lähisugulane tahab (isa abimahitamisel) Elvirat endale kaasaks, aga neiu muidugi temast ei hooli.

“Küsib nüüd mõni, kuida see siis tulnud, et see argpüks Peruamaale ehk seal koguni väeülemaks saanud? Noh, see tuli nõnda, kui see tuli, ja säherdusi asju tuleb iga päev veel.” (lk 65) 

“Kas ma sulle tuhat korda ei ole ütelnud, et mul sest ülearu küll on, kui sa mu onupoeg oled? Juba ammugi oleks ma soovinud, et su kannatus oleks lõppenud! Ütle ise, kas üks mõistlik tütarlaps elades üht meest võib sallida, kel nõnda nagu sinul, mitte poole kopiku eest mehe südant ei ole? Mine metsa! Kui sa mu isa vennapoeg ei oleks – mitte poolt sõna ei kõneleks ma sinuga.” (lk 67)

Juhtub see mis juhtuma peab – toimub Huaskari ja Elvira vapustav taaskohtumine, mille käigus noormees imeb neidu. Isa ja kavaleri silme all. Jalast maomürki välja. Ja kaub tagasi mõtsa. Järgnevalt võibki tõdeda, et senine metroseksuaalsus asendub südamliku heterohullusega (siiski, säilib ka kristianjaakpetersonitamist). Ja edasi läheb tekst ka actionimaks – Elvira isa kukutakse võimult ja nad põgenevad Las Casase juurde metsa ja noored saavad taas kokku ja lubavad end tulevikus paari heita. Kas see ka õnnestub ja kes jäävad ellu, ep ütle mitte. Hullumeelselt lõbus ja dramaatiline tekst.

“Ma olen noorte inimeste käest kuulnud, et see nõnda armastuse viis peab olema: mida salajam, seda palavam. Mis Huaskar iial Elvira silmast võis ära tunda, seda muretses ta temale, ja kui see ka tema elu oleks maksnud. Ta istutas ja kasvatas temale lillesid, korjas kõige magusamaid puumarju, ja püüdis kõiksuguseid lindusid, mis tütarlaps enne polnud näinud. Ja Elvirale paistis jälle noormehe armastus iga puulehe pealt vastu ja kui Huaskarit kodu ei tulnud, nikutas iga õis peaga ja ütles: Huaskar saadab palju tervist! Elvira noppis õie, surus oma huulte vastu ja ütles: ole terve toomast! Nõnda kasvasid nende südamed iga päev enam kokku, aga mul pole sest aega enam kõnelda, eks nad näinud ise, kuida sellega läbi said.” (lk 83) 

“Mis kaua aega nimetamata mõlemate südames oli õhkunud, tuli nüüd nelja silma all esimese rõõmuga ka mõlemate keele peale. Teine kõneles teisele, kuida – kuida – hm! Kuida ma nüüd pean ütlema? No jah, kuida kallimaid ja armsamaid inimesi maa peal enam ei pidanud olema kui Huaskar ja Elvira; täna hommikul tunnistasid ka mõlemad teineteisele, et kui neid ei lasta paari minna, siis on üks paar maailmas vähem, sest teineteisega paari saada ehk üksikult surra olla nende kindel nõu. Ja sealjuures, nagu see ikka noorte inimeste viis peab olema, vandusid nemad teineteisele truudust ja panid suuandmist pitseriks peale.” (lk 93) 

“Las Casas langes ehmatades tooli peale. Kibedad silmapisarad purtsatasid ta silmist välja. Nagu rahesadu haljendava põllu peale.” (lk 124)

Peale sellist roosaraju psühhedeeliat on “Maria Grooti” armulugu üsna, eksole, mittevapustav, protestantide tundlemine kuskil tatises kliimas. “Johanna d'Ark” on juba poolmüstiline ja dumaslikult asjalik, Johanna selline paras usudebiil, kes on jumala tööriist jne jne; lisaliiniks teine dramaatiline lembenätakas, rääkimata riigimeeste vandenõudest. No tõesti ei viitsi kirjutada neist lugudest. Väike apsakas vist – üks vallutamine toimub 20. juunil (lk 217), hiljem järgnev kuninga kroonimine hoopis 17. juunil (lk 221).

Eks kunagi hiljem saab püüelda järgmiste lugude läbimiseks.

Mati Unt – Doonori meelespea (1990)

Unt tungib kartmatult Eesti vampiiride salalikku maailma! Paljastuvad Koidula ja Michelson! Verdtarretavad juhtumid! Peale neid öid ei ole enam miski endine! Kes on Poder? Miks Laosson laevalt maha kargas? Kuhu kadus kanu murdnud rebane?

Ok, nali naljaks, nii hull nüüd asi ei ole.

“Mitmes oma teoses olen jõudnud taksosabani ja siis kirjelduse katki jätnud. Sest peaks kirjeldama taksosaba, inimesi seal – küllalt represantatiivne pilt -, oma ootust, pärast aga sõidu ajal kümne kilomeetri jooksul aknast avanevat vaadet, erinevaid linnaosasid, ja olekski justkui valmis pilt Soome lahe äärsest poolemiljonilisest endisest hansalinnast, nüüdsest pealinnast.

Õudusega märkan, et praegugi jätan pooleli.

Käsi ei tõuse.

Ei taha kirjeldada elu.

Teisalt – ei taha Tallinna pähe ka vaba fantaasiat välja pakkuda.” (lk 11)

Viimati lugesin seda raamatut vist oma 10 aastat tagasi, siis arvatavasti ei torganud nii väga silma raamatus kirjeldatud nõukogude lõpu aja kiiksuga olme ja plakatlikud iseseisvuspüüdlused (vampiir, kes toetab isemajandavat Eestit (lk 156) – see mõjus arvatavasti ühtviisi jaburlõbusalt nii ilmumisajal kui nüüdki). Raamat romaani kirjutamisest või lihtsalt Undi egotripp või õigemini hea näide sellest, milline ei tohiks üks tavapärane romaan olla (ja see vabameelsus teebki teksti toredaks). Undi loba ehk jõuproov näitamaks kirjutamisoskust, kõiksugu mõttetud kõrvalkõrvaltegelased, kes üleüldse loosse ei puutu ja on vaid atmosfääriks või illustreerivad autori mõtteuide. Ja no muidugi need teatmematerjalide tsiteeringud, kuidas saaks nendeta olla. Huvitav, mis küll inspireeris Unti sellist romaani kirjutama? Või ei andnud Koidula rahu. Või lihtsalt üks lõbus ajaviide. Ja no 1990. aastal ilmus ikka puhast kulda - “Öös on asju”, “Kuum”, “Indigo” ja ehk veel miskit eesti romaani kullafondist.

“Kas ma ei rääkinud sellest? Võib-olla ongi õigem, et vaikisin. Kahtlased ja perspektiivitud seosed romaani tegelaste vahel panevad pea valutama, suhete ämblikuvõrk sunnib nördima.” (lk 77)

Noored vampiirkirjanduse huvilised võiks selle raamatu kallal hambaid murda. Andra vampiirilugu saanuks ehk nõrgalt Undist lähtuda – aga see on väheusutav.

“Mõtlesime veel, et võib-olla tahtis Greifer viimse võimaluseni varjata oma ülemuste eest – kindlasti olid tal ülemused, kõigil on – piinlikku fakti, et Joosepist sai vampiir. Kuid ükskõik kui palju me ka ei mõelnud, ikka jõudsime välja ühele lõpptulemusele: kes neid härrade asju teab. Sest lõppude lõpuks oli ka nende suhtumine vampiiridesse ebaselge ja ambivalentne. Väga raske on ühendada irratsionaalseid ja ratsionaalseid struktuure. Kasutan seda sõnapaari harjumuspärases hinnangulises tähenduses: meie lugejale jääb mulje, et esimese all mõtlen ma tegelikult irreaalset, teise all aga reaalset, ja tahan ehk – mine tea! - öelda, et vampiire pole olemas, Greifer aga on olemas; või veel enam – maagilisi kurje jõude pole, aga poliitika on, ja mis seoseid saab nende vahel olla peale sümboolsete või siis metafoorsete? Õieti tahan ma rääkida sellest, et väga raske, ehkki võrgutav on otsida isomorfiat tuntu ja tundmatu vahel.” (lk 142)

esimene armastus

ulmekirjanduse baas