Naomi Novik - Dragons and Decorum (Buried Deep and Other Stories, 2024)

 

Novik on pakkunud võimaluse, kuidas võiks “Uhkus ja eelarvamus” toimida Temeraire’i maailmas. Napoleon tahab tungida Inglismaale, selle vastu on muuhulgas organiseeritud eksperimentaalne väesalk, milles lohed on nõus kuulama vaid naistest juhtide käske. Et Elizabeth kui pere tülikaim tütar on end pere nimel ohverdanud ning läinud sellesse eksperimentaalsesse väesalka väljaõppele - et teised õed saaksid rahumeeli abielluda.

Ühel kodusel külaskäigul kohtub Elizabeth muuseas Darcyga, kes teadagi ütleb oma pahura iseloomustuse naise kohta - mis vägagi ärritab Elizabethi lohe Wollstonecrafti. Ja nii edasi, kuni viimaks tõepoolest Napoleoni väed suudavad La Manche’i ületada ning Inglismaal õige kaugele edeneda. Ühel päeval peatub Elizabethi väesalk puhkamiseks kogemata Darcy maavaldustes, kus mees neid ja nende lohesid vägagi sõbralikult vastu võtab. Üks asi viib teiseni ja noored tunnevad tõmmet, kuid Elizabeth on vaid lihtne sõjaväelane, tema meelest selline naine ei sobi mitte kuidagi Darcyle!

Eks seda “Uhkust ja eelarvamust” on mitmel moel ulmeliselt tõlgendatud, näiteks õuduse võtmes (zombid! Frankenstein!) ning eks veel midagi, mis hetkel ei meenu. Temeraire’i olen lugenud vaid üht eestindust ja lühemat juttu, seega pole aimugi, mis seal kümne romaani puhul õieti juhtub. Tõlgendus on päris vahva, aga mitte nii 100% lööv, aga eks see jääb Temeraire’i mittetundmise taha.

John Kessel - Pride and Prometheus (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 3, 2009)

 

Kui “Uhkus ja eelarvamusest” on olemas näiteks zombiversioon ja kasvõi Theodora Goss on puhunud muuhulgas uut elu doktor Frankensteini eksperimenteerimistele, siis see kord on tegu vähe realistlikuma versiooniga - ehk 8 aastat peale “Uhkus ja eelarvamus” sündmusi on osa Benneti tütreid abielus ja lastekarjaga … kuid Mary on juba 26-aastane nohikust vanatüdruk. Kes aga kohtab siis Inglismaad külastavat romantiliselt traagilist Frankensteini, kes näib olevat Mary ideaalmees - tark, teadusega tegelev tõsine mees. Frankenstein oleks ka justkui Maryst huvitatud, aga kuulu järgi on tal Šveitsis oma kihlatu ja muidu traagiline minevik.

Peagi kohtuvad neli õde Darcy ja Lizzy lossis ning sinna tulevad külla ka Frankenstein sõbraga. Ümbruskonnas nähakse kuulu järgi koletut hiiglaslikku meest, kes kondab ringi muuhulgas surnuaias. Tuleb välja, et see on … Frankensteini kokkuklopsitud olend. Aga see pole veel kõik ning Mary unelmad purunevad.

Kurblik, kurblik lugu Benneti õdede erinevatest saatustest, ei jäta vikatimees seda perekonda rahule. Autor tundub üsna mõnuga järgivat Austeni stiili, ning jah … tulemuseks on südantlõhestav värk. Tuleb välja, et Kessel on selle loo koguni romaanina avaldanud, samas arvatavalt see jutustus on ehk iseenesest küllaldane.

Jane Austen "Kolm õde". Fantaasia (2003), tlk Eva Luts.

Jane Austen on ikka mu lemmikute hulka kuulunud. Kui klassikaline lembelugu, siis Austen. Või noh, vähemalt mingile ajastule mõeldes. Kolm õde ja teised lühijutud, mis siia raamatusse sisse pandud on esiteks selles mõttes hästi vahvad lugeda, et tekib tunne nagu oleks nii üks kui teine karikatuur juba romaanidest teatud määral tuttav. Loos “Jack ja Alice” näikse tegutsevat nii Bennetite tütarde karikatuurversioonid, kui ka Veenmisest tuttav hea ja vooruslik daam (no ei tule nimi meelde) Leedi Williamsi kujul ning siis muidugi eelmäng mr. Darcyle Charles Adamsi näol, kes on nii ilus mees, et vaid kotkad võivat ta nägu näha (et siis nina püsti, jah?) ;)

Teiseks on Austen muidugi kahtlemata vaimukas. Seega, kui pisut teemasse ja ajastusse süveneda ning tasapisi lugeda võib ehk osa saada, millestki, mis usutavasti Austeni lähikondseid kenasti naerust krõnksu krussitas. Mingu siis vahepealt mõni kultuuriline finess kaotsi või mitte:

‘Ma tõesti ei tea, kuidas suudan kunagi temast lahkuda. Ta pole kunagi Bathis käinud ja minu arust oleks see talle kõige meeldivam Retk. Ütle, mu Armas,” jätkas ta Lucy poole pöördudes, “mida ütled sina nende Leedide saatmise kohta? Oleksin õnnetu ilma sinuta - see oleks sinule äärmiselt meeldiv reis - loodan, et sa lähed; kui lähed, siis oleks see mulle kindlaks Surmaks - palun luba end veenda…”’

Ühesõnaga, muhe lugemine oli, ning päris tore tunne tekkis, et nagu oleks õnnestunud korraks varasemasest tuttavate lugude telgitaguseid piiluda … või midagi sellist.

Karen Joy Fowler – Jane Austeni raamatuklubi (2009)

Hiljuti lugesin juttu „The Karen Joy Fowler Book Club“, kus ninasarvikud saavad kokku, arutamaks Fowleri teoste ainetel... ja nagu nüüd takkajärgi selgub, on tekstidel mõnedki sarnasused (tütre-ema suhe, eemalolev isa, kaks lähedast sõbrannat (jutus areneb nende suhe küll millekski muuks)). (Kas aga Sulway ja Austeni vahel otsesidemeid esineb, on juba kahtlane.) Ja et nüüd on korraga paaris näppu sattunud antoloogias sees Fowleri paar ulmejuttu ning et äsja tõlgiti maakeelde ka üks romaan, siis tekkis mõnesugune huvi, et millise raamatuga võiks siin tegemist olla.

Ei oskagi öelda, kas seda romaani võiks pidada nö traditsiooniliseks naistekaks. Kuus üksteisega rohkem või vähem tuttavat inimest moodustavad raamatuklubi ning Austeni loome kaasabil tegelevad nad endi mineviku ja olevikuga, kus siis neil on mõningaid probleeme inimsuhetega. Aga eks autor lisab omapoolse vindi juurde, nimelt võiks teda süüdistada metafiktsionaalsete võtete kasutamises – peale ilmselge (interpretatsioonid Austeni tekstidest ja isikust), tuleb kergelt segadust minajutustaja positsiooniga (taruteadvus?, võiks humoorikalt sedastada), või milleks on romaani osaks ülevaade eri ajastutel antud hinnangud Austenile; või raamatut lõpetab raamatuklubiliste küsimused lugejatele äsjaloetud romaanist, mida need arvavad või interpreteerivad käesolevast romaanist (okei, ehk on sellised raamatuklubide stampküsimused). Ühesõnaga, Fowler pole kirjutanud vaid suhetedraamat või austusavaldust Austenile (jällegi, nagu ühe raamatuklubilise küsimusest lugejale selgub, võib suhe Austenisse olla irooniline), vaid veidi keerulisema romaani. Või siis mitte, ehk veab Fowler taas ninapidi.

„Kuigi Allegrale meeldis end kirjeldada kui täiesti tavalist lesbit, teadis ta tegelikult, et tõde on keerulisem. Seksuaalsus on harva sama lihtne, kui ta on loomulik. Allegra ei olnud meeste suhtes täiesti ükskõikne, ainult nende kehade osas. Teda tõmbasid tihti raamatute meestegelased, tavaliselt näisid nad kirglikumad kui naistegelased, kuigi päris naised tundusid kirglikumad kui päris mehed. Tavaliselt.“ (lk 57)

Steve Hockensmith – Pride and Prejudice and Zombies: Dawn of the Dreadfuls (2010)

Raamat siis inimestele, kes armastavad Jane Austeni loomingut, ning salaja loevad Maniakkide Tänavi loomet... või vastupidi, läkski nüüd segamini. Igal juhul, kui oled lugenud “Uhkus ja eelarvamust”, siis siin pea samasugune fiiling – 5 õde käituvad ikka nii nagu vaja, mrs ja mr Bennet peavad oma väikest võimuvõitlust ning nagu ikka, aadel ja ohvitserid ja õhkamised meeste ja ballikeste järele. No väike erinevus on see, et Hockensmithi Austeni Inglismaal toimuvad aegajalt üleriigilised sõjakäigud zombide vastu.

Nii ka seekord – probleem selles, et Inglismaale pikema rahuaja saabudes hakati seal mõne aja pärast surnuid matma ilma neilt pead maha raiumata ja see muudab laiba teatavasti vägagi vastuvõtlikuks zombikatkupisikule. Inimlik rumalus! Kristlik taak! No ja siis armsas Hertfordshire's hakkab tilkuma progresseeruvas tempos seesinatseid tegelinskeid. Mr Bennet kui endine zombivastase võitluse ninja hakkab seepeale kiiruga oma viit aadlipreilit koolitama Shaolini võitluskunsti eksperdiks – ta teab, mis neid ees ootab, ja see ep ole mitte kena. Mrs Bennet pole sellise asjade käiguga üleüldse rahul – keegi ei taha abielluda tibinaga, kes jookseb mõõgaga ringi ja röögib võitlushüüdeid. No kole noh. Ka mrs Bennetil on salapärane minevik...

Pereisa appihüüde peale saadab Londoni zombivastase võitluse staap omakorda eksperdi Benneti perekonda, et see koolitaks tütreist tapamasinad (Londonis ollakse pahased – ninjad ollakse eluaeg, ja lastest pidi mr Bennet niiehknaa tapjaid koolitama, mida ta polnud senini teinud, selge lepingurikkumine). Milline salapärane noormees see küll on, tütred imetlevad. Ja siis on veel lord Lumpley. Ja leitnat Tindall ja õpetlane Keckilpenny, kes saabuvad maakohta väikse väeüksuse juhtivkoosseisus. Puhkeb südamete murdumise trall, kus Jane ja Elizabeth on täiesti hädas Selle Õige idenfitseerimisega. Ning zombid tõusevad haudadest ja murravad endile uusi võitluskaaslasi, laibajäänused lendavad sinna-tänna ja mujalegi, õeksed peavad hakkama oma uusi oskusi rakendama, ja kiirelt.

“The dreadful wriggled toward her again. Just as it jerked its head up for a chomp out of her shin, she plunged her swprd through its mouth, skewering it straight down the spine. Yet still the creature wouldn't die, and it writhed wildly and bit at the blade of the katana, chipping off shards of its own jaw.
Mary walked over to the tree her sisters were sitting in and bashed the zombie against the trunk until what was left of its brain had been smeared like blackberry jam across the rough bark. At last, the unmentionable stopped moving.
“Mary, that was... astonishing.”” (lk 190)

Ühesõnaga, pulli saab, eriti raamatu teises pooles, kui läheb tõsiseks zombivõitluseks ning kõik mehekandidaadid on end kenasti teksti sisse seadnud ja liigutavad haarmeid sobiva tibi õnge võtmiseks. Lõpp saabub küll vähe ootamatult, aga sel vast seos eelmise raamatuga. Õekesed on päris hästi “originaali” järgi teostatud, siiras ja naiselik Jane (kes seetõttu saab saatuselt peksa), ärgas ja õiglane Elizabeth (kes seetõttu omandab ninjandust kergemini), nohiklik Mary ja plikalikud Kitty ja Lydia. Raamat oleks ehk väärt tõlgetki, kuigi see jääks vast hooajatooteks.

“Jane and Mr. Bennet stared at Elizabeth.
She stared at nothing.
She was facing the window at the far end of the attic, looking directly into a light she didn't really see. Even if they survived, she knew, a part of her had died and could bever be resurrected. The part of her that would hesitate. The part that knew mercy. Perhaps the part that could fall in love.
She'd better off without it. Just look at the men who'd loved her and Jane. All dead or ruined.
A world with zombies in it had no tolerance for softness or sentiment. The dreadfuls infected everything just by virtue of existing. To live in their world, one had to become like them. Dead inside.
So be it.” (lk 279-280)

Jane Austen – Watsonid (2003)

“Ruumi külm ja tühi väljanägemine ning selle ühte otsa kogunenud naistesalga tagasihoidlik olek hakkasid varsti taanduma. Kostis teiste tõldade virgutavat müra, pidevalt lisandus väärikaid saatjadaame ja peenelt riietatud noorte tüdrukute ridu, aeg-ajalt nende sekka eksinult ka mõni uus härrasmees, kes, olemata piisavalt armunud, et end mõne kena olevuse kõrvale sättida, paistis rõõmuga kaardimängutuppa pagevat.” (lk 14)

Saab siis lugeda väikeaadli ballikommetest, kes kellega tantsima peaks ja muud vastavad kombed. Sarnane teema “Uhkus ja eelarvamusega” - ikka vaesed aadlineiud ja rikkad noormehed/täismehed. Watsonite peres on hunnik täisealisi poegi ja tütreid, kellest enamik otsib tulevikuks paremat eluolu. Tähelepanu all on Emma Watson, kes neist järeltulijaist kõige meeldivam ja mõistlikum ning kes peale 14 aastat tädi juures elamist naaseb koju – maa-aadlike ihaseguste pilkude rõõmuks. Nojah, tegemist on lõpetamata looga (paistab, et Austenist on niisiis enamvähem kõik eesti keelde tõlgitud, kui juba sellised selgelt poolikud tekstid käiku lähevad?), nii ka see postitus lõpeb kuidagi tavaliselt.

Jane Austen – Leedi Susan (2001)

“Mu kallis Reginald, ma nägin seda ohtlikku olendit ja pean teda Sulle kirjeldama, kuid loodan, et saad varsti ise tema üle otsustada. Ta on tõesti erakordselt ilus. Kuigi võid kahelda leedi veetluses, kes pole enam noor, pean tunnistama, et olen harva näinud nii armsat naist kui leedi Susan. Ta on õrnblond, ilusate hallide silmade ja tumedate ripsmetega, ning välimuse järgi ei peaks keegi teda vanemaks kui kakskümmend viis, kuigi ta tegelikult peab olema kümme aastat vanem. Ma polnud kindlasti valmis teda imetlema, kuigi olin alati kuulnud, et ta on ilus, kuid ma ei saa midagi parata, mõeldes, et temas on sümmeetria, sära ja graatsia ebaharilikus liidus.” (lk 13)

Seekordne Austen on midagi muud kui viimati loetud nooruslikult särtsakas iroonia või “Uhkus ja eelarvamuse” klassikaline romaan. See raamatuke on kuidagi... tume. Pisut saatanlikki, või sapine, tegelased ongi teadlikult kurjal teel. Leedi Susan on selline paras milf, käib ja võrgutab ja hullutab noormeestest pärijaid (tänapäeval on muidugi raske uskuda, et 35-aastane naine ei võiks veetlev olla). Peale selle, et leedi põhjustab varakates suguvõsades ahastust ja tülisid, püüab ta ka maha parseldada oma 16-aastast tütart, kelles ema ei näe erilist lootust tippklassi võrgutajannaks saamises. Nojah, emad ja nende soovid, teadagi.

Et siis toimub üks pidev võrgutamiste karneval (millele saame kaasa elada asjaosaliste kenade ja südamlike kirjade abil), lõpuks head võidavad ja leedi Susan abiellub samuti. Noormehega (kuidas siis muidu). Pole just de Laclos, aga pandav lugemine ikka. Austen on kihvt.

Jane Austen – Armastus ja sõprus (2003)

“Mu loomulik tundlikkus oli juba väga häiritud õnnetu võõra kannatustest ja niipea, kui teda esmakordselt nägin, tundsin, et temast sõltub mu tulevase elu õnn või Õnnetus.” (lk 8)

Lugu siis sellest, kuidas romantiliselt meelestatud noorikud astuvad vastu vanematele ja muudkui armuvad ja abielluvad ning põgenevad vanemate või hooldajate juurest ära. Sest muuhulgas need õrnahingelised armastajad ka näppavad või õigemini laenavad süüdimatult varanatukest (ah, kui kurb lugu avaneb lk 41!). Aga neil on selleks igati õigus, sest tundlikud hinged põlevad igikestvas armastuslõõmas. Muidugi. Ja sõprus, mis ei tunneta piire.

“Kunagi pole ma näinud nii liigutavat Stseeni kui Edwardi ja Augustuse kohtumine.

“Mu Elu! Mu Hing!” hüüatas esimene. “Mu jumaldatud ingel!” vastas viimane, kui nad teineteisele vastu tormasid. See oli liig Sophia ja minu tunnetele – me nõrkesime teineteise järel sohvale.” (lk 15)

Toredalt jabur (ja masinlik) lugu, vaimustav, et nii noor inimene miskit sellist kirjutab. Rikutud inimesena muudkui mitteteadlikult ootad de Sade sarnase monstrumi paiskumist õnnetute neidude kallale, aga ei, Austen oli ikkagi Inimene! Raevuhoogudega enese tervise korras hoidmine (lk 34) tuletab sutt meelde Foucaulti kirjeldusi hullude ravist möödunud aegadel. See raamat võiks olla raadios kuuldemäng, nii galantset tunnetemöllu kuulaks häämeelega.

“Tal polnud aega mulle vastata, sest iga mõte tegeles nüüd meie ees toimuva õudse etendusega. Kaks Härrasmeest, kõige elegantsemalt riides, kuid oma veres püherdamas, oli see, mis me kõigepealt Nägime – me lähenesime – need olid Edward ja Augustus... Jah, kalleim Marianne, need olid meie Abikaasad. Sophia karjus ja minestas – mina karjusin ja läksin otsekohe hulluks... Me jäime nii vastastikku oma tunnete kütkeisse mõneks hetkeks, siis rahunesime ja jätkasime jälle. Tund ja Veerand jätkasime sama õnnetut tegevust – Sophia nõrkes iga hetk ja mina läksin sama sageli hulluks.” (lk 31)